Читать книгу Avameri 2. Kalamehe mõrsja - Lembit Uustulnd - Страница 6

Kapten Volmer istus kajutis laua taga ja tundis ennast süüdlasena. Olgugi et selliseid otsuseid tehti maal, mitmete tuhandete kilomeetrite kaugusel kontoris, oli tema meeste silmis ikkagi see kõrgeim kohalik võim, kes esindas kolhoosi juhatust. Kõigile oli selge, et kapten ei saanud otsustada, millisesse sadamasse laev meeskonna vahetuseks suundub, kuid see ei takistanud mehi arutamast: „Näed, Koti Sass oma Ristnaga suunati Las Palmasesse, aga meid Roobakuga Luandasse. Nojah, mis seal rääkida, Sass on Sass, aga Volmeri-poiss alles noor nolk − pole tal oskust kontoriga suhelda ega ka vastavat autoriteeti.” See oli kibe tõdemus ning sundis ikka ja jälle otsima põhjusi, miks nendega nii käituti. Aga võib-olla oli asi ajas – torkas mõtteuid peas. Angolast Las Palmasesse teeb 17 päeva ülesõitu, aga Luandasse, olenevalt püügirajoonist, 1−2 päeva, sama ka tagasi. Kokku ligemale kuu püügiaega vähem, mis teeb päevanormiga korrutades keskmiselt ligemale 500 tonni kala miinust. Jaak arvas olevat põhjuse leidnud, tõusis erutatult laua tagant ning jalutas silda ja peatus kaardilaua taga. Hajameelselt silmitses ta lauale laotatud püügirajooni kaarti. Kapteni pilk langes lõuna pool asuvale nootade kalmistule, mille akustik oli pliiatsiga tihedalt viirutanud. Kolja ristplanšett oli endiselt kaardil. Siiani oli neil õnneks läinud − olude tõttu polnud seni tarvidust rohkem riskida, kuid tänane tuuletu ilm ja merevee temperatuur viitasid sellele, et kala võis jällegi asuda ainult korallide rajoonis. Paraku naasid Volmeri mõtted tüütu järjekindlusega ärajäänud Las Palmase reisi juurde ning varem leitud põhjus ei tundunud üldsegi enam tõene. Kui oleks tahetud kalapüügiaega kokku hoida, miks seda siis Ristnaga ei rakendatud. Äng ja solvumine lõid Jaagu peas tirelit, ta ei suutnud paigal püsida ja jalutas roolimaja tiiba. Vaade troopiliselt sinisele merele rahustas närve. Päike küttis armutult, kõrgel erksinises taevas keerlesid suulad, kriisates aeg-ajalt solvunult, sest kala polnud. Püügilaevad lossutasid triivis nagu kari kolhoosi lehmi, kes mäletsedes suvist ilma nautisid. Tegelikult polnud ju häda midagi – lõppude lõpuks, nii või naa, saab see reis mõne päeva pärast läbi ja ees ootab … Siinkohal tabas Jaak end ehmatusega mõttelt, et mis teda kaldal ees ootab – kui aus olla, siis mitte midagi. Saima oli ta juba ammu peast ja meelest visanud. Daša − kes teab, kus temagi on ja millega tegeleb. Nii et kiirustada polnud kuhugi, kuid selgust pidi saama. Otsustavalt laskus ta raadioruhvi, sättis ennast Markoni küsiva pilgu all laua taha istuma, võttis ette puhta radiogrammiblanketi ning asus seda kindla käega täitma.

„Jaak, panid sa tähele, et kahel viimasel radiogrammil oli erinevusi?” päris Laubre Peeter suitsu läites.

„Muidugi oli erinevusi,” turtsatas Volmer pahaselt. „Mõlemas meid õnnitleti, kuid ühes saadeti Las Palmasesse ja teises Luandasse.”

„Mitte ainult,” muigas Markoni kavalalt ja rehmas käega suitsupilve laiali.

„Tohoh, mis siis veel?” pöördus kapten imestunult radisti uurima. Peeter nipsutas tuha suitsu otsast kasutatud kondenspiimapurki, enne kui vastas:

„Esimese saatis peainsener Karask, teise kolhoosiesimees Sink.”

„Mida see siis peaks tähendama?” viskas Volmer pastaka pahaselt lauale. „Kas üks käsi ei tea, mida teine teeb?”

„Küllap käed teavad, aga Sink oli vahepeal väga tõsiselt haige. Pealegi kogu see babiidiafäär takkapihta, nagu sa tead. Küllap tahetakse meid patust kaugemal hoida, et mitte lisada kolhoosi kontole uusi prohmakaid.”

„Taga targemaks,” vihastas kapten ja tõukas tooli järsult lauast eemale. „Kurat, ega meie süüdi ole, et Olhonil ei osatud oma kraami ära peita.” Markoni kustutas koni konservipurgi kaanele ja teeskles raadiožurnaali lappamist.

„Noh, mina ka ei tea,” kehitas ta silmi peites õlgu, „kuid raadioeetris liiguvad jutud, et kolhoosis on asjad väga tõsised.” Otsustavalt pöördus Volmer uuesti laua juurde, haaras blanketi ja asus seda kindla käega täitma.

„Raadio RKK Sink.

SRTR Roobaku meeskonna nimel tänan kõrge tunnustuse eest, mis väljendub nii meie suunamises vahetuseks Luanda sadamasse kui ka paile eraldatud minimaalses valuutakoguses.

Parimate soovidega

SRTR Roobaku KP Jaak Volmer.”

Lugenud veel kord teksti, ulatas Jaak radiogrammi radistile, kes pani prillid ninale ja uuris kirjutatut. Siis võttis ta prillid eest, vaatas küsivalt kaptenit ja päris arupidavalt:

„Jaak, kas see pole ehk liiga järsk? Sink selliseid asju ei kingi.” Volmer tõusis toolilt, lükkas selle korralikult laua alla ja vaatas Laubre Peetrile otse silma.

„Vaata, Peeter, ma võin küll sule sappa saada, kuid meeskonna ees on mu südametunnistus puhas – vähemalt olen ma püüdnud asju õige rivi peale sättida.” Markoni istus töölaua taha ja vangutas kahtlevalt pead. „Litsid mehed need Vargamäe omad,” pomises ta klassiku sõnu, varnast kõrvaklappe haarates.

„Tead, Markoni,” muigas Jaak ja haaras raadioruhvi lingist, „sõitsin mõned aastad tagasi laevanduse suurtel kaubalaevadel, vedasime tehnikat, tsementi ja muud kila-kola Aafrikasse. Enamasti tulime Euroopasse tagasi tühjalt ning see andis meeskonnale hea võimaluse suures tühjas trümmis võrk üles panna ja võrkpalli mängida. Milline hea meelelahutus pikkadel igavatel merereisidel.” Kõrvaklapid kaelas, jäi radist huvitatult kuulama. „Ühel päeval tuli aga laevandusest radiogramm,” jätkas Volmer endisi aegu meenutades, „milles seisis mustaga valgel: keelata laevade trümmis võrkpalli mängimine. Seda sellepärast, et mingil alusel oli õllesoe motorist pallist mööda hüpanud ja peaga raudseina tabanud − töötrauma missugune.” Kapten astus üle läve ja peatus veel korraks: „Nii ka meie kolhoosis, et võib-olla peaks seoses babiidiafääriga kalapüügi üldse ära keelama.”

Oli selge ja ilmne, et vee temperatuur ei andnud võimalust kalal parvedesse koguneda. Mõtlikult oli kapten jälle kaardiga silmitsi, kui akustiku sassis pea kaardilaua lambi valgusringi ilmus.

„Jaak Aleksandrovitš, siin rajoonis kala ei ole, merevee temperatuur alla 27 plusskraadi siin ei lange.” Rjabuškin vakatas, oodates kapteni reaktsiooni. Endiselt uuris Jaak süvenenult kaarti, mõeldes sellele, et akustik Rjabuškin oli mõne nädalaga tugevasti muutunud. Muidugi ei saanud Saulusest Paulust ja kindlasti poleks Jaak usaldanud meest viinapudeliga kahekesi jätta, kuid Nikolai võbelev ja ärev pilk, mis varem meenutas peksasaanud vana peni, oli muutunud normaalse inimese silmavaateks. Akustik oli täitnud oma lubaduse ja maganud tervelt 12 tundi järjepanu pärast nende esimest õnnelikku nootamist kalmistul. Muidugi ei olnud nende järgnevad nootamised kõik õnnelikud ja seda ei saanudki nõuda, kuid asjad olid kindlalt liikunud paremuse poole. Kuidagi oli juhtunud nii, et pärast iga nootamist kaasas kapten ka Nikolai tehtu analüüsimisse. Endise sõjaväelasena tundus Rjabuškinile selline lähenemine võõras. Tema oli harjunud käske saama, neid täitma ja hiljem kuulma enda aadressil kriitikat, kuid Volmeri ärgitusel hakkas Rjabuškin tasapisi avanema, tuues esile puudujäägid oma töös ja vihjates delikaatselt meeskonna vigadele, tegemata seejuures erandit ka kaptenile. Kui Volmer hilines nootamiskäskluse andmisel, siis seda ta ka akustikult kuulis, kuid see oli rüütatud vormi, mis kõlas umbes nii: „Jaak Aleksandrovitš, millegipärast kala kiirendas oma liikumist kahe sõlme võrra ja see tähendab, et kui oleksime osanud seda ette aimata, oleksime pidanud alustama nootamist 200 meetrit varem.”