Читать книгу Torm - Lauri Vahtre - Страница 6

Kummatigi ei kujunenud Adami õhtu selliseks, nagu ta arvas ja nagu neid juba kümnete kaupa möödunud oli. Vahele segasid täiesti ootamatud asjaolud, tehes seda küllaltki salakavalal viisil.

Kõik algas väga kaugelt ja ühe teise mehe tegutsemisest. Ta nimi oli Mark Connell, ta istus tollesama laupäeva varahommikul ühes Miami rannaäärses kohvikus – seal oli alles reede hilisõhtu –, kohvitass ees, ja segas suhkrut, kuulates süvenenult oma vestluskaaslast. Vestluskaaslane kandis heledat kortsunud ülikonda, ta oli üsna kerekas ja tema kiilas pealagi läikis higist, ehkki hilise kellaaja ja hilise aastaaja tõttu polnudki kuigi palav. Praegu püüdis ta Marki milleski veenda.

„Mark, kogu minu lugupidamise juures… Kuid ma kinnitan sulle, et meie käsutuses ei ole andmeid, mis lubaksid esiteks sinu kahtlusi eriti tõsiselt võtta, teiseks ei jäta sinu pakutud isikud mulle mingit muljet. See oleks võitlus fantoomprobleemiga, pealegi vägagi ebakindlate kaastööliste abil. Kogu värk lõhnab amatöörluse järele.”

„Ma mõistan su reserveeritust, HR. Ent miks mitte proovida? On siin erilist riski?”

„Nojaa, riski muidugi praktiliselt polegi, sest minu veendumust mööda ei tõuse sellest missioonist ei kasu ega kahju ja regiooni stabiilsus tagatakse hoopis muude meetoditega, kuid tegemist oleks ikkagi ressursside raiskamisega. Lolliks jäämise oht peale selle.”

„Ning ressursse ei ole isegi meil piiramatult,” pomises Mark mõtlikult.

„Täpselt nõnda,” kinnitas vestluskaaslane, keda Mark oli HR-ks tituleerinud, kuid kelle õige nimi oli hoopis O’Brien. Hüüdnimi tuli ta eesnimedest, mis olid Harry ja Ronald.

Hetkeks valitses vaikus, mida segas ööpimeduses Miami kuulsat liivaranda paitavate ookeanilainete müha. Kohvik oli tühi ja kohvikupidaja ootas kahe hilise külalise lahkumist, et oma tagasihoidlik asutus sulgeda.

„Kuid Ameerikal on sellegipoolest kohustus kõike ette näha, kõike arvestada ja kõigeks valmis olla…” jätkas Mark sama mõtlikult. Oli näha, et temas pesitseb kindel veendumus, kuid ta ei surunud seda peale.

Mark oli ameeriklane ja elaski sealsamas Miamis, kui ta just mõnes suvalises maailmanurgas ei viibinud. Nagu seda üsna sageli juhtus, sest ta töötas CIAs. Ta oli jõudnud kuldsetesse kolmekümnendatesse, tal oli hea tervis, selge pilk ning imekaunis latiinoverd abikaasa Cameron, kes oli talle sünnitanud kolm sama kaunist tütart.

Kuigi tema kaunis kaasa seda ei teadnud, oli Mark üsna kõrgel kohal, koordineerides CIA tegevust kogu Kesk-Ameerikas, kaasa arvatud Kariibi meri. Tema vestluskaaslane O’Brien, Marki otsene ülemus, kureeris aga tervet Ladina-Ameerikat.

Viimasel ajal tegi Ühendriikidele erilist muret Venetsueela, millest progresseeruva skisofreenia käes vaevleva Chavesi valitsuse all oli kujunemas märksa ohtlikum faktor kui Kuuba. Kui Kuuba vajus oma hädarevolutsiooni järel kohe majanduslikult käpuli, et siis vaid venelaste ressursside abil mingit revolutsiooni lipulaeva etendada, siis Venetsueelale oli taevaisa eksikombel eraldanud rikkalikud naftamaardlad ja järelikult ka majandusliku vundamendi. Piisas vaid neile maardlaile liita energiline diktaator, kui tulemuseks oli teine Iraak.

Mark nägi ja mõistis seda kõike üldjoontes sama moodi kui tema kolleegid, kuid ta nägi veel veidi kaugemale. Ning just seda ta O’Brienile selgitada püüdiski.

Mark teadis, et Kuuba on tühjaks pigistatud sidrun ja et see operetlik eksperiment pidi – lihtsalt pidi lähimal ajal kokku kukkuma.

„Sealt, kus on viiskümmend aastat laiutanud Castrotaoline võimuhull oma kaaskonnaga, paiskub niisugusel hetkel laiali tohutu pahvakas hingematvat lehka, viirushaigusi ja karjade kaupa erakordselt elujõulisi rotte,” selgitas Mark. Tema rahulik kõnemaneer oli kummalises vastuolus ta sõnade kohmaka kirjanduslikkusega. „Neid närilisi ei võta ei mürk ega nälg, nad oskavad vältida lõkse ja püüniseid, ning mis kõige ebameeldivam: nad sigivad jõudsalt. Nad võtavad Kuuba viivitamatult oma võimu alla, nad muudavad selle kuritegevuse, narkokaubanduse, inimkaubanduse ja terrorismi kantsiks.”

O’Brien kuulas, kulm kortsus, ja vaikis. Ta oli küll ülemus, ent võimekas ülemus. Mitte võimukas, vaid võimekas. Ta teadis, et sellisel hetkel pole oma ülemuseõiguse maksmapanekul mingit mõtet. Ta kuulas.

„Pole põrmugi oluline, milline neist rottidest võimule tõuseb. Nagunii kukutatakse ta peagi mõne teise poolt, ta kõri näritakse läbi ja ta visatakse presidendipalee kompostihunnikule. Kariibi mere piraatide uut õitseaega see ei mõjuta, kui, siis vaid ajutiselt.” Mark köhatas ja taltsutas pisut oma luulehobu. „Kujuneb režiim, mille iseeneslikuks kokkuvarisemiseks on veel vähem lootust kui Castro puhul – igal juhul võtab see aastakümneid aega –, ent alternatiiv, selle kukutamine invasiooni teel, oleks uskumatult… problemaatiline. Lühidalt, me saame endale Kuuba, mis on veel ohtlikum kui kommunistlik Kuuba.”

Sõnum hakkas juba rõhuvaks muutuma. Seda tajudes tegi Mark pinget maandava käeliigutuse ja lisas kergel toonil: „Aga see kõik on loomulikult vaid mu isiklik arvamus, mida ma ei ole kellegagi jaganud ja mille küljes ma sugugi kinni ei ole.”

O’Brien muigas vaevumärgatavalt.

„Mark, me teame peamajas väga hästi, et sa oled alati kõigiga nõus, ainult et koosolek lõpeb miskipärast ikka sinu ettepaneku heakskiitmisega.”

„Kas tõesti?” imestas Mark nii siiralt, et seda võinuks kadestada isegi Brad Pitt. Kuid muigas samas. Ta oli osav, kuid mitte silmakirjalik. „Nii et kuidas siis jääb?”

„Sa saad loa vedada sinna mõõduka koguse inimesi, kelle sa ise välja valid. Professorid, vanad vabamõtlejad, ajakirjanikud. Peaasi, et mitte liiga prominentsed. Las suhtlevad, las räägivad oma tähelepanekutest. Ja las selgitavad muuhulgas välja, kas seal üldse on olemas isikuid või jõude, kes suudaksid nonde, nagu sa ütled, rottide võimuletuleku ära hoida. Või seda vähegi olulisel määral takistada. Las saavad aimu, kui lai on normaalsete, tervemõistuslike inimeste ring. Aga ei mingit suurejoonelist luuremängu, mõistad? Kõik peab jääma naiivse poolavaliku kodanikualgatuse tasemele.”

„Selge pilt,” märkis Mark ja võttis nagu selle kinnituseks lonksu kohvi.

O’Brien tõstis oma nõud kokku, andes märku, et jutuajamine hakkab lõppema.

„Üks asi siiski veel,” lausus ülemus kõheldes. „Hoia pea külm, Mark. Sa tead, mida meilt oodatakse. Kuum süda ei tee paha, kuid seda vaid juhul, kui pea külmaks jääb. Kui tekib vähimgi kahtlus, et me lähtume oma töös mingitest muudest kaalutlustest kui Ühendriikide rahvuslikud huvid ja demokraatlikud väärtused, siis on sel tarbetult ebamugavad tagajärjed nii mulle kui sulle. Ja tervita Cameroni.”

Ta naeratas sõbralikult, viipas hüvastijätuks, võttis naabertoolilt oma pintsaku ja kadus Miami mahedasse lähistroopilisse öösse.

Sõnum oli selge. Marki naine oli Kuuba emigrantide järeltulija, see ei olnud mingi saladus, kõige vähem O’Brienile. Ja Mark oli O’Brienile väga tänulik, et ta seda asjaolu vestluse käigus ei meenutanud. Selles oli härrasmehelikkust ja soliidsust, mille tõttu ta HRist lugu pidaski. Samavõrd härrasmehelik oli ka too lahkumishoiatus, kõige oma sõbralikkuse juures täiesti asjakohane. Markil oli tõesti palju energilisi ning võimekaid alluvaid, kes oleksid hea meelega tema toolile istunud. O’Brien ei soovinud seda, ta oli Marki tööga rahul, kuid kui Mark laseb ennast paista inimesena, keda juhivad isiklikud sümpaatiad või koguni isiklikud huvid, siis ei päästa teda ka vana hea HR.

Mark ei osanud öelda, kui palju tema hõimusuhted Ramirezi klanniga ta mõttemaailma mõjutasid. Iga inimene oli lõpuks kellegi sõber ja sugulane, maailma asjade peale ei saanudki mõelda kuidagi „üldse”. Ent ükskõik mispidi ta asja vaatas, ikka pidi ta tunnistama, et usub ise täiesti kindlalt kõike seda, mida ta äsja O’Brienile rääkis. Maailm ei olnud nii otsatu, kui arvati, ega kurjuse telg lootusetult lõputu. Sellel teljel olid oma sõlmpunktid, kus tegutsesid täiesti reaalsed inimesed, keda ei olnud üldsegi astronoomiliselt palju. Neid inimesi oli võimalik tunda, neid sõlmpunkte oli võimalik hävitada ja kurjuse telge nõndamoodi tükeldada, millega ta kaotas otsekohe suure osa oma jõust. Kuuba oli üks selliseid sõlmpunkte ning oli pealegi sisenemas vägagi tundlikku ja võimalusterohkesse faasi. Ehk siis murdepunkti, kus üheainsa inimese tegevus või tegevusetus, üheainsa otsuse langetamine või langetamata jätmine võis muuta ajaloo kulgu. Olnuks täiesti arutu lasta asi veel hullemini käest, kui lasti tookord, 1959. aastal. Eriti veel, kui terendas täiesti usutav võimalus võtta jackpot. Selleks ajaks kui Adam lekkiva veetoruga hakkama sai, oli tollest Miamis peetud kahekõnest möödas üle viie tunni ja Lasnamäel ladistas endiselt, ehkki mitte endise ägedusega. Adam põrnitses aknasse, suutmata otsustada, kas osta õhtuks mõned õlled või mitte. Või põgeneda ikkagi internetti? Tõlkida ta ei kavatsenud, see olnuks juba kretinism. Töötegemise kätte me veel sureme, mõtles ta, pidades silmas nii oma rahvast kui kogu Läänt. Suure töötegemise juures pole aega lapsigi teha. Neid oli ümberringi juba nii-nii väheks jäänud, et tema oma kahega tundis end põlvkonnakaaslaste keskel peaaegu et küülikuna.

Sel hetkel helises telefon. Mitte Adami, vaid Kati oma.

See, mida tema naine telefonis räägib või isegi kellega ta räägib, ei huvitanud Adamit põhimõtteliselt. Tema arvates oli enamik taolisi telefonikõnesid lihtsalt mõttetud ja ta imestas vaikselt, kui kaua võib rääkida asjast, mis on juba räägitud ja ammu selge. See oli siis, kui ta mingil põhjusel oli sunnitud mõnd sellist kõnet pooleldi pealt kuulama, näiteks autos sõites.

Täna Adamil seda sundust ei olnud ja ta süvenes uuesti arvutiekraani närusesse, kuid vähemalt unustust pakkuvasse maailma. Veepuudus Austraalias, vee üleküllus Austrias, kalade massiline suremine Amasoonases, Golfi hoovuse nõrgenemine… Otsitakse meetodit, kuidas liigset soojust atmosfäärist maailmaruumi lasta… Mingi kolossaalne külmapump ühesõnaga… Hmm, midagi headki – täielikult biolagunev kile, mis, ennäe, ei olegi vanast kilest kolm korda kallim… Prantsusmaalt: muhameedlased saavutasid õiguse alustada Rahvuskogu istungit palvusega. Neid on seal tubli kolmandik…

„Adam!” kuulis ta äkki Kati hüüatust. See tähendas, et ta pidi püsti tõusma ja elutuppa Kati juurde minema.

„Mis me täna õhtul teeme?” küsis Kati, käega telefoni kattes.

„Sa küsid minult, mida me täna õhtul teeme?” küsis Adam suuril silmil vastu. Ta oli juba ammu loobunud midagi planeerimast. Tal ei olnud lihtsalt volitusi.

„Teeme siis midagi või?” küsis Kati.

Adam kehitas õlgu.

„Mul küll midagi plaanis ei ole. Enda kohta tead ise paremini.”

Ütles ja hakkas kabinetti tagasi minema, kui kuulis Katit telefoni ütlemas:

„Eks me siis tule, kui sa nii arvad.”

Adam peatus ja pöördus ümber.

„Feng-shui, ikebana või transtsendentaalne meditatsioon?” küsis ta resigneerunult, ehkki mitte ilma irooniata.

Kuid Kati ei kuulnud teda. Tal kulus veel veerand tundi kuuekümnel erineval moel kinnitamaks, et nad siis tulevad, eks ole, kui ta nii arvab, see tähendab, et kui ta ikka tõesti nii arvab. Adam ei suutnud seda kuulata ja lahkus. Loodetavasti öeldakse talle ka, kuhu ja kunas ta täna õhtul läheb, vastavalt sellele, mida keegi kuskil arvas.

Öeldigi. Selgus, et nad võiksid osa võtta väikesest harivast loengust ja sellele järgnevast arutelust kultuurikeskuse kohvikus, teemaks aiandus. Lähemalt öeldes aia kujundamine ja erinevate taimeliikide ning nendega seotud tööde mõju inimese energeetilisele bilansile ja kaitsevõimele. Adamil ja Katil aeda küll ei olnud, kuid oli mitmesuguseid toataimi, pooltoataimi ja muud maltsa (Adami termin muidugi), mis kasvas aknapleki külge kinnitatud lillekastides. Nojah, ja siis veel Kati vanemate aed Põltsamaal.

Mis tähendas, et harivaks loenguks ja sellele järgnevaks aruteluks oli põhjust küllaga. Loeng ei olnudki nii igav, kui Adam oli kartnud. Kui arutelu ametlik osa läbi sai, tuli järellobisemine. Adam oli pugenud üksildasse nurgalauda kohvitassi taha, kuid see teda ei päästnud. Tema juurde astus keegi noorepoolne meesterahvas ja palus luba istuda. Esialgu pidas Adam teda lihtsalt saatusekaaslaseks ja esialgu võõras nii ka käitus. Ta poetas paar teravmeelset märkust taimede mõju kohta inimese vaimsele tasakaalule, meenutas Puškinit ja tema kolme mändi ning nimetas kadakavihaga vihtlemist nõelraviks haavlipüssi meetodil. Adam omalt poolt oskas lisada, et kui puidust patju toota, siis kõige pehmem on pärn, aga kui hammasrattaid, siis peaks kõige etemini sobima jalakas.

„Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda,” teatas võõras ootamatult, matkides kadunud presidenti. „Mul oli teile tegelikult üks jutt.”

Adam vaatas talle üllatunult ja ühtlasi küsivalt otsa.

„Minu nimi on Toomas Veskimägi ja ma töötan välisministeeriumis,” ütles võõras küsimust mõistes. „Ma tunnen teid, härra Saks. Nii-öelda kaudselt. Me arutasime teie asja ja otsustasime teile teha ühe huvitava ettepaneku.”

Adam ei saanud midagi aru.

„Teie? Kes teie?”

Veskimägi jättis vastamata, ent avas Adamile saladuse teise ja olulisema poole. Adam Saksale tehakse ettepanek sõita paariks nädalaks kõige tavalisema turistina Kuubale. Sõltuvalt asjaoludest võib-olla ka veidi kauemaks. Sõita Kuubale, katsuda varbaga vett, kuulata salsaviise, nautida päikesepaistet, kohtuda… mm… inimestega ja uurida olukorda.

Adam kuulas Veskimäe juttu süveneva hämmastusega, kuid ei seganud vahele. Kuulates silmitses ta Katit, kes istus paar lauda eemal ja lobises mingi täiesti pandava – ups! – naisterahvaga. Võib-olla kooliõega. Kuid ka Kati ise… Ta ei olnud sugugi tusane, ta naeris, ta kuulas oma vestluskaaslast, ta isegi noogutas nõustuvalt teise jutu peale. Ta nägi täitsa hea välja. „Kui mingid marslased praegu uksest sisse astuksid, siis nad võiksid arvata, et see siin on üks kena, rõõmsameelne ja tore inimene,” mõtles Adam kibedalt.

Kuhu see inimene küll jäänud on? On ta kadunud? Või pole teda olnudki? Oli vaid pettekujutelm, suguhormoonidest põhjustatud silmamoondus? Huvitav, eks ole – pilves olla ja roosamummulisi elevante näha on keelatud, aga lollakalt armunud olla ning varblast tillukeseks ingliks pidada – seda ei keela keegi?

„Ühesõnaga, me tahaksime teie seisukohta võrdlemisi ruttu,” kuulis ta äkitselt Veskimäe asjalikku häält. „Tehnilised küsimused lahendatakse teie eest ära, töökohal probleeme ei tule, jääb vaid teie enda otsus.”

Adam tundis ennast nagu spikerdamisega vahele jäänud koolipoiss. Kooliajast verre jäänud refleks meenutas, et sellises olukorras tuleb käituda kiiresti, enesekindlalt ja rahulikult.

„Jah, muidugi,” noogutas ta. „Muidugi ma…”

Ta heitis pilgu Katile. Kurat, kas ta sellest siis kunagi lahti ei saa?! Ta ju tundis teda, ja ometi…

„Muidugi ma võtan teie ettepaneku vastu,” kuulis ta ennast Veskimäele vastavat.

Pagan, mis ma tegin?

Alles nüüd pääses ta aju kännu tagant lahti.

„Juhul, kui te mulle selgitate, miks just mina,” lisas ta küsimuse, millest pidanuks alustama.

„Tõepoolest, ma juba imestasin, miks te seda ei küsi,” muigas Veskimägi. Adamile tundus, et kergendatult. „Sellele küsimusele vastan ma heameelega, sest esiteks pole siin mingit saladust, teiseks avab see teie missiooni – ma ei karda seda sõna kasutada – sisu kõige paremini.”

Veskimägi mõtles hetke, kust alustada.

„Vaadake, teie olite ju nõukogude okupatsiooniaja lõpul tegev mitmesugustes ringkondades,” jätkas ta siis. „Mitmesugused üliõpilaste sõpruskonnad, eks ole. Luuleõhtud, omaalgatuslikud konverentsid, mõned almanahhid ja nii edasi. Isegi üks niinimetatud laulupidu.”

„Kaks,” parandas Adam. „Teine oli suvel, ehitusmalevas.”

„Jaa, loomulikult,” nõustus Veskimägi kähku, põgusalt punastades. „Neil üritustel oli üks ühine omadus – nad ei olnud otseselt seadusevastased. Isegi tolleaegsel võimul oli probleeme nende kriminaliseerimisega. On mul õigus?”

„Jah, nii võib öelda küll, aga mis siis? Arvate, et kõigest sellest tuleks kuubalastele rääkida?”

„Tabasite naelapea pihta. Leidsime, et peaksite oma kogemusi jagama.”

Adami pilk väljendas kõige sügavamat ja siiramat imestust. Siis hakkas ta naerma.

„Nii? Te arvate, et ma lähen Kuubale, jutustan, kuidas me üliõpilaste ehitusrühmaga NATO sõjaväebaasi mängisime, Brežnevit järele ahvisime ja „Belomorkanali” tõmbasime, ja kommunistide diktatuur kukub kokku mis koliseb?”

Veskimägi naeris vastutulelikult kaasa.

„Umbes nõnda me tõepoolest arvame,” ütles ta, kui oli naermise ära naernud. „Loomulikult pole asi „Belomorkanalis”, vaid legaalses organiseerumises. Erinevad võtted, kuidas oma tegevust millekski süütuks maskeerida. Tähelepanekud, millal miski ohtlikuks muutus. Mis punktist alates inimesi enam usaldada ei võinud. Mis võimustruktuure eriti ärritas, mis mitte. Kõik selline. Ühesõnaga, vana teeneka opositsionääri mälestused, ette kantud heietavas vormis. Kui soovite, siis žanris nimega „vanaisa pajatusi ja piibujutte”.”

Ennäe, kivinäo soontes voolab ka tilgake inimverd, registreeris Adami aju Veskimäe kerge libastumise. Selline stiil professionaalile nagu ei sobi. Või on tänapäeval nii kombeks?

Tegelikult kama.

„Olgu, ütleme, et ma võiks kedagi mõnevõrra lõbustada,” möönis Adam. „Aga ma ei olnud mingi juhtkuju ega arvamusliider, minust oli palju kõvemaid. Poliitikut ega ideoloogi must ei saanud, olen täiesti tavaline riigiametnik – miks peaks just mina minema kuubalasi õnnistama nende pajatuste ja piibujuttudega, nagu te ütlete?”

„Selles just asi ongi!” vastas Veskimägi varmalt, nimetissõrme püsti tõstes. „Teie olete sõna parimas mõttes tavaline inimene, mitte fanaatiline dissident ega džunglivõitleja. Nemad seal on romantikud ja kalduvad kergesti eufooriasse – neile imponeerib selline habetunud Che Guevara tüüpi võitleja, ainult et vastasmärgiga. Või siis eksalteeritud dissident, kes vanglas trelle raputab, raudpomm jala küljes. Teie olete kõike muud. Las nad näevad, et totalitaarse režiimi võib põhja lasta ka hoopis rahulikuma tegevusega ja et inimesed, kes seda teevad, ei pea sugugi särtsuma ja sädemeid pilduma nagu tuline pliidiraud.”

„Vaid võivad olla hallid nagu pilv Munamäe kohal,” lisas Adam irooniliselt.

„Ma ei ole seda öelnud,” märkis Veskimägi. „Aga te mõistate, mida ma silmas pean. Nii et kuidas siis jääb?”

Adam heitis pilgu Katile. Too lobises endiselt. Huvitav, kes see sõbranna tal ikkagi on? Sümpaatne…

Adam märkas, et Veskimägi ootab talt vastust. Hm, mis see siis lõpuks ära ei ole? Paar nädalat Kuubal?

„Aga ma ei oska hispaania keelt,” tegi ta viimase katse.

„Teile antakse tõlk,” vastas Veskimägi.

„Lihtne turist vaeselt maalt, kes reisib tõlgiga?”

„Kaks lihtsat turisti, kellest üks oskab hispaania keelt, teine mitte. Pealegi kõnelevad nad seal enamasti ka inglise keelt. Vähemalt need, kellega teil kohtuda tuleb.”

Enam ei olnud Adamil midagi öelda.

Võib-olla tõesti? Võib-olla oligi viimane aeg hakata iseseisvat elu elama?

„Olgu,” ütles ta, tundes ennast nagu luugi juurde astuv langevarjur. „Ma siis lähen. Muide, pisiasi, aga huvitav teada – kas nad mind vangi ka pistavad?”

„Ei,” vastas Veskimägi kindlalt. „Ei pista. Kõige hullem, mis nad teevad, on see, et saadavad teid suure aplombiga riigist välja – kusjuures sama lennukiga, millele teil on nagunii pilet ostetud.”

Adam noogutas hajameelselt. Mida muud see vennike talle ikka puhuma peaks. Ja võib-olla kõik just nii ongi.

Liisk oli langenud. Ometi ei saanud Adam kuni lahkumiseni priiks imelikust tundest, et mingi mõte on lõpuni mõtlemata ja mingi konks sirgeks tõmbamata. Nagu mõni viisijupp, mis on küll kuklasagaras peidus, aga meelde ei tule. Ja muudkui vaevab.

Selgus saabus hetkel, kui nad Katiga mantleid selga panid ja Adam märkas, et Veskimägi lahkus koos tolle nõndanimetatud sõbrannaga, tollesama sümpaatsega, kelles Kati nii hea vestluspartneri oli leidnud. Alles nüüd jõudis Adamile pärale, kes helistas ja milleks. Loomulikult too sümpaatne, ja loomulikult mitte selleks, et Katiga juttu ajada, vaid et Veskimägi saaks kätte tema, Adami.

Ta pahvatas naerma. On vast luuremängijad! Peaaegu nagu too, kes ta nüüd oligi, jah, Stirlitz.

Kati ei tõstnud Adami naerupahvaku peale isegi pilku. Tal ei olnud kombeks tunda huvi oma mehe hingeeelu vastu, sest ta lihtsalt ei märganud seda.

Nad hakkasid vaikides läbi ladiseva vihma kodu poole kõndima.