Читать книгу Hüvasti praeguseks. Sari "Harlequin" - Laurie Frankel - Страница 8

Sam keeras järgmisel hommikul teise külje ja vaatas paar minutit endiselt magavat pesemata hammaste ja padjasoenguga Meredithi ning lausus seejärel: „Kolin siis sisse või mis?“

„Mis asja?“

„Kas kolin sisse? Või tahad oodata?“

„Mina mõtlesin hilisele hommikusöögile,“ vastas Meredith.

„Ja siis hakkame pakkima?“

„Mõtlesin hilisele hommikusöögile ja võib-olla jalutuskäigule. Kas sa teed nalja?“

„Merde, tegemist on maailma parima algoritmiga,“ vastas Sam.

„Maailma parimaga?“

„See algoritm ei eksi. Ma ju tegin selle ise. Toode on igati kvaliteetne.“

„Aga ikkagi. Meie esimesest suudlusest võiks mööduda rohkem kui kaksteist tundi, enne kui sa sisse kolid.“

Sam mõtles veidi. „Kas sina peaksid siis minu juurde kolima?“

„Ma ei ole kindel, millele sa vihjad, aga võta mõistus pähe – ma ei koli sinu stuudiokorterisse.“

„Miks mitte?“

„Sinu magamistuba moodustub põranda kõrgemast osast. Sinu köök seisneb ühes põletis. Mul on kaks koera.“

„Ja palju pisikesi lennukeid. Selge värk.“

„Käi Londonis ära. Räägime pärast seda.“

Sam sõitis Londonisse iga-aastasele rahvusvahelisele sotsiaalvõrgustike tehnoloogia alasele konverentsile pealkirjaga „London, armastuse linn. Tere tulemast tehnoloogia südamesse“. See pealkiri oli samal ajal rumal ja eksitav, sest London võis kehastada erinevaid asju (esimesena torkasid pähe tee, muumiad, koorega küpsetatud kartulid), aga kindlasti mitte armastust. Loomulikult oli sõit planeeritud kaua enne, kui Sam mõistis, et ta ise sellel nädalal armub. Ta otsis võimalust Meredith kaasa võtta. „Turundusega on ka vaja tegelda,“ ütles ta Jamiele ja proovis teise nurga alt. „Minu esitlus on algoritmist. Oleksime sellele vinge reklaam.“ Ent tema palveid ei võetud kuulda. „Arvan, et sinu tähelepanu on vähem hajutatud, kui tuled üksi,“ vastas Jamie.

See vastas ainult osaliselt tõele. Tegemist oli tiheda reisiga. Päevad olid täis lõputuid koosolekuid ja kohtumisi investoritega, üritusi, kohustuslikke kokteile ja hommikusööke ning lisaks lõputult parandamist vajavaid tehnilisi probleeme, mida ei saa kuidagi vältida laenatud tehnikal kaugel kodust, kui kaalul on suured rahasummad ja hiilgav mulje ning kõik konkurendid sind jälgivad ja kõik peab täpselt õigesti minema. Samile ei tundunud tehniliste probleemide hulk ja veel vähem asjaolu, et tema neid parandama pidi, loogiline, kui kõik inimesed kolme kvartali raadiuses olid arvutinohikud ja terve konverentsi mõte oli tehnoloogia, aga tal ei jäänud palju aega selle üle mõtlemiseks. Kõigele lisaks pidi jõudma ka muuseumidesse, kirikutesse, turgudele, õlleklaasi taha ja teatrisse. Veel tuli säästa aega vihmastel linnatänavatel hulkumiseks ja jõevoogude jälgimiseks ja kohvikutes tee joomiseks, samal ajal Meredithi igatsedes. Juba kahenädalane lahusolek tekitas temas leina. Ta tajus seda füüsiliselt. Tal oli tunne, nagu üks tema kopsudest oleks puudu. Ja ta nautis iga hetke sellest.

Esimese päeva hilisõhtul hotelli naastes ostis ta Tottenham Court Roadilt Hiina toitu ja leidis õnneküpsisest tarkusetera: „Lahusolek õpetab südame armastama.“ Ta saatis selle sõnumiga Meredithile.

„Täielik vale,“ kirjutas too vastuseks. „Lahusolek ajab hulluks.“

Sam hõljus tagasi hotelli, valmistus voodisse minema ja helistas Meredithile.

„Kuidas hulluks?“ küsis ta.

„Ma olen tööl,“ vastas Meredith.

„Tööl? Seal on kell viis läbi. Mine koju ja helista mulle.“

„Ma lähen Nataliega välja. Räägime äkki homme?“

„Ainult juhul, kui sa hulluks minemisest täpsemalt räägid,“ vastas Sam.

„Homme,“ lausus Meredith ja Sam jäi magama. Pool kuus hommikul hakkas videokõne rakendus häält tegema. See jõudis jupp aega häälitseda, kuni Sami unenägu veealusest takistusrajast muundus veealuseks takistusrajaks, mille läbimise auhinnaks oli kella helistamine.

„Mmm... klen,“ pomises Sam.

„Heiiii,“ hüüdis Meredith malbel pehmel ja purjus häälel.

„Hmph,“ vastas Sam.

„Kas sa kuuled?“

„Hmhmph.“

„Kas sa oled mingis koopas?“

„Ei ole koopas.“

„Ma ei näe midagi.“

„Pime on.“

„Miks?“

„Öö on.“

„Ei, siin on öö. Seal peab juba hommik olema.“

„Teoreetiliselt võib olla,“ vastas Sam vähehaaval teadvusele tulles, „aga päike pole ikkagi veel tõusnud.“

„Londonis on suvi,“ vaidles Meredith, „päike ei lähegi looja.“

„Sa vist ei saanud aru, mida ma öelda tahtsin,“ märkis Sam. „Siin on pime, sest kardinad on ees. Sellepärast, et öö on.“

„Sa suudad magada ajavahest hoolimata?“

„Ma olen andekas magaja.“

„Kas minuga rääkimine ei ole siis piisavalt põnev?“

„Kell pool kuus hommikul on vähesed asjad põnevad.“

„Kas tahad teada, kuidas lahusolek hulluks ajab?“

„Tahan. Kuidas?“

„Pane tuli põlema, et ma sind näeks.“

Ta keeras teise külje ja pani tule põlema, kissitades Meredithi suunas teiselt poolt maakera ja poole päeva kauguselt silmi.

„See ajab sind hulluks, sest sa lähed parima sõbrannaga, keda sa mitu nädalat näinud ei ole, oma lemmikbaari, kus sa mitu kuud käinud ei ole, et vaadata, kuidas sinu lemmikpesapallimeeskond Yankeesi üksteist-üks võidab, ja ikkagi tunned sa terve õhtu, et midagi suurt ja olulist on puudu.“

„Minu igatsemine ei ole hullumeelsus. See on lihtsalt mõistlik.“

„Head ööd, Sam.“

„Lihtne öelda. Sulle ei tule poole tunni pärast äratuskõnet.“

„Kas su esitlus on homme?“

„Täna.“

„Sinu suurejooneline esitlus?“

„Seesama.“

„Sadade väga tarkade inimeste ees?“

„Võib-olla tuhandete.“

„Ja kaalul on terve firma, meie firma tulevik?“

„Ma olen väga tähtis inimene.“

„Kas sa oled närvis?“

„Järjest rohkem.“

„Appike, Sam,“ märkis Meredith, „sa peaksid tõesti magama.“

Kui Sam veidi hiljem kardinad eest tõmbas, ei läinud tuba varasemast oluliselt valgemaks. Tund hiljem kohtus ta fuajees Jamiega. Jamie oli Londonist pärit. Ta oli aasta tagasi BB otsesel korraldusel Seattle’isse Sami osakonda juhtima tulnud. Jamie väitis, et põhjuseks olid tema ülim juhtimisanne ja tehnilised teadmised. Sam kahtlustas, et BB-d tõmbas Jamie poole tolle briti aktsent, mis jättis targa ja õppinud mulje, kui Jamie BB-le tema pompoossete, üleelusuuruste ideede võimatust selgitas. Enne arvutite valdkonda sukeldumist oli Jamie õppinud Shakespeare’i koolkonna näitlejaks ning seega kirjeldas ta igapäevaseid ärilisi otsuseid dramaatiliselt, intoneeritult ja pühalikkusega, mis sobitus BB arvates tema enda ülima tähtsusega. Sellel reisil täitis Jamie nii ülemuse, giidi kui ka kuninganna kaitsja rolli.

„Ilm on siin täiesti shite, dude,“ tervitas Sam teda oma parima Monty Pythoni aktsendiga.

„Ilm on siin täiesti shite, mate,“ parandas Jamie. „Ja mida sina ka tead? Sa elad Seattle’is. Sinu ilm on täpselt sama shite.“

„Aga meie tuleme sellega paremini toime.“

„Kuidas küll?“

„Kohvikud,“ vastas Sam.

„Pubid,“ pani Jamie vastu.

„Loomulikult, sest vihma kõrvale on kindlasti vaja külma õlut ja rahustit.“

„Õlu ei ole siin külm,“ märkis Jamie.

„Minu tõendid on laual,“ vastas Sam.

„Võime sulle kohvi osta,“ lausus Jamie, kui nad metroojaama suunas kõndisid.

„Jajah, tõelise shite-kohvi.“

Jamie lükkas ta porilompi ja Sam oli sunnitud oma suurejoonelise ettekande vettinud kingades sooritama. Hoolimata sellest tervitati Sami ja tema algoritmi rõkkava aplausi ja küsimustevooruga, mis tuli katkestada poolteise tunni järel, sest keegi (kellele Sam elu lõpuni tänu võlgu jäi) vajas ruumi teise ürituse tarbeks.

Jamie viis Sami tähistama St. Pauli katedraali lähedale gastropubisse, kus Sam jõi pindi toatemperatuuril õlut ning oli sunnitud tunnistama, et tegemist oli tema elu parima õllega. Seejärel jalutasid nad üle silla Tate Moderni tutvuma hiiglaslikku fuajeed täitva eksponaadiga: Londoni õiges mõõtkavas mudeliga. Eksponaat oli valmistatud vahtkummist ja kui sa tundsid juhuslikult vajadust National Theatre’i otsas sõtkuda või komistasid sõna otseses mõttes Big Beni otsa, siis ei teinud sa viga endale ega kunstile. Mudel ulatus umbes puusadeni ja oli nii detailne, et miniatuurse Tate’i akendest avanes vaade Londoni maketile. Nad kõndisid mööda mudeli tänavaid, mis olid tegelikest tänavatest märkimisväärselt kuivemad, kuni Jamie leidis korteri, kus ta üles kasvas, ja jäi mantlihõlmaga kinni restorani külge, mille ta seni täielikult unustanud oli, kuid otsustas kohe, et peab Sami sinna õhtusöögile viima.

„Ma olen ju parim ülemus?“ märkis Jamie.

„Oled.“

„Sam, sinu ettekanne oli suurepärane. Väga tark, isegi geniaalne.“

„Aitäh.“

„Kõik läheb hästi,“ lausus Jamie.

„Läheb või?“

„Muidugi. Kõik läheb nii, nagu peab.“ Seejärel suundus ta Londoni Towerit uurima.

Ülemise korruse näitusesaalis sai Sam sõnumi Meredithilt: „Jätan su maha. Vaatasin hommikuse koosoleku ajal alla ja märkasin, et kannan ühes jalas sinist ja teises musta kinga.“

„Kuidas mina selles süüdi olen?“ kirjutas Sam.

„Igatsus ajab hulluks,“ kirjutas Meredith.

Ülejäänud reis kulges samas rütmis. Hommikul konverents. Pärastlõunane kakerdamine Jamiega mööda Londonit. Ootamine, kuni Meredith kodus ärkab ja helistab / saadab sõnumi / kirjutab / saadab e-kirja, mis kinnitab, et ta on endiselt elus ja mõtleb Sami peale. Ta saatis Samile nimekirja asjadest, mis tõestasid, et igatsus ajab hulluks.

3) Nimetasin kohviku teenindajat kogemata emaks.

4) Unustasin koeraparki kilekotid kaasa võtta ja pidin koerte kaka puulehtedega üles korjama.

5) Korjasin koerte kakat puulehtedega üles isegi siis, kui keegi ei vaadanud, ja hunnik polnud ju keset kõnniteed ega midagi. Pealegi peaksid inimesed kõndides rohkem jalgade ette vaatama ja prügimäele jõuaks vähem kilekotte, kuigi jah, minu kilekotid on biolagunevad, aga see ei aita sugugi, kui ma need koju unustan.

6) Kukkusin haledalt läbi mai/juuni kasutajasoovide ülesmärkimisel ja Wilson-Abboti projekti plaanide kokkupanemisel ja Eriniga kohtumisel seoses järgmise kuu projektiga ja keskendumisel hommikusel koosolekul, tuues kaasa Edmondsoni näägutamise (!) (nagu ma oleks tema neljaaastane laps!). Kõige selle asemel mõtlesin vaid sinule, sinule, sinule ja... sinule.

7) Kukkusin haledalt läbi punkti number 6 varjamisega ja rahuliku ja laheda ja ükskõikse ja võta-või-jäta ja huvitatud-aga-mitte-liiga fassaadi teesklemisega. Hullu. Meelsus.

Sami teine kops lasi ka jalga. Ta ei suutnud kojujõudmist ära oodata.

Viimaks oli konverentsi viimase päeva viimase sessiooni viimane koosolek lõppemas. Sam hingas kergendatult, sest enam ei pidanud ta tegelema tehniliste probleemidega ja enam ei nõudnud koosolekud tema tähelepanu ja üritused osalemist ning üheksateistkümne tunni pärast on ta juba lennukis tagasiteel oma elu juurde. Ta kohtus Jamiega samas gastropubis. Meredithi kõrval oli see pint õlut ainus, mille juurde ta nädala jooksul ikka ja jälle naasis.

Jamie saabus hilinemisega, vettinud ja meeleheitel. Ta libistas end Sami vastu laua otsa, pint õlut mõlemas käes.

„Ma ei ole enda joogiga veel alustanudki,“ noogutas Sam peaaegu täis klaasi poole. Ta tahtis iga sõõmu nautida.

„Need mõlemad on mulle endale,“ vastas Jamie. „Kas tahad häid või halbu uudiseid?“

Sami senise kogemuse põhjal ei olnud head uudised kunagi halbadest kaalukamad. Isegi mitte ligikaudselt. Vastasel juhul oleks vestluse algus teine.

„Hea uudis on,“ alustas Jamie, „et BB on konverentsist vaimustuses. Tehniline külg oli sujuv. Meie ettekanded kulgesid probleemideta. Sa rabasid kõiki oma algoritmi ja ettekandega. Firmal läheb suurepäraselt. Sa tegid BB väga rikkaks.“

„Mis oligi minu eesmärk,“ vastas Sam. „Mis siis halvasti on?“

Jamie kortsutas kulmu: „Halvasti on see, et ta sunnib mind sind vallandama.“

Sam mõtles esimese hooga, et Jamie viskab villast. „Nalja teed või?“ küsis ta.

„Ei.“

„Miks?“

„Sinu algoritm on tervet varandust väärt. See on geniaalne, Sam. Sa peaksid selle eest eraldi auhinna saama või midagi. BB arvab, et sa oled geenius. Aga algoritm on liiga hea.“

„Kuidas see liiga hea olla saab?“

„Selgub, et me ei teeni raha inimesi paari pannes. Me teenime, kui me neid paari ei pane, aga anname samas lootust, et peagi võib see juhtuda. Algoritm toimib liiga kiiresti. Uute kasutajate tulu on taevas, aga igakuiste tasude tulu on täiesti kadunud. BB-le läheb see tohutult maksma.“

„Sa ise just ütlesid, et me tegime temast rikka mehe,“ vaidles Sam.

„Ta tahab veel rikkamaks saada. Sellepärast ta BB ongi.“

„Sa ise just ütlesid, et ta on konverentsiga väga rahul.“

„Sellepärast ootas ta sinu vallandamisega konverentsi lõpuni.“

Jällegi leidis Sam tõestuse tõdemusele, et head uudised ei kaalu kunagi halbu üles. BB rikastumine ei olnud kohe kindlasti piisav positiivne tulem.

Ta helistas Meredithile niipea, kui oli hotelli tagasi jõudnud, ehkki teadis, et naine pole veel ärganud.

„Kas see on kättemaks?“ Meredith oli unine.

„Kas tahad häid või halbu uudiseid?“ küsis Sam vastu.

„Eeh.“

„Ma sain kinga.“

„Mida?! Miks?“

„Jamie ütles, et ma lähen BB-le liiga palju raha maksma.“

„See algoritm on geniaalne. Sina oled geniaalne.“

„Sellega on ta nõus. Aga tundub, et see ei mõju ärile hästi. Pikas perspektiivis ei ole meediakajastus piisav. Ta väidab, et pikas perspektiivis soovivad kõik, et ma ei oleks seda algoritmi leiutanud.“

„Mitte mina,“ märkis Meredith.

„Sellepärast, et sina oled hull,“ vastas Sam.

„Ma annan lahkumisavalduse.“

„Parem oleks, kui ei anna.“

„Ma alustan mässu. Terve turundusosakond kõnnib minema. Vaatame, kuidas ta meieta toime tuleb.“

„Kõik on korras.“

„See ei ole aus. Ta peaks su palka tõstma, mitte sind vallandama.“

„Mulle kulub puhkus ära.“

„Sam, mul on väga kahju. Mida ma teha saan?“

„Tule mulle homme pärastlõunal lennujaama vastu.“