Читать книгу Avameri 2. Kalamehe mõrsja - Lembit Uustulnd - Страница 5

Viimane püüginädal ei hellitanud. Jälle oli käes aeg, mil merevee temperatuur ei soodustanud kala parvedesse kogunemist ja seda just nüüd, kui Roobakul oli jäänud ihaldatud 2000 tonnist, mida Jaak oli salamisi lootnud välja püüda, puudu 42 tonni. Tänaseks oli resultaat palju kaunim, kui Jaak varemalt oodatagi oskas. Plaani oli ületatud ligemale 32 protsenti, mis eeldas kopsakat preemiat nii meeskonnale kui ka kaptenile. Salamisi lootis iga mees, et kõik see kajastub Las Palmases väljamakstavas valuutas, kuid järjekordne kontori radiogramm, mille Volmer meeskonnale messis ette luges, jahutas ülemeelikud tunded ja tekitas meestes masendust.

„Raadio SRTR Roobaku kapten Volmer.

Avaldan siirast tänu ja tunnustust nii Teile, Jaak Aleksandrovitš, kui ka kogu Roobaku meeskonnale kolhoosi juhatuse, parteikomitee ja ametiühingu nimel eriti väljapaistvate püügitulemuste eest lõppeval reisil. Teie tõhusa töö tulemusena on SRTR Roobaku viimases kvartalis kala väljapüügilt esikohal. Õnnitlen südamest! Laeva püügilt mahavõtmise kuupäeva ja suundumise meeskonna vahetuseks Luanda sadamasse teatame hiljem. Luban välja maksta valuuta 90 rubla pai kohta.

Parimate tervitustega RKK Sink.”

„Mida kuradit see peaks tähendama?” katkestas püügimeister Kama vaikuse, tõusis laua tagant püsti ja laiutas vihaselt käsi. Isegi Vigri vuntsid olid nördimusest sorgu vajunud, kui ta seal raevukalt seisis ja õigust nõudva pilguga kaptenit puuris. Nördimus oli suur ja nüüd ei hoidnud keegi end enam tagasi, süüdistusi sadas nagu rahet nii kolhoosi kui ka tasapisi kapteni suunas.

„Tee ja rüga, orja ööd ja päevad, lubatakse Las Palmast ning siis keeratakse asi päeva pealt persse,” karjus vihane ja näost punetav madrus Tüür, kargas püsti ja istus siis jälle närviliselt oma kohale tagasi. „No mina sellise sigadusega küll nõus ei ole.” Mitmed solvunud pilgud puurisid kaptenit, kes laua taga istus ja pöidlaid keerutas. Ei olnud Jaagul kerge vaigistada ka endas pead kergitavat solvumist ja pettumust, veel enam selgitada kolhoosi juhatuse sellist käitumist meeskonnale.

„Kurat võtaks, see oli ikka vägev õnnitlus küll eriti väljapaistvate püügitulemuste eest,” mõmises madrus Kula ning pööras oma suurt pirnikujulist pead küsivalt ühele ja teisele poole. Solvunud melu tõusis väga valjuks ja üha rohkem saadeti etteheitvaid pilke kapteni suunas. Jaak tunnetas, kuulis ja nägi kõike seda, kuid kahjuks polnud tal meestele midagi lohutavat öelda. Karjuda sõimu ja etteheiteid kontori aadressil, ühineda kogu selle kisakooriga, olgugi et ta seda tõepoolest soovis, ei saanud Jaak endale lubada. Ta oli kapten. Tema kohus oli leida olukorrast väljapääs − seda enam, et Roobaku meeskonnale oli tõepoolest ülekohut tehtud. Paratamatult oli nüüd jälle see koht, kus tuli endalt küsida: olen ma ikka õiges ametis?

„Ja mida peaks tähendama summa 90 valuutarubla pai peale? Need on ju päris sandikopikad,” päris madrus Jaanus Piknik, keda nime pärast Kestvaks Suguühteks kutsuti. „Ma mäletan,” jätkas ta loendavalt sõrmi kõverdades, „et Ristna peal, eelmisel reisil, oli väljapüük 1600 tonni ja Palmases maksti pai peale 120 rubla valuutat.” Küsivalt vaatas ta ringi, paljud saatusekaaslased noogutasid nõusolevalt.

„Äh, paramgid veel,” ütles rahulikul häälel pootsman, kes oli seni vaikides ja hajameelselt vanu ajalehti lehitsenud. „Saabgid kiiremini koju ja jääb ka 90 önnetut valuutarubla karmani. Luandas pöle nende Angola kvanzadega mitte sittagi pääle hakata, vöib kodus tapeedi asemel seina kleepida.” Draakoni lause oleks nagu säraka bensiini lõkketulle valanud, nördinud kisa ja lärm tõusis pilvepiirini. Mani pani lehe rõhutatult kõrvale, kuulas, muie suul, tükk aega kolleegide valje sõnavõtte ja küsis:

„Olete köik ää karjund, mis teitel karjuda oo? Laske nüüd kaptenihärral ka midagist ütelda.” Melu vaibus, kõigi pilgud koondusid kaptenile. Aeglaselt tõusis Jaak Volmer laua tagant püsti. Seis oli selline, et ta ei osanud kusagilt pihta hakata, ometi pidi ta kaptenina need õiged sõnad leidma. Jaak tõmbas sõrmedega läbi juuste ja otsustas alustada ringiga:

„Mehed, esiteks tahan ma tänada kõiki tubli töö ja kordaläinud reisi eest.”

„Päh, paljas kiitus ja ainult sõnad, ei miskit muud,” põlastas madrus Tüür nägu krimpsutades ja lõi tüdinult käega. Laksti tabas teda pootsmani müks kuklasse ja kuuldus tõsine sosin: „Löuad! Kuule, kui räägitakse.” Seekord ei olnud pootsmani vaates enam naeruteragi ja selline pilk sundis madruse pominal suud sulgema.

„Tunnistan, et ilma teie abita poleks reis kindlasti õnnestunud − seda enam, et mulle oli see kaptenina esimene. See nüüd selleks, aga kui soovite minu arvamust, siis leian, et Roobaku meeskonnaga on käitutud inetult. Reisiplaanis lõpetamine Luandas, siis radiogramm suunamisest Las Palmasesse ja nüüd jälle Luandasse, kuid nutulaulu ma siin laulma ei hakka. Ma ei luba midagi, kuid juba täna saadan radiogrammi ja pärin aru sellise käitumise põhjustest.” Jaak vaatas ootavalt ringi ja nähes, et küsimusi ei ole, lahkus messist.

„Päh, lubadused kontorist ja lubadused laevas – üks põhulõugade punt kõik,” vingatas madrus Tüür ja tõusis, et messist lahkuda.

„Äi, Miku, ma saa soost aru küll,” vangutas pootsman kaasatundvalt pead, „eks ma ise ole ka noor olnd. Nüüd läheb su augukeste teooria köik vett vedama ja nädalapüksikesi pöle ka kuskist vötta.” Nukrale meeleolule vaatamata kiskus nii mõnegi mehe nägu naerule, kui nad vihast punetavat muhulast vaatasid.

„Pootsman, sa oled ikka täitsa loll,” turtsus madrus sappi, „ise jääd ka kõigest ilma.” Draakon sasis oma musti kräsus juukseid ja ajas siis näpu õpetlikult püsti:

„Kas sa, Mikukene, siis ei tea, mida nee valuuta kasutamise eeskirjad ütlevad?” Muhulane ei vaevunud vastama, vaid ronis vihast puhisedes ja madrus Kula varvastel tallates laua tagant välja, saades viimaselt võmmu selga ja kaasa sõnad: „Käi, kurat, oma jalgadel.”

„Tähtsad paprid ütlevad, et valuutat antasse nöukogude meremehele mitte mingite materiaalsete väärtuste soetamiseks, vaid kultuuriliseks meelelahutamiseks, mille alla käib teatrite, kinode, muuseumide ja spordivöistluste väisamine.” Kõik panid tähele, et pootsman oli kusagilt oma keelepruuki uue sõna haakinud ja see tekitas elevust.

„Kust sina seda eeskirja nii hästi tunned?” päris Vigri vuntse ülespoole keerates.

„Jumal hoidku küll, Kaarel,” imestas Mani tehtult, „kas sa siis üldse tähele äi pand, mida Talinas meitele see prillidega saks säält KGB-st instrueerimisel ede luges?”

„Miks ma siis ei pannud,” õigustas Vigri valjul häälel, „mul jäi täpselt meelde, et Las Palmases pidi meid iga nuka taga ootama ideoloogiline vaenlane, keda ei tohtivat mitte karta, vaid talle tuli kohe vastulöök anda.” Siis lõi traalmeister käega ja lisas kurvalt: „Paraku jäävad olude sunnil nüüd ideoloogilised võitlused ära, Angolas ju puhta omad poisid.” Pootsman noogutas soostuvalt:

„Ma pidi soole üsna mitu korda küünarnukiga ribidesse toksama, sest soo norskamine hakkas varjutama lektori könet, kes vahtis mitu korda läbi prillide nönda uduselt soo poole. Küllap sa selle öige koha maha magasid.” Lülitudes teisele lainele, jätkas pootsman energiliselt: „Kontor lubab, kontor keelab, aga meitel oo taarist töö ära teha – köik see mees nüüd noodakasti, öhtaks peab noot lapitud olema, sest kodumaa oodab meitelt veel viimaseid ponnistusi sangarliku töö rindel.”

„Ja nüüd kõik pootsmani järel kui üks mees väisake meie noodakasti,” aasis Markoni, kes tekimeeste järel messist välja lonkis.