Читать книгу Salapärane maja - Leblanc Maurice - Страница 2

Üle lugedes raamatuid, kus jutustatakse nii tõetruult kui võimalik mõnest minu seiklusest, märkan, et tegelikult said need alati alguse spontaansest innust, mis mind naise kannule sundis. Kuldvillak polnud alati sama, kuid oli ikka see kuldvillak, mida ma vallutada püüdsin. Ja kuna asjaolud sundisid mind alatihti nime ja isikut muutma, oli mul iga kord tunne, nagu alustaksin uut elu, enne mida ma veel ei olnud armastanud ja pärast mida ei pidanud ma enam kunagi armastama.

Nii et kui ma pööran pilgu minevikku, ei näe ma Cagliostro, või Sonia Krichnoffi, või Dolorès Kesselbachi, või roheliste silmadega daami jalge ees mitte Arsène Lupini… seal on Raoul d’Andrésy, hertsog de Charmerace, Paul Sernine või parun de Limésy. Kõik tunduvad olevat teistsugused kui mina ja samuti erinevad nad omavahel. Nad lahutavad mu meelt, panevad mind muretsema ja naeratama, vaevavad mind, nagu polekski ma koos nendega armastust kogenud.

Kõikide nende seiklejate seas, kes sarnanevad minuga nagu tundmatud vennad, on minu eelistatuimaks võib-olla vikont d’Enneris, härrasmehest navigaator ja härrasmehest detektiiv, kes pidas lahingut salapärase maja ümber, et vallutada tagasihoidliku Pariisi modelli, meeliköitva Arlette’i süda…