Читать книгу Külasaunast tähtede juurde - Laura Välik - Страница 8

„Miks sa ei pese?“ küsis ema.

„Ma olen pärast sauna väsinud, kodus aega pesta küll.“ vastas tütar saunalavalt.

Sauna saadab üks visa müüt – seal käidavat pesemise pärast.

Tegelikult käiakse külasaunas kõige muu ja alles siis pesemise pärast. Juttu ajamas, naljaga võidu leili viskamas, kuid ka saunaõhku sisse hingamas – igaühel oma põhjus. Kui peaksin aga sauna atmosfäärist kirjutama, jääksin hätta. Midagi müstilist ja iidset saunaõhus siiski on.

Kuid on teada ka saunahädalised, kes kaovad kord saunaliste hulgast sama kiiresti kui olid üldse ilmunud – miski veidra kokkusattumuse tõttu just siis, kui kodus vannitoa remondiga lõpule jõutud. Viimased pole paistnud oma häda üle kuigi rõõmustavat. Sauna atmosfäär on jäänud neile nähtamatuks kui heatahtlik kummitus – alati kohal ja omadele tuntud, kuid iseenda tegemistega hõivatud justkui hädaline oma hädaga. Muidugi võib olla, et sauna eriline atmosfäär saunaliste ühine uskumus ja leiutis on, aga ega`s sellepärast vähem ei kummita!

Sattusin isegi külasauna hädasaunalisena. Aga kui hämaral saunalaval esimest korda silmad sulgesin, tuli nähtamatu sosinaga mõte, et üks häda võib just seiklusele suurepärane algus olla. Saunavaim oli end ilmutanud. Aga tegelikkuse vist võibki alati seikluslooga üle kirjutada?

Too tütar, kes saunas pesta ei kavatsenud, on ise nelja lapse ema. Laval tuli jutuks ka see, kuidas ta seelik kord nädala sees saunakapist avastati. Üpriski müstiline lugu – saun on avatud ainult laupäeviti ja riided kipuvad ikka koos omanikega koju minema. Tal olevat saunaõhtul lapsega koju kiire hakanud, võtnud rätiku ümber ja läinudki koju. Seelik jäänud aga järgmise saunakorrani perenaist ootama. Sel lool on sedasorti vabaduse maik juures, mida sõnadega edasi anda on keeruline. Kuid ehk lugeja mõistab?

Saunaline võib aga öelda, et see just saunavaimu vemp oligi!