Читать книгу Need, kes me olime varem - Leah Mercer - Страница 8

ZOE, JUUNI 2008

„Vabandust, aga sa peaksid need tegema paar numbrit suuremad,“ kostab üle mu kudumisvarraste klõbina meesterahva hääl ning ma tõstan ülespoole vaadetes käed ereda päikese eest silme ette varjuks. Kottis teksad, mille ühes põlves on auk, igav ruuduline särk, tumedad juuksed ning meeletult pikad ripsmed, mille nimel ma kas või tappa võiksin. Vähemalt ei jäta ta hullumeelse, kodutu või joodiku muljet, mis on üsna tavaline, kui keegi võõras sinuga Londonis juttu puhuma kipub. Pealegi on ta päris kena.

Ma lasen varrastel langeda. „Paar numbrit suuremad? Miks?“

Ta maandub mu kõrvale pingile istuma ja ma tunnen, kuidas lisaks kõigele ta ka lõhnab pagana suurepäraselt – segu vanillist ja vürtsidest, täpselt selline, nagu mulle meeldib.

„Noh, mul on üsna suur jalg.“

Ta sirutab oma jala välja ja kuigi see on üsna hale viis mulle külge lüüa, ei suuda ma ometigi naeratust tagasi hoida. Ta põsed on kergelt roosakad, justkui oleks tal endalgi piinlik, kuid ta vastab mu pilgule laia naeratusega.

„Tahad sa öelda, et sa oleksid tõesti nõus need jalga panema?“ Ma lükkan oma pooliku näputöö tema poole. Säravroosa lõng ja roheline ääris pole sokkide puhul tõenäoliselt just tema esimene valik. Ma kirtsutan nina. Tõtt-öelda pole see ka minu valik. Ma pole just maailma kõige osavam kuduja – mu repertuaar piirdub sokkide ja sallidega –, kuid kudumise korduvad liigutused mõjuvad mõnusalt rahustavalt ning mulle meeldib, kui mu ees on lõngahunnik, millest ma võin midagi uut välja võluda, isegi kui see midagi uut on pikitud jooksma läinud silmuste ja hargnema kippuvate õmblustega.

„Kui ma olen nõus need jalga panema,“ ütleb tüüp pead ühele küljele kallutades, „siis kas ma tohin sind endaga õhtust sööma kutsuda?“ Nüüd ta põsed tõesti hõõguvad, kuid tema pilk on kindel.

Ma naeran, kui püüan teda säravroosades sokkides kujutleda. „Mul läheb nende lõpetamisega veel veidike aega.“

„Kui kaua?“

Ma kehitan õlgu. „Võib-olla nädal.“

„Olgu, hästi.“ Ta noogutab otsusekindlal ilmel. „Ma kohtun sinuga nädala pärast siinsamas, sama aeg, sama koht. Sina tood sokid ja mina teen sulle õhtusöögi välja.“

Ma põrnitsen talle otsa, püüdes selgusele jõuda, kas ta on seda väärt, et riskida potentsiaalselt valuliku pimekohtinguga. Kuigi juba ainuüksi see võib olla õhtusöögi vääriline, kui ma näen teda neid sokke kandmas. Mulle meeldib see otsekohene viis, kuidas ta minu juurde kõndis ja mind välja kutsus – mulle meeldib isegi see, kuidas ta punastab. Enesekindlus ilma ülbuseta ning valmisolek piire nihutada tundub paljutõotav. Pealegi ei saa just öelda, nagu mul oleks ootel sadu väärt mehi, kelle vahel valida. Ma muudkui ootan, et mehed ajaga paremaks muutuksid, kuid minu vanuses on kolmekümne ringis mehed endiselt sama kehvad kui varem. Jah, ma tean, ta on võhivõõras ja me nägime teineteist just esimest korda, kuid me kohtuksime siinsamas lõunakaldal ning vaevalt et ta mulle õhtusöögi ajal selga kavatseb karata.

„Miks ka mitte,“ vastan, püüdes kõlada hooletult, kuid tunnen seejuures, kuidas mõte temaga koos veedetud õhtust minus närvilist elevust tekitab.

„Suurepärane.“ Ta nägu lööb särama ja ma ei suuda kuidagi naeratust tagasi hoida. „Muide, mu nimi on Edward.“

„Zoe.“ Ma sirutan käe ja palvetan endamisi, et tal poleks lõtv ja higine käepigistus, mis hetkega kõik võimalused maatasa teeks. Kuid ta soe käsi pigistab mu kätt just õige tugevusega ning ma tunnen, kuidas mul põsed õhetama löövad ning kõhus kihelema hakkab.

„Näeme siis nädala pärast siinsamas. Ära siis sokke unusta!“ Ja juba ta tõttabki minema, enne kui ma isegi ta telefoninumbrit jõuan küsida.