Читать книгу Küprose kibedad sidrunid - Lawrence Durrell - Страница 2

*

Teekonnad sünnivad, nii nagu kunstnikud, plaanimata. Oma panuse annavad tuhat väikest pisiasja, vaid väheseid oskame oodata või soovida – kuidas me ise ka ei mõtleks. Teekonnad saavad sundimatult alguse meie loomuvajadustest – ning parimad pole need, mis viivad meid kuhugi mujale, vaid need, mis pööravad sissepoole. Reisimine on ehk üks tõhusamaid viise sisekaemuste loomiseks…

Need mõtted on pärit koiduvalgest Veneetsiast, mida imetlesin mind läbi saarestiku Küprose poole kandva laeva tekilt; Veneetsia väreles karge vee tuhandes helgis, jahe nagu tarretis. Paistis, et keegi suur kunstnik on dementsushoos heitnud värvikarbi vastu taevast, et lüüa sinitaeva silm pimedaks. Pilved ja vesi sulasid üksteise sisse, värvid tilkusid, segunesid, voolasid, lainetasid, kirikutornid, rõdud ja katused ujusid otsekui läbi tosina riisipaberilehe kumavad vitraažikillud. Ajaloofragmente kirgastasid veini, tõrva, ookri, vere, tulemöllu, opaali ja küpseva vilja toonid. Samal ajal kummub üle kõige tuvimunasinine koidutaevas.

Hoidsin seda pilti enda peas ettevaatlikult nagu abstraktset maali, mõtetes kiigutades – katedraalide ja paleede küllus, sügavalt keskendunud näoga Stendhal, kes võiks Floriani juurde tugeva seljatoega toolile jäädagi istuma ja veini rüüpama, või Corvo, kes sööstis hiiglasliku nahkhiirena piki lummavalt valgustatud alleesid…

Kellatornid kihasid tuvidest. Võisin üle vee kuulda nende tiivalööke, mis meenutasid lehvikusahinat avaras suvises ballisaalis. Samuti tuksus õrnade pulsilöökidena Suure kanali vaporetto, iga maabumisega kaasnenud viivituse järel taas vappudes ning õõtsudes liikuma hakates. Vikerkaarevärvid toonisid doodžide kristallmördiga tambitud klaaspaleesid. Küprosel ei jää Veneetsia minust mitte kunagi kaugele – Püha Markuse lõvi hõljub endiselt Famagusta niiske taeva all Kyrenia lähedal.

See on sobiv lähtekoht ränduri jaoks, kes asub teele Levanti idaserva poole …

Kuid heldeke, ilm oli külm. Halli longu vajunud kai lõpus märkasin kohviputkat, mis müüs sooja piima ja croissant’e. Putka seisis kohe maabumistrepi vastas, nii polnud muret, et võiksin oma laeva silmist lasta. Väikest kasvu tõmmu linnusilmne mees teenindas mind sõnatult, haigutas mulle silma vaadates, nii tuli mul sümpaatiast tema suhtes teha sama. Andsin talle oma viimased liirid.

Istuda polnud kuhugi, toetasin end aga kummulikeeratud vaadi najale, pudistasin saia kuuma piima sisse ja vajusin ebaharilikus poosis sadamat silmitsedes Veneetsia üle unisesse mõtisklusse.

Puksiirlaev ohkas ja purskas madalate pilvede poole piimja aurujoa. Kajutiperemees ühines minuga üheks klaasiks piimaks, ta oli sümpaatne mees, ümmargune ja priske, arvukate põselohukestega, mis raamisid tema naeratust justkui hinnalised mansetinööbid puhtal särgil. „Kaunis,” oli ta nõus, Veneetsiat vaadates, „kaunis”: kuid see nõusolek ei tulnud kergelt, sest mees oli pärit Bolognast ning võõra linna ilu oli raske tunnistada. Siis võttis ta välja lõhnavat tubakat täis piibu. „Olete teel Küprosele?” päris mees viimaks, viisakalt, kuid tema hääles kõlas õhkõrn kaastundenoot.

„Jah. Küprosele.”

„Tööle?”

„Tööle.”

Tundus ebaviisakas lisada, et plaanisin Küprosele elama jääda ja kui võimalik, osta maja… Pärast viit Serbias veedetud aastat oli mulle tunduma hakanud, et ainuüksi soov Vahemere ääres elada on märk sellest, et mind painab meeltesegadus; tõepoolest, see seiklus tundus juba alguses uskumatu. Vaat andis mulle meelekindlust.

„See pole suurem asi koht,” ütles ta.

„Nii mulle tundub.”

„Põuane ja vett seal pole. Kohalikud joovad palju.”

Mulle jättis see pigem hea mulje. Olen alati valmis loputama suud veiniga seal, kus vett jääb väheks. „Kuidas kohalik vein on?” küsisin.

„Kange ja magus.” See ei tõotanud head. Bolognalase arvamust veini suhtes tasub tähele panna. Vahet pole. (Peaksin endale ostma väikese maamaja ja jääma saarele neljaks-viieks aastaks.) Ka kõige kuivem ja põuasem saar oleks pärast Serbia tolmuseid tasandikke vahelduseks.

„Aga miks mitte Ateena?” uuris mees vaikselt, peegeldades minu enda mõtteid.

„Raha napib.”

„Ah! Te lähete siis Kürposele pikemaks ajaks?”

Mu saladus oli paljastatud. Mehe hoiak ning koos sellega ka pilt Küprosest muutusid, viisakus ei luba itaallasel teise plaane kahtluse alla seada või kodumaad pilgata. Küpros pidi saama minu teiseks koduks – seepärast pidas ta nüüd vajalikuks vaadata saart läbi minu silmade. Kohe muutus see maa viljakaks, täis jumalannasid ja mineraalveeallikaid; iidseid kindluseid ja kloostreid; puuvilju, teravilja ning haljendavaid rohumaid; preestreid, mustlasi ja teeröövleid… Mees andis pildile Sitsiilia reisiplakati läike, heakskiitvalt noogutades. „Ja tüdrukud?” pärisin viimaks.

Nüüd ta aga tardus; maadeldes hetkeks viisakuse ja meheliku uhkuse vahel. Tuli tõtt rääkida, sest seal, võiksin teda – ikkagi bolognalast! – süüdistada selles, et mees ei oska naiselikku ilu hinnata. „Väga koledad,” ütles ta viimaks, siira kahetsustundega. „Ikka väga koledad.” See oli heidutav. Jäime mõneks ajaks sõnatult istuma, kuni meie kohal kõrguv aurik tegi ebamääraselt ffffff, pahvides samal ajal välja sireeni summutavaid helmekujulisi aurupilvi.

Kätte jõudis aeg jätta Euroopaga jumalaga.

*

Väljusime puksiirlaevade eeslikisa saatel sadamast. Veneetsia taustal kõrguvatel küngastel väreles hommikune udu. Kuidas ma saaksingi nende seoste valgel unustada Catherine Cornaro, Küprose viimase kuninganna, kes kahekümne eksiilis veedetud aasta jooksul oli tõenäoliselt juba unustanud oma valitsemise rahutu aja, leides õukondlaste keskele Asolo rohelises lehtlas hoopis meeldivama elu. Kuninganna suri viiekümne kuue aastaselt aastal 1510 ning tema keha kanti üle Suure kanali perekonnale kuuluvast paleest välja. („See oli tormine öö, puhus tugev tuul ja sadas vihma. Kirstul lebas Küprose kroon – vähemalt Veneetsia tunnistas, et tegemist on kuningannaga; kirstus oli aga keha mässitud püha Franciscuse kombel nööriga kokkutõmmatud pruuni karedasse kapuutsiga rüüsse.”) Varahommikuselt kirka taeva ja mere taustal on raske vubisevaid tõrvikuid, välguvalget kanalit, rüüsid laperdama panevat tuult ning pikkades paatides teele asuvaid uhketes rõivastes aukandjaid ette kujutada. Kes mäletab Catherine’i? Tizian ja Bellini maalisid teda; Bembo kirjutas kuninganna õukondlaste lõbustamiseks armastusefilosoofilise teose. Ainsal temast maalitud portreel on Catherine silmad sünged, kuid ilusad, neis pulbitseb elu; need on rohkelt ülistatud naise silmad, kes on palju reisinud ja armastanud. Naise silmad, kes polnud küllalt kitsarinnaline ega egoistlik, et poliitikas võitjaks tulla. Tõelise naise, mitte viirastuse silmad.

Seejärel hakkasid mõtted keerlema teise reliikvia ümber, milleks oli kusagil Giovanni e Paolo krüptis kõdunev vahvalt sõjamehelt Bragadinilt2 nülitud ning õlgi täis topitud nahk. Famagusta kaitsmine tähtsa Türgi kindrali Mustafa vägede eest kuulub Euroopa sõjaajaloo suurimate saavutuste hulka. Kui armetult väike kaitsjate vägi oli sunnitud alustama viimaks läbirääkimisi, tagasid nad endale turvalise pääsu Kreetale. Mustafa aga murdis oma sõna ning võttis Bragadini kinni, ning valas tema ja ta kaptenite peale välja kogu usufanaatikutele omase raevu. Bragadini nina ja kõrvad lõigati ära, tema keha nüliti; siis pandi sõjamees istuma ripptooli, kroon jalgade ees, ning vinnati galeeri kohale kõigile vaatamiseks üles. Viimaks lohistati Bragadin linna peaväljakule ning hakati trummide põrina saatel piinama. Bragadini „õilis hing talus neid piinasid väärikalt, kannatlikult ja vankumatus usus… ning kui teras lõikas viimaks läbi ta kõhu, läks hing oma lunastaja juurde. Bragadini nahk topiti õlgi täis ja kanti ümber linna: seejärel kinnitati galioti raa külge ning sõidutati rõõmuhõisete saatel piki rannikut Süüriasse.”

Kõik selle pani ustav Calepio sõna-sõnalt kirja – neid ridu lugedes on aga keeruline rahulikuks jääda. Veneetsia vajub tasapisi küngaste taha.

*

Päikeseloojangul haihtus hall hävitaja, mis oli meiega tummalt terve pärastlõuna peitust mänginud, järsku rohetavasse läänekaarde. Läksime reelingu äärest ohkega ära ning märkasime, et tasapisi vajub päev samasuguse harjumuspäraga pimedusse nagu laevakorstnast tõusvad aurupahvakud. Õhtuga saabus ka üksindus ning aeg hakkas venima – kaks kaaslast, kelleta ei saa läbi ükski teekond.

Nüüd oli aeg kas või kaudsete vahenditega luua side ülejäänud maailmaga, kirjutada kirju, sorteerida dokumente, kraamida pagasit. Laevatekil oli veel soe ning hakkasin salongist hoovava valguse paistel lugema proua Lewise raamatut, kes võttis 1893. aastal ette samasuguse reisi, millest valmis reisikiri „Ühe daami muljed Küproselt” („A Lady’s Impressions of Cyprus”), kus ta kirjeldas vaimukalt ning suure tähelepanelikkusega elu saarel sel ajal, mil Briti valitsus oli seal kestnud kõigest paar aastat. Proua Lewis jõudis Küprosele veidi pärast Rimbaud’ viimast visiiti. Prantsuse luuletaja oli endale omase kirega käinud otsimas ekstreemsusi ning leidis need Larnaca kivimurru päikeselõõsas küpsedes, Tróodose mägedes äärepealt ära külmudes ning koos paari muula ja töömeestesalgaga kubernerile suvemaja ehitades. Mida ta Küprosest arvas? Selle kohta ajalugu vaikib. Küpros oli lihtsalt koht, kus brittide võimu all leidus vaid mõni hästi tasustatud töökoht. Rimbaud’ kahe lühikese visiidi tõenditena jäi vaid vingumine palavuse ja külma üle – see on kõik.

Samal ajal pidas üks nooremleitnant saarel kaitseministeeriumiga kurnavat võitlust, mille tulemusel valmis esimene täpne Küprose atlas. Need sarvetaolised vuntsid ning karmid, ehkki häbelikud silmad kuulusid mehele, kellest hiljem sai terve põlvkonna jaoks rahvusvaheline sümbol – Kitchener! Tegelikult ristusid luuletaja ja sõjaväelase teed mitu korda. Saared ongi sellised kohad, kus erinevad elusaatused kohtuvad ning omavahel põimuvad. Luuletaja, kes kannab ühes ähkivate muuladega maja tarbeks ülesmäge ehitusmaterjale, ja Kitchener välilaagris koos kahe adjutandiga kusagil oliivipuude vahele püstitatud kulunud telgis keset teodoliitide, markerite ja laudade segapundart. Neil pole midagi ühist peale saatuse, mis nad kokku viis.

Samas oli mõlemal üks vaevumärgatav sarnasus. Meeste käekirjades ilmnes erakordne tahtejõud, millega nad oma tavapärasest tundlikumat loomust vaos hoidsid. Kitcheneri oma oli jõulisem ning vähem tundlik –, kuid ta oli ka armeesse põgenenud, peitnud end korporatiivsete traditsioonide ning vuntside taha ning valinud eriala, mis on sama nõudlik nagu vaimuliku oma. Kitchener leidis sellest jõudu, millest Rimbaud keeldus. Prantsuse luuletaja oli teisel moel vapper, Rimbaud põgenes nimelt taevase koera eest.

Nägin Küprosel palju selliseid ajahõlma vajunud minevikuvarje, mis kujundasid Küprose palet. Väepealikud Hārūn-ar-Rashid, Aleksander Suur, Richard Lõvisüda, naised Catherine Cornaro ja Helena Palaiologina… omavahel põimuvad saatused kujundasid Vahemere idaosas ühe väikese saare ajalugu, andsid sellele tähtsuse ja sügavuse.

Vallutajad kurnasid ja kulutasid saart, kuhjasid monumendi monumendi otsa. Monarhide ning impeeriumide vaidlused määrisid Küprose verega, muutsid ja täiendasid siinset maastikku mošeede, katedraalide ja kindlustega. Aja jooksul oli Küpros olnud ikka ja jälle kohaks, kus põrkusid kokku eri kultuurid ning omavahel kohtusid surmavas embuses aarialased, semiidid, kristlased ja moslemid. Püha Paulus sai paphoslastelt nüpeldada. Antonius kinkis aga saare Kleopatrale. Aphrodite…

Proua Lewise raamatu leidsin Triestest segipööratud raamatupoest. Pommiplahvatuse järel tekkis segadus ning parasjagu kiirustasin haiglast tagasi oma hotelli. Purustatud puuviljalettide, putkade ning purunenud akendega poetänav illustreerib täiuslikult minu hingeseisundit. Laev läks teele keskööl. „Ühe daami muljed Küproselt” vaatas mulle otsa puuviljade, raamatute ning kasutatud vinüülplaatide segapudrust. Ümberringi polnud mitte kedagi, kuigi kuulsin, kuidas rahvamass mürinal sadama poole tormab. Siinsamas lähedal tiirutasid sõjaväepatrullid. Vein voolas kahetsusväärselt rentslis ning määris musta asfaldi nagu verega. Kogu mänguasjapoe sisu oli tänavale paisatud ning tõi meelde karnevali. Jäin süüdlaslikult seisma, kartes, et saan röövimise eest trahvi, peaks vaid politsei kohale jõudma, ning korjasin proua Lewise raamatu üles. Tumeroheline taimornamendiga kaunistatud kaas tõotas viktoriaanlikku reisikirja, mis tutvustaks mulle Küprost kuningliku Briti kolooniana kõige sobivamal moel. See polnud siiski kõik. Raamat oli kui märk.

Sellisest kohast ning sellisel ajal üleskorjatud raamat pidi olema midagi rohkemat kui mõne tundliku guvernandi segane jutt. Piilusin sisse ning veendusin selles jalamaid. Esimese klassi pilet Londonist Smürnasse maksis proua Lewise väitel 1893. aastal täpselt 17 naela, 2 šillingit ja 3 penni. Pikemalt viivitamata libistasin raamatu taskusse, kus oli ka minu pass ja 47 naela maksev pilet Triestest Limassoli. Seal pidi raamat ootama oma õiget aega, kuni mul on mahti seda lugeda.

Kõrvaltänavast kihutas välja patrull ning ma pidasin targemaks teha oma saagiga sääred. Raamat pakkus mulle läbi uduste ja inimtühjade tänavate kiirustades absurdsel kombel tuge – nagu oleksin end mõne usaldusväärse teejuhi hoolde usaldanud. Vaist ei vedanud mind alt. Proua Lewis lõi Küprosest võrratu pildi, millega võrdlesin oma kogemusi ning muljeid.

*

Koidikul heitsime oma mornil ning ilmetul retkel ankrusse, linnas, mille kõle siluett meenutas kusagil Andides tinakaevanduse ümber kerkinud küla. Räpase ranna veerel seisis armetu kobar lipitud-lapitud kauba- ja tolliladusid. Siin-seal tasasel rannaprügisel soolavälju meenutaval kaldal (ma ei eksinud: Limassol asub madala järve ääres), tabas silm üksikut villat või lilleaeda. Kuid isegi sel varasel tunnil kerkis päikesevalguses tihe vine, samas kui tillukese sadama niiske õhk puhus meile üle rahuliku mere vastu.

Väikese paadiga jõudsime rannale, kus meilt küsiti kummalisel kombel tasu pakikandmisteenuse eest, mida meil vaja ei läinud. Igerikus tollihoones aeti asju täitsa asjalikult – kuid Levanti sadamatele nii tüüpilise kõrvulukustava möirgamise, žestikuleerimise, kauplemise ja vandumise asemel valitses arusaamatul moel hauavaikus. Ametnikud töötasid kui kuutõbised. Üllataval kombel suutsid nad end aga piisavalt koguda, et küsimustele vastata. Rääkisin kreeka, mulle vastati aga inglise keeles. Jätkasin jonni ning taaskord pöörduti minu poole inglise keeles. Alles tüki aja pärast sain aru, miks. Ma ei seisnud mitte türklase ees, nagu esialgu arvasin, kes kas ei osanud kreeka keelt või ei laskuks nii madalale, et selles keeles kõnelda: ei, ta oli babu3. Rääkida kreeka keeles ükskõik kellega, kes polnud talupoeg, poleks väärikas. Sellest oli kahju. Kinnituseks küsisin tolliametnike käest, kellega ma asju ajasin, mis nende nimi on; nad olid kergelt üllatunud, kuid ütlesid viisakalt oma kreeka nimed. Sel hetkel soovisin, et oskaksin ka türgi keelt, veendumaks, kas selline sisemine tõrge oma keele suhtes valitses ka türgi ametnike seas.

Tollihoone ees ootas hulk kalli välimusega taksosid, mida juhtisid mind sõbralike häältega kutsuvad noored küproslased. Ei saaks aga öelda, et üldine atmosfäär oleks olnud elav. Meie kohal rippus laialivalguv ning hingetu letargia. Hakkasin juba arvama, et lõputud okupatsioonid olid viimsedki riismed kreeka vaimust välja juurida jõudnud, kuni nägin majaseina najal küljeli vajunud tagumiste ratasteta bussi ning see vaatepilt pakkus mulle kergendust. Siin oli täpselt nagu kodus. Kolm mutikest kiskusid konduktorit; juht esitas taaskord seda hirmnaljakat ja segadusse ajavat näitemängu, mis hullutas reisijaid üle kogu Levanti; külahull pumpas rehvi; maja, mille najal buss seisis, omanikud kõõlusid nördinult oma külalistetoa aknal, pistsid pea bussi ning olid iiveldamiseni ajavalt ropu suuga. Samal ajal istus häältesuminast pisut kõrgemal, ähvardavalt längus bussikatusel kõvera näo ja mütsilätuga isik ning paistis, et ta saeb bussi halastamatult pooleks, alustades sealt ülevalt. Oli see mingisugune kättemaks või siiras püüe kaasa aidata? Ma ei saa seda mitte kunagi teada.

Rahvasumma serval seisis sünge näoga preester ning pomises endamisi: „Po-Po-Po-Po”, õrnalt, kaastundlikult. Tema leebest olekust võis järeldada, et tal pole plaanis selle bussiga sõita. Preester oli lihtsalt kõrvalseisja, kes uurib enda ümber kulgevat tragikoomilist elu. Aeg-ajalt kohendas ta kaelas rippuvat tumedat karvakrunni ja pomises: „Po-Po-Po-Po,” nagu oleks draamas toimunud mingisugune areng või nagu jõuaksid majaelanikud oma solvangutes uuele vaimukõrgusele.

„Kas te teate, kui palju maksab siit pilet Kyreniasse?” küsisin temalt kreeka keeles ning seepeale vaatasid mulle otsa kaks silmanähtavalt üllatunud pruuni silma. „Te olete inglane,” ütles ta pärast mõttepausi. „Jah.” Näis, et preester on rabatud. „Aga te räägite kreeka keelt.” Olin nõus; see üllatas teda veelgi rohkem. Ta kooldus vibunöörina tahapoole ning naeratas lugupidamisest nii kirkalt, mis ajas mindki hämmingusse.

Järgnesid viisakad küsimused ja mulle pakkus suurt rõõmu, et suutsin endiselt, pärast nelja aastat talutava kergusega kreeka keeles juttu ajada. Minu vestluspartner rõõmustas selle üle isegi rohkem. Ta vedas mind kohvikusse ning ostis mulle kanget punast veini. Preester läks öösel teele Inglismaale ning tundis, et vastutab selle imetabase inglase eest, kes rääkis veidrat, kuid täiesti arusaadavat kreeka keelt…Enne laialiminekut võttis ta taskust välja tüki pruuni paberit, silus seda kohmetu käega ning kirjutas oma vennale Nikosias kirja, kes võiks, nagu ta väitis, minu eest hoolitseda, kuni ta ise tagasi tuleb. „Sulle hakkab Küprosel meeldima,” kordas ta.

Lõpuks viis preester mind taksorivi juurde ja kutsus oma nõo, ülbe näoga noore mehe, mulle autojuhiks, kes mind Kyreniasse viib. Jätsime ülevoolavalt emotsionaalselt teineteisega hüvasti ning ta lehvitas peatänaval vihmavarjuga, kuni keerasime ümber nurga. Isa Basileios.

Nõbu oli teisest puust; temast õhkus loidust ning ülbust, mis tekitasid isu anda talle obadus. Minu viisakatele pöördumistele vastas noormees uratustega, mind aeg-ajalt salakavalalt peeglist põrnitsedes. Kõige hullem oli aga tema sõiduoskus. Tahtmatult osutas ta mulle aga teene sellega, et tal sai kütus otsa kohas, kus tee pöörab mere äärest sisemaale ning hakkab küngaste vahel looklema. Noormehel oli pagasiruumis varukanister kaasas ning paanikaks polnud põhjust; tulin pausi ajal autost välja, et süüdata sigaret, ning avastasin, et olime peatunud täpselt selle järsaku all, kus asuvad iidse Amathuse varemed. (Proua Lewis sõi seal ürt-allikkerssiga võileiba ning mõtiskles paiga iidse ajaloo üle.)

„Mis koht see on?” pärisin autojuhilt ning oma jämedat ning inetut pead vaevu pöörata suvatsedes kõlas apaatne, ülbe vastus: „Amathus.”. Jätsin ta ebamääraselt vilet laskma ning ronisin järsakust pisut üles templi poole. Akropoli ase on valitud imetlusväärse osavusega, see seisab täpselt seal, kus tee pöördub sisemaalt mere äärde. Nii preestrid kui ka sõdurid oleksid rahul. Kõrgeimalt tipult jookseb silm piki rannikurohelust, mis on viinapuuaedadesse peibutatud, ning kaob Kasside neeme ning Curiumi suunas. Siin-seal kerkivad jaanikaunapuude laiad karedad võrad – mulle võõras vaatepilt. Panin tähele, et mõned puud on istutatud odra- või maisipõldude keskele. Tõenäoliselt pakkusid nad halastamatu augustileitsaku eest varju kariloomadele. Jaanikaunapuu puit on veidralt punane; kui murda oksi, jäävad puule inimlihakarva haavad.

Autojuht istus trööstitult teepervel, kogu tema olek oli aga muutunud. Ma ei saanud aru, miks ta nii lõbusas tujus on, kuni märkasin, et noormees oli tagaistmel olevast ajalehepakist avastanud minu väikese kogumiku kreeka rahvalaule, mille olin sinna jätnud. Meeleolumuutus oli küllalt tähelepanuväärne. Ootamatult sai temast hea hariduse ning mitte väga ilmetu välimusega noor mees, kes oli täis imetlusväärset viisakust. Vajadusel oli ta valmis jääma sinna terveks ööks. Kas ma tahaksin varemeid põhjalikumalt uurida? Seal oli palju, mida tundma õppida. Tõesti, just siinsamas randus Richard Lõvisüda. (Ta eksis.) „Vend rääkis seda mulle, ta töötab muuseumis,” kinnitas ta. „Mis puutub Amathusesse, siis just seal üleval elas Pygmalion…” Noormees küünitas veel kord pagasiruumi, tõmbas välja pudeli ouzot ning pika kollase vooliku, selgus, et see on kuivatatud kaheksajala kombits. Istusime kerge kevadpäikese all teepervele maha ning jagasime joogikannu ja mezet, samal ajal rääkis ta mulle mitte ainult kõike, mida Amathuse kohta teadis, vaid jutustas äärmise põhjalikkusega ka enda ning oma pere lugu; see kõik polekski olnud nii kurnav, kui oleksin plaaninud romaani kirjutada. Ainus intrigeeriv koht oli see, kui taaskord kerkis esile tema südamepuudulikkuse all kannatav tädi, kes jutu järgi elas Tróodose mäestikus; suurepärane ouzo ning noormehe lahkus aga muutsid reisi – ärritus lahtus ning vaatasin teda värske pilguga.

Sõitsime nüüd tasapisi sisemaa poole piki maanteed, mis tegi läbi viinapuudemaa järske käänakuid, mööda tillukestest helepalgelistest küladest, mis olid loosungeid ENOSIS JA AINULT ENOSIS4 täis pikitud. Tundsin, et oma võõrustaja rahvuslikke tundeid on liiga vara proovile panna ning hoidusin seepärast seda igalt poolt vastu vaatavat ilu kommenteerimast. Aeg-ajalt kohtasime veoautosid või väikseid sedaane ja polnud ühtegi, mida minu autojuht poleks tervitanud. Ta laskis akna alla ning hüüdis tervitusi üle meievahelise maa, et tagasi istuda ning selgitada: „See oli Petro, üks sõber.” – „See oli minu tädi nõbu.”– „See oli minu onu sõber.” Mulle oli see haruldaselt kasulik kreeka keele praktika. „Ta meeldiks sulle,” ei väsinud noormees iga kord kordamast, mind oma tervitustesse lisades. „Ta joob nagu loom. Milline joodik!” Möödusime napsisõprade rivist, väikeste lonksudega ouzo pudelit lõpetades ning juttu ajades nagu vanad sõbrad. „Paistab, et sa tunned kõiki,” ütlesin hindavalt ning ta nõustus minu komplimendiga ennastsalgava naeratusega. „Küpros on väike saar. Ma arvan, et mul on kõigis kuuesajas külas tuttavaid. Vähemalt kuussada tasuta napsi,” lisas ta mõtlikult.

„Paistab, et ma tulin õigesse kohta.”

„Me oleme hullud veini järele.”

„Rõõm kuulda.”

„Ja priiuse üle – meie priiuse.” Kuna viimane mõte võis mind riivata, võttis ta mul käest kinni ja surus seda sõbralikult, kaastundlikult, mulle samas naeratades silma vaadates. „Priius,” kordas ta õrnemalt. „Siiski oleme brittidesse kiindunud. Kuidas me saakski kreeklastena teisiti olla?”

„Kas asjad on siis halvad, et britid teevad teid nii õnnetuks?”

Noormees ohkas raskelt ja see ohe paisus „eiks”; tundus, nagu oleks minu küsimus lootusetult võhiklik; küsimus poolearuliselt või lapselt. „Me ei taha, et britid ära läheksid; me tahame, et nad jääksid; kuid sõprade, mitte isandatena.”

Võtsime suure sõõmu ouzot ja lõpetasime kaheksajala riismed. „Mu sõber,” ütles ta, kasutades kreeka keele relvituks tegevat haruldast, pigem ametlikku vokatiivi. „Me ei pea teile õpetama, mida tähendab priius – te ise tõite selle Kreekasse, seitsmele saarele.5 Miks me kutsume teid phileleftheros – priiuse-armastajateks? Iga kreeklase südames…” Tema hoogne kõne on tuttav igaühele, kes kunagi Kreekas on käinud. Olen pidanud seda mitmeid tuhandeid kordi kannatama. See on puhas ahastus – aga mitte grammigi ebasiiras. Küprosel olin aga kahekordselt õnnelik, kahekordselt rahul, et pidin seda veel kord taluma – sest see tõestas, et ammune tunnetuslik side veel püsib, puine administratsioon ega halvad kombed pole seda katkestada suutnud. Nii kaua kuni püsis see side, habras ja tunneteküllane, nagu see oli, ei muutu Küpros iialgi sõjakoldeks – või vähemalt nii ma arvasin.

Kogu sellest intellektuaalsest mängust tuleneva stressi või siis puhtalt ouzo mõjul hakkasime ilmselgelt kiirustama, huilates ümber nurkade ja möirates üle künkaharjade. Nüüd hakkas viimaks Nikosia paistma – suure mošee purskkaevude õrnad tipud ning keskaegsete bastionide udused piirjooned. Piki põuaseid pruune välju ülespoole tõustes imetlesime kõrgete Kyrenia mägede nobedust ja kergust. Õhk oli vihmajärgselt karge. Sõitsime arutult lagedale madalikule, mis kannab nime Mesaoria ning mille keskel asub pealinn. See on tolmune ning jätab näruse esmamulje. „Sõidame siit vasakule,” ütles noormees, „läheme sinna üles ja sealt veel edasi. Kyreniasse.” Ta näitas käega linnulennult meie sõidusuunda – ning spidomeeter jõudis juba seitsmekümne miilini. Ouzo pudel oli tühi ning peene hoolimatusega mööduvate napsisõprade suhtes viskas ta selle kraavi. „Tunni jooksul,” ütles ta, „jõuame Dome’i.” Kärmelt ning väljendusrikkalt maalis ta käega välja hulga kellatorne ning kupleid, torne ja tornikesi. Ilmselt oli hotell kajastus Coleridge’ilt.