Читать книгу Hüvasti praeguseks. Sari "Harlequin" - Laurie Frankel - Страница 6

Sam Elling täitis profiili kohtinguteenuse veebilehel ega suutnud otsustada, kas nutta või naerda. Ühest küljest oli ta end just kirjeldanud „naerda armastava“ inimesena ja valinud vastuseks küsimusele „Kas oled matšo?“ kaheksa kümne punkti skaalal. Ent teisalt oli kogu protsess võrdlemisi frustreeriv ja ta teadis, et keegi ei vali maskuliinsuse skaalal kunagi kaheksast madalamat väärtust. Sam püüdis mõelda välja viit asja, milleta ta elada ei suudaks. Ta teadis, et paljud kohtingukütid kirjutavad ninakalt vastuseks: õhk, söök, vesi, peavari, lisaks midagi ebamääraselt naljakat. (Ta ise mõtles, et Šveitsi juust või siis D-vitamiin sobiks nimekirja hästi, kuigi Seattle’i elanikuna näis ta selleta suurepäraselt toime tulevat.) Ta võinuks valida ka tehnikafänni tee, loetledes: sülearvuti, teine sülearvuti, tahvelarvuti, juhtmevaba internet, iPhone, aga siis peaksid kõik teda arvutinohikuks. Tegelikult ta muidugi oligi arvutinohik, kuid seda polnud tarvis kõigile kohe kuulutada. Ta võinuks valida ka sentimentaalse suuna – vanemate raamitud pulmapilt, vanaisa õnnemünt, põhikoolis lavastatud „Grease’i“ muusikali kavaleht, vastuvõttu kinnitav kiri Massachusettsi tehnoloogiainstituudist, kõige esimene tüdrukult saadud kassett, aga see õõnestanuks tema väidetavat matšotaset. Valida võinuks ka laktoositee: jällegi Šveitsi juust (ilmselgelt oli tal seletamatu isu Šveitsi juustu järele) ja šokolaadijäätis, juustuvõie, Pagliacci pitsa ja ülisuur late. Samas ei olnud see ju tõsi. Ta võinuks nendeta elada, kuigi see elu ei oleks talle eriti meeldinud.

Lõppkokkuvõttes oli antud protsess kirjeldatav viie sõnaga: häiriv, nuuskiv, imal, piinlik ja lausmõttetu. Tal ei olnud ühtegi hobi, sest ta töötas pidevalt ega leidnud seepärast tüdruksõpra. Kui ta ei oleks pidevalt tööd teinud (või ei oleks tarkvaraarendaja olnud ja seega töötanuks ka mõne naisega koos), siis oleks tal aega nimekirja sobivate hobide jaoks, aga samas ei oleks see siis enam vajalik, sest inimestega kohtumiseks ei vajaks ta netitutvusi. Jah, ta oli tõesti arvutinohik, aga samas pidas end targaks ja vaimukaks ning piisavalt ilusaks. Tal lihtsalt ei olnud viit hobi või viit humoorikat asja, milleta ta elada ei suudaks, või viit huvitavat eset öökapil (aus vastus olnuks: pooltühi veeklaas, veerandtäis veeklaas, tühi veeklaas, kortsus kasutatud salvrätik, kortsus kasutatud salvrätik) või viit valgustavat tulevikulootust (seda kõike enam mitte kunagi teha, korrutatud viiega). Lisaks ei huvitanud teda kellegi teise loetletud hobid või elutähtsad asjad, öökapiinventuur või tulevikuunistused. Ta oli sarnastele tühistele küsimustele vastanud juba ühel teisel veebilehel, käinud kohtingutel ja näinud, millega kogu see jama lõpeb. See lõppes jamaga. Kui valisid võimalikult maalähedase kaaslase (raamatud, kirjutusvahend, lugemislamp, kellraadio, mobiiltelefon), siis oli tulemus igav. Kui valisid näiliselt ekstsentrilise (kollane müts, polaroidkaamera, vitamiinivesi, Gertrude Steini pilt, Esimees Mao plastkuju), siis oli tulemuseks tõeliselt ennast täis veidrik. Kui valisid selle ühe, kes näis ideaalsena („Sülearvuti ja ei midagi muud, sest rohkemat ma ei vaja“), siis oli tulemuseks arvutinohik, kes omas sedavõrd suurt sarnasust sinu ülikooliaegse toakaaslasega, et tekkis tahtmatult küsimus, kas viimane on sinu teadmata ehk soovahetusoperatsiooni läbinud. Niisiis olid sunnitud valima igava, veidra või Trevor Andersoni vahel.

Viis asja, milleta Sam elada ei suutnud: sarkasm, narrimine, irvitamine, pilkamine, küünilisus.

Loomulikult ei olnud see kõik, sest vastasel juhul ei otsinuks ta internetist kohtingukaaslast. Ta vedelenuks rahulolevalt üksi mõnes keldrikorruse korteris (Xbox, Wii, PlayStation, viiekümne kahe tolline plasmateler, mikrolaineahjus soojendatud nacho’d). Selle asemel asus ta taas otsingutele. Kas see siis ei tähendanud optimismi armastuse suhtes (lootus, rõõmsameelsus, soojus, lahkus, suudlused enne uinumist)? Võib-olla tõesti, aga ankeeti sisestamiseks oli see kõik liiga imal.

Selle vastiku ankeedi probleem oli järgnev: asi polnud üksnes selles, et inimesed ei rääkinud tõtt – muidugi ei teinud nad seda –, vaid tegelikult puudus võimalus ausalt rääkida, isegi kui sa seda soovisid. Öökapil paiknevad esemed ei kirjelda sinu hinge. Tulevikulootused ei ole võõra inimese ankeedil mõistetavad. „Palun täida lünk“-stiilis küsimused on lõbusad, aga ei viita mingil moel suhte pikaajalisele tulevikule. (Tegelikult ei ole need ka lõbusad.) Isegi kõige otsesemate küsimuste vastused ei anna lugejale vajalikku infot. Näiteks soovis Sam suhet naisega, kes oskaks ja tahaks süüa teha ning naudiks seda, aga põhjuseks ei tohtinud olla asjaolu, et naise näol on tegemist mingisuguse majapidamist haldava jumalannaga, kes nõuaks pidevalt ülimat puhtust (Sam ei olnud puhtusearmastaja), ning samas ei tohtinud naine arvata, et tema koht on kodus ja elu eesmärk mehe eest hoolitsemine (Sam oli feminist). Lisaks ei tohtinud naine olla üks nendest, kes sööb üksnes orgaanilisi, säästlikke, kohalikke, kemikaalivabu, ökoloogiliselt jätkusuutlikke, looduslikke, tooreid taimseid tooteid (vt ülalt viiteid Sami armastusele piimatoodete vastu). Põhjuseks pidi olema asjaolu, et Sam ei tee süüa, aga inimesed peavad sööma, ning tema võtaks enda kanda mõne teise majapidamistöö, nagu nõudepesu või rõivaste kokkupanemine või vannitoa koristamine. Ankeedis ei olnud selle kõige jaoks ruumi ega ka kohta märkida, et tema on mees, kes peab sääraseid detaile oluliseks.

Ometi on mehel vajadused. Ja mitte need vajadused, mis esimesena pähe torkavad. Tegelikult need ka, aga Sam mõtles esmajoones muule. Sam mõtles eelkõige sellele, et oleks tore reede õhtul kellegagi välja sööma minna ja koos laupäeva hommikul ärgata, minna muuseumi ja kinno ja teatrisse ja pidudele ja restorani ja pallimängudele ja pikale puhkusele nädalavahetustel, matkama, suusatama, vanematele külla, veinikoolitusele ja tööüritustele. Just see viimane oli Sami jaoks kõige tähtsam, sest ta töötas sellessamas interneti-kohtingufirmas, mille ankeet talle parajasti peavalu põhjustas. Firmas töötas aga arvukalt peeni ja võimukaid inimesi – enamjaolt mehed –, kes saabusid koos arvukate peente ja võimukate inimestega – enamjaolt naised –, arvukatele peentele ja võimukatele pidulikele üritustele. Samil ei olnud enne sellele töökohale asumist ühtegi lipsu, ta ei olnud peen ega võimukas ning arvas ikka, et töötamine arendajana kolme seinaga boksis, ümbritsetuna teistest veidrate matemaatikaviidetega T-särkidesse riietatud, Star Treki kujukesi ja seitsme küljega Rubiku kuubikuid fännavatest arendajatest, pidanuks teda säärasest tööstressist säästma. Aga advokaadid ja asepresidendid ja finantsjuhid ja VIP-id ja investorid torkasid kõikjal silma ning pealegi oli siiski tegemist interneti-kohtingufirmaga – üritustele üksi ilmumine oli karjäärile kahjulik. Sam veetis õhtud ebamugavas smokingus, tehes veidraid nalju oma veidratest vallalistest tarkvaraarendajatest kaaslastega, juues samal ajal tasuta viinakokteili ja muretsedes, et ei leia kunagi tõelist armastust.

Kui Holly Palentine Baltimore’i keskkoolis tema nohikufassaadi taga laheda isiksuse leidis ja nõustus temaga kooli lõpuballil tantsima ning end õhtusöögile ja kinno viia lubas ja seejärel sisustas tema õhtupoolikuid pärast kooli enda keldris amelemisega, siis arvas Sam, et abiellub kooliaegse kallimaga. Ta mäletas lähestikku tantsimist kevadballil ja kujutluspilti oma pulmapäevast. Siis saatis tüdruk talle gaidilaagrist, kus ta nõustaja oli, kirja ja küsis, kas nad võiksid siiski sõpradeks jääda. Jääda? Sami arvates oli see iseenesestmõistetav. Massachusettsi tehnoloogiainstituudis õppimise ajal olid olnud õhtused kohtingud ühikas, temaga pidudel flirtinud tüdrukud, kõrvuni armumine Short Through the Heart baaridaami (kuigi ta isegi ei proovinud neiuga rääkida) ning poolteist aastat kestnud tõeliselt täiskasvanulik suhe Della Bassette’iga, kes seejärel ülikooli lõpetas ja kolmeks aastaks vabatahtlikuna Zimbabwesse suundus, ja teine poolteist aastat ehtsat tulikuuma kihlasõrmusele viitavat suhet Jenny O’Dowdiga, kes Sami tõepoolest armastas ja soovis temaga terve elu veeta, kuid sattus kogemata semester enne lõpetamist tema toakaaslasega voodit jagama. Kaks korda. Seejärel proovis Sam üksi olla, kuna nii oli tema hinge purustamine ning südame pihuks ja põrmuks tegemine märkimisväärselt vähem tõenäoline. Ta püüdis mitte hoolida, mitte riskida, mitte otsida, veetes aega meessoost sõpradega, üksi puhates, ennast arendades ja kõikidest suhetest loobudes. Ka see ei toiminud. Armastusest hoidumine vähendas kahtlemata haigetsaamise ohtu. Ent ta ei näinud selles mingit mõtet.

Ta ei näinud mõtet mitte sellepärast, et tema näol oleks tegemist ühega nendest, kes peab alati ja lakkamatult kellegagi koos olema, ega ka seepärast, et kaaslase puudumine teinuks teda ebatäiuslikuks, ega isegi seepärast, et see raskendas seksimist, vaid seepärast, et kui ta ei veetnud aega inimestega, keda ta armastas, siis avastas Sam, et enamik aega möödus inimestega, keda ta tõesti ei armastanud. Töökaaslased olid kontoris täitsa sobiv seltskond, kuid pärast tööd välja minnes ei olnud neil millestki rääkida. Viimati ülikooliaegsete sõpradega happy hour’it veetes meenus talle suurepäraselt, miks ta neid vahepeal kohanud pole. Viisakad vestlused sõprade sõpradega tõid kaasa teeseldud huvi asjade vastu, mis tegelikult ei olnud huvitavad.

Pärast idarannikult Seattle’isse kolimist katsetas Sam interneti kohtingulehti ega suutnud uskuda, et ta polnud senise kolmekümne kahe ja poole eluaasta jooksul selle peale varem tulnud. Sam uskus arvutitesse ja programmeerimisse, kodeeritavasse infosse, algoritmidesse, numbritesse ja loogikasse. Ka tema isa oli tarkvaraarendaja ning lisaks arvutiteaduse professor Johns Hopkinsi ülikoolis. Sami oli selles vaimus kasvatatud – arvutid olid tema religioon. Kõik teised kiitsid internetikohtinguid ainsa moodusena kaaslast leida, kui vastav ettevõtmine oli ülikooli avarates vetes nurjunud. Ent Samile meeldisid internetikohtingud, sest nendega ei kaasnenud mingit müstikat. Oletame, et kohtud kellegagi ja ta meeldib sulle ja sina meeldid talle ja te hakkate suhtlema, väljas käima ja kõik läheb hästi ning te saate järjest lähedasemaks, jagate järjest enamat, asute ühist elu looma, armute kõrvuni ja ometigi hüppab teine osapool sinu toakaaslase voodisse, kui sa nädalavahetuseks koju lähed. Arvutid ei lubaks sääraseid ekstreemseid kõrvalekaldeid.

Internetikohtingud ei olnud Sami jaoks veel toiminud, aga raha tõid need korralikult sisse. Selgus, et prioriteedilt oli see pea sama oluline. Ühel töötamiseks liiga ilusal juunikuu hommikul sai terve Sami meeskond ülemuselt napisõnalise sõnumi. „Hoiatan ette ära,“ kirjutas Jamie, „BB päevakord tänaseks SKP-ks: kuidas mõõta inimsüdant?“ Jamie nimetas firma ülitähtsat tegevjuhti, oma ülemuse ülemust BB-ks. Sam jumaldas teda nimevaliku eest. BB hiljutise korralduse kohaselt pidid kõik meeskonnad alustama iga hommikut püstijalu-koosolekuga, mis tähendas, et firma ei raisanud oma geniaalsete arendajate aega päris koosolekuga, vaid lühikese kohtumisega koridoris. Üldjoontes oli tegemist tavalise kestusega nõupidamisega, mille juurde ei kuulunud mugavuselemendid, nagu toolid või saiakesed. Seepärast nimetas Jamie neid SKP-deks ehk seisame-kõik-püsti-koosolekuteks. Sam jumaldas teda ka selle nimevaliku eest, kuid kuna Jamie ei olnud suur täpsuse austaja, sai Sam ühtlasi võimaluse tagasi koju joosta ja mugavamad jalanõud valida.

„Lugu on nüüd järgnev,“ alustas Jamie pärast Sami saabumist, „BB arvab, et vajame paremat reklaamlauset. Mõned kohtingusaidid lubavad „kõige lahedamaid kaaslasi“. Teised uhkeldavad „suurima abielude protsendiga“. BB tahab panust suurendada. Liiga paljud kohtingud lähevad metsa. Liiga paljud abielud lõpevad lahutusega. Mis on parem kohtingutest ja abielust?“

„Seksisemud?“ pakkus Nigel Austraaliast.

„Hingesugulased,“ ütles Jamie, „BB tahab algoritmi, mis aitaks leida hingesugulase. Ja nüüd pöördun ma teie poole. Armastus on keeruline teema. Inimmuutuja on ettearvamatu. Hing ei ole loogiline. Süda ei tagane oma soovidest. Seda on raske defineerida, mõõta ja koodi kirjutada. Aga me oleme arendajad ja see on meie töö. Niisiis ei ole meil valikut. Öelge mulle, mis on lahendus.“

„Tuleb suurendada seksini jõudmise tõenäosust,“ vastas Nigel. „Lõdvema püksikummiga kohtingukaaslased tagavad sagedasema ja kiirema eesmärgi saavutamise. Mida kaugemale sa esimesel kohtingul jõuad, seda rohkem infot on sul seksuaalse sobivuse kohta.“

„See ei toimiks,“ vaidles New Delhist pärit Rajiv, „kohtingud on nõmedad.“ Selles osas olid kõik arendajad, kui Nigel välja arvata, ühel nõul.

„See pole üldse lõbus,“ ütles Mumbaist pärit Gaurav.

„See on äärmiselt ebamugav,“ ütles Assamist pärit Arnab.

„Ja kõik valetavad,“ ütles Chennaist pärit Jayaraj. Samist oli pärast arendajakarjääri alustamist saanud India viie osariigi ekspert: Delhi, Assam, Maharashtra, Tamil Nadu, Lääne-Bengal. „Kohtingul jätad sa endast palju hullema mulje kui päriselus,“ jätkas Jayaraj. „Sa ei suuda moodustada kahte lauset, sealjuures täieliku idioodi muljet jätmata. Sa kokutad ja tõstatad veidraid teemasid ning valmistad endale tohutult piinlikkust. Sa ei ole päriselt selline.“

„Või sa esitled end paremana, kui tegelikult oled,“ lisas Sam, „mis on samuti vale. Paned ennast uhkelt riidesse, teed soengu ja põhjaliku meigi, aga tegelikkuses kõnnid terve päeva mööda maja joogadressides ja patsikummiga.“

„Põhjalik meik?“ küsis Jamie ja kortsutas kulmu.

„Patsikumm?“ mõtiskles Jayaraj.

„Meil on vaja kolmandat osapoolt,“ pakkus Arnab, „nagu hinduistlikud astroloogid, kes tunnevad kõiki küla elanikke tervete põlvkondade vältel ja sõlmivad abielusid, mis kestavad sünnist surmani.“

„Mitmetes kultuurides on kosjasobitajad. Jaapanis nakodo’d. Juutidel shadchen’id.“ Gaurav oli Santa Cruzi ülikoolis antropoloogiat õppinud. „Terved ajastud annavad arutlust ja moodustavad ühtse tõdemuse.“

„Millise?“ küsis Jamie.

„Kelleks inimesed ennast peavad ja mida nad enda arvates tahavad ei vasta sellele, kes nad tegelikult on või mida nad soovivad,“ lausus Gaurav targalt. „Õppinud ja mõnikord maagiliste oskustega vanad õpetajad leiavad sulle kaaslase vastavalt sinu tegelikule isiksusele ja tegelikule sobivusele.“

„Meil ei ole siin ühtegi vana õpetajat,“ märkis Jamie.

„Ei, aga meil on midagi veel paremat,“ lausus Sam. „Programmeerijad. Võiksime lähemalt uurida kasutajate esitatud andmeid. Vaataksime, mida see nende kohta tegelikult ütleb, ega keskenduks sellele, mida nad ise enda kohta kirjutavad.“

Kõigi jalad olid juba väsinud ja täpsem analüüs tundus seega asjalik idee. „Süüdistame kliente valetamises,“ ütles Jamie. „Olen kindel, et BB on vaimustuses.“

Sam käis enne laua juurde naasmist kohvi järel. (Sami laua ümber oli kahesaja meetri raadiuses viis kohta maailma parima hiigelsuure late hankimiseks: espressolett teisel korrusel, espressolett neljateistkümnendal korrusel, kohvik, kohvilett Viienda avenüü sissepääsu fuajees, kohvilett Neljanda avenüü sissepääsu fuajees. Sam armastas Seattle’it.) Seejärel istus ta maha ja asus mõtlema, kus inimesed enda kohta tõe paljastavad, kui nad seda kohtingusaidi ankeedil ei tee. Ta saatis Jamiele sõnumi: „Kas saaksin ligipääsu klientide finantsandmetele?“

Jamie vastas hetkega: „Süüdistame kliente valetamises ja riivame nende privaatsust. BB on kohe kindlasti vaimustuses.“

Samil oli esimene kindel tõend inimeste lakkamatu valetamise kohta: kõik jaurasid pidevalt privaatsuse puudumise üle internetis, aga kui lubad neile armastust või vähemalt seksi leida, siis ulatatakse Samile lahkelt finantsandmed, krediitkaardi väljavõtted, e-posti kontod ja kõik muu. Nendes andmetes ilmutas inimene end tegelikul kujul, mitte eksliku soovunelmana. Mõni loetles viie lemmiktoiduna orgaanilisi mustikaid, nisuorasesmuutisid, punast kinoad, tempehit, beluuga marja, kuid kulutasid viimase aastaga keskmiselt 47,40 dollarit kuus rämpstoidule. Ta märkas, et inimesed märkisid oma öökapi sisuna kvaliteetfilmide DVD-d, kuid käisid samas kaks korda kinos „Shrek nüüd ja igavesti“ 3D versiooni vaatamas ning veetsid kvaliteetfilmide festivali nädala ülikooliaegsete toakaaslastega Wyomingis pidutsedes. Ilmnes, et inimesed kirjeldasid end luuletajate ja kirjanikena ning tsiteerisid oma profiilil isegi „Ulyssest“, kuid Sam analüüsis nende e-kirju ja teadis, et omadussõnade tarvitamise poolest olid nad kõige madalama kaheteistkümne protsendi hulgas ega osanud isegi semikoolonit kasutada. Kõik valetasid. Tavaliselt ei olnud see pahatahtlik ega isegi planeeritud. Nad ei proovinud endast vale muljet jätta, vaid lihtsalt eksisid. Inimeste minapilt ja tegelik olemus osutusid täiesti erinevateks asjadeks.

Sam oli küll romantik, aga ta oli ka tarkvaraarendaja. Kuna tema tugevus peitus just viimases, siis toetus ta sellele. Ta veetis kaks nädalat, töötades lakkamatult algoritmiga, mis tuvastas inimese tegeliku olemuse. Algoritm ei kasutanud veebilehel täidetud ankeeti, vaid luges inimeste kuluaruandeid, pangakonto väljavõtteid ja e-kirju. See luges läbi internetivestlused ja tekstsõnumid, postitused ja staatused. See luges läbi blogid ja postitused teiste inimeste blogides. See jälgis internetis tehtud oste, loetud tekste ja kõike, mida inimene veebis vältis. See eiras inimese enda esitletud minapilti ja soove ning kaevas välja tema tegeliku isiksuse ja ihad. Sam segas kokku kosjasobitajate iidsed traditsioonid ja tõe, mille kasutajad enda kohta paljastasid, kuid ei tunnistanud, ning kombineeris selle tänapäevase andmetöötluse masinavärgiga. Tulemuseks oli algoritm, mis muutis kohtingumaailma. Sam hammustas läbi sinu südame koodi.

Tema meeskonnakaaslased olid rabatud. Jamie oli rahul. Ent BB oli algoritmist vaimustuses, iseäranis pärast tootedemode vaatamist ning mõistes selle hämmastavat ja uskumatut toimivust.

„Me leiame igaühele ühe ja ainsa õige kaaslase!“ rõõmustas BB. „Rohkemat pole vaja. Tõeline megarakendus!“