Читать книгу Hüvasti praeguseks. Sari "Harlequin" - Laurie Frankel - Страница 10

Tegemist oli raske nädalaga. Meredith ja Dash võtsid mõlemad töölt puhkuse ja asusid koos vanematega tervet teise inimese elu kokku pakkima. Sam püüdis eemal olla, kõigile ruumi jätta, kuid ta oli töötu ja nüüd sai ta viimaks kasulik olla. Esmaspäeva veetis Sam veiniklaase ajalehe sisse mässides. Ta mässis taldrikuid ja kruuse ja vaase ja kausse ja likööriklaase ja pokaale. Ta mässis lampe ja kahe tantsija portselankuju Livvie mesinädalatelt Pariisis ja Meredihti teises klassis tehtud keraamilise pardi. Sam kattus vähehaaval trükimustaga. Ta asetas kõik hoolikalt pakitud esemed kasti.

Julia tuli kööki. „Mida sa oma arust teed?“

„Pakin nõusid.“

„Ja paned need kõik ühte kasti?“

„Jah.“

„Ei, kõik peab minema eraldi topeltümbrisega ja sildistatud kastidesse. Võib-olla peaksin seda ise tegema. Minu töö on iga päev keraamikaga tegelda.“

„Vanaemale ei läheks see korda,“ karjus Meredith elutoast.

„Me ei leia enam kunagi midagi üles, kui loobime kõik huupi kastidesse,“ märkis Julia.

„Vanaema ütleks, et kasti avamisel on tore üllatuda,“ karjus Meredith vastu.

„Ma ei tea, miks ma üldse kunagi neid kaste avama peaks,“ pomises Julia, „ma ei kasuta neid asju kunagi.“

„Vanaema ütleks, et need on igapäevased nõud. Vanaema ütleks, et portselani pole tarvis säästa erilisteks sündmusteks, sest erilised sündmused ei juhtu piisavalt sageli.“

Teisipäeval võeti ette riided.

„Vanaema ütleks, et see kõik tuleb prügikasti visata,“ lausus Dash, käed puusas, skeptiliselt riidekappi vaadates.

„Võiksime need vähemalt kuhugi annetada,“ märkis Meredith.

„Vanamuttide päästearmeele?“

Julia pressis end nende vahele ja haaras kapiukse siseküljel rippunud kulunud oranži kampsuni, tõmbas selle selga ja kõndis minema.