Читать книгу Külasaunast tähtede juurde - Laura Välik - Страница 5

Lapsena sai aeg-ajalt ikka vanaema ja vanaisaga kodukandi külasaunas käidud. Kõige eredamini on nendest saunaelamustest meeles limonaad, mida sai sauna piletikassast. Limonaadiarmastus jäigi lapsepõlve sauna-aastatesse.

Muidugi on meeles ka tolleaegsed nõukogude aja stiilis kõledad valged seinad, mis higistasid suurest niiskusest koos saunaliste endiga, nende vahel plekist pesukaussidega sagivad naised ja lapsed, terveks õhtuks külge jäänud karge pesuseebilõhn. Paljut on aga ununenud. Näiteks tolleaegne saunamelu või see, kuidas suhtusime lastena leilivõtmisse. Märkamata jäi ka hetk, mil lapsepõlvest välja kasvamisega tekkis külasaunast võõrandumise tunne.

Ei teagi, miks nii paljud minu põlvkonnast ühel hetkel külasauna ära põlgasid?

Mulle hakkas igatahes külasaun tunduma millegi tarbetult piinlikuna – alastus, teiste inimestega koos pesemine ja mõte, et inimestel, kes saavad privaatselt omas kodus pesta, pole külasauna asja.

Tee tagasi lapsepõlve külasauna leidsin üles nüüdseks pisut enam kui aasta tagasi. Koos vanaisaga ja vanaema mälestuste radadel. Millaski siis, kui vannitoa remont oli alanud, aga mitte lõpule jõudnud, hakkasin mõtlema, et kui kaks kõige toredamat inimest – minu vanaema ja vanaisa – pidasid külasauna alati au sees, pidi sel ka miski põhjus olema. Läksin vanaemat ja vanaisat otsima.

Elagu seiklused!