Читать книгу Mõeldamatu kurjus - Laura Griffin - Страница 7

Cinco Chavez läks otsima Troyd sellest lahe ääres paiknevast urkast, kus viimane veetis suure osa nädalavahetustest. Nagu tavaliselt oli Dockhouse rahvast täis. Cinco pressis end inimeste vahelt baarileti äärde ja nägi Troyd basseiniruumis naeratavate naiste, tühjade õllepudelite ja poolpurjus puurtornitööliste keskel, kes arvasid, et neil on võimalus kerget raha teenida.

„Kuidas käbarad käivad, T?“ Cinco istus baaripukile kolme sügava dekolteega blondiini kõrvale.

Troy tõstis pilgu roheliselt vildilt. „Endiselt.“ Ta lõi kaks kuuli auku.

Seina vastu nõjatuv suur mees tundus olevat tige. Troy määris kriidiga kii otsa ja läks ümber laua järgmist lööki sooritama.

Cinco istus baaripukil ja kuulas, kuidas kõht koriseb. Breck oli kutsunud ta tööle varahommikul ja ta polnud terve päeva peale kohvi midagi saanud.

„Oled juba söönud?“ küsis Cinco.

Troy ei pööranud pilku piljardilaualt. „Ei.“ Ta lõi ja ootas paar sekundit, kuni viimane pall küljeauku veeres.

„Lähme sööme ribisid. Räägin sulle sellest födest.“

Troy määris kiiotsa kriidiseks ja silmitses lauda. „Rääkisin juba Maynardiga.“ Ta vaatas vastast, kes oli kohe-kohe kannatust kaotamas. „Nurgaauk.“

Aga teisel polnud aimugi, mis toimub. Ta põrnitses kuule, suutmata ette kujutada, kuidas Troy suudab sellise löögi teha, kui laud on kuule täis. Mees pani käed rinnale risti ja heitis üle Troy pea pilgu oma sõbrale ruumi teises otsas.

Troy silmad pildusid erutusest sädemeid. Cinco istus ja vaatas, kuidas sõber löögiks keskendub. Ruum tardus paigale.

Kii puudutas kiikuuli ja see libises üle vildi, põrkas vastu laua serva, libises kahe kuuli vahelt tagasi ja võttis nagu võluväel number kaheksa juurde jõudes kiiruse maha.

Plumps.

Naised ohkasid korraga. Vastane põrnitses. Troy ei reageerinud üldse, toetas vaid kii vastu lauda ja võttis õllepudeli.

„Maynard rääkis sulle kokkusaamisest?“ küsis Cinco.

„Enam-vähem.“ Troy sirutas käe ja võttis rahulikult vastu mõned kahekümnedollarilised. Mehed lontsisid eemale ja põrkasid otsa ettekandjale, kes viimaks oli tulnud tühje pudeleid ära koristama.

Jamie naeratas Troyle. „Tahad veel õlut?“

„Ei, pole vaja. Kuule, kas ma mitte ei näinud sind varem sadamas?“

Jamie naeratus kadus, kui ta tühje pudeleid kandikule tõstis. „Nägin neid seda tüdrukut maale toomas.“ Ta vaatas Cincot. „Kuulsin, et ta leiti saarelt, mitte mandrilt. On see tõsi?“

„Jah, manner on šerifi territoorium,“ vastas Cinco talle. „Ta leiti looduskaitsealalt.“

„Teate juba, kes ta on?“

„Ei.“

„Niisiis... mida ma teile tuua saan?“

Troy ulatas talle raha. „Ma lähen minema. Tänud. Jäta ülejäänu endale.“ Ta pöördus ja keskendus siis Cincole. Naised piidlesid samal ajal Troy tagumikku.

Kurat, kui Cinco naist tahtis, pidi ta vaeva nägema. Troyl piisas vaid kulunud teksades kohale ilmuda.

„Ma pean ribisid saama,“ kordas Cinco. „Tahad föde kohta kuulda või mitte?“

Troy kehitas õlgu. „Mis seal kuulda on? Maynard ütles, et ta on väga ametlik.“

„Võib-olla natukene.“ Cincole meenusid pükskostüüm ja kingad, ent talle meenus ka sale keha ja selged sinised silmad. „Aga tark.“

Nad trügisid inimeste vahelt läbi ja lükkasid lahti baari eesotsas olevad puust uksed. Õhk väljas oli täis kala ja diislikütuse lõhna, mis levis siit terve päev otsa mööda popsutavatest krevetipaatidest.

Troy auto seisis tavapärasel kohal maja ees. Ta võttis võtmed taskust välja ja avas piiksuga luku. „Pean täna tööd tegema.“

Cinco ohkas. Väga vähesed teadsid, et vaatamata Troy ükskõiksele pealispinnale, oli ta töönarkomaan. Cinco polnud kunagi kohanud kedagi teist, kes nii pikki tunde arvuti taga veedaks.

„Sama raamat?“ küsis ta.

„Ei, see on üks teine asi.“

Cinco silmitses sõpra pealaest jalatallani ja märkas esimest korda tema näos pinget. Ja järsku ta taipas. „Sa muretsed, eks?“ küsis ta.

„Miks ma peaksid muretsema?“

Cinco lihtsalt vaatas teda.

„Kuule, helista mulle pärast lahkamist.“ Troy astus madala musta Ferrari juurde ja avas ukse.

Cinco raputas pead. Troy oli eitusfaasis. „Sul on probleeme, vennas. Breck saatis ta kukele, aga Cisernos kuulas. Ma nägin.“

„Ma ei muretse.“ Troy istus rooli taha ja mootor käivitus.

Ta tagurdas, vahetas käiku ja auto sööstis paigalt.

Elaina põrnitses katkist rehvi.

Purunenud. Mitte kuuliauk.

Ta teadis, kuidas kõlab lask ja see oli kindlasti olnud rehvi purunemise heli.

Miks ta siis peaaegu nahast välja hüppas?

Elaina avas kõrvalistuja ukse ja kummardus autosse, et ohutuled sisse lülitada. Pole hullu. Ei midagi erilist. Ta ei olnud küll kunagi ratast vahetanud, aga kunagi on ikka esimene kord. Kui ta sai hakkama akadeemiaga, saab hakkama ka mingi neetud tühise rehviga.

Ta võttis kindalaekast auto käsiraamatu ja otsis välja peatüki „Rehvivahetus“. Ta leidis õige lehekülje ja autod aina kihutasid mööda. Naine taganes tee pealt rohu sisse ja libistas pilgu üle juhendi. Kaheksa lihtsat sammu. Pildid ka. Ta vaatas hämarduvat taevast. Varsti on ta siit läinud.

Elaina läks pagasiluugi juurde ja avas selle võtmega. Kui ta oli kõik asjad – kuulivest, asitõendite kogumise komplekt, signaalraketid – eest tõstnud, lükkas ta katte eest.

Ja vahtis tühja, ümmargust auku.

Muidugi mõista. See oli büroo auto ja keegi oli ilmselt tagavararatast kasutanud, aga polnud uut asemele hankinud.

Selja tagant kostis sireenide huilgamist ja Elaina tundis paanikat, millele järgnes kergendus. Ja uuesti paanika.

Ta lõi pagasiluugi kinni, kui sini-punased tuled Tauruselt peegelduma hakkasid. Ta pöördus oma päästja poole, kes oli peaaegu kindlasti üks kivinenud näoga politseinikest, kes olid pealt näinud, kuidas ta ennast Brecki ees häbistas.

Patrullauto peatus teepervel. Juhiuks avanes ja Elaina nägi autolaternate valguses hädavaevu mehe siluetti. Kruus krabises tolle jalge all, kui ta naise poole tuli.

„Preili.“ Mees astus valguskiirest välja ja Elaina nägi viimaks tema nägu.

Maynard. No muidugi.

Huvitav, et ta just sel hetkel sattus siit mööda sõitma. Kas Breck oli käskinud tal kontrollida, et Elaina ikka lahkub saarelt?

„Tundub, et teil on autoga probleeme.“

„Rehv purunes,“ selgitas Elaina. „Kavatsesin vahetama hakata, aga tagavararatast pole.“

Mees kergitas kulme ja Elaina sai aru, et Maynard ei suutnud ette kujutada, et ta pükskostüümis ja kontsakingades üldse midagi vahetada võiks.

„Tehke pagasiluuk lahti,“ ütles mees. „Eks vaatame.“

„Uskuge mind, see on tühi. Kas siin lähedal on remonditöökoda?“ Elaina vaatas linna poole, aga hämaruses oli tee ääres olevaid silte halvasti näha.

„Ma helistan.“

„Tänan.“

Maynard pööras selja ja läks tagasi auto juurde. Ta istus sisse ja Elaina nägi, et ta võttis raadiosaatja kätte.

Elaina avas oma auto juhiukse ja muutis õhtuseid plaane. Ta peab veel mõne tunni, või isegi kauem, Lito saarel passima. Ta võttis oma portfelli, mobiili ja spordikoti, milles oli uhiuus iPod. Siis võttis käekoti, kus olid väike paberist asitõendikott suitsukoniga, ja mõtles Troy Stocktonile. Kas mees jälgis teda? Ta vaatas piki maanteed paremale ja vasakule.

„Puksiir on teel.“ Maynard tuli tema auto poole. „Mehe nimi on Don, Doni remonditöökojast. Ta teeb teie auto tunni ajaga korda ja siis saate edasi sõita.“

Elaina tundis, et ärritub. Ta silmitses Maynardi nägu ja võttis sealsamas vastu otsuse. „Tänan, aga ma jään siia.“

Mees kortsutas kulmu. „Jääte siia?“

„Jah.“ Elaina tõstis käekotirihma õlale. „Ehk viiksite mu hotelli.“

„Ja millisesse?“

„Sandhill Inni.“

Gina Calvert veetis oma elu viimased neli tundi toas number sada kolmkümmend kaks, mida hotellitöötajaid nimetasid Sand Dollari toaks. Elaina torkas magnetkaardi pilusse, lükkas ukse lahti ja astus pimedasse tuppa. Ta tundis hallituse ja sidrunilõhnalise mööblipuhastusvahendi lõhna, libistades käega üle seina, et leida lülitit.

Tuba valgustas kollakas helendus. Elaina silmitses lihtsat sisustust – sepistatud metallist voodi, sini-valge voodikate, heledad tammepuust öökapid. Ta tõmbas ukse selja taga kinni, keeras lukku ja lükkas ka riivi ette. Ta pani oma kotid sinisele sitskattega tugitoolile ja vaatas ringi. Lähima öökapi peal oli printsessitelefon.

Elaina põrnitses seda ainiti ja tundis kerget hirmu. Ta peab oma ülemusele helistama. Võib-olla saadab meili ja loodab, et mees ei loe seda enne esmaspäeva. See annaks kaks päeva aega tänasest katastroofist toibuda.

Ta oli siinset poliitikat alahinnanud. Asi polnud ainult jurisdiktsioonis või oskustes. Oluline oli poputada õigeid egosid, minna mängu kaasa. Ta oleks pidanud esinema abivalmis föderaalagendina, kes tuli vaatlema ja vajadusel abikätt ulatama. Tema oli jätnud ninatarga mulje ja Breck oli talle hea meelega koha kätte näidanud.

Elaina võttis mobiili ja helistas oma parimale sõbrale.

„Weaver.“

Elaina ohkas. Mehe hääle kuulmine tekitas kohe parema tunde.

„Ma olen Sandhill Castle’is,“ ütles Elaina.

Vaikus. „Kas nad ei andnud kuriteopaiga juba kolm kuud tagasi vabaks?“

„Ma peatun siin.“ Elaina istus voodiservale ja hakkas pluusi lahti nööpima. Isegi tuba tundus niiske. „Rehv purunes.“

„Kutsu puksiir,“ vastas mees vaikselt. „Sa oled siit ju vaid seitsmekümne viie kilomeetri kaugusel.“

„Kuuekümne.“

„Miks sa siis sinna jääd?“

„Miks sa sosistad?“

„Istun koos Scarborough’ ja Garciaga jälgimisautos,“ vastas mees. „Southwest Banki harukontoris.“

„Ma ei tohiks sind segada.“

„Unusta ära. Mõlemad räägivad telefoniga.“

Ent naine tundis ikka süümepiinu. Elaina paarimees oli ilmselt ainuke agent, kes meeldis Scarborough’le veel vähem kui Elaina. Asi oli ilmselt tema lillades lipsudes. Ülemus eelistas, et keegi oma kalduvusi ei reklaamiks.

„Mis juhtus? Miks sa otsustasid jääda?“

„Ma ei tea,“ vastas Elaina. „Ilmselt sellepärast, et nad tahtsid, et ma lahkuksin.“

„Tubli tüdruk. Vajad homme küüti?“

„Saan hakkama. Arvan, et veedan nädalavahetuse siin, vaatan, kas leian midagi.“

„Edu sulle. Näeme esmaspäeval kontoris.“

Elaina tundis end enesekindlamana, nagu alati pärast Weaveriga rääkimist.

Ta pani telefoni käest ja vaatas tuba värske pilguga. See oli omapärane. Isegi võluv. Õige mehega võiks seda isegi romantiliseks pidada.

Kas Gina oli oma lühikese puhkuse ajal siia tuppa mõne mehe toonud? Kas ta lõi baarides võõrastele külge? Kas ta oli üksik hunt? Enamik portreteerijaid keskendus kurjategijale. Elaina – ilmselt sellepärast, et ta oli naisterahvas – uskus, et sama tähtis on uurida ka ohvrit. Kui ta mõistab ohvrit, on suurem tõenäosus mõista ka seda, kuidas ta oma ründajaga kokku sattus.

Elaina läks vannituppa ja pani tule põlema. Tillukesel ruumil oli musta-valgeruuduline põrand ja kõverate jalgadega vann. Ta nägi kraanikausi kohal olevast peeglist iseennast. Mõned salgud olid krunnist lahti tulnud ja silmade all olid tumedad ripsmetuši laigud. Kuidas naised sellises kliimas üldse meiki saavad kanda? See sulas maha kohe, kui ta hommikuti oma korterist lahkus.

Elaina võttis seebi paberist välja ja pesi näo puhtaks. Siis läks ta tuppa ja võttis öökapilt menüü. Ta vaatas selle üle ning tellis siis pepperonipitsa ja kaheliitrise pudeli kokakoolat.

Kui ta oli rohmaka telefonitoru käest pannud, läks ta läbi toa klaasist liugukse juurde. See tuba oli vaatega rannale, kui uskuda hotelli administraatorit. Elaina tõmbas kardinad eest, vaatas lukku ja ohkas. Gina Calvert polnud turvalisusele eriti tähelepanu pööranud.

Elaina lükkas kingad jalast ja astus õue. Lainete loksumise heli meelitas teda terrassi serva poole. Poolkuu oli idas taevasse kerkinud ja ta vaatas seda hetke, pöördudes siis uuesti oma toa poole.

Snepperlukk oli nõrguke, aga politseiaruande kohaselt polnud seda lõhutud. Sama kehtis vannitoa akna luku kohta.

Kas mees oli sisenenud koridorist? Sel juhul polnud ükski hotellitöötaja teda näinud. Või kui oligi näinud, polnud keegi sellest teatanud. Kuidas siis tapja naise tuppa pääses?

„Ta tuli rannast.“

Elaina ahmis õhku ja sirutas käe relva poole.