Читать книгу Tütar suitsust ja luust - Laini Taylor - Страница 8

Esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti harjutas Karou esimeses tunnis elava modelli järgi joonistamist. Kui ta stuudiosse astus, oli tema sõber Zuzana juba seal ning nende jaoks kaks molbertit otse modellipoodiumi ees ära võtnud. Karou libistas mapi õlalt maha ja mantli seljast, päästis salli kaela ümbert ja teatas: „Mind jälitatakse.”

Zuzana kergitas kulmu. Ta tegi seda suisa meisterlikult ning Karou kadestas teda selle pärast. Tema oma kulmud liikusid ainult korraga koos ning seetõttu ei olnud tema kahtlustav või põlgust väljendav ilme kunagi kuigi veenev.

Zuzana oskas mõlemat ilmet ideaalselt ette manada, kuid praegu oli tegemist veidi pehmema kulmukergitusega, mis väljendas vaid muretut küsimust. „Kas tõesti üritas see totakas sind jälle ehmatada.”

„Tal on praegu mingi vampiiride periood. Ta hammustas mind kaelast.”

„Näitlejad,” torises Zuzana. „Ma ju räägin sulle kogu aeg, sellele luuserile kuluks ära väike elektrišokk. Sa peaksid talle alles näitama, kuidas teistele inimestele kaela hüpata.”

„Mul ei ole vastavat relva.” Karou jättis lisamata, et tal ei olnud relva vajagi, ta suutis end väga hästi ka ilma elektri abita kaitsta. Teda oli kasvatatud veidi teistmoodi kui teisi.

„No siis hangi endale üks. Ma ei tee nalja. Halva käitumise eest tuleb karistada. Ja see oleks väga lõbus! Kas sulle ei tundu? Ma olen alati tahtnud kedagi elektrišokitada. Žrrrt!” Zuzana tegi nagu tõmbleks krampides.

Karou raputas pead. „Ei, sina väike vägivaldur. Ma ei usu, et see lõbus oleks. Sa oled kohutav.”

„Ma ei ole kohutav. Kaz on kohutav. Palun ütle, et ma ei pea seda sulle meenutama.” Ta heitis Karoule terava pilgu. „Palun ütle, et sa isegi ei mõtle selle peale, et võiksid talle andeks anda.”

„Ei,” sõnas Karou. „Aga katsu seda temale selgeks teha.” Kazile lihtsalt ei mahtunud pähe, et mõni tüdruk võiks vabatahtlikult tema võludest loobuda. Ning koos veedetud kuude jooksul ei olnud ka Karou teinud ei midagi muud, kui kindlustanud Kazi enesekindlust, muudkui vaadanud teda särasilmi ja andnud talle... kõik? Karou arvates oli see, et poiss teda nüüd taga ajas, üksnes uhkusest ajendatud, poisil oli vaja endale tõestada, et saab kätte kelle iganes. Et kõik sõltub ainult temast endast.

Vahest oli Zuzanal õigus. Vahest kuluks talle tõesti elektrišokk ära.

„Joonistusvihik,” käsutas Zuzana ja sirutas käe välja nagu skalpelli ootav kirurg.

Karou parim sõber oli võimukas tegelane ning see oli karjuvas vastuolus ta kasvuga. Ühes platvormsaabastega ei olnud ta pikem kui meeter ja viiskümmend sentimeetrit, Karou aga oli 165 sentimeetrit pikk, kuigi ta paistis pikem, samamoodi nagu baleriinid oma pika kaela ja sihvakate käte-jalgadega. Ta ei olnud baleriin, kuid nägi sarnane välja, seda küll vaid kehaehituse ja mitte oleku poolest. Pole just palju baleriine eresiniste juuste ega terve plejaadi tätoveeringutega kõikjal üle keha, kuid Karoul olid need mõlemad olemas.

Nähtavad olid aga ainult need tätoveeringud, mis paljastusid käevõrudena ta randmetel, kui ta oma joonistus­vihiku välja kaevas ja sõbrale ulatas, kummalgi käel üks sõna: tõene ja lugu.

Zuzana võttis vihiku vastu ja samas rüselesid kohale veel kaks õpilast, Pavel ja Dina, et üle tema õla vaadata. Karou joonistusvihikud olid tuntud üle kooli ning neid anti käest kätte ja imetleti iga päev. See siin, tervelt üheksakümne teine tema elus, oli kummipaeltega kokku köidetud, ning nii kui Zuzana need valla päästis, hüppas klade lahti, iga lehekülg nii paksult kipsi ja värviga kaetud, et köide vaevu vastu pidas. Vihik avanes kui lehvik ja lehekülgedel lõõmasid suurepäraselt ja üksikasjalikult paberile panduna ülimalt kummalised Karou tegelased.

Näiteks oli seal Issa, pihast allpool madu ja ülalpool naine – Kama Sutra graveeringutelt pärit paljaste ümarate rindade, kobra kaela ja kihvade ning ingli näoga.

Kaelkirjakukaelaga Twiga, küür seljas ning kõõritavas silmas juveliiri luup.

Papagoi noka ja inimsilmadega Yasri, pahmakas ruugeid lokke pearäti alt välja tikkumas. Ta kandis vaagnatäit puuvilju ja veinikannu.

Ning muidugi Brimstone – tema oli joonistusvihikute staar. Siin kõõlus tema vägevate keerdus jäärasarvede küljes Kishmish. Nendes pöörastes lugudes, mida Karou oma joonistusvihikutes jutustas, tegeles Brimstone soovidega. Mõnikord kutsus Karou teda soovikaupmeheks, vahel aga ütles lihtsalt Joriseja.

Ta oli väikesest saadik neid olendeid joonistanud ning tema sõbrad rääkisid neist nii nagu oleksidki nad tõelised. „Millega Brimstone sel nädalavahetusel tegeles?” küsis Zuzana.

„Nagu ikka,” ütles Karou. „Ostis mõrvaritelt hambaid. Ta sai eile ühelt kohutavalt Somaalia salakütilt Niiluse ­krokodilli hambaid, kuid see idioot üritas tema tagant varastada ning pidi peaaegu oma maokaelakee abil ära kägistatud saama. Tal vedas, et ta ellu jäi.”

Zuzana leidis selle loo juurde käiva pildiseeria vihiku viimastelt lehtedelt. Seal oli somaallane, silmad peas pahupidi, imepeenike maokee kaelas teda kägistamas tihkelt kui kaelaraud. Karou oli selgitanud, et enne Brimstone’i kauplusesse sisenemist peavad inimesed nõustuma ühe Issa madudest ümber kaela võtma. Nii et kui nad midagi kahtlast teha üritavad, on neid lihtne korrale kutsuda – kägistamisega, mis ei pruukinud olla surmav, või vajadusel kaela hammustades, mis oli seda küll.

„Sina igavene maniakk, kuidas sa selle kõige peale küll tuled?” küsis Zuzana hämmastuse ja kadedusnoodiga hääles.

„Kes on öelnud, et ma selle kõik välja mõtlen? Ma räägin ju kogu aeg, et see kõik on tõeline.”

„Jajah. Ning su juuksed ongi päriselt sellist värvi, eks ole.”

„Mis mõttes? Ongi ju,” ütles Karou ja libistas pika sinise salgu sõrmede vahelt läbi.

„Räägi aga.”

Karou raputas pead ning korjas oma juuksed sagris puntrasse ja kinnitas pintsli abil kuklasse kokku. Tegelikult olid tema juuksed tõesti sama värvi nagu otse värvituubist pärit ultramariin, kuid seda tõde kuulutas ta ühe teatud kavala naeratuse saatel, justkui teeks mingit absurdset nalja. Aastate jooksul oli ta mõistnud, et rohkem ei olnudki vaja, piisas laisast naeratusest ning ta võis rääkida tõde, kartmata, et teda usutakse. See oli kergem kui valesid meelde jätta ja nii teadsidki kõik, et Karou olemuse juurde kuuluvad kaval naeratus ja hullumeelne kujutlusvõime.

Tegelikult ei olnud hullumeelne mitte tema kujutlusvõime vaid hoopis elu – sinised juuksed ja Brimstone ja nii.

Zuzana ulatas vihiku Pavelile ja hakkas enda suure joonistusploki lehti keerama, et puhast lehte leida. „Huvitav, kes täna poseerima tuleb.”

„Arvatavasti Wiktor,” ütles Karou. „Ta pole meil ammu käinud.”

„Ma tean. Loodetavasti on ta hinge heitnud.”

„Zuzana!”

„Mida? Ta on kaheksa miljonit aastat vana. Võiksime selle jubeda kondikubu asemel sama hästi luukeret joonistada.”

Umbes tosin modelli, mehed ja naised läbisegi, kõikvõimaliku kehakujuga ja igas vanuses, ilmusid ükshaaval tunnist tundi nende ette. Modellid olid erinevad, tohutu suurest madam Svobodnikust, kelle ihu meenutas rohkem maastikku kui kellegi keha, haldjaliku herilasepihaga Eliskani, kes oli meessoost õpilaste lemmik. Muldvana Wiktor meeldis Zuzanale kõige vähem. Ta väitis, et näeb iga kord õudusunenägusid, kui seda meest joonistama peab.

„Ta näeb välja nagu lahtipakitud muumia.” Zuzana judises. „Ütle mulle palun, kas alasti vanamehe passimine on tõesti mõni viis päeva alustada?”

„Ikka parem kui vampiirirünnaku ohvriks sattuda,” vastas Karou.

Õigupoolest ei olnud temal Wiktori joonistamise vastu midagi. Esiteks oli too nii lühinägelik, et ei loonud õpilastega kunagi silmsidet ja see oli hea. Mis siis, et ta oli akte juba aastaid joonistanud, tema jaoks oli endiselt ebamugav visandada mõnda noortest meesmodellidest ning vaadata siis pärast tema peenise uurimist üles – aga uurida oli vaja, sest seda kohta ei saanud ju valgeks jätta – ning leida siis, et too vaatab talle vastu. Karou oli mitmel korral tundnud, kuidas ta põsed leegitsema löövad, ning oli siis oma molberti taga kössi tõmbunud.

Kuid tuli välja, et võrreldes tänase alandusega ei olnud need korrad midagi.

Ta teritas parasjagu žiletiga pliiatsit, kui Zuzana veidral lämbuval häälel pahvatas: „Issand jumal, Karou!”

Ning isegi enne ülesvaatamist teadis ta juba.

Paljastaks, oli ta öelnud. Oh, kui kaval. Karou tõstis pilgu pliiatsilt ja vaatas otsa Kazile, kes profesorka Fiala kõrval seisis. Poiss oli paljajalu ja hommikumantlis ning tema õlgadeni kuldsed kiharad, mis minuti eest olid tuulte sasida ja sädelevaid lumehelbeid täis, olid nüüd hobusesabaks kokku köidetud. Tema näojoontes segunesid suurepärasel kombel slaavi inglid ja pehme sensuaalsus: põsesarnad, mis oleksid võinud pärineda teemandilõikaja töölaualt ja huuled, mis tekitasid tahtmise neid puudutada, et katsuda, kas need on nagu samet. Mida nad Karou teadmiste kohaselt olid ka. Totakad huuled.

Ruumis sosistati. Uus modell, jeerum küll, imeilus...

Üks sosin kostis lõikavalt üle teiste: „Kas see pole mitte Karou kallim?”

Endine, tahtis ta nähvata. Täielikult endine.

„On vist jah. Vaata teda...”

Karou vaatas teda tõepoolest, oma arust läbitungimatult rahulikul ilmel. Ära punasta, andis ta endale käsu. Ära mitte mingil juhul punasta. Kaz vaatas talle vastu, põses naerulohk, silmad lõõgastunud ja lõbusad. Ning kui Kaz oli kindel, et on tabanud Karou pilgu, oli tal isegi nii palju jultumust, et talle silma teha.

Karou ümber tõusis itsituste puhang.

„Ahh, igavene vastik värdjas...” hingas Zuzana.

Kaz astus modellidele mõeldud poodiumile. Ta vallandas vöö ja vaatas Karoule otsa; libistas hommikumantli üle õlgade ja vaatas ikka Karoule otsa. Ning siis seisis Karou endine kallim terve klassi ees, kaunis kui südamelöök ning alasti kui Taavet. Ning tema rinnal, otse südame kohal, ilutses uus tätoveering.

See oli keerukalt maalitud K-täht.

Kostis veel rohkem itsitamist. Õpilased ei teadnud enam, keda vaadata, kas Karoud või Kazimiri ning heitsid neile kordamööda pilke ja ootasid draama puhkemist. „Vaikust!” käsutas profesorka Fiala vihaselt ja plaksutas käsi kuni naer summutati. Ning siis Karou punastas. Ta ei suutnud seda tagasi hoida. Kõigepealt hakkasid hõõguma rind ja kael ning siis nägu. Kaz hoidis oma pilku kogu aja temal ning põselohk süvenes rahulolust, kui ta Karou ärritust nägi.

„Minutised poosid palun, Kazimir,” ütles Fiala.

Kaz võttis esimese poosi. See oli hoogne, nagu minutised poosid olema peavadki – käänatud torso, pingul musklid, jäsemed väljasirutatud, et liikumist matkida. Nende soojendussketšide eesmärk oligi harjutada vaba käega liikumise paberile panemist ning Kaz kasutas ära võimaluse iseendaga eputada. Karoule tundus, et pliiatsisahinat eriti palju ei kosta. Kas teised tüdrukud klassis samuti vahivad? Sama totakalt kui tema?

Ta langetas pea, võttis terava pliiatsi kätte, mõeldes ise samal ajal ka pliiatsiteraviku teistele kasutusviisidele, mida ta hea meelega rakendanud oleks, ning hakkas visandiga pihta. Kiired kerged pliiatsitõmbed ja kõik joonistused samale paberilehele; ja kõik figuurid üksteise peal, justkui oleks ta tantsu illustreerinud.

Kaz liikus graatsiliselt. Ta vaatas piisavalt palju peeglisse ja teadis seega, kuidas oma keha kaudu mõjule pääseda. See oli tema instrument, oleks ta ise öelnud. Ühes häälega on keha näitleja instrument. Kuigi jah, Kaz oli laisk näitleja, just seetõttu ajaski ta läbi ainult tondituuride ja juhuslike ülesastumistega madalaeelarvelistes Fausti-lavastustes. Kuid kunstimodellina oli ta suurepärane ning Karou teadis seda väga hästi, sest oli teda palju kordi varemgi joonistanud.

Esimesest korrast peale, kui Karou nägi Kazi keha, ütleme siis nii, et paljastatuna, oli see meenutanud talle Michelangelot. Erinevalt teistest renessansiaegsetest kunstnikest, kes eelistasid kõhnu ja kurnatud modelle, eelistas Michelangelo jõudu, ta joonistas laiaõlgseid kiviraidureid ja kuidagi õnnestus tal kujutada neid ühel ajal nii kehaliste kui ka elegantsetena. Just selline Kaz oligi: kehaline ja elegantne.

Ja petturlik. Ja eneseimetleja. Ja ausalt öeldes üsna rumal.

„Karou!” Briti tüdruk Helen sosistas teravalt ja püüdis Karou tähelepanu köita. „Kas see on tema?”

Karou ei teinud temast väljagi. Ta joonistas ja tegi näo, et kõik on kõige paremas korras. Lihtsalt järjekordne koolipäev. Ning mis siis sellest, kui modellil on jultunud põselohuke ning ta keeldub pilku Karoult pööramast? Ta eiras seda nii kuis jaksas.

Kui kell helises, korjas Kaz rahulikult oma hõlsti üles ja pani selle selga. Karou lootis, et Kaz ei taipa, et tal on lubatud mööda stuudiot vabalt ringi liikuda. Jää sinna, kus sa oled, sundis Karou teda mõttes. Kuid seda Kaz ei teinud. Ta lonkis otsejoones Karou juurde.

„Tere, lollpea,” ütles Zuzana. „Oled sina alles meil tagasi­hoidlik.”

Sellele tähelepanu pööramata küsis Kaz hoopis Karou käest: „Kas mu uus tätokas meeldib sulle?”

Õpilased tõusid konte sirutama, kuid selle asemel, et tualetti suitsetama kaduda, jäid nad justkui juhuslikult kuuldekaugusele asjatama.

„Muidugi,” ütles Karou kergelt tasasel häälel. „K nagu Kazimir, eks ole?”

„Oled sina alles naljatilk. Sa tead väga hästi, mida see tähendab.”

„Noh,” võttis Karou mõtleja poosi, „Ma tean, et on olemas ainult üks inimene, keda sa tõeliselt armastad, ning tema nimi algab küll k-ga. Aga minu arust sobiks üks teine koht selle tätoka jaoks hoopis paremini kui südame piirkond.” Ta võttis pliiatsi ja oma viimase visandi ning kandis Kazi klassitsistlikule tagumikule K-tähe.

Zuzana naeris ning Kaz surus hambad kokku. Nagu enamik tühiseid inimesi ei kannatanud ka tema narrimist. „Mina ei ole siin ainus tätoveeringuga, või mis, Karou?” küsis ta. Ta vaatas Zuzana poole: „Kas ta on sulle seda näidanud?”

Zuzana saatis Karou poole kahtlustava kulmukortsutuse.

„Ma ei tea, millisest sa räägid,” valetas Karou rahulikult. „Mul on palju tätokaid.” Oma sõnade kinnituseks ei näidanud ta ei sõnu „tõsi” ja „lugu” ega madu, mis ümber ta pahkluu rõngas oli, ega ka teisi varjatud kunstiteoseid. Selle asemel tõstis ta käed üles peopesad väljapool. Kummagi peopesa keskel oli sügavsinise tindiga maalitud silm, mis muutis tema käed hamsadeks, käekujulisteks Põhja-­Aafrika päritolu iidseteks amulettideks, mis kaitsevad kurja silma vastu. Peopesatätokad on kurikuulsad selle poolest, et kuluvad ruttu, kuid Karou omadega nii ei olnud. Temal olid need silmad olnud sama kaua, kui ta mäletas; nii palju, kui tema nende päritolust teadis, oleks ta sama hästi võinud nendega ka sündida.

„Mitte need,” ütles Kaz. „Ma mõtlen seda Kazimiri, otse südame kohal.”

„Sellist mul küll ei ole.” Karou tegi üllatunud näo ja avas kampsuni paar ülemist nööpi. Selle all kandis ta veel särki, mille kaelust ta mõne sentimeetri võrra alla poole tõmbas ja näitas, et tema rinnal ei olnud mitte mingit tätoveeringut. Nahk oli seal valge kui piim.

Kaz pilgutas silmi. „Mida? Kuidas sa...?”

„Tule.” Zuzana krabas Karou käe ja tõmbas ta eemale. Nad tegid endale molbertite vahel teed, kõigi uudishimust põlevad pilgud neile pööratud.

„Karou, kas te läksite lahku?” sosistas Helen inglise keeles, kuid Zuzana sundis ta käskiva käeliigutusega vaikima ja vedas Karou stuudiost välja otsejoones tüdrukute ­tualettruumi. Seal küsis ta, kulm endiselt kortsus: „Mida kuradit?”

„Mis mõttes?”

„Mis mõttes? Sa praktiliselt välgutasid sellele tüübile oma rindu.”

„No kuule. Ma ei välgutanud midagi.”

„Mida iganes. Mida see veel tähendab – tätokas südame kohal?”

„Ma just näitasin sulle. Seal ei ole mitte midagi.” Ta ei pidanud vajalikuks lisada, et varem oli seal tõesti midagi olnud ja eelistas teeselda, et poleks kunagi midagi nii rumalat teinud. Pealegi ei oleks ta õigupoolest mitte kuidagi saanud selgitada, kuidas ta sellest asjast lahti sai.

„Olgu, hea küll. Selle idioodi nimi oma kehal on küll viimane, mida sul vaja on. Täiesti uskumatu! Kas ta tõesti arvab, et nii kui ta oma mehiste kehaosadega sinu nina all nagu kassi mänguasjadega vehib, lippad sa kohe tema juurde tagasi?”

„Muidugi arvab ta seda,” ütles Karou. „Selline on tema arusaam romantikast.”

„Sul ei pruugiks teha muud, kui öelda Fialale, et see tüüp jälitab sind, ning ta kupatatakse ukse taha.”

Karou oli selle peale mõelnud, kuid ta raputas pead. Kindla peale leiab ta mõne parema viisi, kuidas Kazi oma klassiruumist ja elust minema saada. Tema käsutuses on rohkem vahendeid kui teistel inimestel. Küll ta midagi välja mõtleb.

„Kuigi joonistada on seda poissi täitsa okei.” Zuzana astus peegli juurde ja heitis paar tumedat juuksesalku laubalt eemale. „Nii palju on temast vähemalt tolku.”

„Jep. Jube kahju, et ta selline kolossaalne värdjas on.”

„Üleni arulage rääkiv mööbel.”

„Kõndiv ja kõnelemisvõimeline prigu.”

„Prigu.” Zuzanna naeris. „See mulle meeldib.”

Karoule torkas pähe üks mõte ning üle tema näo väreles kerge nurjatu muie.

„Mida?” küsis seda nähes Zuzana.

„Ei midagi. Lähme parem tagasi.”

„Oled sa kindel? Sa ei pea seda tegema.”

Karou noogutas. „Mul ei ole midagi selle vastu.”

See oli küll kogu rõõm, mille Kaz oma tillukesest nunnust vembust saama pidi. Nüüd oli Karou kord. Stuudiosse tagasi kõndides puudutas ta oma mitmest keest koosnevat kaelaehet, mis oli tehtud Aafrika klaashelmestest. Või vähemalt nägid need välja nagu Aafrika klaas. Tegelikult olid need midagi enamat. Mitte just palju, aga siiski piisavalt selle jaoks, mis Karoul meeles mõlkus.