Читать книгу Küprose kibedad sidrunid - Lawrence Durrell - Страница 4

*

Paar nädalat hiljem muutus Kyrenia tüütuks, hoolimata oma lummava sadama silmapaistvast ilust, kitsastest tänavatest ning granaatõunapuudega kirjatud varjulistest aedadest. Keeruline öelda, miks – lõppude lõpuks oli käes kevad ning küla ümber laiusid rohelised aasad, tipitud õõtsuvate kollaste apelsini- ja mandariinipuudega, täis sellist metslillede ilu, mida ei kohta isegi kevadisel Rhodosel. Peale tungisid aga muud mured, mis muutsid üldist meeleolu. Müüriäärsed agulid, kus iidsete hauakambrite, kivimurdude või karjääride jäljed olid ikka veel nähtavad, hakkasid kihama väikestest odavatest villadest ning kattusid asfaltteede võrguga – täpselt nagu Wimbledonis. Hooned kandsid siin-seal juba hoiatavaid nimesilte, mis tervitasid möödujaid mereäärsete pansionite väraval: Mon Repos, Chowringee, The Gables. Väike koht hakkas ilmselgelt kujunema üheks nendest haledatest ning ilmetutest provintsikeskuste eeslinnadest Inglismaal – äärelinn ilma keskuseta, mille külge saaks klammerduda. Kinnisvaraturg elavnes; kogu maa elavnes. Iga-aastane supelsakste hooaeg, mis tõi Kyreniasse elevust, tekitas ebameeldivate pisikeste restoranide ja kohvikute lööbe, mis järgis piinlikult Messrs Lyonsi6 eeskuju. Linn nautis tõepoolest samasuguseid moonutusi ja mugavusi, mis kuuluvad äärelinnade juurde meie omal maal. Tavapärane elu Levanti kreeka-türgi sadamakohana oli hääbumas. Või nii vähemalt tundus.

Keset kõike seda võis märgata midagi, mis eristas Küprost ülejäänud Vahemere piirkonnast – põllumajanduslik saar linnastus kiiremini, kui selle elanikud jõudsid otsustada, mis nende kommetest ja keskkonnast väärib alalhoidmist.

Häirivaid anomaaliaid kohtas igal pool: näiteks popsutas autoomanik Küprosel piipu ja poleeris samal ajal hoolikalt autot Morris Minor; rahvarõivastes talupojad ostsid kohalikust ühistupoest purgitoitu ning külmutatud liha; jäätisekohvikutes ei müüdud maiustusi, Levanti tõelisi hõrgutisi, mis muudavad linnad Lähis-Idas meeldejäävaks nagu „Tuhande ja ühe öö” muinasjutud; peaaegu kusagil polnud kvaliteetsest kala ega kalatooteid. Minu kogemuse põhjal vastab linnaelaniku elustandard jämedalt Manchesteri äärelinnaelaniku omale. Maal oli elu täis vastuolusid. Talupojast sai kummaline mälestus ammumöödunud aegadest. Valge leib ja valge krae!

Külg külje kõrval selle toore ja kombetu maailmaga hingitses ka tõeline Vahemere elulaad – need kaks paistsid aga olevat teineteisest täielikult lahus. Pilgeni täis bussid tõid endiselt linna mustasaapalisi veidrate kommetega talupoegi ühes abikaasade ja tütardega, kellest paljudel olid keemilised lokid ja poisipea. Seal olid mustlased, seal olid libud ja tõelised luuletajad, paistis siiski, et nad on tõtt-öelda mööduv nähtus, õrn illusioon. Ma ei saanud aru, kust need möödunud päevade kirjandusest välja astunud kujud tulevad ega kus nad elavad. Kuidas nad olid pääsenud sonidest ja saabastest, odavatest mantlitest ning portfellidest, mis – peale nälja ja meeleheite – olid ainsateks tunnistajateks Jugoslaavia ülestõusust. Ei tea – siiski olid nad ehedalt ning jutukalt siinsamas. Kasvatasid endiselt meloneid ning jõid nagu loomad, kandsid külaelu ja – kommete rusket hõngu, mida kohtab Sardiinia ning Kreeta vahel igal pool. Siiski jätsid nad kuidagi ebamaise mulje. Otsustasin, et kusagil peab olema ilma punaste postkastide ning paindumatu Suurbritannia liputa Küpros (lipp lehvis, nii kummaline, kui see ka pole, üksnes politseijaoskondade kohal), kus see veider Vahemere rahva enklaav elab kuidagiviisi toime tulles oma endisaegset lõbusat ja lärmakat elu. Aga kus? Tülitasin aeg-ajalt inimesi küsimustega, kust nad tulevad: saabastes ja padrunivööga jäägrid, kes jõid bussi oodates brändit; mornid preestrid või turbanites hodžad; mähkmetes tittesid hoidvad kottpükstes patriarhid; värviliste pearättidega naised. Teadsin hiljem täpselt, kust leida kudumeid ja siidi (Lapithos) või nikerdatud seinakappe ja riiuleid (Akanthou). Kyrenia oli piirkonna ostukeskus.

Samal ajal elasid briti kolonistid süüdimatult üksluist elu, sõitsid väikeste autodega ringi, käisid kohalikus jahtklubis joomas, purjetasid pisut, käisid kirikus ning kannatasid halvast eelaimdusest kasvavat agooniat, muretsedes, et neid pole kuninganna sünnipäeva puhul kuberneri poole kutsutud. Nende vestlusi kuulates kangastus mulle tahtmatult sünge õhtutaevas Brixtoni kohal. Kahtlemata on Malta ja Gibraltar sarnased kolooniad. Kui sageli nendest räägiti ja kui tüütu see oli. Minu kaasmaalased olid siiski kombekas ja viisakas rahvas, kes saabusid Küprosele mitte soovist värskendada oma kaubandusmurede ning tööpõlgusega vaevatud elu, vaid selleks oli täiesti tunnustust vääriv kirg päikesepaiste ning madalate maksude järele. Kui kurb, et nii paljusid meie rahvusele omaseid jooni mõistetakse valesti! Meie ujedus ning fantaasiavaesus jätavad välismaalastele matsliku mulje, meie sõnaahtrus mõjub misantroopselt. Kuid kas see lämmatav äärelinlus, millest välismaal paistame olevat läbi imbunud, on kübetki hullem Vahemeremaade elulaadile omasest raugematust teesklusest või ebasiirusest? Kahtlen selles. Siiski kääris kohalik apteeker Manoli pidevalt meelepahast briti kommete, briti tõrjuva hoiaku ja muude asjade üle. Tema eriliseks vihavaenlaseks sai kindral Envy. Apteeker võis iga kord raevust tantsima hakata, kui nägi eakat sõjameest piki linna peatänavat lonkimas, halvustades oma tubakaplekiliste vurrude enesekindla joonega tühisuseni mitte üksnes vaeseid küproslasi, vaid rikkudes kogu hommikumeeleolu. „Vaadake teda,” oleks ta öelnud. „Ma võiksin teda tomatiga visata.” Siis ühel päeval küsis kindral, kuidas hääldatakse kreeka keeles sõna „kartul” ning näitas Manolile häbelikult poenimekirja, mis oli laitmatult kreekakeelne. Peale seda punastas Manoli alati pahameelest, kui keegi tema semu kohta ainsagi halva sõna ütles. Vähemalt Manoli jaoks sai kindralist pühak; samas nõustuvad kõik, kes kindralit mäletavad, et ta oli nurjatu vana tüütus, kellel jagus ümbritseva maailma jaoks vähe kombekust ja veel vähem taktitunnet. „Nii tore, nii lahke härra,” kiitis Manoli pärast kindrali pühakuks kuulutamist, pööritades oma tumedaid silmi ja noogutades. „Nii väärikas ja lugupeetud härra.” Sedasi juhtus alati, kui omavahel kohtusid britt ja küproslane, isegi kui vahetati ainult nappe tervitusi.

Tõtt-öelda pakkusid nii briti kui ka küprose maailm hulga nalju, mida oskasid nautida vaid need, kes ei kuulunud kummalegi poole nagu mina. Mitte keegi pole näinud nii eriskummalisi tegelasi kui need, kes elasid hotellis Dome; nagu oleks kõigist viktoriaanlikest pansionitest Folkestone’i ja Scarborough’ vahel saabunud esindajad pikaealisuse konverentsile. Need kujud, need näod, need mütsid kuulusid kuhugi kimbatuses maailma, kus elasid üksnes Bronxi karikaturistide tegelaskujud; mitte miski ei suudaks kedagi hõlpsamalt veenda, et Inglismaa vaagub hinge, kui pilk sellele karkude, songavööde, käsikärude, rippsidemete ja pükspoide hulgale, mis lubasid kummalistel hingevaakujatel oma magamistubadest välja tulla ning Kyrenia rannal kevadpäikest võtta… Hämara ja kulunud sulestikuga muserdatud kanad ning varesed lohistasid end läbi steriilselt valgete koridoride terrassi poole, kus ootasid lauakesed siltidega „kellaviietee”; või kummaliselt kohmakad kujud, kes pidasid mesinädalaid, lonkides käsikäes vana kindluse varjus – justkui abielueelsest lobotoomiast taastujad. Kahjuks ei saanud küproslased aru, kui naljakad nad olid. Oma vanuse kohta lihtsalt rabavad, möödunud aja kaja, mida nad nõnda ilmekalt esindasid.

Britid nägid küproslasi omakorda ühemõõtmelisena; nad ei näinud, kui rikkalikult oli see maastik täidetud igasugu sarnaste tegelastega, kes nautisid väikeses alevis Inglismaa mugavusi – hulgus, joodik, laulja, eluheidik. Siin-seal paistis neid hetkeks rabavat mõni üksik väärikas patriarhaalne saabastega kuju, saabus justkui põgus selgusehetk, et see tegelane tõesti kuulub just siia. Kuid selgusehood jäid puhanguliseks, said sildi „omapärane” ning hajusid. Võib-olla oli asi keeleoskuses – ma ei tea. Olin muidugi üllatunud, et inglise keelt valdasid vaid üksikud küproslased ning inglastest oli vaid väike hulk õppinud ära tosin kreekakeelset sõna, mis panid aluse sõprusele ning kergendasid igapäevaelu koormat. Kummalgi pool oli loomulikult mitu lugupeetavat erandit, kes nihutasid kaalukausi paigast. Metslillede uurijad ning veinist ja folkloorist huvitatud tudengid jagasid midagi, mille abil nad ületasid vähestest teadmistest tekkinud lõhesid. Lahusolek oli aga väheste eranditega kõikehõlmav; meie hulgast kujutasid liiga paljud ette, et nad on Cheltenhamis, kuigi mõned olid kohapeal elanud juba viis aastat, tundmata vajadust õppida ära, kuidas öelda kreeka või türgi keeles „tere hommikust”. Muidugi on need kõrvalised asjad, kuid lõikavad väikeses kogukonnas sügavale; revolutsioonilises õhkkonnas võib neist saada kõige kaalukam poliitiline tegur.

Mina ise hoidsin teistsugust joont, jahtides omadusi, mis muudaksid elu saarel meeldivaks ning isoleeriks mind oma kaasmaalastest. Olin selles suhtes isekas, kuigi püüdsin tasakaalu taastada, millal vaid kohtasin oma rahvuse suhtes eelarvamusi või kuulsin mõnda tahtmatut sõna, rahustades ägestunud tundeid, kui see oli võimalik, või selgitades mõnda vääriti mõistetud tegu. Levantis võib kõrkus saatuslikuks saada.

See kõrvalepõige on mind aga peateemast eemale juhtinud – ühel päeval kõlas Clito veinikeldrist flöödimuusika, mis kinnitas minu usku, et napsisõbrad tõesti, ka tegelikult, on Küprosel olemas. Rahulolematus alkoholivabu jooke serveerivate baaride ja pubidega oli mind juba mõnda aega närinud, sundides otsima tagasihoidlikku kõrtsi, mille kunded vastaksid paremini ettekujutusele inimestest, kelle sekka tulin elama. Leidsin Panose juures häid ja lahkeid kaaslasi, samas ka keskklassi mõõdukust ning tasakaalukust, mis mõjusid lõppkokkuvõttes rusuvalt. Tema sõbrad elasid mulle tuttava mustri järgi; Prantsusmaal või Inglismaal elasid keskklassi linnaelanikud täpselt samamoodi, viksilt ja viisakalt, inimeste kombel, kellel on maine, mida kaotada, ja positsioonid, mida hoida. Panos aga veetis külas oma päevi vaikse õpetlase moel. Tahtsin Küprose elu natukenegi sügavamalt näha, uurida selle väärtusi pisut tagasihoidlikumal tasandil.

Õrn karjuseflöödi hääl kutsus mind ühel kaunil kollakasvioletsel päikeseloojangul, mil meri neelas neid värve ning viimased kirjud purjed olid hakanud üle sadamakõrtside lehvima nagu koju igatsevad liblikad, Clito kitsukesse veinipoodi. Oli olnud esimene tõeliselt soe kevadpäev – vesi oli jahe ning karastav. Sool muutis naha ning juuksed mõnusaks, soola ja tolmu segu kõditas sandaalis varvaste vahel. Lampide süttimiseni oli jäänud veel tund ning promenaadil oli rohkelt rahvast, kes jõid oma õhtuseid aperatiive. Olin parasjagu teel poodi taskulambipatareide ning filmilindi järele, kui mind eksitas flöödimäng.

Ilmselgelt ei vallanud muusik seda pilli täielikult; karjuseflööt piuksus ja kiunus ta käes, jäi vakka, et uuesti kiunuma hakata. Muusikasse põimus rida sellisel möirgaval bassihäälel kõlavaid vahelehõikeid, mis panid vaskkatlad kusagil Clito veinikeldri sügavustes südantsoojendavalt helisema. Oma osa mängisid vahelduva eduga ka nõrgad naerupuhangud ning äge sõnelus.

Astusin ettevaatlikult veinikeldrisse ja tervitasin Clitot, keda olin juba varem näinud. Clito seisis oma baarileti taga, kitsale näole naelutatud õrn ning sügav lahkus, ja vahtis suhkruveest joobnud kärbse abitu kiindumusega moosekanti. Suu käega varjatud, et naeru tagasi hoida.

Muusik oli suurt kasvu turske talupoeg, uhke oma kõrgetes mustades saabastes ja lotendavates roostemustades türgi pükstes. Seljas oli tal higiplekiline kaela ümbert avatud saržsärk, mille alt paistis kord valge villane vest. Talupojal oli kena pea ning tihedad pügamata vurrud; sinised, kuid natuke ähmased silmad ja tema vööl rippus veepudeliks kaunilt nikerdatud pudelkõrvits. Peas oli mehel mingisugune lambavillaribadest valmistatud müts. Mees oli toredasti purjus.