Читать книгу Torm - Lauri Vahtre - Страница 5

Juba mõnda aega oli midagi üsna valesti. Õhus hõljus mingi lõhnatu, maitsetu ja värvitu psühhotroop, mis mässis endasse ühtviisi su keha ja vaimu ning pani lämbumistundest hingeldama. Et sa siis üha enam endasse ahmiksid toda tabamatut mürkgaasi, mis ei tapnud, aga tappis siiski. Mõõteriistad teda ei tuvastanud, mõõteriistade järgi oli kõik normi piires või koguni heapoolne, aga ometi oli ta olemas. Inimesed tundsid seda.

Adam Saks tundis ka. Eriti praegu, kui ta tummas masenduses kuvarit põrnitses. Midagi sellist võis ju oodata, aga…

Tegelikult ikkagi mitte lausa seda. See oli ju nonsenss. See tähendas, piltlikult öeldes, et televiisorit tuleb hakata vaatama küünlavalgel ja arvuti käigushoidmiseks peab käsigeneraatorit väntama. Kui nad ühendada, see tähendab arvuti ja generaator, saaks midagi väntoreli taolist. Ehk leiutatakse pikapeale ka jalaga tallatav variant, kui mõne muldvana Singeri pealt šnitti võtta. Aga arvatavasti tuleb ta ehitada puust, sest kes siis kalli raua eest maksta jõuab. Nii et siis pigem edasiarendatud vokk.

Oli hilissügisene hommikupoolik ja akna taga ladistas vihma. Paras viinavõtmise ilm, öelnuks Adami kadunud isa. Adam ei saanud tema varjatud nõuannet järgida. Ta oli aastatega üksjagu depressiivseks muutunud ja kartis nüüd juba lausa paaniliselt seda päevaaega, mil hakkab pimenema. Viina võttes jõudis see päevaaeg alati kätte, ja pealegi oli ta siis alati üksi. Nii et ei.

Kuid praegu polnud asi vihmas, pimeduses ega üksinduses. Praegu oli asi neis uudistes, mille Adam oma paneelmaja kümnenda korruse korterinurgas, mida ta kangekaelselt kabinetiks nimetas, arvutiekraanile oli mananud.

Piinlik tunnistada, aga kogu selle jama või peenemalt väljendudes üleüldise lämbumistunde põhjus oli maailma kõige labasem asi, nimelt raha. Kõik oli kogu aeg kallimaks läinud, seda teadis Adam lapsest saati ja seda teadis iga mõistusega inimene, aga viimasel ajal toimus see kuidagi eriti painavalt. Ei jõudnud eelmist viha ära vihastadagi, kui sulle juba uus kirves kuklasse löödi. Muudkui maksa, maksa, maksa… nii et tengelpung tuline. Adam pingutas mälu, aga mitte ainsatki odavat asja ta meenutada ei suutnud. Leib oli kallis, hilbud olid kallid, tualettpaber oli kallis, rongipilet pani oigama ja restoranimenüü luksuma. Bensiiniga olid eriti täbarad lood, ta lausa kuulis, kuidas raha paagist karburaatorisse voolab ja haihtub. Turul oli kõik veidi odavam, aga ikkagi vihaleajavalt kallis.

Mis selle maailmaga lahti oli?

Ühel õnnetul päeval turult koju lonkides hakkasid Adami peas keerlema vanaemalt kuuldud sõnad ja lausejupid: ümberpööratud ülikond… uued kontsaplekid… kui tädi Salme seepi keetis… kas te ka talvel oma autot kasutate… pastapliiatsite täitmine… vekitud kreegid… Ta ei teadnud täpselt, mida see kõik tähendab, aga ta aimas, ja see aimdus ei olnud meeldiv.

Hakka veel nüüd, vanas eas, söödavaid juuri ja hagu korjama? Lehmale heina tegema, potipõldu pidama? Noorem rauaaeg, ptüi. Miks just mina? Miks ma ei võinud sündida sada või viiskümmend aastakest varem, siis, kui lauad olid veel lookas, siis, kui raha veel maksis?

Adam oli veidi üle neljakümne ja tema naine Kati samuti. Mõnikord tabas Adam end imestamast, miks ta nii vana ja pahura naisega koos elab ja temaga ühes voodis magab, aga alati tuli talle kohe meelde, miks. Ta ei olnud ju rikas, vaat miks. Ta oli kõigest keskpärane riigiteenistuja, et mitte öelda ametnik. Kangemad mehed, need muidugi, nemad võtsid neljakümneselt endale kahekümne viiese kaunitari – neljakümneselt on muidugi iga teine kahekümne viiene kaunitar –, tegid sellele tite, võtsid lisaks kaks tontlikku taani dogi, pakkisid kogu krempli Hummerisse, sõitsid lennuväljale ja tuhisesid sealt Mehhiko lahe äärde. Eelmine pere, too noore spetsialisti põlves loodu, jäi rahahunniku otsa istuma ja oli asjakäiguga mõnel juhul rahulgi. Mida kange mees oma kaunitari, tite ja dogidega Mehhiko lahe ääres tegi, seda Adam ei teadnud. Tema pidi oma perele päevast päeva elatist teenima, ning kõik, mis tuli, läks kohe suhu, selga ja panga laiade lõugade vahele. Endale jäi töörõõm, mis maitses nii magus, et lisaks ministeeriumitööle tuli õhtuti tõlkehaltuurat juurde rabada. Adami lapsed käisid ülikoolis ja muidugi vajasid nad abi. Ken-Jaan õppis Tartus juurat, aga oli parasjagu aastaks Inglismaal, Pirgit õppis ajalugu, ja nad ei olnud vähimalgi määral süüdi, et nende isa on kõigest keskastme ametnik.

Katiga oli… nagu oli. Neil polnud juba aastaid enam millestki rääkida. Oleks olnud, kui Adam oleks rääkinud feng-shuist, sest Katiga sai rääkida ainult feng-shuist.

Adam uskus tõsimeeli, et feng-shuis on midagi. Paljud feng-shui tõed klappisid väga hästi tema isikliku sisekaemusega. Kõik oli suurepärane kuni selle päevani, mil Adam tundis, et tema skeptiline pool enam ei viitsi. Adami ja Kati jutt katkes kuldses keskeas ja nüüd ei osanud nad teineteisega enam midagi peale hakata.

Lahku kolida ei saanud, see mõtegi tundus Adamile väljakannatamatu. Nii palju asju, mida tuleb pakkida, tõsta, kanda ja jagada. Korterile ostja leidmine, kahe uue korteri väljavalimine, mingid notaritasud ja riigilõivud, kinnistusraamatud ning sada kakskümmend seitse lepingut prügiveo, toasooja, telefoni, kindlustuse ja muu sellise jaoks, mis kõik tuleks katkestada, et sõlmida sama arv uusi…

A propos, kärisev riigieelarve. Sellest pasundas viimasel ajal iga viimane kui leheräbal ja internetiportaal, telekanal ja raadiojaam. Justkui oleks see mingi uudis. Kõik maailma riigieelarved kärisevad, antiikajast saadik, ja eriti suure kärinaga siis, kui neid kokku üritatakse panna. Ent jällegi, nii nagu hindade kerkimisega – sel korral oli too ammukuuldud kärin kuidagi lõikavam, see käis luust ja lihast läbi nagu nüri kreissaega. „Kas riigieelarve tõesti käriseb?” mõtles keskmise kodanikuvaistuga inimene häiritult. „Seni on ta kärisenud nii moepärast, et poliitikuil oleks põhjust vastu jõule silmi pööritada, enne kui nad koos armastatud rahvaga verivorstide ja hapukapsa kallale asuvad – kas seekord siis tõesti?”

Adam tundis, et teda ümbritsevas maailmas pole enam niisugust paikagi, kuhu oma pilk pöörata ja veidi meeleülendust tunda. Mida ka ei vaataks, kõik on räpane, saastatud ja võlts. Kõnniteed on Coca-Colaga nii paksult koos, et tuppa tulles kingad naksuvad. Kui üritad loodusse sõita, satud troostitusse linnalähedase rappa, mis on prahti ja vanu kummikuid täis ja mis tekitab sinus vaid tunde, et siin oleks sobiv paik mõrvatööks.

„Kati!” hõikas Adam vastumeelselt, pilku kuvarilt lakke pöörates. „Sa tule vaata.”

Adam oli mõnes mõttes lootusetu. Ta võis kui tahes hästi teada, et Katiga ei ole mingit võimalust minna ühele lainele, kui see just ei ole teadagi mis laine, kuid ta üritas ikka. Püüdis nii-öelda inimlikult suhelda, oma tundeid ja mõtteid jagada, kõnetas teda, kasutas väljendeid „eks ole?” ja „mis sa arvad?”, mis mõjus Katile ainumõeldaval viisil – haleda külje alla pugemisena. Adam nägi ja mõistis oma käitumisviisi nõmedust, kuid ei suutnud ennast muuta.

Tavaliselt oli Kati sellisel hetkel hõivatud. Või ei olnud teda üldse nägemis- ega kuuldeulatuses, sest ta oli kusagil mujal. Nii ka nüüd.

„Kati!” hõikas Adam veel kord, ehkki teadis, et kui Kati ei kuule, siis ta ei kuule, kui aga ei taha kuulda, ehkki kuuleb, siis on selline hõikumine kahekordselt naeruväärne.

Vaikus.

Adam ohkas ja pühkis peoga üle otsaesise. See ei teinud olemist kergemaks, sest arvutiekraanilt vaatas talle ikka vastu uudis, et elektrile kehtestatakse jõhker aktsiisimaks, mistõttu elektri hind tõuseb järgmisest aastast tervelt kolmandiku võrra. Ning selle kõrval teine uudis, aga samast ooperist: bensiinile ja diislile on jälle otsa väänatud, nii et tanklas tõuseb hind umbes 15%.

Kas varsti oleme sealmaal, et soojust ja valgust hakatakse jagama mingi riikliku kulbiga, tsentraliseeritud tarbimiskava alusel? Ja kas siis lihtinimene tohib omal käel veidi lisa teha, ütleme et hiirelõksuga päikesekiiri püüda, või saab see olema sama rangelt keelatud kui vastumeelsus pedeabielude suhtes? Teisest küljest, võib-olla poleks seesugune monstroosne kaardisüsteem isegi halb. Igaüks saaks vähemalt tolle kulbitäie, ja mis üle selle, selle eest võtku mistahes hinda. Las rikkad maksavad, nii et luu väljas.

Mujal Euroopas ei olnud asjad oluliselt teisiti, kuid Eestis torkas häda kuidagi eriti silma. Sõltuvus noist õnnelikest hõimudest, kelle jalge alt naftat või keeva vett purskas, oli järk-järgult süvenenud. Lollide valitsuste kaasabil muidugi. Loll valitsus tegi, mida rahvas nõudis, ja rahvas nõudis, mida ajakirjanikud talle ette ütlesid. Milleks sellisel juhul üldse valitsus, mõtles Adam tusaselt. Piisab, kui on rahvas ja rahval on ajakirjandus. Selline variant on parem selles mõttes, et kui poliitikud oma rumaluses üritavad rahva soove täita, jäädes sellega loomulikult hätta, siis ajakirjandus läheneb asjale teisest otsast – annab rahvale sobivad soovid ning täidab need siis mängeldes.

Oskamata midagi targemat ette võtta, klikkis Adam lahti järgmise uudise ja kõverdas resigneerunult huuli. Jälle oli mingi koduperenaine oma tagumiku paljaks võtnud, kaamera ette roninud ja esilehtedele saanud. Siia juurde käis muidugi vana hea mantra „Julge olla sina ise! Purusta kivinenud konventsioonid!”

Adam ei teadnud, kuidas ta võiks olla tema ise, talle ei olnud keegi ühtki usutavat teed kätte näidanud. Kuni asjalood nõnda olid, tuli olla eelprogrammeeritud sotsiaalne produkt, konventsioonidega pimedaks löödud tööjõuühik, nagu teda läbi lillede oli diagnoosinud ministeeriumi eneseleidmisnõustaja. Kitsarinnalisest kodusest kasvatusest põhjustatud heteroseksuaalsus oli juba isegi suur defekt, aga kõige raskemaks atavismiks pidas nõustaja Adami suurt ja sentimentaalset armastust oma laste vastu. See oli ilma igasuguse kahtluseta loomalik, primitiivne ja latentset vägivaldsust genereeriv tunne, mille diskursiivne raamistik pärines kiviajast või veelgi kaugemalt.

Osaliselt Adam nõustus diagnoosiga. Mitte selles mõttes, et armastus on atavistlik. Nii postmodernistlik ta polnud. Kuid ta aimas hämaralt, et armastus on ohtlik. Armastus muidugi päästab maailma, aga seda nii üldiselt. Konkreetsele armastajale, enamasti ka armastatule on ta ristiks kaelas. Ohutum endale ja teistele on olla kiretu ja külm, vähemalt mis puutub inimsuhetesse, ja järgida oma programmi. Olgu see kasvõi feng shui.

Sellesse punkti jõudnud, pidi Adam möönma, et inimsuhetes haigutaval kiretusel ja külmusel on ka omad nõrgad küljed. Nad nimelt tekitavad inimese ümber surnud tsooni, kus lilled närbuvad, värvid luituvad ja kärbsed poolelt lennult kohvitassi kukuvad. Elu sellises tsoonis on sama mõeldamatu kui elu ilma hapnikuta, see ajab su hulluks ning varsti oledki kutu.

Üldse, kutu oled sa peagi nii või naa. Kas me kõike seda tahtsimegi?

Kunagi oli ka Adamil unistusi olnud. Nüüd olid need nagu koolipõlve pruudid. Mõnd ta mäletas uduselt, mõnd üldse mitte, mõnd aga armastas südamepõhjas senini. Veel üks sarnasus oli neil pruutidega – unistustest polnud mõtet kõnelda oma naisega. Kati ärkas hommikul ja heitis õhtul magama veendumuses, et ta on kogu oma elu, mis võinuks olla nii hiilgav, ohverdanud Adamile ning Adami lastele, mistõttu ükskõik kui haaravad jutustused kellegi teise täitumata unistustest poleks Katilt ühtki plusspunkti saanud. Seda hoolimata tõsiasjast, et Adamil polnud mõtteski oma naist süüdistada. Elu oli läinud nii, nagu ta oli läinud, ja kõik oli, nagu oli. Ta vähemalt teadis, mis on õnn, sest ta oli seda tundnud. Siis, kui lapsed veel väiksemad olid ja vahel Adamile käed kaela ümber panid.

Teisest küljest oli Adami vaat et idamaine fatalism osaliselt pealispindne. Kui ta oleks ennast veidi hoolikamalt uurinud, oleks ta märganud, et kusagil tagumise hingesopi allnurgas, paksude resignatsioonilademete taga hõõgub tibatilluke lapsik lootus, aga võib-olla hoopiski saatanlik säde, et „ehk veel juhtub midagi”. Et teda tabavad veel kuulsus, joovastus, palmirand, Nobeli preemia ja Keira Knightley andumus.

Võib-olla oli isegi hea, et Adam seda sädet ei märganud, tal oleks kohutavalt piinlik olnud. Ta ei olnud rumal, ta oskas miraaži tõsielu tühermaast eristada ning pidas inimesi, kes seda ei suutnud, äärmiselt tüütuks.

Adam vaatas aknast välja. Ta oleks hea meelega tööle läinud, aga paraku oli laupäev. See tähendas, et ära tuleb kannatada nii laupäev kui sellele järgnev pühapäev ja pageda ei ole kusagile. Sõita linna? Mida tegema? Kõik maksab hirmsat raha, aga raha peaaegu et ei ole, palgapäev on nädala pärast. Sõita oma Citroëni-rondiga linnast välja? Jällegi – mida tegema? Katkisi kummikuid ja Coca-Cola topse kokku lugema? Pealegi, sellise bensiinihinna juures, tuhat vabandust…

Adam oli kindel, et need kuradi vereimejad on oma hinna juba lakke löönud, kohe varahommikul, mis sest, et riiklik pauk tuleb alles uuest aastast. Seda oskavad nad kiiresti teha, ülimalt kahekümne viie minutiga, ja rõõsa koore ojake, mis pidi nagu riigi kaukasse minema, niriseb juba pool päeva naftaharjuskite hõlma vahele. Keskpäev läheneb, praeguseks hulbivad nad sulavõis ja peksavad kuskil keldrilokaalis suurest rõõmust šampanjaklaase puruks. Teadagi.

Adam kuulis samme. Nüüd oli Kati korraga välja ilmunud. Huvitav, kuidas ta seda oskas – olla ära alati siis, kui Adamil teda vaja oli, ja ilmuda välja alati siis, kui mees oli oma kookonisse tagasi roninud ja ukse kinni tõmmanud?

„Vannitoas uputab,” teatas Kati solvunud ilmel.

„Uputab? Mis uputab?” küsis Adam natuke kohtlaselt, et pisut aega võita.

„Kust mina tean,” nähvas Kati ja kadus sama sujuvalt, kui oli ilmunud. Järjekordne mikroskoopiline revanš raisatud elu eest oli saadud, ülejäänud päeva võis feng-shuile pühendada. Teoorias muidugi, mitte praktikas, sest too hädavares ei täinud ju osta õigeid mööblitükke, vaipu ega kardinaid, ning isegi seda haledat tugitooli, mis olemas oli, oskas ta pidevalt tõsta ainsa veel hingitseva energiakanali peale. Mis harmooniast sai siin rääkida?

Adam ajas ennast vastumeelselt püsti. Ta ei olnud suurem asi torujüri, ehkki mitte lausa lootusetu. Torutangid ja mõned tellitavad võtmed olid tal igatahes olemas. Keerulisemate kaasuste jaoks tuli kutsuda paberitega santehnik, aga see võttis aega ja, tjah, ka raha. Torumehe taks: kergem juhtum – paar lehekülge tõlget, keerulisem – paarkümmend. Lehekülg maksis Adamile tund aega tükk. Ja seda une arvelt. Mõnikord õnnestus päeval natuke järele magada, aga siis tuli arvestada, et seda nähakse ja jäetakse meelde.

Õnneks ei olnud see kanalisatsiooni-, vaid puhta vee toru, mis lekkis. Ja õnneks mitte kuuma, vaid külma vee toru. Kuid ta lekkis sellegipoolest ja Adamil kulus tubli tund, et kraanikausi servalt pidevalt kaela sadavate hambaharjade ja pastatuubide keskel mutrid ning kontramutrid sellisesse seisu nihutada, kus immitsemine näis peatuvat.

Adam teadis, et ta ei teinud seda korralikult ja et tegelikult tulnuks kõik otsast lõpuni lahti lammutada ning kõigi reeglite järgi uuesti kokku panna, asendades vajalikud jupid uutega, aga ta ei suutnud.

Ma ei ole selle ala mees, põrgu värk!

Nüüd see neetud toru peab nädalat-paar, ehk isegi mõne kuu, kuid ükskord saabub täiesti vältimatult päev, mil Kati saab jälle solvunult öelda, et vannitoas uputab. Ning kas tal pole siis tera õigustki? See tähendab – solvunud olla? Muide, kindlasti juhtub see pühapäeva hommikul kell kuus… Või siis laupäeva õhtul kell seitse, kui Adam on just selga pannud oma parima ülikonna, et erandkorras taksoga ja üle väga pika aja sõita seltskonda, kus on lõbus ja kus inimesed vaatavad üksteist sõbraliku pilguga.

Täna oli ka laupäev, nagu öeldud, aga täna Adamit selline oht ei varitsenud. Veetoru poolest küll, see võis iga hetk uuesti sigatsema hakata, aga toda lõbusat kohta sõbralike inimestega silmapiiril ei olnud. Sõbrad olid võõraks jäänud – huvitav, muide, miks – ja ise midagi uut otsida… selles eas…? Kõik oli nagu nähtud ja kuuldud… ja, omavahel öeldes, ajas südame pahaks.