Читать книгу Pärast tõde, tõe pärast - Lee McIntyre - Страница 7

2.
Teaduse eitamine kuijuhend tõejärgsuse mõistmiseks

Kui faktid muutuvad, muudan mina oma arvamust. Mida teete teie?

– John Maynard Keynes

Tõejärgsuse tulekust on aimu andnud mitme viimase kümnendi jooksul teadusega toimunu. Kui kunagi olid teadustulemused au sees teadusliku meetodi pärast, siis nüüd leidub mustmiljon võhikut, kes nendega juhtumisi nõus ei ole ja neis avalikult kahtlevad. On oluline märkida, et teadustulemusi kontrollivad teadlased ise pidevalt, kuid mitte sellest pole siin jutt.

Kui teadlane tuleb välja mingi teooriaga, eeldatakse, et sellele järgneb eelretsenseerimine ja katsed seda korrata ning et teised teadlased teevad sellele võimalikult põhjaliku faktikontrolli. Nende toimingute reeglid on üsna selged, sest teenivad teaduslikku väärtust, mis seisneb selles, et teadusliku teooria hindamisel on empiirilised tõendid esmatähtsad. Kuid isegi kõige suurema kohusetundlikkuse puhul võib ette tulla vigu. See protsess võib olla üsna halastamatu, aga seda on siiski vaja, et võimaluse piires tagada ainult heade tööde sõelalejäämine. Seega võetakse võimalike kallutatuse allikate – huvide konflikt, rahastusallikad – avalikustamata jätmist väga tõsiselt. Niisiis, kui teadlastel on niivõrd range enesekontroll, miks siis peavad mitteteadlased vajalikuks teadustulemustes kahelda? Kas nad arvavad tõesti, et teadlased on lohakad? Enamasti mitte, ometi kuuleb just sedasorti väidet pidevalt nende suust, kelle ideoloogilised veendumused ei lange teaduslike järeldustega kokku.¹⁷ On neidki võhikuid, kes leiavad, et nende huvides on seada kahtluse alla nii teadlaste motiivid kui ka pädevus. Nii ongi teaduse eitamine sündinud.

Üks levinumaid väiteid neilt, kellele mingi teadustulemus ei meeldi, on, et selleni jõudnud teadlased on kallutatud. Mingil tasandil võiks isegi arvata, et kui mööndakse mitteempiiriliste (usuliste, poliitiliste) veendumuste võimalikku kahjulikku mõju empiirilisele uurimistööle, on see märk lugupidamisest teaduse kõrgete standardite vastu. Kahjuks tavaliselt see nii ei ole. Konkreetsete teadustulemuste vastaste seas on tegelikult üpris tavaline, et mõne uurimisvaldkonna puhul ei kõhelda avatuse ja erapooletuse sildi all rakendamast oma ideoloogilist lakmusproovi (ise seda eitades). Selliste inimeste tegevus teenib küünilist eesmärki püüda õõnestada arusaama teaduse erapooletusest ja külvata kahtlust selles, kas empiiriline uurimus saab üldse väärtusneutraalne olla. Kui see on korda läinud, on edasi ainult lühike samm ettepanekuni kaaluda teisigi teooriaid. Sest kui on kahtlus, et kogu teadus on kallutatud, ei tundugi enam nii nahaalne kaaluda iseenda ideoloogilistest veendumustest mõjutatud teooriat.

Leidub aga ka pisut salakavalamaid kriitikuid, kes väidavad, et on teadlasi, kes ei pea ise teadusstandarditest kinni; et nad on kitsarinnalised ega näe, et peavad silmas ainult oma huve. Osalt on see tingitud sulaselgest väärarusaamast selle kohta, kuidas teadust tehakse (või selle küünilisest ärakasutamisest), mis põhineb eksiarvamusel, et mingi teooria tõestamiseks peavad teadlased lihtsalt piisavalt tõendeid koguma. Aga teadus niimoodi ei toimi – olgu tõendid nii head kui tahes, teaduslikku teooriat ei saa kunagi lõplikult ära tõestada. Hoolimata sellest, kui läbi ja lõhki kontrollitud teooria on, jääb iga teooria kõigest teooriaks.¹⁸ Teaduslike tõendite kogumise meetodi tõttu on teoreetiliselt alati võimalik, et mõned tulevikus leitavad andmed võivad teooria ümber lükata. See ei tähenda, et teaduslikud teooriad on mõttetud või et neid ei maksa uskuda. Küll aga tähendab see, et teadlased peavad ühel hetkel möönma, et nad ei saa isegi oma parimaid selgitusi välja pakkuda kui tõde