Читать книгу Mõeldamatu kurjus - Laura Griffin - Страница 6

Lito saar, Texas

N 26° 14.895 W 097° 11.280

Politseijaoskonnas oli vaikne.

Häirivalt vaikne.

Elaina McCord sõitis tühja parklasse ja parkis auto uksele võimalikult lähedale. Ta lükkas autoukse lahti, astus välja ja ohkas, kui tundis õhu kerget liikumist. See polnud isegi päris tuulehoog, aga peaaegu. Naine seisis hetke Tauruse kõrval ja kogus end.

Siis tõstis ta juuksed kaelalt üles ja keeras krunni. Tema polüesterkangast pükskostüüm varjas relvakabuuri, aga ei lasknud nahal hingata. Ta oleks pidanud kandma siidi, aga töörõivaid ostes oli ta mõelnud D.C.-le või New Yorgile. Elaina poleks ealeski osanud arvata, et satub Texasesse Brownsville’i – harukontorite kontorisse, tuhande kilomeetri kaugusele kõigest, kus ta olla tahtnuks.

Välja arvatud täna.

Täna oli Lito saare politseiülem Matt Breck helistanud Brownsville’i, et paluda föderaalset abi mõrvaseeria lahendamiseks. Tõenäoliselt ootas ta kahte siilisoengu ja tumedate ülikondadega kogenud agenti.

Selle asemel sai ta võlts-Donna Karani kostüümis kollanoka.

Elaina silus revääre ja kogus end. Ta lõi ukse kinni, lukustas auto ja läks puidust astmetest üles, et papist silt saaks talle öelda seda, mida ta juba teadis.

Maja oli tühi.

OLEN VARSTI TAGASI. Kella mustad osutid olid keeratud poole üheteistkümne peale. Eliane vaatas päikest, mis paistis talle otse pähe. Ta tõstis käe silmade varjuks ja kiikas läbi tumendatud ukseklaasi hämarasse ruumi. Tundus, et jaoskond oli kinni pandud.

Kes paneb kinni politseijaoskonna?

Mis kuradi planeet see on?

Elaina hingas pahinal ja pööras ringi. Tillukese parkla taga 106. maantee ääres kasvas rida kõrgeid palme, seda teati kui Lito maanteed, sest see oli ainuke maantee linnas, mis kulges ühtlasi läbi kolmekümne kolme kilomeetrise läbimõõduga saare. Elaina oli avastanud, et esimesed kolm kilomeetrit olid ääristatud motellide, restoranide ja surfitarvete kauplustega. Ülejäänud kolmkümmend kilomeetrit oli põhimõtteliselt tühi. Kaardilt vaadates tundus, et tee kadus linna lõunaküljel Lito saare looduskaitsealasse. Elaina vaatas nüüd sinnapoole ning nägi rohtu, vett ja lõpmata kaugele ulatuvat sood.

Või oli see suudmeala. Mis iganes.

Inimtühja politseijaoskonda ümbritses pleekinud puidust terrass ja Elaina kõndis mööda terrassi maja taha, jälgides hoolega, et madalad mustad kontsad ei satuks ebaühtlaste laudade vahedesse. Valge tellistest jaoskonnahoone peegeldas päikest nagu klaas. See ulatus Laguna Madre laheni, mis eraldas Litot mandrist. Elaina pööras pilgu kiiskavast majast eemale ja sammus tahapoole. Vee peal köitis tema pilku mingi liikumine.

Kaater. See liikus tema suunas, mis tähendas, et see tuleb kas politseikai äärde või leidliku nimega Lito saare sadamasse sealsamas kõrval.

Kaater tuli lähemale. Selle külje peal oli mingisugune ametlik logo ja Elaina luges kokku vähemalt neli reisijat roolis oleva mehe taga. Kõht kiskus krampi, mõeldes viiendale reisijale, kes lebas kaatri põhjas.

Kaater sõitis politseikaist mööda ja libises suure ringiga sadamasse. Laine loksus läbi laudade ja Elaina kingad said märjaks.

Vesi lirtsus varvaste vahel, kui ta läks üle närbunud pühvliheinast muruplatsi, mis eraldas jaoskonda sadamast. Kruusakattega parklas oli hulk maastureid ja pikappe. Ta nägi kahte patrullautot ja punast Suburbanit, mille küljel oli kiri LIDE ehk Lito saare politseijaoskond.

Elaina läks ümber laineplekiga kaetud hoone, möödus tühja krabivõrguga sehkendavast tugevasti päevitunud mehest ja kahest teismelisest, kel olid käes kollased söödaämbrid. Undava kokakoola automaadi juures seisis veel üks mees, kes suitsetas sigaretti ja vaatas teda. Elaina möödus puidust kalapuhastuslauast ja kiilanevast habemega mehest, kes katkestas selleks, et teda põrnitseda, kalal pea otsast raiumise. Uudishimulikest pilkudest välja tegemata keskendus Elaina kaile.

Kaatri kapten – ülem Breck? – jagas käske ja kaitsevärvi riietuses mees hüppas kaile, et siduda alus pollari külge.

Kaks vormiriietes meest kummardusid korraga ja tõstsid kaatri põhjast midagi üles. Elaina vaatas jahmunult, kuidas nad viskasid pika musta tombu kaile ja jätsid selle sinna päikese kätte vedelema.

Elaina läks edasi. „Ülem Breck?“

Mees tõstis pilgu ja see muutus LIPD nokkmütsi all otsekohe kahtlustavaks. „Jah?“

Elaina seisatas tema ees ja vaatas mehe pruunidesse ettevaatliku pilguga silmadesse.

„Ma ei kommenteeri midagi,“ teatas ülem.

„Kuidas palun?“

„Te olete Heraldist, eks?“ Mehe pilk libises üle kostüümi, peatus märgadel sääreotstel ja liikus tagasi tema näole. „Või telest? Igatahes ei kommenteeri ma midagi, nii et...“

„Ma olen FBI-st.“ Elaina sirutas käe ette. „Eriagent Elaina McCord.“

Mehe kulmud kadusid mütsi alla.

„Te helistasite täna hommikul Brownsville’i?“ tuletas Elaina talle meelde, kui mehe rabatud pilk langes tema käele. „Palusite abi?“

Ülema laup tõmbus kipra ja Elaina lasi käel alla vajuda. Breck silmitses teda uuesti pealaest jalatallani. Naine kiikas tema taha laibakotti, mis oli jäetud kaile. Selle kõrval seisis valgepäine tavariietes mees. Kohtuarst?

„Tulge siiapoole.“ Breck viitas hoone suunas. „Keegi tegeleb teiega kohe.“

Elaina kuuletus hambaid krigistades ja taganes paar sammu. Poleks mõistlik oma esimeses mõrvajuurdluses politseiülemat välja vihastada. Ta pani käed rinnale risti ja vaatas kai suunas, kui Breck talle selja keeras ja oma alluvatega mõned sõnad vahetas.

Elaina kohale kerkis suitsupilv. Ta vaatas kokakoola automaadi poole, kus sigaretiga mees endiselt seisis, õlg vastu uksepiita toetatud. Miski mehe rahulikus läbitungivas pilgus tõi Elainale kananaha ihule.

Ta vaatas mujale.

Kui kalapuhastuslaua juures seisev mees rapped vette viskas, kerkisid kajakad õhku. Tohutu pruun pelikan lehvis kohale, et peaauhind endale napsata, istus siis kaile ja neelas selle alla.

Elaina heitis pilgu enda ümber, tehes mõttes märkmeid.

Teismelised olid kadunud, ent krabipüüdja passis sealsamas, käed rinnal risti, võrk jalge ees maas, vaadates pingsalt laibakotti. Elaina jättis tema näo meelde ja silmitses ümbrust, et võimalikke kahtlusaluseid tuvastada. Mõningatele kurjategijatele meeldis jääda paigale ja vaadata, mis nende teo tagajärjel toimub. Elaina luges kokku üheksa pealtvaatajat, muuhulgas heledate rastapatsidega umbes kahekümneaastane päevitunud mees. Tema käsi oli noore naise õlgadel ja nad vaatasid süngelt kai otsa poole.

Elaina vaatas kella ja kirus endamisi. Breck ja tema alluvad seisid rühmas kai peal olematu tuule käes. Elaina tundis, kuidas kehatemperatuur iga minutiga kerkib ja päike kõrvetab.

Kai otsale maandus suur pruun lind ja vaarus peenikestel jalgadel laibakoti juurde, torgates seda kõvera nokaga.

Elaina jooksis meestest mööda ja vehkis kätega. „Kõss! Kõss!“ karjus ta ja lind kadus.

Ta pöördus. „Kus on laiba äraviijad?“

Breck kortsutas kulmu. „Kes?“

„Laiba äraviijad! Koos võimalike asitõenditega küpseb see siin ju ära.“

Breck lõi käed puusa. „Me ootame kiirabi. Rannas juhtus mingi õnnetus ja nad ei saa kohe tulla.“

Elaina tõmbas sügavalt hinge. Ta tundis endal tosinaid silmi, ajas end sirgu ja üritas rahuneda.

„Millal see tuleb?“ küsis ta.

„Siis, kui tuleb. Maynard.“ Breck nõksatas peaga ühe vormiriietes mehe poole.

„Jah, söör.“

„Viige preili McCord jaoskonda maha jahtuma.“

Nad jätsid ta ootama rohkem kui neljaks tunniks.

Elaina ei lasknud end sellest ninanipsust häirida. Ta tõi autost portfelli ja mobiili. Siis laotas ta oma kaustad koosolekuruumi lauale ja töötas hoolega, nagu oleks sel hommikul ärganudki plaaniga veeta reedene pärastlõuna mingi kolka politseijaoskonnas. Kell pool kuus tema kannatus siiski katkes. Tal oli kõht tühi ja ta oli väsinud. Ja higine, sest selles ruumis polnud konditsioneeri – ainult kaasaskantav ventilaator, mis ajas ringi sedasama sooja õhku. Ta kavatses tõusta ja minna söögiautomaati otsima, kui uks avanes. Jälle inspektor Maynard.

„Preili McCord? Ülem võtab teid nüüd vastu.“

Viimaks ometi audients tema kõrguse juurde. Elaina pani pappkaustad kokku ja toppis portfelli.

„Siiapoole, preili.“

Maynard oli Elainast lühem, arvatavasti sada seitsekümmend kaks sentimeetrit pikk, ent ta oli heas vormis ja tema jäik kehahoiak meenutas merejalaväelasi, kellega Elaina oli kohtunud viie ja poole kuulise töötamise ajal Quanticos. Maynard juhatas ta läbi puittahveldisega jaoskonna mööda umbes kuuekümneaastasest metall-laua taga istuvast naisest. Too rääkis telefoniga ja kirjutas midagi märkmikku, roosade märkmepaberite patakas küünarnuki juures.

Maynard avas ukse Brecki kabinetti ja Elaina astus sisse. Ruumis oli kerge sigarisuitsu lõhn ja ülem istus pehmel nahktoolil puitimitatsioonist laua taga. Laua ümber oli poolringis hulk plasttoole, millel istusid samad inimesed, keda Elaina oli näinud sadamas, lisaks kiilakas mees, kel oli kauboikaabu süles. Jaki rinna külge kinnitatud täht näitas, et ta on Texase korravalvur.

„Doktor Frank Cisernos,“ ütles valgete juustega mees sadamast ja tõusis püsti. „Maakonna kohtuarst.“

Elaina surus tema kätt ja tutvustas ennast. Ta vaatas teisi nägusid. Noor latiinost inspektor naeratas talle, aga keegi teine ei tõusnud teda tervitama.

Maynard võttis ühe kahest tühjast toolist ja andis Elainale märku võtta teine. Naine pani portfelli toolile, jäi seisma ning põimis sõrmed vaheliti, et keegi ei näeks, et ta väriseb.

„Nii et te tulite meile appi.“ Breck nõjatus küünarnukkidel ettepoole. „Scarborough ütles, et te olete äsja akadeemia lõpetanud.“

Elaina püüdis mitte võpatada. „Lõpetasin eelmisel sügisel.“ Ta arutles, mida veel tema ülemus võis rääkida. Mees ei varjanudki, et ei salli teda, aga viimaks oli ta andnud Elainale võimaluse proovida kätt kurjategijate portreteerijana. Võib-olla hakkas ülemus temaga leppima.

Aga võib-olla saatiski ta Elaina selleks siia, et tol kõik untsu läheks.

Elaina köhatas. „Ma tulin siia kurjategija portreed koostama. Samuti lubati mul pakkuda FBI abi laborianalüüside tegemiseks.“ Ta vaatas Texase korravalvuri poole, kel oli ilmselt samuti võimu laborite tööd kiirendada, ja teadis, et tema väärtus langeb kiiresti.

„Või portree?“ Breck toetus tooli seljatoele. „Te räägite meile kahtlusalusest?“

Kõikide tähelepanu pöördus Elainale.

„Mul on meie kahtlusaluse esialgne portree,“ ütles ta. „Pean nägema hommikuse kuriteopaiga fotosid ja lahkamist pealt vaatama. Saan aru, et keegi osariigi krimilaborist tuleb siia appi?“

Ta vaatas Cisernose poole, kes noogutas kergelt.

„Ja kas me teame ohvri nime?“ küsis ta.

„Kindlalt mitte,“ sõnas Breck. „Aga viimase poole tunni jooksul on mulle helistanud peaaegu kõik vanemad, kelle ülikooliealine laps siinkandis viibib. Nad kuulsid uudistest, et leiti surnukeha. Nüüd ei vasta nende tütar mobiilile ja nad tahavad teada, kas see on tema või mitte.

Laske käia.“ Breck noogutas. „Kirjeldage oma portreed.“

„Te ütlesite, et midagi kindlat pole,“ vastas Elaina ja astus lõksust eemale. „Teil on seega mingeid vihjeid, mida kontrollida?“

„Kindlalt tean ma vaid seda, et ohver on pikkade tumedate juustega valgenahaline naine.“ Breck silmitses seda öeldes Elaina pikki tumedaid juukseid. Siis vaatas ta oma laual olevat kollast märkmikku. „Surnukeha oli halvas seisukorras – vanust polnud võimalik määrata. Saime hommikul telefonikõne, et linna põhjaservas on paadisilla juures hüljatud Audi sedaan. See on seal seisnud kaks päeva. Registreeritud Valerie Monroe nimele, kes on pärit Houstonist ja on kahekümne seitsme aastane. Autos oli käekott. Juhiluba, meditsiinikooli ID-kaart, tervisekindlustus. Ta on brünett. Auto viidi politseiparklasse, aga me peame seda alles uurima.“

„Ja mu ülemus ütles, et täna hommikul leidsid kalurid soost ohvri.“ Elaina vaatas kohtuarsti poole. „Laip oli alasti ja tema sisikond oli eemaldatud nagu Gina Calvertil märtsikuus?“

„Gina Calvert leiti viieteistkümnendal märtsil,“ vastas Cisernos. „Minu hinnangul oli ta vähemalt kaks päeva surnud olnud. See surnukeha siin on umbes kolm päeva vana.“

„Ja Gina surnukeha leiti samuti looduskaitsealalt.“ Elaina muutus enesekindlamaks, korrates eelmise juhtumi fakte, mille oli mitu kuud tagasi pähe õppinud. „Talle oli süstitud ketamiini hüdrokloriidina. Tema auto leiti paadisilla juurest. Tema isiklikud asjad olid autos.“

Breck pani käed rinnale risti. „Nii, tundub, et kodutöö on teil tehtud, preili McCord. Rääkige siis meie kurjategijast. Keda me otsime?“

Elaina sisetunne käskis tal vaikida. Mõistlik oleks oodata, kuni kõik faktid on teada. Ent nägu õhetas, kaenlaalused olid niisked ja õhk ruumis skeptilisusest paks.

Ta tõmbas sügavalt hinge. „Arvan, et kurjategija on valgenahaline mees, kahe-kolmekümne-aastane. Arvan, et ta on taibukas, aga peab ennast targemaks, kui tegelikult on ja tal on suur ego. Arvatavasti on ta kena välimusega, isegi võluv ja läheneb naistele mingi vale abil. Tema keeruline tegutsemisviis näitab, et ta on organiseeritud ja suudab oma impulsse talitseda. Arvan, et ta elab saarel, on aeg-ajalt töötu ja tal on mootorpaat või ta saab seda kasutada. Tema hobid on jahilkäik ja kalapüük. Talle meeldivad relvad. Ka arvan, et tal on mingisugune kokkupuude korrakaitsega.“

Elaina märkas jahmunud pilke, aga lasi edasi. „Seksuaalrünnaku jälgi pole, vähemalt mitte nähtavaid.“

Breck kergitas kulme. „Nähtavaid?“

Naine liigutas end veidi. „Ka vägistamiseta võib olla tegemist seksuaalkuriteoga. Noa kasutamine on teatud mõttes penetratsioon. Vahel ei saa selline kurjategija alati erektsiooni ja ta asendab selle millegagi.“

Breck vahetas Texase korravalvuriga pilke ja Elaina jätkas, et ei peaks veel küsimustele vastama.

„Ta röövib naised, süstib neile kemikaali, et nad oleksid liikumisvõimetud, viib nad kusagile kaugemale ja teeb sakilise servaga jahinoaga nende kõhupiirkonda sügava sisselõike. Ta ei jäta endast maha peaaegu mitte mingeid asitõendeid, mis viitab teadmistele ja planeerimisele...“

„Pidage nüüd.“ Breck tõstis käe üles. „Meil on ainult kaks ohvrit. Te räägite, nagu oleks tegemist sarimõrvariga.“

„Usun, et ongi.“

„See võib olla kopeerija. Kodutüli läks käest ja see lavastati kevadvaheajal leitud naise moodi mõrvaks, et meid eksitada.“

Elaina kallutas pead. „Kui palju selle mõrva üksikasju meediasse jõudis?“

Breck vaatas ebamugavust tundes ruumis ringi ja Elaina teadis, et oli teinud taktikalise vea, esitades mehele teiste kuuldes väljakutse.

Ent Breck toibus kiiresti. „Ja me ei tea, milliseid asitõendeid võis see mees Audisse jätta,“ sõnas ta. „See võib olla sõrmejälgi täis.“

„Ma pean silmas ka Gina Calverti autot. Ja Mary Beth Cooperi mõrva järel paadisilla juurde jäetud Mustangi.“

Ruumis tekkis vaikus. Brecki näol oli hämming.

„Mary Beth Cooper,“ kordas ta.

Elaina noogutas.

„Üheksa aastat tagasi?“

Naine noogutas taas.

Breck kummardus nüüd ettepoole, laup kipras. „Selle kuriteo tunnistas keegi üles. Ta istub nüüd Huntsville’is.“

Elaina noogutas taas.

„Te tahate öelda, et teie arvates on see vale mees? Ta mõisteti kohtus süüdi. Keegi kirjutas selle kohta raamatu, issand hoidku.“

„Ta tunnistas üles mitu mõrva,“ lausus Elaina. „Uurijail oli ümberlükkamatuid DNA-tõendeid, et ta osa neist mõrvadest ka sooritas. Ma tahan öelda seda, et peaksime Mary Bethi juhtumi üle vaatama. Arvan, et see on seotud meie kahtlusalusega.“ Elaina uskus lausa, et Mary Beth Cooper oli selle kurjategija esimene ohver.

„Cooper suri lämbumise tagajärjel,“ ütles Cisernos.

Elaina vaatas kohtuarsti poole.

„Käsitsi kägistamine,“ lisas mees. „Ma viisin ise lahkamise läbi.“

„Ja te mainisite oma raportis,“ lausus Elaina, „et ohvri veres oli surma hetkel ketamiini. Ja et teda oli pärast surma pussitatud noaga, millel oli sakiline tera.“

Ruumis tekkis taas vaikus. Elaina otsis kõikidelt nägudelt mingisugustki märki toetusest. Breck istus, käed rinnal risti, näol põlglik ilme. Cisernos kortsutas laupa. Politseinikud tundsid end ebamugavalt, välja arvatud noor latiinost inspektor, kes paistis olevat põnevil. Ta istus toolil ettepoole kummargil ja jälgis naist, nagu oodates, mida ta veel ütleb.

„Nojah.“ Ülem Breck tõusis ja sirutas viimaks käe. „Tore, et tulite, preili McCord, aga me saame edasi ise hakkama.“

Pärast säärast suurepärast esinemist Brecki ees tundis Elaina soovi end maani täis juua. Ta piidles läbi linna sõites rõõmsailmelisi baare, mõeldes, kui tore oleks mõnda sisse astuda ja tellida topeltmargariita soolaga.

Selle asemel suundus ta silla poole. Sisemus kiskus kokku, kui ta meenutas, mis juhtunud oli, ja ta sundis end sellega leppima.

Tema esimene mõrvajuhtum, esimese kurjategija portree ja ta rikkus kõik ära. Teda ei kutsuta mingil juhul järgmisel hommikul lahkamist vaatama. Breck oli seda üsna selgelt väljendanud. Kui ta neid selles juurdluses üldse aidata tohib, siis ilmselt Brownsville’ist, kasutades vaid neid aruandeid, mida tal õnnestub kätte saada. Sedagi juhul, kui Scarborough seda juhtumit temalt ära ei võta ja mõnele kogenenumale agendile ei anna.

Elaina võttis valgusfoori taga jaki seljast. Ta vaatas aknast kõnniteid ummistavaid turiste. Naised lühikestes pükstes ja bikiinirinnahoidjates. Päikesest põlenud noorukid läksid rannast koju, lainelaud kaenla all. Eespool kuulutas silt, et Sandhill Innis on vabu kohti. Seal oli veetnud oma lühikese elu viimased päevad Gina Calvert.

Roheline tuli süttis ja Elaina hoidis vasakule Causeway Roadile, mis viiks ta tagasi mandrile. Sillale lähenedes nägi ta õhtupäikese käes sätendavat Laguna Madret. Sadamas seisid katamaraanid ja purjekad ning Elaina vaatas neid igatsevalt, meenutades viimast korda, mil ta purjeka pardal oli viibinud. See oli Michigani järvel, aastaid tagasi. Tuul oli olnud jäine, aga ta oli kogu selle aja naeratanud, sest isa oli võtnud terve päeva vabaks.

Mobiiltelefon piiksus oma kohal topsihoidjas.

„McCord,“ ütles ta.

Üürike vaikus. „Kas te saite sigaretikoni?“

„Kes te olete?“

„See on nüüdseks kindlasti juba asitõendikotis.“ See oli mehehääl. Madal, Texase aktsendiga. „Mul on õigus, eks?“

Elainale meenus kokakoola automaadi vastu nõjatuv mees. Temas oli midagi tuttavat, midagi, mis terve pärastlõuna oli alateadvust närinud.

„Kes te olete?“

„Troy Stockton. Nägin teid sadamas, Elaina. Väga võimas.“

Troy Stockton. Elaina ei tundnud meest.

„Kust te selle numbri saite?“

„Mul on palju numbreid. Kas te tõesti juba lahkute?“

Elaina õlad tõmbusid pingesse ja ta heitis pilgu tahavaatepeeglisse.

„Ma olen pettunud,“ jätkas mees. „Ma ei pidanud teid allaandjaks.“

Elaina vaatas enda taga sõitvaid autosid – mitu maasturit, noori naisi täis kabriolett, mingisugune kaubaveok. „Kuulge, öelge, kust te selle numbri saite ja...“

Plõks.

Elaina vaatas ekraanile, aga kõne oli katkenud. Tema sissetulevate kõnede nimekirjas seisis „tundmatu number“. Ta viskas telefoni kõrvalistmele.

Stockton. Troy Stockton. Nimi tundus tuttav, aga hääl oli olnud täiesti võõras.

Põmm!

Rool kiskus paremale ja auto sööstis üle kahe rea. Pidurid krigisesid, signaalid tuututasid. Elaina väänas rooli, kui auto teelt välja sõitis.