Читать книгу Salapärane maja - Leblanc Maurice - Страница 4

Võluvat ideed toetas kogu suuremeelne Pariis, mis meeleldi lõbutsemist heategevate ettevõtmistega ühendab. Ooperi laval pidi kahe balleti vahepeal esitletama kahtekümmet ilusat naisterahvast, artisti või seltskonnadaami, rõivastatuna suurimate moeloojate poolt. Publiku häältega valitaks kolm kõige ilusamat kleiti ning õhtu sissetulek jagataks need kleidid valmistanud ateljeede vahel. See tähendab kahenädalast reisi Rivierale nii mõnegi õmblusmamsli jaoks.

Asjad läksid kohe liikuma. Neljakümne kaheksa tunniga olid viimasedki kohad välja müüdud. Ja etenduse õhtul tungles kohal elegantne ja sumisev rahvahulk, kelle uudishimu kasvas iga minutiga.

Oli juhtunud nii, et kogu see uudishimu oli nii-öelda kokku korjatud ühte punkti, ning kõik omavahel vahetatud laused käisid ümber ühe teema, mis andis vestlusele ammendamatult ainest. Oli teada, et vaimustav Régine Aubry, vähetähtsa teatri teisejärguline lauljatar, ehk küll väga kaunis, pidi esinema Valmenet’ juures valmistatud kleidiga, mida kattis ehtsate briljantidega kaunistatud tuunika.

Ning huvi kahekordistas äärmiselt huvipakkuv küsimus – kas hunnitu Régine Aubry, kellele ülirikas kalliskivikaupmees Van Houben juba mitu kuud oli peale käinud, on teemandikeisriks kutsutud mehe kirele järele andnud? Kõik näis sellele osutavat. Eelmisel päeval oli hunnitu Régine ühes intervjuus vastanud:

„Homme olen ma rõivastatud briljantidesse. Neli Van Houbeni valitud käsitöölist kinnitavad neid praegu minu toas korsaaži ja hõbedase tuunika peale. Kohal on ka Valmenet, kes tööd juhatab.”

Nüüd aga troonis Régine oma etteastet oodates rõduloožis ning rahvahulk vooris temast mööda kui ebajumala eest. Régine vääris täie õigusega epiteeti „hunnitu”, millega tema nime alati seostati. Kummalise juhuse läbi ühendas tema nägu antiikse ilu õilsust ja kõlbelisust sellise graatsia, veetluse ja väljendusrikkusega, mis meile tänapäeval nii meeldib. Kärbinahkne mantel laotus ta kuulsatele õlgadele ja varjas tuunikat. Ta naeratas, õnnelik ja meeldiv. Oli teada, et koridoriukse ees valvas kolm detektiivi, toekat ja tõsist nagu inglise politseinikud.

Loožis sees seisis püsti kaks härrasmeest, kõigepealt priske Van Houben, kalliskivikaupmehest austaja, kes tänu soengule ja põseruužile sarnanes maalilise fauniga. Tema varanduse päritolu ei olnud täpselt teada. Kunagi kauples ta võltspärlitega, siis aga tuli pikalt reisilt tagasi mõjuvõimsa teemandimogulina, ilma et oleks olnud võimalik metamorfoosi põhjustest selgust saada.

Régine’i teine kaaslane jäi poolhämarusse. Võis aimata, et ta oli noor ning saleda jõulise kehaga. See oli kuulus Jean d’Enneris, kes kolm kuud varem oli maha astunud mootorpaadist, millel ta oli üksinda ümbermaailmareisi sooritanud. Nädal hiljem oli Van Houben temaga tuttavaks saanud ning Régine’ile esitlenud.

Esimene ballett esitati keset üleüldist huvipuudust. Vaheajal lobises Régine looži kaugemas otsas, väljumiseks valmis. Van Houbeniga kõneles ta pigem salvavalt ja järsult, d’Enneris’ga seevastu armastusväärselt nagu naisterahvas, kes meeldida tahab.

„No kuulge, Régine,” sõnas Van Houben, keda selline käitumine näis ärritavat, „te ajate meresõitjal pea segi. Võtke arvesse, et pärast üht vee peal elatud aastat süttib meesterahvas hõlpsasti.”

Van Houben naeris oma labaste naljade peale alati väga kõvasti.

„Mu kallis,” märkis Régine, „kui te esimesena ei naeraks, ei paneks ma kunagi tähele, et püüdsite vaimukas olla.”

Van Houben ohkas ja sõnas süngelt:

„D’Enneris, annan teile nõu. Ärge selle naise pärast pead kaotage. Minuga juhtus nii ja mul lasub südame peal määratu kivi… kalliskivi,” vaimutses ta rohmakalt.

Lava peal algas kleitide demonstratsioon. Iga võistleja jäi sinna umbes kaheks minutiks, jalutas edasi-tagasi, võttis istet, liikus ringi nagu mannekeenid õmblussalongides ikka.

Kuna tema kord hakkas kätte jõudma, tõusis Régine püsti.

„Mul on kerge rambipalavik,” sõnas ta. „Kui ma esimest auhinda ei saa, kihutan endale kuuli pähe. Härra d’Enneris, kelle poolt teie hääletate?”

„Kõige ilusama poolt,” vastas mees kummardusega.

„Kui kleidist rääkida…”

„Kleit jätab mind ükskõikseks. Minu jaoks on tähtsad näo ilu ja keha veetlus.”

„Ilust ja veetlusest rääkides,” lausus Régine, „võite seda imetleda noore isiku juures, kellele praegusel hetkel plaksutatakse. See on Chernitzi ateljee mannekeen, kellest ajalehed kirjutasid ja kes ise oma tualeti lõi ning usaldas teostamise oma kaaslastele. See lapsuke on lihtsalt oivaline.”

Neiu oli tõepoolest sale, nõtke ning tema harmooniline liikumine ja hoiak oli kehastunud graatsia, ning väga lihtsa, ent ääretult puhtajoonelise lõikega kleit nõtkel kehal andis tunnistust täiuslikust maitsest ja omapärasest kujutlusvõimest.

„Arlette Mazolle, eks ole?” päris Jean d’Enneris programmi uurides.

„Jah,” sõnas Régine.

Ning ta lisas ilma igasuguse kibestuse ja kadeduseta:

„Kui mina žüriis oleksin, paneksin Arlette Mazolle’i kõhklemata järjestuse etteotsa.”

Van Houben sai pahaseks.

„Ja teie tuunika, Régine? Mida on väärt selle mannekeeni hilbud teie tuunika kõrval?”

„Hind ei ole oluline…”

„Régine, hind just ongi kõige olulisem. Seepärast ma anungi, et oleksite ettevaatlik.”

„Mispärast?”

„Taskuvaraste pärast. Tuletage meelde, et teie tuunika ei ole virsikukividega kaunistatud.”

Ta pahvatas naerma. Ent Jean d’Enneris kiitis takka:

„Van Houbenil on õigus ja me peaksime teid saatma.”

„Eluilmaski,” protesteeris Régine. „Ma tahan ilmtingimata, et te ütleksite, millise mulje ma siit jätan ja kas ma Ooperi laval liiga kohmardi moodi ei ole.”

„Ja peale selle vastutab Sûreté rühmaülem Béchoux kõige eest,” sõnas Van Houben.

„Nii et te tunnete Béchoux’d?” päris d’Enneris huvitatult. „Béchoux, politseinik, kes sai tuntuks oma koostöö tõttu saladusliku Jim Barnettiga agentuurist Jim Barnett ja Co?”

„Ah, sellest neetud Barnettist ei tohi talle rääkida. Ta võtab seda väga südamesse. Räägitakse, et ta nägi Barnettiga näguripäevi!”

„Jah, olen sellest kuulnud… Lugu kuldhammastega mehest? Ja Béchoux’ kaksteist aafriklast?^[1.] Nii et teie teemantide kaitse korraldas Béchoux?”

„Jah, ta oli tosinaks päevaks ära sõitmas. Kuid ta palkas kulla hinna eest kolm endist politseinikku – nood mehemürakad, kes ukse juures valvavad.”

D’Enneris märkis:

„Ka siis, kui te palkaksite terve rügemendi, ei piisaks sellest, et mõningaid knihve nurjata…”

Régine oli juba lahkunud ning läks detektiividest saadetuna saalist kulisside taha. Kuna tema pidi üheteistkümnendana esinema ja pärast kümnendat võistlejat oli väike paus, eelnes ta etteastele peaaegu harras ootus. Maad võttis vaikus. Kõik tardusid. Ning järsku tõusis võimas rõõmuhõiskamine – Régine astus esile.

Täiusliku ilu ja ülima elegantsi ühenduses on lumm, mis liigutab rahvahulka. Hunnitu Régine Aubry ja tema rõivastuse rafineeritud luksuslikkuse vahel oli harmoonia, mis mõjus enne, kui mõistus selle põhjust hoomas. Ent pilke köitis eelkõige juveelide hiilgus. Hõbedaga põimitud tuunikat hoidis piha ümber kalliskividest vöö ja rinda kattis korsaaž, mis tundus olevat ainult briljantidest. Need olid pimestavad. Vääriskivid küütlesid ja moodustasid ülakeha ümber värvilise ja veikleva õhulise leegi.

„Pagana pihta!” sõnas Van Houben. „Nad on veel ilusamad, kui ma arvasin, need pagana kivikesed! Ja kui hästi see võrukael neid kannab! Kas ta pole puhtatõuline? Tõeline keisrinna!”

Ta tõi kuuldavale väikese naeruturtsatuse.

„Usaldan teile saladuse, d’Enneris. Kas teate, miks ma Régine’i kõigi nende kividega ehtisin? Noh, kõigepealt selleks, et need talle kinkida päeval, kui ta mulle oma käe annab… loomulikult vasaku käe (ta pahvatas naerma), ja siis seetõttu, et see võimaldab mul talle määrata auvalve, kes mind tema tegemistega kursis hoiab. Mitte et ma kavalere kardaksin… kuid mina olen selline, kes silma lahti hoiab… ja terava silma!”

Ta patsutas kaaslasele õlale ilmega, mis andis mõista: „Sina, poja, ära mõtlegi tiiba ripsutada.” D’Enneris rahustas teda:

„Minu suhtes võite rahulik olla, Van Houben. Ma ei kurameeri kunagi oma sõprade naiste või sõbrataridega.”

Van Houben krimpsutas nägu. Jean d’Enneris oli nagu tavaliselt temaga kõnelenud veidi pilkaval toonil, mis võis mõnikord küllalt solvavaks osutuda. Et sotid selgeks saada, kummardus ta d’Enneris’ poole:

„Lõpetuseks pean ma teada saama, kas te peate mind oma sõbraks?”

Vastuseks haaras d’Enneris tal käsivarrest.

„Olge vait…”

„Mida? Kuidas? Teie kombed…”

„Olge vait.”

„Mis lahti?”

„Midagi ebaloomulikku.”

„Kuskohal?”

„Kulissides.”

„Misasjus?”

„Teie teemantide asjus.”

Van Houben võpatas.

„Kuidas nii?”

„Kuulake.”

Van Houben kuulatas.

„Ma ei kuule midagi.”

„Võib-olla ma eksisin,” tunnistas d’Enneris. „Ometi tundus mulle…”

Ta ei jõudnud lõpetada. Esimesed read saalis ja loožides lõid kihama ning publik vaatas kulisside sügavusse, nagu toimuks seal see midagi, mis oli d’Enneris’ tähelepanu köitnud. Paar inimest tõusid isegi hirmunult püsti. Kaks õhturiietuses härrasmeest jooksid üle lava. Järsku kostsid karjed. Heitunud lavatööline kisendas:

„Tuli lahti! Tulekahju!”

Paremalt poolt sähvatas valgus. Hakkas suitsu tupruma. Igast lava servast tormasid kõik statistid ja lavatöölised samas suunas. Nende hulgast volksas välja mees, kes oli samuti paremalt poolt tulnud, hoides väljasirutatud käes karusnahkset mantlit ning möirates nagu lavatöölisedki:

„Tulekahju! Tulekahju!”

Régine oli kohe alguses tahtnud välja joosta; kuid jõud jättis ta maha ja ta langes nõrkenult põlvili. Mees mähkis ta mantlisse, heitis õla peale ja põgenes, kadudes pagejate hulka.

Jean d’Enneris oli hüpanud looži serva äärde enne, kui mees tegutsema hakkas, võib-olla isegi enne, kui too oli välja ilmunud, ning hüüdis nüüd, kõrgudes paanikast lainetava rahvahulga kohal:

„Ärge liikuge paigast! See on provokatsioon!”

Ning osutades mehele, kes Régine’i kandis, hõikas ta:

„Pidage ta kinni! Pidage kinni!”

Olgu öeldud, et oli juba liiga hilja ja vahejuhtum möödus märkamatult. Publik hakkas maha rahunema. Ent lava peal valitses ikka veel täielik tohuvabohu keset säärast kisa-kära, millest ükski hääl ei võinud üle kosta. D’Enneris hüppas, jooksis läbi saali ja ronis vaevata lavale. Ta järgnes heitunud trobikonnale ja jõudis näitlejate sissepääsuni Haussmanni bulvaril. Ent kustkohast otsida? Kelle poole pöörduda Régine Aubry leidmiseks?

Ta päris ühelt ja teiselt. Keegi polnud midagi näinud. Üleüldises segaduses kandis igaüks iseenese eest hoolt ning pahategija sai hõlpsasti ja märkamatult Régine Aubry kaasa viia, plagada mööda koridore ja treppe ning majast väljuda.

Ta silmas tüsedat ähkivat Van Houbenit, kelle palgel voolas higiga laialivalgunud põsepuna, ning lausus:

„Ära hiivatud! Tänu teie pagana teemantidele… Mees toppis ta kindlasti mingisse valmis pandud autosse.”

Van Houben tõmbas taskust revolvri. D’Enneris väänas tal rannet.

„Ega te ometi ennast ära ei tapa?”

„Tuhat ja tuline, ei!” sõnas too. „Küll aga selle teise.”

„Mis teise?”

„Varga. Küll ta üles leitakse! Tuleb leida. Ma pööran maa ja taeva pahupidi!”

Ta paistis olevat segaduses ja pöörles ringi nagu vurr naerda turtsuvate inimeste keskel.

„Minu teemandid! Ma ei jäta seda nii! Neil ei ole õigust! Riik on vastutav…”

D’Enneris ei eksinud. Mees oli ületanud Haussmanni bulvari, karusnahksesse mantlisse mässitud teadvusetu Régine õla peal, ning suundunud Mogadori tänava poole. Seal seisis üks auto. Kui ta lähenes, avanes autouks ning tihedalt pitssalli mähitud peaga naisterahvas sirutas käed välja. Mees andis Régine’i talle üle ja sõnas:

„Läks õnneks… Tõeline ime!”

Siis lõi ta ukse kinni, ronis esiistmele ja võttis paigalt.

Tardumus, millesse õudustunne oli näitlejanna paisanud, ei kestnud kaua. Ta toibus, niipea kui tajus, et eemaldutakse tulekahjust, või siis sellest, mida ta tulekahjuks pidas, ning ta esimeseks mõtteks oli tänada oma päästjat või päästjaid. Ent ta tundis jalamaid, et tema pea ümber on keeratud midagi lämmatavat, mis ei võimaldanud vabalt hingata ja näha.

„Mis toimub?” sosistas ta.

Väga vaikne hääl, mis näis kuuluvat naisterahvale, ütles talle kõrva sisse:

„Ärge liigutage. Ja kui appi hüüate, siis süüdistage iseennast, kullake.”

Régine tundis õlas teravat valu ja karjatas.

„See pole õieti midagi,” sõnas naisterahvas. „Noa teravik… Pean ma vajutama?”

Régine ei liigutanud enam. Samal ajal hakkasid ta mõtted selginema, olukord ilmus oma tõelises valguses ning meenutades nähtud leeke ja tulekahju hakatust, kordas ta endale:

„Ma olen röövitud… seda tegi mees, kes paanikat ära kasutas… ja kes mind koos kaasosalisega minema toimetab.”

Ta kompas ettevaatlikult vaba käega – teemantkorsaaž oli alles ning arvatavasti rikkumata.

Auto sõitis väga kiiresti. Hämarusse vangistatud Régine ei mõelnudki tee jälgimisele. Talle tundus, et nad keerasid sageli järsult ära, kahtlemata selleks, et võimaliku tagaajamise eest pääseda ja tee äratundmist takistada.

Igal juhul ei peetud kinni ühegi linnatolli ees, mis tõestas, et Pariisist välja ei sõidetud. Pealegi järgnesid elektrilampide valgusvihud üksteisele lühikese vahemaa tagant ning Régine nägi erksaid valguslaike, mida need autosse heitsid.

Kuna naisterahvas oli oma haarde veidi vabamaks lasknud ja mantel pisut kõrvale nihkus, võis Régine näha karusnahka klammerdunud käe kahte sõrme, ning ühes neist – nimetissõrmes – sõrmust, milles kolm väikest pärli moodustasid kolmnurga.

Sõit kestis võib-olla kakskümmend minutit. Siis auto aeglustas ja peatus. Meesterahvas hüppas maha. Väravapooled avanesid raskelt, kõigepealt üks, siis teine, ja auto sõitis kuhugi, mis oli arvatavasti siseõu.

Naisterahvas mässis Régine’i pea võimalikult tihedalt sisse ja aitas ta kaasosalise toel autost välja.

Nad läksid üles mööda kuue kivist astmega välistreppi. Siis mindi läbi kiviplaatidega kaetud vestibüüli, millele järgnesid kakskümmend viis astet trepil, mida kattis vaip ja piiras vana käsipuu, jõudes lõpuks ühte ruumi teisel korrusel.

Seekord rääkis meesterahvas, samuti väga vaikselt ja kõrva sisse:

„Te olete kohale jõudnud. Mulle ei meeldi jõhkralt käituda ja teiega ei juhtu midagi, kui annate mulle oma teemanttuunika. Olete sellega nõus?”

„Ei,” nähvas Régine.

„Meie jaoks on lihtne see teilt võtta, ja me oleksime juba autos võinud seda teha.”

„Ei, ei,” hüüatas Régine palavikuliselt. „Mitte seda tuunikat… Ei…”

Mees jätkas:

„Selle kättesaamiseks panin ma kõik kaalule. Nüüd on ta mul käes. Ärge punnige vastu.”

Näitlejanna jäigastus tohutus pingutuses, kuid meesterahvas pomises talle kõrva:

„Kas ma pean ise võtma?”

Régine tundis karmi kätt korsaažist kinni haaramas ja tema õlga riivamas. Ta läks hirmsasti ähmi täis.

„Ärge puudutage mind! Ma ei luba teil… Näete… kõik, mida te soovite… olen kõigega nõus… aga teie mind ei puuduta!”

Mees astus pisut kaugemale, jäädes siiski Régine’i taha. Karusnahkne rõivas libises Régine’il seljast ja ta tundis ära, et see kuulus mehele. Ta võttis kurnatult istet. Nüüd võis ta näha ruumi, kus asus, ning nägi, et looritatud naisterahvas, kes oli hakanud vääriskividega korsaaži ja hõbedast tuunikat lahti haakima, kandis ploomilillat mustade sametpaeltega riietust.

Elektrivalgusest eredasti valgustatud ruum oli avar salong, mida sisustasid puhtaimas Louis XVI stiilis imetlusväärsed sinise siidiga kaetud tugitoolid ja istmed, kõrged seinavaibad, konsoollauad ja heledast puust tahveldised. Kamina kohal, mida kaunistasid kaks kullatud pronkskarikat ja rohelisest marmorist sambakestega kell, kõrgus ehispaneel. Seintel oli neli lampi ja laes rippus kaks tuhandest lihvitud kristallist lühtrit.

Régine pani alateadlikult tähele kõiki neid detaile, sellal kui naisterahvas tuunikat ja korsaaži talt seljast võttis, jättes alles vaid lihtsa hõbeniitidega pihiku, mis paljastas käsivarred ja õlad. Régine märkas ka väärispuidust liistudega parketti ja täheldas mahagonist jalgadega pinki.

Oligi kõik. Valgus kustus järsku. Pimedusest kuulis ta:

„Oivaline. Te olite väga mõistlik. Me viime teid tagasi. Kuulge, ma jätan teile isegi karusnahkse mantli.”

Régine’i pea ümber mähiti kerge kangas, mis tundus olevat samasugune pitsloor kui teise naise oma. Siis pandi ta jälle autosse ja samasuguste järskude käänakutega teekond läks uuesti lahti.

„Olemegi kohal,” sosistas mees autoust avades ja Régine’i välja aidates. „Nagu näete, ei olnud asi sugugi hull ja te naasete ühegi kriimuta. Ent kui ma teile nõu andma peaksin, siis ärge iitsatage midagi sellest, mida te nägite või aimasite. Teie teemandid varastati. Ongi kõik. Ülejäänu unustage ära. Minu lugupidamine.”

Auto kihutas minema. Régine võttis loori maha ja tundis ära Trocadéro väljaku. Nii lähedal kui ta korter oligi (ta elas Henri-Martini avenüü alguses), pidi ta koju jõudmiseks tohutult pingutama. Ta jalad nõtkusid, süda peksis nii, et tegi haiget. Talle tundus, et võib iga hetk vaaruma lüüa ja oimetult maha langeda. Kuid hetkel, kui jõud teda maha oli jätmas, märkas ta kedagi vastu tulevat ning ta vajus Jean d’Enneris’ käte vahele, kes ta inimtühjal avenüül pingile istuma pani.

„Ma ootasin teid,” sõnas mees väga õrnalt. „Olin veendunud, et teid tuuakse kodu juurde tagasi niipea, kui teemandid on varastatud. Mille jaoks oleks teid kinni peetud? See oleks liiga ohtlik. Puhake veidi… ja ärge enam nutke.”

Régine nuuksus, pinge oli järsku järele andnud ja ta tundis äkilist usaldust mehe vastu, keda vaevu tundis.

„Ma kartsin nii hullusti,” ütles ta. „Ma kardan ikka veel… Ja siis need teemandid…”

Natuke hiljem aitas Jean d’Enneris naise majja sisse, pani lifti ja viis korterisse.

Nad leidsid eest toaneitsi, kes just kohkunult Ooperist koju saabus, ja ülejäänud teenijaskonna. Siis tormas kohale Van Houben, silmad punnis.

„Minu teemandid! Te toote nad mulle tagasi, eks ole, Régine? Te kaitsesite mu teemante elu hinnaga?”

Ta sedastas, et väärtuslik korsaaž ja tuunika olid röövitud, ning läks lausa arust ära. Jean d’Enneris käsutas:

„Jääge vait… Te ju näete, et proua vajab rahu.”

„Minu teemandid! Nad on kadunud… Ah, kui Béchoux siin oleks! Minu teemandid!”

„Ma saan nad teile tagasi. Jätke meid rahule.”

Régine viskles oiates ja tõmmeldes diivanil. D’Enneris hakkas laupa ja juukseid suudlema, kergelt ja järjekindlalt.

„See on ju mõeldamatu!” hüüatas Van Houben tulivihaselt. „Mida te teete?”

„Jätke nüüd,” ütles Jean d’Enneris. „Miski ei rahusta paremini kui see väike massaaž. Närvisüsteem läheb tasakaalu, vereringe paraneb, kosutav soojus ringleb soontes. See on nagu magnetisööri ravi.”

Ja ta jätkas oma meeldivat tööd Van Houbeni raevunud pilgu all, sellal kui Régine uuesti elule ärkas ja näis seda leidlikku ravimist lahkelt vastu võtvat.

1 Jim Barnett ja inspektor Béchoux – tegelaskujud Maurice Leblanci kriminaalromaanis „Juhus teeb imesid”. (Eesti keeles ilmunud 1992. a sarjas „Mirabilia”.) [ ↵ ]