Читать книгу Pärast tõde, tõe pärast - Lee McIntyre - Страница 3

Selle raamatu kirjutamise ajal – 2017. aasta kevadel – ei räägita millestki muust rohkem kui tõejärgsusest. Sellest on juttu ajalehtedes, sellest räägitakse teles. Inimesed räägivad sellest restoranis ja liftis. See on ühtaegu eelis ja proovikivi, sest kuidas kirjutada millestki, mis on alles nii uus, arenev ja poleemiline?

Tõejärgsuse mõiste on sündinud tõe varjujäämise pärast muretsevate inimeste kahetsustundest. Isegi kui see mõte ei ole avalikult kildkondlik, väljendab see vähemalt seisukohta, et faktid ja tõde on tänapäeva poliitikamaailmas ohus.

Seda konteksti arvestades oleks järgmistes peatükkides võimatu saavutada niisugust kiretut neutraalsust, mida muidu võiks teaduslikult kirjutiselt oodata. Õigupoolest tähendaks see näilise võrdväärsuse kui tõejärgsuse ühe tunnuse heakskiitmist. Tõejärgsuse debatis ei esinda vastaspoolt inimesed, kes tõejärgsust kaitsevad – või arvavad, et tõejärgsus on midagi head –, vaid need, kes probleemi olemasolu üldse eitavad. Küll aga (kui mu eesmärk ei ole just midagi kummutada) tähendab valmisolek kirjutada tõejärgsusest raamat probleemi olemasolu tunnistamist. Seepärast püüan oma arutluskäikudes olla aus, aga tasakaalukust ma siiski lubada ei saa. Kui vead on ebaproportsionaalselt ühele poole kaldu, ei näita see tõe mõiste vastu üles mingit lugupidamist, kui teeseldakse, et kõik on tasakaalus.

Võib leiduda neid, kes tõejärgsuse idee uudsuses kahtlevad. Kas tõejärgsus pole lihtsalt propaganda sünonüüm? Kas alternatiivfaktid ei ole lihtsalt valed? Nii lihtne see siiski ei ole. Kuigi ajaloost võib leida midagi sarnast meie praeguse olukorraga – sellest tuleb veel juttu –, oleks vale püüda taandada tõejärgsust millelegi muule. Väide, et arusaamade kujundamisel empiirilistest küsimustest on faktidel vähem tähtsust kui tunnetel, näib vähemalt Ameerika poliitikas uudne. Minevikus on ette tulnud tõsiseid raskusi, mis on ähvardanud isegi tõe mõistet ennast, aga kunagi varem ei ole selliseid raskusi nii avalikult ära kasutatud tegelikkuse allutamiseks poliitikale. Seega pole tõejärgsuse puhul silmatorkav mitte üksnes see, et see seab kahtluse alla tõe, vaid see, et tõe kahtluse alla seadmist kasutatakse poliitilise ülemvõimu saavutamiseks. Just sellepärast ei tohigi need, kes tahavad tõejärgsuse põhifaktidest aru saada, poliitikast eemale kohkuda.