Читать книгу Torm - Lauri Vahtre - Страница 7

Esimene täistööpäev Kuubal oli seljataga. Duši alt tulnud Adam viskas ennast väsinult voodile ja lülitas televiisori sisse.

Hotell oli ainult välismaalaste jaoks. Hotellis oli võimalik kasutada internetti, mis oli tavakuubalasele keelatud, hotellis oli müügil kõike seda, mida poes ei olnud, hotellis võis vahtida satelliittelevisiooni kaudu mitmesugust rämpsu. Kuid Adam eelistas Kuuba riiklikku kanalit Tele Libertad. See oli nii mõnusalt absurdne, meenutas ammumöödunud aegu, Kesktelevisiooni, „Vremjat” ja õhtuid Moskva lähistel. Ühtlasi oli Libertad hädavajalik, et natukenegi sisse elada sellesse painajalikku atmosfääri, mis ümbritses kuubalasi, nii noori kui vanu, nii tarku kui rumalaid, iga päev hommikust õhtuni ja isegi siis, kui nad öösel pissile läksid. Mis Kesktelevisioon. See oli Orwelli „1984”, ainult et kiviaegsete riistadega. Orwellil olid suured ekraanid, kuubalastel kõigest pisikesed mustvalged lukuaugud, kust oma Fideli imetleda. Seda kompenseerisid „puust ekraanid”, st kõikjale ja kõigele maalitud Castro ja Che Guevara portreed, Kuuba lipud, tõusvad päikesed, punased viisnurgad ning oma massiga tapvad loosungid, kus lõputult kordusid sõnad „venceremos”, „libertad” ja „revolucion”.

Imelik rahvas, pidi Adam nentima. Meid panid noodsamad loosungiräbalad ja lugematud Ljonjad ning Volodjad öökima, ja mitte ainult meid, vaid isegi meie kalleid venelasi. Igatahes ei kippunud isegi nood täiskiilutud autobussis „Internatsionaali” laulma, aga just seda teevad need naljatilgad siin. Täitsa omal käel ja suure innuga, ning ometi on neile tervelt pool sajandit nendesamade loosungite ja laulude varjust jalaga tagumikku antud.

Mis pidi väheste terve mõistuse säilitanud kuubalaste elu eriti raskeks tegema. Õnneks olid nad üksteisel olemas. Vähesel arvul, aga siiski.

Tõsi, kõik ei olnud kaugeltki mustvalge, nagu arvata võiski. Oli ju ka igasuguseid vahepealseid, kes leidsid, et sotsialismi rajamine on mõnevõrra takerdunud. Jah, tuleb tunnistada. On probleeme. Süüdi selles on muidugi Ameerika oma õela blokaadiga. Kui poleks blokaadi, edeneks sotsialism niisuguse hooga, et hoia kaabut kinni. Või mõni teine, kes arvas, et õnn ongi juba käes, kui vaid kord nädalas pooleks tunniks internetti pääseks. Veelgi vähenõudlikumaid lahutas täiuslikust õnnest paar Reeboki jooksukingi või reis kapitalistlikku välisriiki.

Neid mõtteid heietades oli Adam televiisori sootuks unustanud. Kuid nüüd täheldas tema uinuv teadvus, et juba mitu minutit ei ole televiisorist kostnud ei sõna „revolucion” ega „libertad”, vaid näidatakse hoopis mingeid sünoptilisi kaarte, mis näevad välja nagu Andromeeda udukogu lähivaates. Diktor aga korrutas eksalteeritult – teisiti siin ei räägitudki – sõna „sikloon”. Tsüklon, taipas Adam. Troopiline tsüklon ehk orkaan. Ptüi, seda veel vaja. Kuna diktor nimetas paar korda ka sõnu „Florida” ja „Miami”, järeldas Adam, et pehkinud kapitalimaailma ootab järjekordne nuhtlus, Fidel aga võib minna kooki küpsetama. Andes orkaaniohu tõttu ühtlasi välja peotäie dekreete, mis midagi keelavad, näiteks pangast raha väljamaksmise või turul mahla müümise. Nii igaks juhuks.

Siis sai uudistesaade läbi ja koos sellega ka saatepäev. Uinuge rahus, revolutsiooni pojad ja tütred, teatas kiri ekraanil. Fidel valvab teie und! Homme uue hooga!

Solidaarsusest revolutsiooni poegade ja tütardega klõpsas Adam teleka kinni ja pööras pea patja. Kuid uni ei tulnud. Kati oli muidugi vihastanud, kui Adam talle teatas, et sõidab Castrot kukutama. Tema vihastamine oli aeglane ja üdinitungiv nagu suitsusauna leil ning avaldas ennast mitmepäevases mürgises vaikimises.

„Eks sa siis mine ja lase ennast halba energiat täis laadida,” pressis ta lõpuks läbi hammaste. „Ma ei tea, kas me siin enam elada saame, kui sa kõik selle koju vead, aga eks sa ise tead…”

Sellised lahkumissõnad ei teinud minekut põrmugi kergemaks. Raske on minna, kui pole õieti kusagile tagasi tulla, sest pole kedagi, kes sind ootaks.

Kui Adam järgmise päeva õhtul Havannasse jõudis, oli ta süda ikka veel tinaraske. Kohtumine Vabaduse Saare piirivalve ja tolliga tuju ei parandanud. Mingeid alandusi ei korraldatud, kuid lõikav pilk, mis ametnike silmist sähvis, torkas Adamit nagu skalpell. Talle tundus ebaõiglane, et teda nuheldakse ühekorraga nii Kati kui Castroga. Ta polnud kindel, kas ta ikka on nii palju pattu teinud.

Õhtu oli juba saabunud, kui Adam lennujaamast lahkus ja tohutus 1959. aasta De Sotos hotelli poole logistas. Mustavuntsiline taksojuht, kes ütles end olevat Fernando, üritas oma kandilises inglise keeles vestlust üles võtta, kuid Adam vastas talle ühesilbiliselt. Ta oli ajavahest uimane. Pealegi torkas talle pähe, et mees võib olla kohaliku julgeolekuteenistuse palgalehel.

Alles nüüd hakkas talle pärale jõudma, et ta on Kuubal. Tõsi mis tõsi, need olid palmid. Ja mulatitaride siredad sääred olid tõepoolest siredad. Ehkki tänavalaternaid, mille valgel neid imetleda, oli häbematult vähe. Mööda sõitis viimseni täis kiilutud autobuss, vastu tuli teine samasugune. Kuid kõige veidramad olid sõiduautod. Adamile tundus, nagu oleks ta „American Beauty” antiikautode paraadile sattunud.

Järgmisel hommikul kohtus ta hotelli kohvilauas oma tõlgi ja teejuhiga. See oli üks noorepoolne soome turist, kergelt tedretähniline, liivakarva juuste ja lõbusa olemisega, kellega ta täiesti juhuslikult ühte lauda sattus.

„Minä olen Matti, Matti Saari Tamperesta,” tutvustas lauakaaslane end joviaalselt. Ja lisas kõige puhtamas eesti keeles vaiksemalt: „Varjunimega Mati Saar, aga selle saladuse me võtame endaga hauda kaasa, eks ole.”

Adam muigas. Ta oli tolle vennikese Veskimäe kirjelduse järgi kohe ära tundnud, aga ei teadnud, et too esineb soomlasena. See mees pidi olema tema rajaleidja. Kui ta järele mõtles, oli see nutikalt tehtud. Kaks üksikturisti tillukesest Eestist – see võiks küsimusi tekitada. Soomlasi aga vooris siin peaaegu sama tihedalt kui Aleksanterinkatul. Mati oligi Soome kodanik ja elas tõesti Tamperes. Nii et kõik oli usutav.

„Nüüd lähme linna peale,” teatas Mati ilma pikema selgituseta. „Carramba!”

„Carramba,” nõustus Adam viisakalt, kuid ilma erilise innuta. Koos Matiga oli asi kuidagi usutavam, aga ta ei mõistnud sellegipoolest, miks ta on Havannas. Sellest hetkest peale oli kiire, kiire, kiire. Karusell võttis kähku tuurid üles ja siis oli vaevalt aega meelde jätta, kes õieti on see isik, kellega kohtutakse järgmiseks. Lagunev, vaesusest läbi imbunud linn, kus inimesed naeravad ja laulavad. Talupojad, kes elavad hööveldamata lauajuppidest uberikes ja kiidavad sotsialismi. Vaimuinimesed, kes leegitseval pilgul räägivad kapitalismi pahedest.

„Jaa, meil on siin küll probleeme, kuid nii elada, nagu elavad inimesed kapitalimaailmas, kus kõige mõõduks on raha, me ei soovi,” kinnitas noor luuletaja, kes ei meenutanud üldsegi fanaatikut.

See oli ühes kultuurimajas, kus näis aeg-ajalt koos käivat mingi luulesõprade ring.

„Te näete ju ise,” sekundeeris talle teine algaja kirjanik, „mida inimesed ihkavad. Rahu, sotsialismi ja moodsaid jalanõusid, kui piltlikult väljenduda. Aga see viimane soov ei täida kõiki meie mõtteid. Kuid mis saaks siis, kui poed äkki kaupa täis oleks? Raha kõige ostmiseks pole ju kunagi küllalt. See tähendab, et asjade omandamine muutuks elu sisuks, kinnisideeks, mille nimel elatakse, prostitueeritakse, ollakse nõus igasuguse alandusega. Mitte keegi ei mõtleks enam rahule ega sotsiaalsele õiglusele. Praegu on meie ainelised võimalused piiratud, aga see-eest valitseb võrdsus.”

Adamile tulid meelde need hambaharjad ja muu krempel, mis talle vannitoas leket kõrvaldades pähe olid kukkunud. Nüüd tundus talle uskumatu, et neil kahel – hea küll, koos Ken-Jaani ja Pirgitiga neljal – oli oma kolmkümmend hambaharja, ostetud kes teab kuna ja miks, ning viis-kuus pastatuubi, millest igaühe oleks võinud Havannas suvalisel tänavanurgal maha müüa. Nagu ka paari aukudega sokke või irvakil tallaga tossupaari või katkise lukuga jopi, mis kõik kodus prügikasti läksid.

„Ei vaidle vastu,” kehitas Adam õlgu. „Selles mõttes, et kaubaküllus kedagi lõppkokkuvõttes õnnelikuks ei tee. Aga kas vabadus ei ole midagi väärt? Vabadus reisida? Internetist ise informatsiooni otsida?”

Mati tõlkis. Noormees kortsutas kulmu.

„Reisimine on petlik. Kapitalimaailm näitab oma klantsivat pealispinda, võlub ja petab, ning spetsiaalse ettevalmistuseta inimene võib Lääne ühiskonna elust väga vale mulje saada.”

„Ka internetiühendus ei ole tingimata vajalik, pealegi peitub selles analoogilisi ohte,” märkis esimene noorluuletaja. „Petlik, lapsik reklaam, eesmärgiga rahvusvahelisele kapitalile uusi orje värvata. Kuid mis võiks olla, on Kuuba oma infopank või infopangad – entsüklopeediad, sõnaraamatud ja tõene informatsioon maailmasündmustest, mille riiklikud agentuurid on kapitalistlikust propagandast puhastanud – et ühendada see kõik ühtsesse võrku, ütleme Cubanet’i.”

„Mida muuseas praegu luuaksegi,” tähendas tema kaaslane.

Tõlke ära kuulanud, vahetas Adam Matiga tahtmatult pilgu ja küsis endalt taas, miks ta siin on. Need inimesed siin olid need, kes nad olid. Nad nähtavasti oskasid mitte tahta, vähemalt mitte paljut – kas ei pidanuks Adam hoopis neilt õppima?

Kui Adam ja Mati minema hakkasid, tuli esimene noorluuletaja neid uksele saatma.

„Teate, ma muud ei tahakski, aga ma tahaksin Egiptuse püramiide näha,” ütles ta Adamile ootamatult. Ta ütles seda nii selgelt ja südamest, et Adam mõistis ka ilma tõlketa.

Nad viipasid luuletajatele ja jätsid jumalaga.

„Säh sulle,” lausus Mati, kui nad minema kõmpisid. „Seltsimees Achilleus paljastas kanna.”

„Täna igatseb püramiide, homme reedab kodumaa,” pomises Adam segaste tunnetega. Mõnes mõttes oli ta pettunud, mõnes mõttes noormehe ülestunnistus lohutas teda.

„Kurat neid üldse teab,” jätkas ta mõtlikult. „Miks nad peaksid meid usaldama? Kui palju sa ise oleksid Vene ajal mõnele võõrale südant puistanud?”

„Ma ei tea. Ma olin seitsmene, kui Vene aeg läbi sai.” Matil oli küll rida kontakte, kuid kokkuvõttes oli nende tegevus esimesel päeval võrdlemisi sihitu. Asi muutus otsustavalt, kui nad hilisõhtul – taas justkui juhuslikult – mingisse salsabaari sattusid.

„Me oleme kaks rikast ja tiirast Skandinaavia turisti, ära sa seda unusta, me peame rummi kulistama ja kuubalannadega miilustama,” teatas Mati. „Seepärast näeb meie programm ette baarikülastust.”

Kuubalanna nimi oli Elena ja ta oli tõesti ilus. Ta oli umbes kolmekümnene, mustade juuste ja suurte tumedate silmadega, tema lumivalged hambad särasid nii pimestavalt, et Adam tundis külmavärinaid. Ta kandis natuke kergemeelset, ehkki mitte lausa siivutut sügavsinist kleiti, üsna lihtsat seejuures, mis lubas imetleda tema võrratut figuuri ja miljoni-dollari-jalgu.

Nagu igal lihtsurelikust kuubalasel, oli temalgi seadusega keelatud välismaalastega suhtlemine. See oli lubatud vaid teenindajatel, nagu kelnerid või taksojuhid, ja paraku ka prostituudid, täpsemalt öeldes need prostituudid, kellel oli sellekohane paber.

Siiski ei olnud Elena mitte litsentseeritud lõbutüdruk, vaid hispaania keele ja kirjanduse õppejõud Unidose ülikoolis ning ta ei viibinud baaris üldsegi juhuslikult, vaid täiesti juhuslikult. Et kohtuda kellegi Adamiga. Etendades selle juures – tõsi küll, väga usutavalt – paremat sorti linnukest, nii et Adamil ja Matil tuli üksjagu vaeva näha, et teda enda juures ja oma lauas hoida. Mitte et Elena oleks oma rolli liiga sisse elanud ja ise minema kippunud, vaid jokkis jänkide pärast, kes mõnes mõttes õigustatult leidsid, et selline kullakamakas kahe loiu skandinaavlase valduses on ressursi raiskamine. Kuid nende katsed olukorda optimeerida ei olnud õnneks agressiivsed.

Ühtlasi mõistsid Adam ja Mati, et usutava mulje jätmiseks tulebki tõepoolest rummi põrutada, sigarit pahvida ja aeg-ajalt salsapõrandal käia. Selgus, et Elena oskab peale hispaania keele ja kirjanduse ka suurepäraselt salsat õpetada.

Kergemeelselt salsalt totalitaarrežiimi õõnestamisele hüpata ei valmistanud Elenale mingit raskust. Sellal kui Adam alles hingeldades higi pühkis ja mineraalvett ahmis, jõudis Elena teda juba küsimustega üle puistata. Tema inglise keel oli suurepärane.

„Nii et teie olete siis selle rahva hulgast, kes vabanes diktatuurist lauldes? Rahva hulgast, keda on vaid miljon? Kuidas te seda ometi tegite? Kas meie peaksime ennast vabaks tantsima?” siristas ta nagu süüdimatu linnuke. Kõrvaltvaataja, kes vestlust otse ei kuulnud – orkester tegi selle võimatuks –, pidi arvama, et tegemist on maailma kõige mõttetuma lobaga.

Adam vaatas Elenale silmi ja tundis kerget pööritust, nagu valmistuks suuskadel järsust mäest alla sööstma. Et Elena oli kaunitar, seda nagunii. Kuid ta pilk oli midagi enamat kui lihtsalt kaunitari pilk, selles säras siiras huvi. Tundus, nagu oleks Elena Adamile silma pilgutanud. Ta mängis oma osa neetult hästi.

Mänguga kaasaminekuks manas Adam näole, niipalju kui ta oskas, vintis turisti lollaka ilme ja üritas vastata.

„Jah, ma olen Eestist. Ma arvan, et meie kogemuste hulgas on üht-teist, mis teile võiks kasuks tulla. Mitte et meid järele aimata, aga… Sest on ka erinevusi. Näiteks ei olnud meil õigupoolest tegemist diktatuuriga nagu teil, vaid okupatsiooniga. See teeb olulise vahe.”

Kas tõesti on olemas selliseid jalgu? Päriselt?

„Rahvustunne, patriotism, mis minu rahvast ühendas ja mida kommunistid alla püüdsid suruda, on siin, vastupidi, kommunistide peamine relv. Meil oli võimalik häda algpõhjust näha väljaspool oma maad ja rahvast – enam-vähem õigustatult –, teil aga paraku… Paraku on see režiim kehtestunud Kuubas ise, ilma võõra riigi sekkumiseta. Järelikult on sellele vastuhakkamine raskem.”

„See rahvas on nii loll, et vahel ma mõtlen, et ta ei väärigi paremat,” pahvatas Elena ja naeratas igaks juhuks meelalt.

Adam punastas. See oli Tantalose piin – mõelda kuuba rahva ja kogu maailma vabaduse peale, kui mõtted tegelikult keerlesid, kurat võtaks…

„Pole viga, olen ka mina oma rahva kohta nii mõelnud. See läheb üle,” märkis ta ja naeratas vastu.

„Läheb,” noogutas Elena.

„Parim, mis te minu arust teha saaksite, on võtta endale mingi väga lihtne eesmärk,” jätkas Adam ja tuletas ebainimliku tahtepingutusega meelde, mida ta lennureisi jooksul oli mõelnud. „Mitte Castro kukutamine ega isegi sõnavabaduse kehtestamine kui selline, vaid midagi lihtsamat… Ma isegi ei tea, mis see võiks olla. Mingi süütu liikumine. Kultuuriline näiteks. Või ökoloogiline. Või heategevuslik. Peaasi, et see oleks vaba partei juhtimisest, oleks nii-öelda valitsusväline. Siis te saate kokku. See on oluline. Teie kõik, kes te seda košmaari ei salli, mis teie ilusal saarel püsti on pandud – te ju kõnnite üksteisest mööda, te ei tea üksteise olemasolust.”

„Noh, mitte päris nõnda. Meil on teatav võrgustik,” märkis Elena.

„Väga hea, kuid see kõlab ikkagi kuidagi dissidentlikult,” targutas Adam, tundes ennast idioodina. „Aga mina kõnelen millestki hoopis süütumast, pealtnäha isegi lojaalsest, mis ometigi tooks, kuidas nüüd öeldagi, vaistlikult kokku pigem ausameelseid ja terve mõistusega inimesi kui kommunistlikke fanaatikuid. Ja siis te kohtute, näete üksteist näost näkku ning üllatute, kui palju teid on.”

„Ma ei suuda küll ette kujutada, mis see olla võiks,” kehitas Elena õlgu. „Meil käib kõik revolutsiooni tähe all. Suhkruroogu koristatakse, nagu oleks tegemist rünnakuga kogu maailma imperialistide vastu… Tööl käimine on võitlus… Isegi laulmine ja tantsimine on võitlus, mille lippudele on kirjutatud Vivat Fidel! – las maailm näeb, kui õnnelikud me oleme…”

„Kui teie ei tea, siis ei tea mina ammugi. Aga ehk on siiski olemas mingi tegevusvaldkond, mida režiim nii-öelda vaevu salliks. Ühesõnaga, mida ta küll sallib, kuid ei armasta.”

„Võib-olla peaks see olema hoopis midagi väga proosalist,” sekkus Mati, kelle kohalviibimise nad olid peaaegu unustanud. „Umbes nõnda, et igale lapsele, kes esimest päeva kooli läheb, kingitaks korralik pinal. Selline algatus. Võiks Fidelile vastava palvekirja saata ja sellele allkirju koguda.”

Kuna Mati ütles seda kõigi konspiratsioonireeglite kohaselt õlise muige saatel, ei saanud Adam aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt. Elena jaoks oli ettepanek igatahes arutluskõlbulik.

„Sellised asjad ongi see piir, milleni enamik küünib,” märkis ta ja nüüd võis aru saada, kui raske on tal selle juures kerget tooni säilitada. „Pinal, jalanõud, džiinid… Me oleme nii neetult paljaks röövitud, et inimesed on võimelised lihakonservi või tuubitäie Colgate’i hambapasta eest…”

Adam läks näost punaseks.

„… üksteisel kõri läbi lõikama. Kusjuures ma kahtlustan, et ka mina.”

Adam vaatas talle küsivalt otsa.

„Mida te imestate?” sähvas Elena. „Mulle öeldi, et te olete läbi elanud sedasama, mida meie praegu. Et teie saate aru. Ärge pange mind selles kahtlema.”

Adam tundis piinlikkust. Muidugi ta mäletas. Mäletas, mida tähendas pakk „Marlborot” või moodne jope või, palun väga, pakk korralikke kondoome, mis… nojah. Lühidalt, sada tuhat pisiasja, mida sul ei olnud, aga neil seal teisel pool oli. Ja nad, tohmanid, ei taibanud, et tulles näljase juurde, anna talle kõigepealt süüa, too talle kotitäis nätsu, napsu, suitsu, hilpe ja jalatseid, ning alles pärast seda hakka jahvatama Popperist.

„Jah, ka mina leian,” jätkas Elena resoluutsel toonil, mis koos kohustusliku naeratusega mõjus peaaegu hirmutavalt, „et ehkki asjad ei ole maailmas peamised, peab miinimum ikkagi olemas olema. Kui seda pole, siis on see lihtsalt alandav. Ja silmakirjalik! Sul kästakse pilgata Coca-Colat, aga sa pole seda elu sees maitsnud! Ja katsu sa öelda, et tahaks enne järele proovida.”

„Jah, siis oled paugupealt imperialismi kannupoiss, kes on valmis kapitalistlike mängukannide eest oma maa ja rahva maha müüma,” noogutas Adam. Elena oli vastupandamatu, kuid sama vastupandamatu oli tema andumus, nii et Adam unustas hetkeks koguni ta piha ja põlved. Adamile tuli meelde tema enda teadusliku kommunismi õppejõud 1980ndate lõpust. Või oli ta siis juba sotsiaalteadlane ja filosoof? Filosoof… jah, seda sõna nad armastasid… See kergelt üleolev muie, see kõiketeadja pilk… „Sest olgem ausad, kapitalimaailma vabadus on vaid illusioon. Lääne töölisel on auto, värviteleviisor ja mikrolaineahi, kuid ta on reklaami, pankade ja meedia ori. Püsiväärtused on unustatud…” Brrr. Seda kõneles raha eest inimene, kes oli eluaeg töötanud palgalise valetajana – kõneles inimestele, kes olid ilma jäetud nii autost, värviteleviisorist kui mikrolaineahjust, ja seda isegi mitte ettekavatsetult, vaid lihtsalt nõmedusest.

„Jumal tänatud. Ilmselt te ei ole päris lootusetu,” naeratas Elena kergendunult ja vaatas talle nii sügavalt silma, et Adamil mineraalvesi hingekurku läks. Mati jälgis neid oma sigarisuitsupilvest lõbustatult.

„Kui sügis südames, siis Kuuba kubemes,” pomises ta, aga õnneks eesti keeles.

„Sina, Pekka, võta õige mehu,” vastas Adam ja heitis vabandava pilgu Elenale. „See rumm, see rumm… Ja salsa…” Adam magas. Lõpuks oli väsimus tast võitu saanud. Ta nägi und, kusjuures üldsegi mitte Elenast, vaid hoopis Ken-Jaanist ja Pirgitist. Mingi pidulik sündmus, vist esimene koolipäev, ainult et segaseks jäi, kummal. Adam hilines, tal olid lilled käes ja ta pidi jõudma lilledega kooli ette, enne kui pildistamine läbi on. Kuid kui ta juba peaaegu päral oli, tõusis suur tuul, õieti tuulekeeris, mis kõik endaga kaasa haaras. Adam lendas, käed laiali, ja nägi eemalt oma poega ja tütart, kes samuti lendasid ning talle lehvitasid. Lillekimp oli tal ikka veel käes ja ta ei saanud seda kuidagi üle anda.

Adam oigas unes. Õnneks taevases uneministeeriumis halastati talle ja unenägu hajus, andes maad mustale tühjusele, mis on teisel pool igatsust, isaarmastust ja ülemaailmset võitlust nafta pärast.