Читать книгу Külasaunast tähtede juurde - Laura Välik - Страница 7

Mitteametlikud saunalised astuvad külasauna uksest sisse juba kell 12 või varemgi. Need on saunalised nagu vanaisa, kes ei vaata kellaaegu mitteametlikult sildilt, vaid küsivad saunamehelt endalt.

Mõte täiskasvanuna külasauna naasmisest tundus esialgu ebamugav. Mõtlesin plätudele – sest kes külasaunast jalaseent ei kardaks saada? Teistele saunalistele – äkki on kole uudishimulikud? Olin ju senimaani meie väikeses külakeses täielikku erakuelu elanud, enamus külaelanikke polnud isegi mu külas viibimisest teadlikud ning vahel harva poes kokkupõrgates avaldasid ikka imestust kohtumise üle. Kuid mõtlesin ka tarbetule piinlikkustundele – kuidas saab privaatsust armastav inimene nautida ühispesu? Võrdlemisi avalik ettevõtmine ikkagi.

Plätud kindlalt saunakotti surutud, astusime vanaisaga sauna uksest sisse millalgi pärast kahteteist, kuid enne kella ühte. Saunas olid mõned eakamad prouad, mulle kõik puhta võõrad. Teretasime ja tegime põgusalt juttu, kuid keegi kellegi vastu liigselt huvi üles ei näidanud. Sain nautida leili täies vaikuses. Pesu seltskonnas, kuid üksinda. Kõikjal valitses puhtus! Mõtlesin, et niimoodi võib teinegi kord tulla.

Vanaisa seltsis sai minust regulaarne mitteametlik saunaline, kel oli salajane soov uurida prouadelt ka lugusid vanaema kohta.

Kui vanaisa noorem oli, käisid nad vanaemaga koos saunas ikka õhtupoole. Kuskil seitsme ajal.