Читать книгу Ta ujub siiski - Lembit Uustulnd - Страница 6

OOTAMATU MEIL

Tervitusi Sindi kantsi vapratele kaitsjatele!

Kallid kaimud, olen sunnitud suure kurvastuse ja vihaga teatama, et svenssonite röövretked meie randadesse on muutunud üha sagedasemaks. Eriti ülbeks on läinud Ojamaa asehalduri hertsog Magnuse mehed ja nii see enam kesta ei või. Oleme külavanematega seda asja kärajatel arutanud nii üht- kui teistpidi ning nüüd on sündinud otsus, et svenssonitele tuleb koht kätte näidata ja selgitada mõõgaga meie rahumeelset poliitikat. Seepärast annan teile, vaprad Sindi ja Paikuse pojad, teada, et kevadkuu kahekümne kaheksandal päeval, just noore kuu loomise ajal, on meie malev Väinajõe paremale kaldale latgalite suure asula Riia juurde kokku kogutud ning ka teie maleva saabumine oleks igati oodatud ja teretulnud. Loodan, et selleks ajaks saan oma laevastiku ilusasti purjede alla ning ka pealaeva Taara Silja pardad tihendatud. Sindi maleva pealikutele on koikohad sisse seatud minu lipulaeva parematesse kajutitesse ning saladuskatte all võin lisada, et retkele on kaasa võetud palju magusat mõdu ja rosinatega küpsiseid ja moosekante, kes oskavad sikusarvest valju seakisa välja meelitada, ning terve ports uhkeid ja kauneid tantsutüdrukuid. (Viimane uudis on mõeldud ainult teie kõrvadele.) Seepärast, kallid kaimud, korjake kokku kõik kanged mehepojad, teritage mõõgad, varuge nooli ja odasid ning me näitame svenssonitele, et Maarjamaa pealt pole uljaste, tugevate ja julgete meeste sugu veel otsa lõppenud. Mingem siis koos ja koputagem tugevalt Rootsi Kaarli uksele ning nõudkem selgitust, sest mis nad siis tulevad meie hoovi peale tüli norima? Jään teie kirjatuvi ootama.

Parimate soovidega Saaremaa Lembut, laevastiku päälik.

Lõunakaare tuul andis ilusasti minna. Taara Silja vöödilised purjed olid mõnusalt punnis ning ahtri taga koondusid pardiritta ülejäänud kümme Saaremaa Lembuti laevastiku alust. Nad kandsid ühtekokku vähemalt kolmekümmet kahurit ja meeskonnad nende pardal olid saanud tubli väljaõppe. Meeste tuju oli hea ja sõjakas. Eelmisel õhtul Väina jõe kaldal oli lõkketule valguses ja manatark Juskuse toimetamisel ohverdatud valge mullikas, kes oli kukkunud paremale küljele, ning see tõotas mereretkele head õnne. Sindi maalinna noor vanem Mats, üks käsi roolil ja teine silmadele tõstetud, uuris hoolega silmapiiri, mille taha oli mõne hetke eest sukeldunud päikeseketas, värvides taeva purpurikarva. Kusagil selja taga oli noor kuusirp end upitanud Sõrvemaa metsade kohale ja viimane asjaolu ei tahtnud sugugi meeste plaanidega kokku sobida.

Lembuti ärgitusel oli kavatsetud pimeduse varjus ootamatult maabuda svenssonite Ojamaa randades, kuid selge öö ja kuuvalgus, olgugi et nõrk, kippus vägisi trumpe vaenlase kätte mängima. Murelikult sihtis Mats oma pea kohal süttivaid tähti ning heatahtlikku pilku ei jätkunud tal ka noore kuusirbi jaoks.

„Sindi kantsi noorvanem tundub üsna murelik olevat,” ütles masti varjust roolimehe juurde astunud Saaremaa suurvanem ja laevastiku päälik Lembut ning kohendas oma mõõka vööl. Haigutades ja oda otsaga kukalt sügades lonkis lähemale ka Matsi noorem vend Tõnn, keda tema ülima rahu pärast võis ainult kadestada.

„Mis nüüd murelik, aga selge ilm ei ole meie sõber,” ei tahtnud Sindi noorvanem oma kahtlusi avalikult tunnistada.

„Tegelikult pole hullu,” jätkas Lembut puureelingule toetudes. „Muidugi oleks kottpimedal sügisööl tüki parem rünnata, aga nii kaua me enam oodata ei saa, svenssonid on läinud juba liiga ülbeks ja see nõuab karmi karistust.”

„Just, just, karmi karistust,” korrutas haigutades ka Tõnn ja toetus odale. „Ega siin kusagil mingit söögipoolist ripakil pole?” päris ta ringi vahtides. Lembut muigas. Sindi vennaksed polnud talle võõrad. Tõnni võime vaba aega söömistegevusega täita polnud kellelegi uudiseks, kuid vaatamata sellele oli Sindi vanema noorem võsu taplusväljal igati mees omal kohal.

„Pange vööris purjesid juurde,” hõikas Saaremaa päälik ettepoole, kus esimese masti alt kostis meeste valju juttu ja naerupahvakuid. Käsk sai kiiresti täidetud. Lembut vaatas hindavalt merd, siis taevast.

„Uurisin ise ja lasin ka Juskusel loodusmärkide pealt vaadata,” jätkas ta. „Hommikuks, kui Ojamaa äärde saame, peaks paks udu väljas olema ja siis ei tähenda kuusirp enam mitte midagi.” Ja järsku oligi udu kohal. Mats roolis laeva, nägemata merd, maad ega taevast, ning ootamatult olid tema kõrvalt kadunud nii noorem vend Tõnn kui ka saarlaste päälik Lembut. Külm pilv mähkis kõik endasse ning ainult korraks vilksatas läbi uduloori noorkuu kollakas helk. Mats tundis, kuidas külm ta hinge haarab ning hirm nagu kassipoeg püksisäärt pidi üha kõrgemale ronib. Kuhu nüüd tüürida, kui kaugel on Ojamaa kallas, millal purjesid vähendada? – kõik need küsimused vilksatasid läbi roolimehe pea. Ta hakkas hüüdma, karjus appi, kuid udust ei tulnud vastuseks piuksugi. Äkki ilmus hallist pilvest suure täies purjes sõjalaeva siluett nagu viirastus ja kihutas otse Taara Silja poole. Polnud kahtlust, tegu oli rootslastega, kes olid kusagilt haisu ninna saanud, et Lembuti laevastik on saabumas. Mats keeras meeleheitlikult rooliratast vasakule ja karjus valju häälega ette vööri poole: „Parema parda kahurid valmis panna!” Aga Sindi noorvanem märkas ehmatusega, et tema pingutustele vaatamata ei tahtnud laev kuidagi pöörata ja jätkas kangekaelselt ohtlikul kursil. Svenssonite läheneva laeva siluett muutus üha suuremaks. Juba võis märgata tekil toimetavaid mehi ja pardas avanevaid kahuriluuke.

„Kui nüüd jõuaks kogupaugu enne ära panna, kui rootslased seda teevad,” vasardas ärev mõte noore mehe peas. „Laadida, sihtida ja...” röögatas Mats ning nägi, kuidas rootslaste kahuritorudest sähvatasid leegid ja suitsupahvakud välja. Midagi raputas Taara Siljat ja Sindi noorvanem tundis, et tekk kadus jalge alt. „Tõnn, kus sa oled?” röögatas ta ja püüdis haarata roolist.

„Oh issand, küll on loodus seda last ikka elava kujutlusvõimega õnnistanud!” kuulis Sindi noorvanem läbi udu. Ta ei suutnud mõista, kuidas see hääl nii tuttav tundus. „Lembut, Lembut, rootslased on meil jälil,” pomises ta veel inertsist ning ajas siis silmad pärani. Ta nägi, et istub, padi kaenlas, magamistoa põrandal, ning märkas, et tema kohale olid murelikult kummardunud pidžaamas isa ja öösärgis ema. Isal olid juuksed sassis ning prillid poolviltu ees, ta ajas end sirgu ja porises siis pahaselt: „Ja see Papa ka veel oma tobedate meilidega.” Ema ei öelnud midagi. Ta sasis korraks poja juukseid ja aitas vapra mereröövli voodisse.

„Mis kell on?” päris Mats uniselt. „Kell on kolm, maga!” sosistas ema ja kattis „noorvanema” hoolitsevalt tekiga.

„Emme, vaata, et sa mind õigel ajal äratad, bussijaamas peab pool tundi varem kohal olema.”

„Maga nüüd, maga,” ohkas ema, kustutas tule ning jättis koridori ukse praokile.

„On see nüüd kõige parem idee, neid päris omapäi sinna lubada?” porises isa voodil istudes ja poetas prillid öökapi nurgale.

„No kuule, kes siis meil omal ajal kogu aeg sabas jõlkus,” lausus ema, kustutas tule ja puges teki alla.

„Aga ikkagi välismaa,” pomises isa rahulolematult ja uniselt. „Läti nüüd mõni välismaa,” vastas ema rahustavalt ja pigem ennast veenda püüdes, sest kõrvalpadjalt kostis juba vaikset nohinat.