Читать книгу Küprose kibedad sidrunid - Lawrence Durrell - Страница 3

*

Hiljutise uurimuse põhjal saab Küprose ajalugu alguse varases neoliitikumis, umbes aastal 3700 eKr, kui tõenäoliselt esmakordselt asus saarele elama tundmatut päritolu seiklusjanuline rahvas.

Koloniaalteade – Küpros 1954

Esimesi avastusi tehes ja tasapisi kohanema hakates peatusin kooliõpetajast sõbra Panose pool kahes kitsas helges toas, kust avanes vaade Kyrenia sadamale, ainsale sadamale Küprosel, millel tillukese, kirka ning kaunina on ehe Küklaadide lumm. Sadam asub Kyrenia kõrgendike merepoolsel nõlval, vastu Türgi sakilist rannajoont, kus veest kerkivad ning upuvad mäed, nagu kõrbes väreleb peibutav miraaž.

Panos elas koos naise ja kahe väikese pojaga Peaingel Miikaeli kirikule kuulunud majas – kivist sisehoovi, kus ilmselt asus linna iidne akropol, viis umbes nelikümmend päikesepaistes kiiskavat lubjatud trepiastet. Meie pea kohal kõrgus kirikutorn, kus kell andis jõuliselt teada igast teenistusest ning loid sinivalge Kreeka lipp püüdis tasakesi sadama kohal tuult.

Õpetaja nägi välja tüüpilise Küprose kreekalase moodi – ümara kujuga kähar pea, tugevate käte-jalgadega jässakas kere, unised heasoovlikud silmad. Tema läbi sain esimest korda tuttavaks saarele iseloomuliku tundelaadiga, mis erineb märgatavalt metropoli kreeklaste valdavalt ekstravertsest loomusest. Panin tähele, et viisakusväljendid on oma stiililt formaalsemad, isegi küproslaste vahel. Kõnetamisviisid on mõneti vanamoelised ning spontaansust neist ei leia; vestlused on mõtlikult vaoshoitud, mõõdutundelised. Külalislahkust osutatakse pealetükkimata ja häbelikult – otsekui kardaks võõrustaja keeldumist. Kõneldakse tasasemal toonil ning naer on vaoshoitum. Panos rääkis aga selges kreeka keeles, kasutades siin-seal mõnda tundmatut murdekeelset sõna.

Jõime õhtuti Panose väikesel terrassil klaasikese magusat ja kanget Commanderiat ning jalutasime seejärel piki kitsaid tänavaid sadamasse päikeseloojangut imetlema. Siin lainetava mere ääres tutvustas ta mind ametlikult oma sõpradele, sadamaülemale, raamatukaupmehele ja poodnikule, kes istusid loksuva vee ääres ja rüüpasid ouzot ning vaatasid, kuidas valgus Kyrenia kindluse bastionidel ja mošee teravatel tippudel tasapisi hääbub. Leidsin linnakeses nädalaga tosina ustavat sõpra ning hakkasin taipama, mida ühteainsasse sõnasse kokkuvõetud Küprose külalislahkus tegelikult tähendab, nimelt tähendab „kopiaste” jämedalt öeldes „tule istu ja ühine meiega”. Võimatu on mööduda kohvikust või tervitada kedagi, kes parasjagu sööb või joob, ilma et see sõna ei paiskuks suult nagu püssikuul. Isegi hõigata „head isu”, nagu see Kreekas on kombeks, pundile teetöölistele, kes peavad oliivipuu all lõunapausi, võib saatuslikuks saada. Jalamaid kõlaks tosin häält ning kätetosin lehvitaks leivapätside või veinikruusidega… Pärast kümmet sellist päeva tundsin end nagu Strasbourgi hani.

Õhtud mere ääres muutusid aga sellegipoolest pöördumatult olulisteks, et sain selge ülevaate saare elatustasemest, ning mis veelgi tähtsam, kinnisvarahindadest. Sadamaülem oli pärit Paphosest, raamatukaupmees mägikülast, poodnik aga kosmopoliitse Limassoli kandist. Kõik kolm jagasid oma teadmisi heldekäeliselt, kuigi minu väikeseks pettumuseks polnud keegi neist napsisõber.

Ainult Panos teadis, et ma pole juhuslik mööduja, et mul on plaanis saarele jääda, ning ta hoidis seda saladust kiivalt, kuigi nägi palju vaeva, et hankida lähikonnast umbkaudsete hindade ja võimaluste kohta informatsiooni. Mere ääres jalutades ning kahel väikesel poisil käest kinni hoides arutles ta innukalt minu võimaliku tulevase maja ning viinapuude üle, mis ta mulle istutaks niipea, kui olen ostu sooritanud. „Kyrenia piirkonnast paremat sa ei leia,” kinnitas mees. „Kallis sõber, ma ei ütle seda isekusest, kuigi mulle meeldiks, kui oled siinsamas lähedal. Ei. See on saare kõige rohelisem ja kaunim kant. Samuti leiad keskuses asuvatest poodidest ning kinodest poole tunni kauguselt kõrvalisi külasid.”

Ükski kooliõpetaja ei saa ilma tahvlita läbi ning Panos kibeles tegema mulle pilti saare kohta nii selgeks kui võimalik, nii hüppaski ta viivitamata kindluse kõrval asuvasse liivaauku ning selgitas: „Vaata. Ma teen asja lihtsaks.” Panose pojad jälgisid kommi lutsides seda sagedast näitemängu ülima uhkusega.

Pikal kogemusel põhineva enesekindlusega, kuna Panos andis Küprose ajaloo tunde, vedas ta märjale liivale veidra, koonutaolise ja ilmetuks jääva saare piirjoone, viirutades sinna sisse kaks mäeahelikku ning jätkas hooletult kuival toonil, mida kahtlemata kasutas oma tundideski. „Saarel on kummaline nimi; mõned ütlevad, et see tuleb siin kaevandatud vasemaagist. Teised jällegi, et nime andis saare kuju, mis meenutab soolamise järel laudauksele kinnitatud härjanahka. Kes teab?”

Michael ja Filippos nügisid teineteist imetlevate pilkudega ning uurisid, kas olen ikka piisavalt lummatud. Ma olin, sest Panos esines alati arusaadavalt ning kuulajat säästes – ilmselgelt kõneles selle taga pikk kogemus oma mõtete lihtsustamisel, et need jõuaks ka külalastele kohale.

„Kunagi oli ühe saare asemel kaks,” jätkas ta, õrnalt kahele mäeahelikule osutades. „Siis tõusis merest neid ühendav madalik – Mesaoria –, sile nagu piljardilaud. Merelt puhuvad tuuled leiavad saare keskossa tee ilma takistusteta. Nüüd on need kaks saart kaks mäeahelikku, suur Tróodose ahelik ning väike Kyrenia ahelik.” Panos jätkas magusal häälel, suunates jutu tasahilju oma väikestele poegadele. Hakkasin neid ahelikke üsna selgelt eristama – kaks mägist piirkonda, mida ühendab karm, kuid kaunis Mesaoria. Tróodose ahelik oli inetu kaljurünkade ja suurte kivilahmakate pundar, korrapäratu ja suurustlev ning piiras kardinana Mesaoria serva. Tróodose ilu seisis tema varjulistes, mäestikujalamile ja orgudesse sopistunud külades, kus leidus külluslikult õunu ning veini, mõned külad uppusid aga kõrgemal mändidesse ning sõnajalgadesse; ammune jumalate ning jumalannade lopsakas eluase oli nüüd jäänud mitmel pool silmatorkavalt paljaks, aheliku laiad õlad ja käsivarred olid valusalt lagedaks raiutud aladelt nagu kitsaks jäänud ülikonnast välja turritamas. Aasta jooksul osaliselt lumega kaetud, tuletab selle sünge, kotkaste võõrandamatu elupaik meelde meretaguseid Tauruse mägesid, kinnitades, et geoloogiliselt jätkab saar Anatoolia kiltmaad, millest murdis end mõnda aega tagasi lahti ning läks triivima.

Kyrenia ahelik on teistsugusest maailmast pärit: nimelt kuueteistkümnenda sajandi trükikunstimaailmast. Kuigi ahelik on sada miili pikk, ulatub selle kõrgeim tipp merepinnast vaid natuke üle kolme tuhande jala. Nõnda piki rannikut kulgedes on aheliku elegantne ning mitmekesine jalam koduks paljudele jõgedele ning rohelistele küladele. Tegu on par excellence gooti stiilis ahelikuga, peadpööritav mägimaastik on kirjatud ristirüütlite kindlustega, mis valitsevad nende vahel looklevate teede üle. Ka nimed kannavad gootiaegse Euroopa hõngu: Buffavento, Hilarion, Bellapais. Apelsinid ning mooruspuud, jaanikaunapuud ja küpressid – selle maastiku asukad ei talu rohelisi sissetungijaid araabia maadest, palmide kirkaid laiu lehti ega haralisi banaanilehestikke.

Hakkasin saart võõrustajaga peetud vestluste põhjal juba tervikuna ette kujutama. Veetsin temaga Tróodosel lumevangis kolm talve ja andsin tunde külakoolis, kus oli nii külm, et laste hambad plagisesid õppetükke tehes; maalisin ja higistasin tasandike halastamatus augustipalavuses; põdesin Larnacas malaariat; puhkasin Paphose ümbruses laiuvates viinamarjaistandustes viinapuuistikuid otsides; naasesin siiski alati nagu Panos Kyrenia ahelikku, et oma meelt ning südant sealse roheluse, ülasevaipade, kindluste ja kloostritega rõõmustada. See oli nagu tagasitulek tühermaalt viljakale saarele – Kefalloniált Korfule.

Polnud tähtis, kus ma oma kodu leian; olin veendunud, et see on siin, selle vaimustava aheliku jalamil. Aga kuidas ma selle üles leian?

Mitte kunagi ei tohi kiirustada, see oleks Küprose vaimu suhtes vaenulik. Taipasin, et Küpros kuulub rohkem itta, kui selle maastik lubaks eeldada, pidin nagu hea levantiinlane vaatama ja ootama.