Читать книгу Need, kes me olime varem - Leah Mercer - Страница 10

ZOE, JUUNI 2008

Käes on päev, mil ma Edwardiga lõunakaldal kokku saada lubasin, ja loomulikult sajab väljas vihma. Ja mitte seda õrna, kerget uduvihma, mis tänavalaternate ümber oreoole moodustades õhku hõljuma jääb ning Londonile pehmust lisab, nii et sa näed linna justkui läbi filtri. Ei, taevast kallab piitsutavat paduvihma ühes näpistava tuulega, mis keerab vihmavarje tagurpidi sellise raevukusega, et nende ribid murduvad. Sellist vihma, mis tekitab sinus soovi sügavale teki alla pugeda ning kududa veel üks paar sokke, mitte lohistada oma tööst väsinud keha tuulise, veest uhutud pingini jõekaldal.

Kui ma pärast järjekordset hullumeelset päeva oma tööarvutist välja login, olles veetnud terve päeva, kujundades veebilehti klientidele, kes asjast mitte kõige vähematki ei jaga, tekib mul tahtmine Edwardiga kohtumisest kõrvale hiilida. Mul pole mingit kindlust, et ta ei osutu maailma kõige suuremaks sitapeaks või piiri peal alkohoolikuks, kes end silmini täis joob, või siis üheks neist kuttidest, kes viivad su õhtust sööma eeldades, et tasud neile selle eest seksiga.

Justkui tellitult hakkab mu telefon piiksuma.

Vaim tänaseks valmis?

Paistab, et mu parim sõbranna Kate on sellest kohtingust suuremas vaimustuses kui mina. Sestpeale kui ta kihlus oma „ainsa ja õigega“ (just nagu selliseid üldse olemas oleks), on ta meeleheitlikult püüdnud mind kellegagi paari panna. Ma arvan, et ta tunneb end pisut süüdi, et ta meie kahe magamistoaga korterist välja kolis, kui ta Gilesiga (Giles!!!) leivad ühte kappi pani. Õnneks oli ta lahkelt nõus renti edasi maksma, seni kui kellegi enda asemele leiab.

Ma pole kindel, et ma lähen, kirjutan ma vastu, nõjatudes tooli seljatoele, haigutus suule tükkimas. Vaimusilmas fantaseerin ma juba türkiissinisest lõngast ja pärast sellist päeva nagu tänane – tegelikult on kõik mu päevad sellised – igatsen ma midagi lihtsalt iseenda jaoks. Veebidisainiga alustades oli mul suurejooneline kujutlus sellest, kuidas ma hakkan looma imelisi kunstilisi meistriteoseid, mida mu kliendid kõrgelt hindavad. Tegelikkuses aga keerleb kogu asi eelarvete, kasutusmugavuse ning selle ümber, et ma püüan klientidele selgitada, et ei, te ei saa kasutada tootelehel oma poja fotot ainult sellepärast, et „ta on nii nunnu“. Siiski, see on parem kui paljud teised turul pakkuda olevad töökohad ning see üks kord, kui sulle satub klient, kes sulle kõiges vabad käed annab, tasub kogu vaeva. Pealegi töötan ma koos suurepärase seltskonna inimestega, kellest võib enamasti loota, et nad pärast tööd minuga mõne joogi teevad või minuga mõnele suvalisele üritusele tulevad, kui mul mõni pilet üle on.

Mobiiltelefoni läbilõikav helin paneb mind püsti hüppama ja ma ohkan, kui näen ekraanil Kate’i nime.

„Sa ei lähe?“ kriiskab ta, enne kui ma isegi tere öelda jõuan. „Oled sa hull peast? Kas sa tead, kui keeruline on üle kolmekümne aastastel meest leida? Kõik nad on kas abielus, lahutuse äärel ja tohutu pagasiga, või siis eluaegsed poissmehed. Sinu sõnul kukkus üks kena mees sulle praktiliselt lihtsalt sülle! Sa pead minema!“

Ma pööritan silmi. On alles survestamine! Kuid eks tal tegelikult ole vist õigus. Mul pole juurte alla ajamisega mingit kiiret ja abielu pole kohe kindlasti mu lähiaja plaanides, kuid mul oleks väga hea meel, kui mu kõrval oleks keegi. Ma olen juba mitu kuud internetikohtingutega katsetanud, kuid mul pole selles õnne olnud, nii et miks siis mitte? Ma naeratan, meenutades seda, kui armsalt ta põsed roosatama lõid ja kuidas ta ruttu minema kiirustas, justkui kartes, et muidu võin ma meelt muuta. Pealegi pole mul ta numbrit, et meie kohtumine tühistada, ja mulle ei meeldi mõte sellest, et ta istub seal pingil vihma käes, oodates kedagi, kes kunagi välja ei ilmu. Mu pilk vilksab hirmroosadele sokkidele mu käekotis ja ma naeratan taas, kui neid tal jalas kujutlen. Tuleb tunnistada, et tal oli tõesti päris suur jalg ja kui selles müüdis on vähekegi tõtt...

„Olgu, ma lähen.“

„Hästi. Ja helista mulle siis pärast. Ma tahan kõigest kuulda.“

Ma lõpetan kõne ja vaatan kella. Ma peaksin liikuma hakkama, kui ei taha teda liiga kauaks ootama jätta. Minu Warren Streeti kontorist läheb umbes pool tundi, et hüpata Northern Line’i metrooliinile, Waterloo peatuses maha minna ning kõndida seejärel mu lemmikpingini jõe lõunakaldal, kus me eelmine nädal kohtusime. Paistab, et hetkearvestusega jään ma niikuinii kümme minutit hiljaks. Ma piserdan endale kärmelt pisut parfüümi peale ning sulgen arvuti.

Tänavad on kui teravatipuliste vihmavarjude võitlustsoon ja selleks ajaks, kui ma jaama jõuan, on mu varbad märjad ning juuksed näole kleepunud. Ma hakkan just sissepääsu juurde jõudma, kui näen, kuidas jaamaülem rauast resti alla tõmbab ning jaama sulgeb.