Читать книгу Need, kes me olime varem - Leah Mercer - Страница 9

EDWARD, LAUPÄEV, 13.30

Takso pöörab kitsasse tupiktänavasse ning tänava lõpus asuvast kaarväravast avaneb mu pilgule rohetav väljak – ma eeldan, et tegemist on Place des Vosges’iga. Ma mõtlen, et ehk on Zoe just seal, lebab rohul, käed laiali sirutatud, et endasse võimalikult palju päikest imada. Ta kippus mind oma päikesekummardamisega hulluks ajama, soovides igal võimalusel väljas pikutada ja peesitada, just nagu kass, kes end alati päikeselaiku sätib. Ma meenutan seda, kuidas ta nahk värvus mandlikarva, ja mu mõtted libisevad mälestusele, kuidas ma sõrmega mööda ta reie sisekülge ülespoole libistan...

Ma nihelen istmel ja sunnin oma mõtted sellelt mälupildilt mujale. Praegusajal võin end õnnelikuks pidada, kui ma üldse ta palja reie lähedusse satun. Frigiidne pole mu naise kirjeldamiseks ligilähedaseltki piisav. See on rohkem nagu... kurat, ma tõesti ei tea. Mis on frigiidsest veel külmem? Umbes nii aasta aega tagasi mainisin ma möödaminnes, et võiksime uuesti last saada proovida, teha midagi, mis aitaks meie kodu taas elavaks muuta, mis täidaks selle naeruga... ja võib-olla tooks meid taas kokku. Kuid lisaks seksist loobumisele on Zoe käega löönud ka mõttele perekonnast kui sellisest. Ta keeldus seda võimalust minuga isegi arutamast, isegi kui see kõigist meie pingutustest hoolimata vaid seda olekski – lihtsalt võimalus. Taas tõstab minus pead süütunne, et ma ei suutnud anda talle veel üht last siis, kui me veel tahtsime oma perekonda suurendada, kui me veel samal leheküljel olime. Kui ma oleksin seda suutnud, siis võib-olla poleks me praegu sellises olukorras.

Ma maksan juhile, tirin meie väikese kohvri tagaistmelt välja ning astun hotelli kitsast peauksest sisse. Vastuvõturuum on väike ja hämar, õhus hõljub tolmu ning madal lagi surub peale, justkui tahaks hoone sulle rõhutada, kui vana ta on. Midagi sellist võis eeldadagi: Zoe vanemad on uhked oma oskuse üle leida „autentseid“ hotelle, nad väldivad maitsetud ketihotelle ning eelistavad selliseid, millel on iseloomu ning mida The Guardian võiks „peidetud pärliks“ nimetada. Ma loodan, et meie sviidi koosseisu ikka kuulub tualettruum.

„Edward Morgan, ma soovin end sisse kirjutada,“ ütlen ma naisele leti taga. „Mu naine on vist juba kohal?“ Ma võtan tagataskust oma mobiiltelefoni: endiselt mitte ühtegi sõnumit, välja arvatud Fionalt saadetud naerunägu ning meeldetuletus tema terviseks üks naps teha. See toob mulle automaatselt naeratuse näole.

Naisterahvas leti taga lehitseb iidset registreerimisraamatut. Ilmselgelt pole nad siin arvutitest midagi kuulnud, just nagu tolmu pühkimisestki. „Ah, siin see ongi, monsieur. Ei, teie naine pole siin.“

„Oh.“ Ma kergitan kulmu. Kui Zoe siia ei tulnud, siis kuhu mujale ta võis minna? Ja miks ta pole mulle helistanud? Ma heidan pilgu käekellale. Sellest on vaid mõni tund möödas, kui me jaamas teineteisest lahkusime. Tal on mobiiltelefon, rahakott ja ta on juba suur tüdruk. Ma olen kindel, et ta ilmub peagi välja, just nagu kõigil teistelgi kordadel. Ma naudin temast lahus veedetud aega nii kaua, kui saan. Ehk püüab ta sellega meile mõlemale teene teha, vähendades seda väljakannatamatut aega, mis meil siin koos veeta tuleb.

Ma võtan administraatori käest uksekaardi ning ronin endamisi pead raputades mööda keerdtreppi üles. Mõnikord ei mahu mulle pähe, et meist on selline paar saanud – kaks inimest, kes suudavad vaevu ühes ruumis viibida, ning et ühele meist on see nii vastumeelt, et ta on otsustanud lihtsalt kaduda.

Ma heidan kohvri voodile, sulgen seejärel uuesti ukse ning lähen tagasi välja. Zoe võib teha, mida iganes ta soovib. Mina lähen ja võtan Fiona terviseks ühe napsu.