Читать книгу Avameri 2. Kalamehe mõrsja - Lembit Uustulnd - Страница 4

Major Loogani Kesva sööklas öeldud sõnad ei andnud peainsener Karaskile rahu. „Minu huvi te ei peagi teadma,” oli major iseteadvalt kuulutanud ja lisanud lõpetuseks, „võib-olla lõikab meie tehingust kasu ka Kaluri Poeg.” Mida oli Loogan taotlenud Kesva söökla jutuajamisega, mida lootis ta temalt, kolhoosi peainseneril veel välja pigistada, kui oli niigi kõigest teadlik. Mõtted Kalle Karaski peas lasid vurrkanni, kui ta autoga Tallinna kalurite liidu nõupidamisele sõitis. Ta ei olnud autos üksi, muhulasest püügiosakonna ülem Olev Räim tukkus tagaistmel, nina villase kampsuni kraesse keeratud. Kalle kadestas vanema mehe rahulikkust ja oskust võtta igal vabal minutil enda jaoks aega, lülitada välja ärritavad mõtted ja pitsitavad probleemid ning lasta ajul puhata. Võib-olla oligi see Viguri, nii püügiosakonna ülemat tema parasiitsõna tõttu tagaselja kutsuti, paljude heade ideede põhjuseks. Tulede valguses vilksatasid autost mööda kevadiselt raagus, märjad ja sorgus puud, kohati olid kraavipervedele lössi vajunud viimased määrdunud lumehanged. Pilt oli trööstitu nagu enesetunne Kalle hinges. Ta püüdis mõtteid korrastada, tõrjuda kõrvale meenutused major Looganist, keskenduda kalurite liidu nõupidamisele, kuid märkas, et on mõne aja pärast jälle tagasi Kesva sööklas ja jutuajamise juures, mis seal toimus. Aga äkki, torkas mõtteuid mehe pähe, oligi see asja iva, julgeolekumajori psühholoogiline nipp, hoida teda pidevas ootuses, ärevuses ning teadmises, et me hoiame sul silma peal, kohe-kohe on midagi veel tulemas. Karask raputas pead, nagu oleks sellest lollide mõtete peletamiseks aidanud. Kas polnud tema selliseks mänguks liiga väike figuur, kellest ei sõltunud ju midagi. Või sõltus?

„See vigur ning see asi, hakkame vist Kuivastusse jõudma?” päris tagaistmel haigutav Olev Räim ja ringutas mõnuga.

„Hakkame, hakkame,” noogutas Kalle ja heitis pilgu tahavaatepeeglisse. Vigur oli end kampsunikraest välja pakkinud ja vaatas uudishimulikult aknast avanevat vaatepilti. „Arvata võib, et täna tuleb nii hiidlaste kui ka Nahhimovi-poistega fondide pärast jälle kõva madin,” ütles Kalle oma kartuse välja. „See vigur ning see asi, mehed arvavad, et selle babiidiafääri pärast peaksime olema madalamad kui muru ja suu vissisti kinni hoidma,” arutles Vigur mõtlikult.

„Mida sa ise arvad?” viskas Karask küsimuse üle õla ja vaatas tahavaatepeeglisse.

„Mida mina arvan,” venitas Vigur arupidavalt, pööras pilgu aknast ja muigas omaette. „Mina arvan, et seda lõbu me neile ei kingi. Venelastel on selline vanasõna, mis eesti keelde tõlgituna kõlab „Ülbus on teine elurõõm”. Meie jätkame oma taotlusi ja asjaajamisi sama rahulikult ja järjekindlalt kui varem. Alati on kusagil midagi uuritud ja puuritud, mida meie sinna parata saame.” Olev silus käega üle siilisoengu. Jutt oli muidugi ilus, mõtles Karask endamisi, kuid kas Vigur ise ka seda usub, mida praegu siin pajatab.

„Küllap see ikkagi jututeemaks võetakse,” kinnitas peainsener oma kahtlusi, „olen kindel, et Juurika kamraadid juba kannavad selle eest hoolt.”

„Noh, las kannavad,” arvas muhulane. Ta tõmbas jope luku sirinal lahti, võttis sisetaskust musta märkmiku, mida alati kaasas kandis ja millest vahel mälu värskendamiseks teavet ammutas, lõi taskuraamatuga laksaki vastu peopesa ning ühmas: „Eks ole igal mehel oma patukesed, millest laialt kellata ei soovita.”

„Noh, Juurika-sugused mehed siristavad meie jutu peale kõrge kaarega,” vangutas Kalle Karask pead ja pidurdas auto hoo maha. Nad oli jõudnud piirivalvetsooni väravasse Kuivastus. „Osvaldil on Moskvas ikka raudkõva seljatagune,” lisas ta taskust passi otsides.

„Pole viga, pole viga,” pomises Olev samuti taskutes dokumendi järele ringi sobrades, „ka tema jaoks leidub rohtu.”

„Rohtu?” päris Kakuke imestunult.

„Mis sa arvad, mida arvatakse Moskvas Nahhimovi kolhoosi mõnest salajasest kalatsehhist, mis asuvad väljaspool Tallinna ja millest pole ametlikes paberites kriipsugi. See vigur ning see asi, juba mitu aastat nuputame, kuidas, kurat võtaks, Osvaldi konservide tootlikkus ületab meie oma peaaegu kaks korda, samas kui tootmisvahendid on täitsa võrreldavad.” See oli üllatus. Kalle Karask vahtis imestunult üle õla, jättes piirivalveseersandi, käsi õieli, akna juurde dokumenti ootama. Alles sõduri ranges vormis ja valjema häälega antud korraldus sundis teda vabanduste saatel oma passi ulatama. Sõitnud läbi väravate ja seadnud auto praami ootavate sõidukite ritta, suretas Karask mootori välja ja pöördus püügiosakonna ülemat silmitsema.

„Kuule, Olev, kuidas see on võimalik ja kust sellised andmed?” Vigur haigutas tehtult, ringutas ja muigas:

„Kuule, peainsener, kas sa arvad, et teie Aivariga üksi luurekat mängite? Eks ole minulgi oma allikad.”

„Uskumatu,” vangutas Karask pead, „kuidas keegi pole sellest varem mitte sõnagi iitsatanud.”

„Kuidas ei ole?” sasis tagumise istme mees oma siilisoengut, „tootmiskoondisest Uku on ajalehtedes üle päeva juttu. Üsna hiljuti kiideti suure suuga Nahhimovi kalurikolhoosi ja selle esimeest Osvald Juurt, kes on ka kolkakülades leidnud pensionäridele ameti ning aidanud kolhoosi finantsidega sisustada suveniiride ja muude meenete valmistamise töökodasid.”

„Kuidas on puulusikad, villased sokid ja õllekapad seotud konservide tootmisega?” imestas Karask.

„Kõige otsesemalt,” turtsatas Olev Räim. „Sina, Kalle, pole juures olnud, kui neid niinimetatud töökodasid sisustati ja mine sa tea,” siinkohal vaatas Vigur arupidava näoga auto aknasse, „see vigur ning see asi, võib-olla on neil töökodadel ühes otsas puidu-, teises aga kalatsehh.”

„Kuule, Olev, tahad sa öelda, et kui kala pole, siis treivad puulusikaid ja koovad vaipu, kui aga on, siis mutsivad vürtsiräime karpi?” Peainsener ei hakanudki hääles kõlanud irooniat varjama, liialt ulmeline oli jutt salatehastest. Muidugi oli ta kuulnud, et Kaug-Idas ja Kaspia mere ääres, kus liikus punast kala, pidid pooled kalatehased põranda all töötama, aga siin, Eestis − no pole ikka võimalik.

„Ka kuu peale saatmine tundus varematel aegadel solvamisena, aga näe, tänaseks on ameeriklased oma viis korda juba ära käinud,” muigas Vigur ning lisas, „keegi ei solvu enam. Mul on oma allikad.” Mees vaatas märkmikku, leidis õige koha ja tsiteeris: „Ülemöödunud aastal oli Kaluri Poja konservide toodang 18,56 miljonit tingtoosi, Nahhimovil 20,16, möödunud aastal meil 20,6 miljonit tingtoosi, Nahhimovil 38,6 – selline järsk tõus.” Vigur ajas näpu tähtsalt püsti: „Mõttekoht. Samas oleme väljapüügilt mõlemal aastal nii Nahhimovi kolhoosist kui ka hiidlastest kaugel ees.”

„Seda küll,” ütles Karask mõtlikult, „kuid nagu sa isegi tead, paneb meie konservitootmisele piirangu materjalide vähesus – plekifondi pole piisavalt. Samas saab Juurikas Moskvast, mida aga ise tahab ning nii tulebki lisakulutusi teha, et Ukrainasse ja Valgevenesse külmutatud kala vedada.”

„Nõus,” kostis tagaistmelt, „kuid ikkagi ei põhjenda see järsku toodangu tõusu ühe aasta jooksul. Lappasin raamatukogus vanu ajalehti ja leidsin üsna mitmeid samasse aega jäävaid artikleid Nahhimovi kolhoosi kangelastegudest Uku tootmiskoondise vallas.”

„Ja mida sa kavatsed teha? Teatada SORVVO-sse, prokuratuuri või veel kuhugi?” päris Karask.

„Kasu sellest ei oleks,” raputas Vigur veendunult pead. „Nagu sa ise kujukalt ütlesid, leiab Juurikas endise kolleegi ja praeguse peasekretäri, onu Andropovi juures Moskvas kaitset ning asi vaikitakse maha. Mina usun, et avalikustamisest on parem teadmine, et meie ka midagi teame, aga mida ja kui palju, see teadmatus peaks neid omakorda pisut jahutama.”

„Aga hiidlased?” päris Karask.

„Mis siis hiidlastega peaks olema?” muigas Olev üle terve näo. „Nendega on asi pisut lihtsam. Piisab sellest, kui küsida, mis maksis ja kuhu kadus terve kolmetoalise korteri mööbel, mis ametlikult soetati kolhoosi rahadega Hiiu Kaluri esinduse sisustamiseks Riias. Viimast pole seal eluaeg olnud ega saagi olema.” Kalle Karask vilistas üllatunult.

„Kuule, Olev, sa oled üsna ohtlik mees, intriigid nagu vanas Bütsantsi riigis,” vangutas peainsener imetlevalt pead. „Kas sul on aga vettpidavaid tõendeid või räägid niisama kuulujutte?” Olev Räim vangutas etteheitvalt pead ja päris, solvumisnoot hääles:

„See vigur ning see asi, olen ma kunagi midagi niisama rääkinud?” Siin pidi peainsener tegema möönduse − talle ei meenunud tõepoolest kordagi, mil püügiosakonna ülem oleks midagi niisama bluffinud. Pigem oli Viguri puudujäägiks see, et ta üldse vähe rääkis ja seda isegi siis, kui teinekord oleks mõnel nõupidamisel olnud hädasti vaja sõna sekka kosta, et Aivar Sinki ühes või teises suunas painutada.

„See vigur ning see asi, mul on ostetud mööbli arve olemas,” lisas Räim mokaotsast.

„Ja kuidas sa mõtled seda asja sättida?” päris Karask kahtlevalt. „Astud kalurite liidus Osvald Juure juurde, rabad nööbist ning pajatad tootmiskoondisest Uku ja selle tegemistest? Või komistad hoopis Unima Aadu varvastele?”

„See vigur ning see asi, no nii need asjad ka ei käi,” porises Vigur, keda pahandas noorema mehe mõistmatus, „kõike tuleb ikka ilupidi ajada.” Muhulane vakatas hetkeks, kogus mõtteid ja jätkas: „Nahhimovis on püügiosakonna ülem Risti Peeter. Tema naine on Muhust pärit Soodla Mari, kes on omakorda minu Mare kooliõde ja nemad ikka vahetevahel helistavad vastastikku. Lasin siis oma mannil öelda, sedati jutu sekka ja teiste teemade vahele, et oleme Kaluri Pojas nende konservidega kimpus ning plaanime Nahhimovi eeskujul ka rohkem pensionäre suveniiride tootmisse kaasata.”

„Ah et kohe nii lasid öelda?” turtsatas Kalle naerma.

„Vat see vigur, justament,” kinnitas Olev Räim ja noogutas. „Ise seisin juures ja lasin Marel paberilehe pealt ette lugeda, et tal midagi sassi ei läheks.”

„Kurat, Olev, sa oled nagu vene luuraja Stirlitz sellest luurefilmist „Seitseteist kevadist hetke”,” irvitas Karask imetlevalt. „Omal ajal sai Tihhonov Brežnevi Ljonjalt Stirlitzi osatäitmise eest Lenini ordeni rinda, sul võib ka lootust olla.” Olev Räim ei läinud kaaslase lõõpiva tooniga kaasa. Ta oli mõtlikult tõsine, kui ühmas:

„Kalle, ma ei võtaks seda asja sugugi naljana. Meie babiidiloo tagant paistavad kellegi väga mõjuka isiku kõrvad.”

„Mis seal arvata, Juurika poriseid jalajälgi terve ilm täis,” suskas Karask vihaselt.

„Kui see vaid nii oleks,” mühkas Vigur umbmääraselt ja pöördus autoaknast välja vaatama. Mööda sadamakaid patseeris rohelistes mütsides piirivalvepatrull, automaadid risti rinnal. Kakukesel ei jäänud öeldu märkamata ja järsult pöördus ta taha vaatama.

„On sul mingid andmeid, oletusi? Oled sa ehk „naabrimehega” rääkinud?”

„Sa mõtled major Looganit?” päris Olev nägu krimpsutades.

„Muidugi teda, keda siis veel. Ise ütlesid, et pidite suured semud olema, naised koos kooliõpetajad ja puha,” iroonitses Kalle. Olev Räim pööras pilgu aknast, ohkas ja vaatas peainseneri kooliõpetajalikult korralekutsuva pilguga:

„Sulle, Karask, on Singi lollid kombed üsna kergelt külge jäänud.” Nähes, et oponent tahab vastu vaielda, tõstis muhulane vaigistavalt käe ja jätkas: „Venelastel on vanasõna „Peksa omasid, et vaenlased kardaksid”, mis sinu ja Singi puhul hästi kehtib.” Kalle Karask tahtis midagi öelda, kuid vanema mehe pilk ja terav silmavaade sundisid teda vaikima. Torsakalt pöördus ta esiklaasi vahtima. „Omasid võib peksta küll, kuid asja pärast, muidu tekitad salavaenlasi, kes hiljem hambad säärde löövad,” kostis tagaistmelt õpetlikult. Peainsener Karask mõistis, et kõik öeldu oli õige ning see omakorda lisas trotsi, kuid samas ta teadis, et püügiosakonna ülem Olev Räim oli tänases olukorras ainuke mees, kellele toetuda. „Kalle, ära korda oma mentori vigu,” jätkati seljatagant õpetussõnu. „Sink ei ole loll mees, kuid üsna tihti kipub tema ego maha kriipsutama seda positiivset, mida ta on korda saatnud. Vaja on paindlikkust, diplomaatilist kavalust.” Teravalt lõikas Kalle hinge vanema kolleegi kasutatud sõna „mentor”, nagu ta ise polekski mees, kuid jälle pidi ta nentima, et Vigur polnud midagi valesti öelnud. Muidugi oli Sink talle mentoriks, kes igati turgutas tema karjääri, edutas peainseneriks, olgugi et kõrgharidus oli alles omandamisjärgus. Kui aga teisest küljest vaadata, siis küllap oli ta näidanud, et on selles ametis kolhoosile ja Singile igati vajalik mees, õigustas Kakuke end sisimas. „Kalle, meil tuleb seda suppi kahekesi helpida, sellepärast ei ole mõtet aega asja ees teist taga teravustele raisata,” lõpetati monoloog tagaistmelt. Kalle Karask sai endast võitu ja pöördus uuesti taha vaatama.

„Küllap, Olev, on sul õigus,” neelas ta solvumise alla. „Kuid Loogani mainimine ajas närvi mustaks. On teine kui kanasitt saapakanna küljes − haisu pole, kuid lahti ka ei saa.”

„Major teeb oma tööd,” ütles muhulane vaikselt, „teeb seda tööd, milleks on riigi poolt seatud.”

„On seatud, on seatud,” kordas peainsener vihaselt, „tülitab, tüütab ja värbab ilmsüüta inimesi.”

„Meie sinuga, ja ilmsüüta?” muigas Vigur tagaistmel. „Kuule, seda juttu, mida pajatad, ei usu sa ise ka.”

„No vähemalt ei ole me rohkem süüdi kui ükskõik kes teine,” jätkas Kalle jonnimist.

„Mida sa seal värbamisest rääkisid?” päris Vigur erksamal häälel, peainseneri jutt oli muutunud huvitavamaks. Karaskil ei olnud kaotada midagi. Nagu Olev ütles, tuli neil vankrit koos vedada ja nii ta rääkiski oma Kesva sööklas toimunud kohtumisest major Looganiga.

„Ah nii on lood,” ühmas püügiosakonna ülem arupidavalt, „siis ikka sind ka.” Nähes Kalle Karaski üllatunud pilku, jätkas Vigur arutlevalt: „See kinnitab veel kord mõtet, et asi peab olema palju sügavam, kui meie seda arvata oskame.”

„Palju sügavam?” kordas Kalle ja laiutas esiistmel käsi. „Minu pea seda sunnikut küll ei võta, mida on meist veel saada?” Samas meenus talle majori lause: „Minu huvi te ei peagi teadma.” Tol ajal tundus see kelkimisena, kuid praeguseks oli omandanud hoopis teise varjundi.

„Küll aeg annab arutust,” kohmas Vigur ja peitis märkmiku jope sisetaskusse. „Peaksid ajaloost mäletama, et KGB leiab ükskõik mida või keda, isegi siis, kui seda olemas ei ole.” Veidi aega valitses vaikus, mida häiris vaid auto katusele trummeldavate kevadiste vihmapiiskade tants.

„Kuule, Olev, ennist jäi meil jutt pooleli. Mida sa hiidlaste jaoks välja mõtlesid?” päris Kalle ja ta nägu kiskus juba eelnevalt muigele. Püügiosakonna ülem maigutas suud, kratsis korraks kõrvatagust ja tegi pähe ilmsüüta näo.

„Hiidlastega, hiidlastega,” kordas Vigur nagu meenutades, „hiidlastele ma helistasin ja just Kaju Andresele.”

„Kaju Andresele?” päris Karask imestunult. „Nende varustusosakonna ülemale? Mis tema asjasse puutub?” Olev ei teinud küsimust märkamagi.

„Helistasin Andresele jah, oleme tuttavad. Kunagi, kui ma veel kalakombinaadi liinis töötasin, oli Andres seal varustajana ametis ning eks meil oli ikka üks ja sama töömure.” Vigur vaikis hetke nagu kunagisi aegu meenutades ja jätkas: „Noh, helistasin Andresele ja pärisin, et tema on nagu eluaeg olnud varustajavurhvi mees, ehk oskab head nõu anda.”

„No kuule, Olev, sinu asjad käivad küll eemalt-kaugelt läbi. Mitte ei oska arvata, mida võiks üks varustaja arvata kolhoosiesimees Uni-mäe Aadu korterimahhinatsioonidest.”

„Ega ma siis seda tema käest küsinud,” muigas Vigur ja otsis välja taskuräti. Mees nuuskas hoolega nina ja jätkas juba lõbusamalt: „Kirjeldasin talle oma onutütart Mallet, kes saatuse tahtel vene ohvitseriga abiellus ja nüüd Riiga elama maandus. Sõjavägi eraldas neile kolmetoalise korteri ja mind huvitas, kas 22 158 rublast ja 56 kopikast piisab selle sisustamiseks?”

„Ah nii ütlesid kohe,” turtsatas Kalle naerma ja päris, „aga miks siis just sellisest summast?”

„See vigur ning see asi, mõtle nüüd ise ka midagi,” muigas Olev.

„Aga muidugi,” kopsas peainsener endale käega otsaette ja pupsus naerda. „Hiidlaste mööbliarve oli täpselt sama suur.”

„Näed, tubli poiss, aru said,” aasis Vigur kiitvalt. „Täpselt nii palju maksis Angola püügirajooni ülema kolmetoalise korteri sisustus Riias.”

„Ah sa mait,” laksutas Karask imetlevalt keelt. „Vaata, see on ikkagi teine tase kui meie oma Saaremaa õlle ja suitsuangerjaga.”

„Tase on teine,” soostuti tagaistmelt, „distants on väiksem.”

„Mis distants?” imestas Kakuke.

„Riia on ikka palju lähemal kui Moskva,” jätkas Vigur, tehes pausi ja oodates, kas vestluskaaslane mõikab. Nähes Karaskit õlgu kehitamas, jätkas muhulane: „Nagu sa ise väga hästi tead, asub kogu kalamajanduse virtsahvt Moskvas, kust kamandatakse kogu Nõukogude Liidu kalatööstust. Muidugi on väga hea omada sooje suhteid kõrgemas ešelonis ning selles osas on Sink suure töö ära teinud, au ja kiitus talle, kuid …” Jälle tegi Vigur väikese mõttepausi, et jätkata: „Moskva on kaugel ja neile oleme meie üks mingi perifeerias asuv ettevõte sajast samasugusest üle terve Liidu. Riias asub aga Kalamajanduse Valitsuse Balti basseini keskus, mis tegeleb kalapüügiekspeditsioonide organiseerimisega Aafrika läänerannikule. Riiga sõita on palju lühem maa, pealegi oleme siin üks neljast osalejast. Oled nõus?” pöördus Räim näppu tähtsalt püsti ajades otse Karaski poole. „On suur vahe, kas olla neljandik või siis sajandik.” Vigur langetas pilgu ja mässis jopehõlmad külmakartlikult ümber keha. „Hiidlased tabasid asja üsna kiiresti ära,” lisas ta nina kõrge kaeluse varju peites.

„Me oleme Aivariga tihti arutanud,” ühmas Karask mõtlikult, „et niipea, kui Angolas on tegu segaekspeditsiooni või muude soodustustega, on hiidlaste ühele või kahele laevale alati roheline tee. Helistame Moskvasse, vahel käime kohal, lubatakse, aga kui aeg kätte jõuab, on hiidlastel kaks laeva soodusrežiimil, meil üks või pole sedagi.”

„Seda minagi ja seda enam, et baaslaevad on enamus Balti basseini omad ning ekspeditsiooniülem, kes kohapeal seadusi ja korraldusi teeb, samuti samast katlast,” kostis summutatult jopekaelusest. „Singi ego aga ei luba suhelda madalamate meestega kui Moskva kalamajanduse ministeeriumi omad. Siit ka järeldus: pikem distants hajutab võimalused või mida kõrgemale ronid, seda hõredam õhk ning oled tüki lähemal taevastele käskijatele. Aga sealt on käskudel ja korraldustel maa peale jõudmiseks pikk tee tulla ning alati ei tarvitsegi need kohale jõuda.” Auto aknale koputati, sadamamehed andsid märku praami peale sõitmiseks. Üllatunult käivitas Kalle mootori ja liikus paigast. Jutuajamise käigus polnud ta märganudki, millal järjekord nendeni jõudis.