Читать книгу Mõeldamatu kurjus - Laura Griffin - Страница 5

Laguna Madre looduskaitseala

N 26° 13.767 W 097° 19.935

Kell 1.03 päeval

Jamie Ingramil oli selle leidmiseks täpselt kakskümmend seitse minutit aega.

Keeruline, aga mitte võimatu, eeldusel, et vahepeal ei ole mingit segavat tegurit. Ta tõstis kotti vajalikud asjad: binokli, patareid, putukamürgi, veel ühe veepudeli. Siis viskas ka võtmed seljakotti ja tõmbas luku kinni.

„Kuule, tibi, see on katki.“

Jamie vaatas läbi tuuleklaasi välja. Tema maasturi ees seisis üks tõsiselt segav tegur ja vahtis tühjal pilgul kompassi.

Jamie astus autost välja ja lõi ukse kinni. „Ära kasuta seda kapoti peal. See ajab magneti segadusse.“

Noah kehitas õlgu ja ulatas kompassi naisele. Jamie heitis seljakotirihma üle õla ja suundus matkaraja poole. Nad pidid kõndima kilomeetri lõunasse ja seejärel tundus, et tuleb minna läbi võsa. Jamie märkas silti, mis hoiatas alligaatorite eest. Selle peal kükitasid läikivmustad varesed ja põrnitsesid teda.

Ta haistis mingit magusat lõhna ja vaatas üle õla tagasi. „Tuled ka või?“

Noah kiskus pläru. Raputas pead. Jamie teadis, et looduses ringi trampida mehele ei meeldi, aga ta oli näinud, millisesse elevusse Jamie sattus, kui Internetist selle koha leidis ja taipas, et sellest peidukohast võib leida midagi huvitavat.

„Kes leiab, saab endale,“ ütles Jamie.

Noah ajas end kapoti najalt sirgu ja tuli tema juurde. „Kuradima palav on. Miks me peame seda praegu tegema?“

Sest Jamie pidi kell kaks olema tagasi saarel, et oma vahetust alustada. Meest see muidugi ei huvitanud.

„Keegi ei sunni sind tulema.“

Noah ulatas pläru talle ja Jamie tõmbas ühe mahvi, kuni mees T-särgi seljast võttis. Naine silmitses mehe päevitunud lihaselist surfarikeha ja talle meenus, miks ta seda meest üldse talub. Viimane toppis särgi pükste värvli vahele ja kinnitas heledad rastapatsid kummivõruga kokku.

„Lähme siis,“ ütles ta ja võttis pläru tagasi.

Jamie hakkas mööda puudega ääristatud kitsast rada ees minema. Ta üritas suunda jälgida, samas kui Noah marssis tema taga ja porises iga okka ja takja peale. Tal oleks pidanud olema jalas matkasaapad nagu Jamiel, aga viimane oli päris kindel, et mehel polegi peale plätude muid jalanõusid.

Kui nad rajalt kõrvale astusid, muutus maapind vetruvamaks. Siin-seal läikis hõrenevate põõsaste vahel vesi ja Jamiele meenus alligaatorite eest hoiatav silt.

„Me oleme peaaegu mere ääres,“ tähendas ta. „See ei saa õige olla.“

Ta kontrollis vihjet, mille oli leidnud veebilehelt: Järgi kollast kiviteed. Ainsana olid kollased teeraja ääres õitsevad põllulilled. Kas vihje tähendaski seda? Vahel olid need väikesed kavalad vihjed ärritavad, mitte abistavad.

„Juba eksinud?“

Jamie ei teinud Noah’st välja, vaid uuris GPS-i, proovides aru saada, mis tal kahe silma vahele oli jäänud. Ta vaatas ringi. Umbes kahekümne meetri kaugusel läksid puud üle hundinuiadeks, siis lõputuks sooks. Tuul tõusis ja ninna kandus jäle hais. Nende kohal tiirles suur pruun lind ja laskus siis puude juures allapoole. Teine järgnes talle.

Raisakotkad.

„Seal peab olema mingi surnukeha,“ ütles Jamie ja läks läbi põlvekõrguse rohu edasi. Moskiitod lendasid parves ümber näo ja kaela ning ta peletas neid eemale. Eespool sahisesid kõrkjad ja ta nägi sulgede liikumist. Kas see võis olla...

Jamie astus sammu lähemale. Kõrkjad liikusid taas ja kärbseparv kerkis õhku.

Naine kangestus. Seest läks külmaks.

„Mis on?“

Kõhus keeras. Kurk nööris kinni.

„Jamie? Mis on?“

„See on tüdruk.“