Читать книгу Tütar suitsust ja luust - Laini Taylor - Страница 11

Kishmish tõusis õhku ja oli tiivalöögiga läinud. Karou vaatas pealt ja soovis, et võiks talle järgneda. Kui suur peaks olema see soov, mõtiskles ta, mis temal lennata laseks?

Ilmselt nii võimas, et tema sellele küll iial ligi ei pääse.

Brimstone ei olnud soovinöpsidega kitsi. Ta lasi Karoul oma kaelakeed tema täksitud ja helmestest triiki teetassidest uuendada nii sageli, kui too soovis, ning maksis talle sooritatud ülesannete eest pronksjaid klõbinaid. Need olid soovinöpsidest järgmised ning nendega sai rohkem teha – näiteks Svetla tõugukulmud ja Karou tätoveeringu eemaldamine ja sinised juuksed tulid sealt – kuid sellist soovi, millega tõeliselt võluda, polnud Karou kunagi enda käsutusse saanud. Seda ei pidanudki kunagi juhtuma, kui ta midagi sellist just välja ei teeni, ning ta teadis väga hästi, kuidas inimesed soove ära teenisid. Peamiselt tuli selleks jahtida, haudu röövida või keegi ära tappa.

Nojah, ning üks teine viis oli ka, üks teatud viis end ise sandistada, kuhu olid segatud traaditangid ja sügav pühendumus.

Miski polnud nii, nagu juturaamatutes. Mitte ükski nõid ei luuranud ristteel, vareseks moondatud ja valmis tasuma teekäijale, kes on valmis jagama oma leivatükki. Džinnid ei ilmunud lampidest ja kõnelevad kalad ei anunud oma elu eest. Kogu maailmas oli vaid üks paik, kust inimesed võisid soove saada ja see oli Brimstone’i poeke. Ning tasuda sai vaid ühte moodi. Ta ei tahtnud kulda ega mõistatusi ega lahkust ega ühtegi teist muinasjuttudest pärit mõttetust ning ei, hingi ei jahtinud ta samuti mitte. Temal oli vaja midagi palju kummalisemalt.

Tema tahtis hambaid.

Karou ületas Karli silla ja sõitis trammiga juudi kvartalisse, keskaegsesse getosse, mille asemele oli tihedasti kerkinud juugendstiilis kortermaju, kõik kaunid kui koogid. Karou pidi jõudma sissepääsu juurde ühe maja küljel. Lihtne metalluks nägi välja täiesti tavaline ning iseenesest tavaline see oligi. Kui see väljast lahti teha, tuli selle tagant nähtavale hallitanud pesuruum. Aga Karou ei avanud ust. Ta koputas ja ootas, sest kui see uks seestpoolt lahti teha, võis see viia hoopis mõnda teise kohta.

Uks läks lahti ja lävel seisis Issa, kes nägi välja täpselt samasugune kui Karou joonistusvihikutes, nagu maojumalanna mõnest iidsest templist. Tema maosaba oli pisikeses vestibüülis rõngasse keeratud. „Tervitused, kullake.”

„Tervitused,” vastas Karou hellalt ja suudles Issat põsele. „Kas Kishmish jõudis tagasi?”

„Jõudis küll,” ütles Issa, „ning ta oli mu õlal kui jää­purikas. Tule sisse. Sinu linnas on kohutavalt külm.” Tema oli uksevalvur ning ta juhatas Karou sisse ja pani ukse tema järel kinni, nii et nad jäid kahekesi ruumi, mis ei olnud suurem kui kapp. Vestibüüli välimine uks pidi enne täielikult sulguma, kui sisemist ust sai avada, need olid kui turva­uksed linnumajades, mis lindudel pageda ei lase. Ainult et praegusel juhul ei olnud tegemist lindudega.

„Kuidas sul päev möödus, armas laps?” Issa keha küljes oli ligi pool tosinat madu – neid vonkles ta käte ümber, roomas juustes ning üks oli end kerinud tema saleda piha ümber nagu kõhutantsija kett. Kõik, kes soovisid sisse ­pääseda, pidid nõustuma ühte neist kaela ümber kandma, enne kui sisemine uks avati – kõik peale Karou, see tähendab. Tema oli ainus inimene, kes võis ilma maokraeta siseneda. Teda usaldati. Lõpuks oli ta ju siin üles kasvanud.

„Oli alles päev,” ohkas Karou. „Sa ei usu elu sees, mida Kaz tegi. Ta ilmus modellina mu joonistustundi.”

Issa ei olnud Kazi loomulikult kohanud, kui ta teadis poissi samamoodi, nagu Kaz teda, nimelt Karou joonistusvihikutest. Erinevus seisnes selles, et kui Kaz arvas, et Issa ja tema ideaalsed rinnad olid Karou kujutlusvõime loodud erootiline väljamõeldis, teadis Issa, et Kaz on tõeline.

Tema, Twiga ja Yasri olid Karou joonistustest sama moodi sisse võetud kui Karou inimsõbrad, kuid hoopis ­teisel põhjusel. Neile meeldis näha tavalisi asju, näiteks ­vihmavarjude all kössitavaid turiste, rõdudel viibivaid kanu, lapsi pargis mängimas. Ning Issale meeldisid eriti aktid. Tema jaoks tähendas inimkuju – lihtne nagu see oli, teiste liikidega kokku põimimata – mööda lastud võimalust. Ta uuris Karoud alati tähelepanelikult ja tegi selliseid avaldusi, nagu „ma arvan, et hirvesarved sobiksid sulle, armas laps” või „Sinust saaks imelise mao” – just täpselt samamoodi, nagu inimesed soovitavad uut soengut või huulepulgatooni.

Nüüd kõverdusid Issa huuled raevus. „Kas ta tuli sinu kooli? See vastik rott! Kas sa joonistasid teda? Näita mulle.” Vihane või mitte, igatahes ei tahtnud ta ilma jääda võimalusest näha Kazi alasti.

Karou tõmbas ploki välja ja lõi selle lahti.

„Sa oled kõige parema osa ära sodinud,” ütles Issa süüdistavalt.

„Usu mind, seal ei ole midagi nii head.”

Issa itsitas pihku ning poeuks läks ragisedes lahti, et neid sisse lasta, ja Karou astus üle läve. Nagu alati, hakkas tal üleminekul korraks pea pööritama.

Ta ei viibinud enam Prahas.

Kuigi ta oli Brimstone’i poes elanud, ei saanud ta endiselt aru, kus see oli, ta teadis vaid, et on võimalik siseneda ustest kõikjal maailmas ja jõuda siia. Lapsena oli tal kombeks Brimstone’ilt pärida, kus see „siin” täpselt on, kuid selle peale vastati talle järsult: „Mujal.”

Brimstone’ile küsimused ei meeldinud.

Kus iganes see ka ei asunud, igatahes kujutas pood endast akendeta riiulisegadikku, mis nägi välja nagu mingi hambahaldja prügimägi – muidugi juhul, kui see hambahaldjas sahkerdab kõikide loomaliikide hammastega. Rästikukihvad, koerlaste silmahambad, soonilised elevandi purihambad, suured oranžid lõikehambad eksootilistelt džunglinärilistelt olid kõik kastidesse ja apteegikirstudesse kogutud, rippusid vanikutena konksude otsas ja olid topitud sadadesse purkidesse, mida võis raputada nagu rütmipille.

Lagi oli võlvitud nagu mõnes maa-aluses kabelis ja varjulisemates kohtades vudisid väikesed olevused, nende tillukesed küünised kivi kratsimas. Sarnaselt Kishmishiga koosnesid ka need tegelased erinevatest osadest: skorpion-hiired, geko-krabid, põrnikas-rotid. Torude niiskuses leidus härgkonna peaga tigusid ja pea kohal viskusid ööliblikatiivulised koolibrid vastu laternaid ja panid need vaskkettide krigisedes kõikuma.

Nurgas oli Twiga töö kohale kummardunud, kohmakas pikk kael hobuserauakujuliseks kaardunud. Ta puhastas hambaid, rõngastas neid kullaga ning ajas siis soolest niidi otsa. Kööginurgast kostis klirinat, see oli Yasri koht.

Ning eemal vasakul, tohutu suure tammepuust laua taga, istus Brimstone ise. Kishmish istus oma harilikul kohal isanda paremal sarvel ning laual olid laiali hambakandikud ja väikesed kalliskivilaekad. Brimstone oli parasjagu üht kaelakeed lükkimas ega vaadanud üles. „Karou,” ütles ta. „Ma arvan, et ma kirjutasin, et vajalik on viivitamatu tegutsemine.”

„Ja seepärast ma tulingi viivitamatult.”

„Sellest on möödas,” – ta vaatas oma taskukella – „nelikümmend minutit.”

„Ma olin linna teises otsas. Kui sa tahad, et ma kiiremini liiguksin, anna mulle tiivad ja me tuleme Kishmishiga võidu. Või anna mulle lihtsalt gavriil ja ma soovin endale ise tiivad.”

Gavriil oli järgmine soovide reas, sellest oleks kindlasti piisanud lennuvõime saamiseks. Endiselt oma töö kohale kummardunud Brimstone vastas: „Ma arvan, et lendav tüdruk ärataks sinu linnas kindlasti tähelepanu.”

„Seda annab kergesti lahendada,” ütles Karou. „Anna mulle kaks gavriili ja ma soovin end ka nähtamatuks.”

Brimstone vaatas üles. Tema silmad olid krokodilli omad, rohekalt kuldset tooni, vertikaalsete kitsaste pupillidega ning neis puudus lõbusus. Karou teadis väga hästi, et mingeid gavriile ta ei saa. Ta ei lootnudki seda, aga Brimstone’i etteheide oli olnud nii ebaõiglane. Kas ta ei olnud siis tulnud joostes, kohemaid, kui talle öeldi?

„Ning sinu kätte saaks gavriile ju usaldada küll, kas pole nii?” küsis Brimstone.

„Muidugi saaks. Mis küsimus see veel on?”

Ta tundis, kuidas teda takseeritakse, justkui oleks Brimstone mõttes läbi võtnud kõik soovid, mida Karou iial soovinud oli.

Sinised juuksed – frivoolne.

Vistrike kustutamine – tühine.

Tule kustutamine soovi abil, et ei peaks voodist välja ronima – laisk.

Brimstone sõnas: „Sinu kaelakee tundub üsna lühike. Kas sul oli täna palju tegemist?”

Karou tõstis kiiresti käe, et seda peita. Liiga hilja. „Miks sa pead alati kõike märkama?” Kahtlemata teadis see igavene tüüp mingil moel väga täpselt, mille peale ta need soovinöpsid kasutanud oli, ning lisas selle nimekirja oma peas:

Endisele kallimale tagumikusügeluse saatmine – kättemaksuhimuline.

„Küll sa võid olla väiklane, Karou.”

„Ta oli selle ära teeninud,” vastas Karou, unustades oma häbi. Nagu Zuzana oli öelnud, halva käitumise eest tuleb karistada. Ta lisas: „Ja veel, oma ostjatelt ei küsi sa kunagi, milleks nemad oma soove kasutavad ning ma olen kindel, et nemad teevad kindlasti hullemaid asju, kui ajavad kellegi sügelema.”

„Ma tahan, et sina toimiksid paremini kui nemad,” ütles Brimstone lihtsalt.

„Kas sa tahad öelda, et ma siis ei toimi?”

Hambamüüjad, kes poodi tulid, olid mõne erandiga kõige hullemad, keda inimkonnal pakkuda on. Kuigi Brimstone’i külastas väike hulk pikaajalisi partnereid, kes ei ajanud Karoul südant pahaks – näiteks üks pensionil teemantidega kaubitseja, kes oli mitu korda mänginud tema vanaema, kui Karoud oli tarvis kooli kirja panna – oli enamik neist haisev hingetu kamp, küünealused üha enam hüübinud verest korbatavad. Nad tapsid ja sandistasid. Nad kandsid taskus traaditange, et surnutelt ja vahel ka elavatelt hambaid suust kiskuda. Karou jälestas neid ning kahtlemata oli ta neist parem.

Brimstone ütles: „Tõesta, et sa oled parem ja kasuta oma soove selleks, et head teha.”

Karou küsis vihaselt: „Mis õigusega sina üleüldse headusest räägid?” Ta viipas käega kaelakeele Brimstone’i suurte küünistega käte vahel. Krokodillihambad – need olid ilmselt pärit somaallaselt. Ja hundikihvad, hobuse purihambad ning poolvääriskividest helmed. „Oleks huvitav teada, kui mitu looma suri maailmas täna sinu pärast. Rääkimata inimestest.”

Ta tundis, kuidas Issa üllatunult hinge kinni hoiab ja teadis, et peaks vait jääma, kuid huuled jätkasid liikumist: „No tõepoolest. Sa teed kaupa tapjatega ning sul ei tarvitse isegi näha neid kehi, mis nad endast maha jätavad. Sa peidad end siin nagu troll...”

„Karou,” ütles Brimstone.

„Aga mina olen neid näinud, neid veriste suudega surnukehade kuhilaid. Neid veriste suudega tüdrukuid, neid ma ei unusta elu sees. Mille jaoks see kõik? Mida sa teed nende hammastega? Kui sa mulle sellest räägiksid, siis võib-olla ma saaksin aru. Peab ju olema mingi põhjus...”