Читать книгу Ta ujub siiski - Lembit Uustulnd - Страница 5

PEAAEGU ET ELUST ENESEST

„Kuule, Papa, ma panin oma lusika supi sisse ja see upub sinna täitsa ära!” teadustab minu kolmeaastane tütretütar ning oma sõnade kinnituseks tekitab köögilaual kohaliku tähtsusega tsunami. Kaks ilmsüütut sinist silma sihivad mind üle laua. „Eks ju, lusikas on rauast?” Tuleb nõustuda, tõepoolest on kõik eelpool öeldu õige, kuid ma tean, et sellega ei ole küsimused lõppenud. Tõttan teisele poole lauda loodusõnnetuse tagajärgi kõrvaldama. Väike neiu on jõudnud kogemata küünarnuki taldrikusse toetada ning ütleb, filosoofi ilme näol: „Aga Papa, sinu laev on samuti rauast, aga näe, supi sisse ei upu.”

„Mitte supi sisse vaid merre,” parandan automaatselt, koristades lapiga laualt supilaineid. Tegelikult on küsimus täiesti filosoofiline, sest merel võib samuti supi sisse sattuda ja see on juba tüki tõsisem supp kui see, mis praegu laual lainetab. Ühiste jõupingutustega koristame õnnetuse jäljed, vahetame rokase pluusi puhta vastu, nõutame potist uue portsu söömaaega ja nohistame uuesti suppi neelata.

„Aga Papa, vaata, kui pisike on minu lusikas!” Pea viltu, sihitakse söömariista, millelt supp seekord õnneks küll taldrikusse niriseb. „Ja kui suur ja raske on sinu laev ja… ja lusikas näe upub, aga laev ujub.” Öeldu kinnituseks kaob lusikas jälle supi sisse, filosoof ise on aga ülimalt õnneliku näoga. Ohkan, tõusen ja tõttan jälle teisele poole lauda.

„Linda, ära sodi. Toiduga ei mängita, söö korralikult!” Päästan lusika uppumissurmast ja pühin väikese neiu näpud supist. Vahepeal on vestluspartneri mokad veninud hirmpikaks ning ta pomiseb solvunult:

„Papa, ma ei sodi ja ma ei mängi ka, aga näe, lusikas ikkagi ei uju ja ankrut pole sellel ka.”

Paar päeva hiljem mängivad tütrepojad mereröövleid ning kuulen, kuidas noorem, Tõnn, röögatab:

„Laeva ninas, anna köied kaldalt lahti, tõsta ankur üles ning madrus Mats, mine laeva tagaotsa!” Kõik see riivab mu kõrva. Õigluse huvides peatan meeletu rünnaku vaenlasele ning pärin:

„Poisid, mis te arvate, kas tõelises laevas oleks ka keegi aru saanud, mida te siin käsutasite?”

Vaprad mereröövlid vahivad teineteise otsa ja kehitavad õlgu. „Nina on see, mida te nokite, kui matemaatika ülesanne välja ei tule – laevas on vöör. Samuti ei ole laevas köisi, paelu ega muud sellist, on otsad, ja ei tõmmata ega tõsteta ankrut, vaid hiivatakse. Mis puutub aga tagaotsa, siis teate ise küll, kellel või millel see on – laeval on ahter.” Mehed vahetavad pilke. „Korrektses merekeeles oleks teie käsklus pidanud kõlama hoopis nii: vööris – anna otsad, pootsman, hiiva ankur, ja madrus Mats, marss ahtrisse!” Oma esinemisega olen välja meelitanud küsimuste laviini.

„Papa, Papa,” kiirustatakse läbisegi pärima, „kuule, kes see pootsman veel on, mispärast just otsad tuleb anda ja kellele need anda tuleb, kuule… kuule, vöör ja ahter ja siis veel tüürpoord ka ja seekel…”

Õhtul hiljem, kui uljas supilusika ujutaja ning vahvad mereröövlid on päevatööst väsinuina kosutavasse unne suikunud ja mina haigutusega pooleks võitlen end „Aktuaalse Kaamera” uudiste lõpuni, hakkab järsku peas ringiratast tiirutama üks tuttav lausekatkend: „…ja ankrut pole tal ka!” Ja siis sähvatab majakaplingina läbi mu uniste ajude üks idee, mis mõtisklemisel hakkab võtma üha selgemaid piirjooni. Vähemalt mulle näitasid eelmise päeva sündmused, kui kaugeks ja tundmatuks meie lastele, aga võib-olla ka meile endile, on jäänud meri, laevad ja see töö, mida selles erilises keskkonnas tehakse. Kunagi peeti Eestit uhkusega mereriigiks, meie esiisad sõitsid merd viikingipurjede all ja olid kuulsad üle terve Euroopa, aga nüüd – ankrut pole tal ka… Laeva jaoks on ankur see vahend, mis peab aluse turvaliselt iga ilmaga paigal hoidma, aga meri, meretraditsioonid ja teadmised merest peavad olema selleks ankruks, mis meid siin Läänemere kaldal püsida aitab. Vaat nii arvan mina ja sellepärast saigi kirja pandud see raamat.