Читать книгу Ta ujub siiski - Lembit Uustulnd - Страница 7

REISILE

Bussijaam oli hommikust siginat-saginat täis ning kell posti otsas näitas, et bussi väljumiseni on veel pool tundi.

„Noh, mida me siis nüüd siin passime,” porises Tõnn pahaselt, istus potsti pingile ja asus juba kolmandat korda „Harry Potterit” üle lugema. Matsi kärsitu loomus oli ka kõik teised kodust varem välja meelitanud, või nagu isa tavatses öelda: „Mats jookseb alati sündmustest pool tundi ees!” Ema lohutas tavaliselt, et parem pool tundi varem kui viis minutit hiljem, mis Matsi puhul oleks kindlasti ka paika pidanud, kuid... See kuid-sõna oli seotud sellega, et kui Professor – nii kutsuti Matsi koduses sõnapruugis – kuhugi varem kohale saabus, ja nii oli see enamasti alati, siis jäi tal nii palju aega üle, et ta jõudis süveneda mingitesse teistesse probleemidesse niivõrd, et kõik muu ümberringi kippus ununema. See viimane seik andis isa Kallele, kes ameti poolest oli kooliõpetaja, võimaluse alati lisada: „Mis abi on sellest, kui lidud teistest küll pool tundi eespool, aga pärast ikka viimasena kohale sörgid?”

„Elu ei ole spordivõistlus,” arvas ema Rita ja sasis Matsi helevalget juuksepahmakat.

„Emme, emme, juua tahan,” piuksus Linda, kes teadis hästi oma pesamuna-õigusi ning piilus kavalalt oma juuksetuka alt ema poole. Muidugi ei jäänud tal märkamata bussijaama söögipaviljon, mille vitriinid olid maiustustest kirjud, ning sinnapoole ta emmet kättpidi tirida püüdiski.

„Pole üldse paha mõte,” arvas ka Tõnn, lõi plaksuga paksu raamatu kinni ja tõusis. Saiad söödud, limonaad joodud, oli kogu pere jälle joone peal bussi ootamas ja sealt see lõpuks tuligi.

„Euro-Lines,” luges Mats valjult ja teadustas: „Euroopa liinid.” „Mis Euroopa liinid?” päris Tõnn üllatunult ning vaatas küsivalt ema otsa. „Lätti sõidame ju.”

„Läti, mees, on ka Euroopas,” teadis vanem vennas öelda ja seda täie kindlusega. Professori nime oli Mats saanud sellest, et sel hetkel, kui lugemine selgeks sai, tekkis tal kustumatu huvi ajalehtede vastu. Isa aga arvas, et oleks ikka tore, kui õpilane Viik kohustuslikku kirjandust sama hoole ja armastusega uuriks. Paraku teadis Professor kõiki maailma sündmusi, poliitikauudiseid ja ühiskonnakroonikat kellapealt ja peast, kuid ilukirjandus, see oli valdkond, millega tutvumine tõi nutumaitse suhu. No ei olnud Matsil ilukirjanduslikku soont ja muinasjutud – no mis kasu on nendest, kui tõelises elus midagi sarnast iialgi ei juhtu! Seepärast eelistas vanem vennas lugeda ajalehti, kuid salaarmastus oli temalgi – autod. Viimastest võis Mats lõputult rääkida ja vastavaid raamatuid, mida oli koju kogunenud juba kümnete kaupa, pidevalt uurida. Kui teised lapsed käisid lugemissaalis koomiksi-raamatuid lugemas, siis Professor laenutas järjekordse „Tehnika Maailma” numbri ja juurdles uue Honda Clarity vesinikul töötava mootori üle.

Voolujooneline tumehalli värvi uhke buss peatus, lasi pahinal uksed valla ja inimesed välja. Automaatselt nagu linnutiivad avanesid ka pagasiluugid ja valge särgi, tumeda lipsu ning halli peaga bussijuht aitas poistel reisikotte paigutada. Mehel oli rinnas silt nimega Mati.

„Teil on ikka võimas sõiduriist!” ei suutnud Mats oma vaimustust talitseda. „Scania firma kaheksa-silindriline sissepritsimismootor, võimsus 320 hobust, kiirust arendaks kuni 130 km/h, aga 100 peal on piirang ees.”

Onu ajas ennast üllatunult sirgu, lükkas prillid otsmikule ja tunnistas spetsialisti.

„Ära tüüta töötegijaid,” ütles ema Rita Matsi varrukast eemale tirides. „Ei, ei tüüta mitte sugugi,” kostis bussijuht muiates, langetas prillid ninale ja ulatas Matsile käe. „Väga meeldiv profiga tutvuda, minu nimi on onu Mati. Kuidas on asjatundja nimi?”

„Mats,” vastas Professor ja ta hääles oli tunda teatud rahulolu. „Kuidas on meie bussil lahendatud amortisatsiooni-probleemid, kas tegu on...?” Rohkemaks ei olnud Matsil mahti, sest ema kiirustas teda bussi peale ronima.

„Minu selja taga on kohad vabad, istuge sinna, küll me tee peal räägime,” teatas bussijuht, pilgutas poistele silma ja asus pileteid kontrollima.

„Ärge võtke endale nuhtlust kaela,” soovitas ema Rita. „Mats jõuab rohkem pärida kui sada inimest vastata.”

Onu Mati muigas, heitis prillide tagant kõrvalpilgu poistele, kes end istmetele sisse seadsid, ning arvas, et küllap saadakse hakkama. Ja siis pahisesid uksed jälle kinni ning buss liikus paigast. Viimane, mida poisid aknast nägid, oli ema lehvitav käsi ja nutuvõru ümber väikeõe Linda suu. Buss libises sujuvalt läbi Pärnu tänavate ja oli peagi linnast väljas põldude-metsade vahel.

Riiga jõudmine võttis ligemale 2,5 tundi aega ning viimase poole tunni jooksul oli Matsil vahtimist, nii et pea hakkas ringi käima.

„Vaata, Tõnn, vaata,” müksis ta küünarnukiga väikevenda, kes „Harry Potterit” lugedes oli tukkuma jäänud, „see on ju Lincoln Escada ja see... see on Audi 08.”

„Noh, ja siis, las olla,” porises Tõnn, keeras külge ja nohises edasi. „Riias liigub palju kalleid autosid, ikka hulga rohkem kui Tallinnas või Pärnus,” lausus onu Mati tahavaatepeeglisse silma pilgutades. Kahe tunni jooksul olid mehed jõudnud juba paljusid asju arutada. Onu Mati oli mõnus mees ja äge bussijuht, ta oli sõitnud ringi paljudes Euroopa riikides. Lõpuks jõuti bussijaama. Vaatas Mats mis ta vaatas, uuris ka Tõnn, kuid Papa moodi meest ei paistnud kusagilt. Nähes poiste kõhklevaid nägusid ja ebalust, päris onu Mati: „Noh, mehed-vennad, kas on midagi viltu, mõistus otsas?”

„Privet, rebjata,” kõnetas üks võõras naerul näoga tüsedavõitu onu poisse. „Võ Mats i Tõnn, jesli ja ne ošibajus.” Mats ja Tõnn vahetasid pilke ja kehitasid õlgu, vene keelt mehed ei osanud. Ainuke tuttav asi, mida võõra jutust võis aru saada, olid poiste endi nimed. Ja enne kui onu Mati sai tõlkima asuda, kõnetas võõras poisse inglise keeles: „You are Mats and Tõnn. My name is Andrei and I am an agent. Master sent me to pick you up and bring on board the Silja Festival.” Inglise keelega oli asi juba pisut lihtsam. Tegu oli Andreiga, kes oli agent ning Silja Festival käis ka jutust läbi. Nii Mats ka Tõnnile tõlkis ja siis jätsid nad onu Matiga nägemist ning, seljakotid õlal, hakkasid Andrei järel autoparkla poole astuma. Tõnn piilus uut tuttavat altkulmu ja põnevusega, nii et see ei jäänud ka Andreile märkamata. Jõudnud auto juurde, tegi mees uksed lukust lahti ja päris Tõnni käest: „What’s up?” Poisid istusid tagaistmele.

„Kuule, kuule,” müksis Tõnn vanemat venda ja päris juhti rooli taga piisates poolsosinal: „Küsi, kas tal püstol ka on.”

„Püstol?” imestas Mats, kuid püüdis siiski tõlkida. „Do you, do you have a...” Aga selle koha peal sai ka Matsi keeleoskus otsa ja ta vehkis käega ning tegi suuga pahh-pahh. „Kuule,” pöördus ta arusaamatuses noorema venna poole, „miks tal püstol peab olema?”

„Ise kuulsid ju, mees ütles, et on agent, ja milline agent see ilma püstolita ringi liigub,” oli Tõnn põnevil. „Pealegi, kui tahad teada, siis püstol on inglise keeles pistol, püss on gun ja automaat jälle machine gun.” Kõike seda, mis puutus relvadesse, teadis noorem vend paremini. Nagu Papa ütles, oli Tõnn ihult ja hingelt militarist. Juba varasest noorusest meeldisid talle püssid, mõõgad ja automaadid. Kui ta just ninapidi mõnes huvitavas seiklusraamatus ei olnud, siis jooksis ta naabripoistega ümber maja, mängides sõda ja kindlustades kaitsevööndit vaenlase vastu.

Tema lemmikarvutimänguks oli „Call of Duties” ning sealt pärinesid ka tema ingliskeelsed oskussõnad. Aga onu Andreil ei olnud aega vastata – Riia linna liiklus oli tihe ja närviline. Peagi vuhisesid nad ühe, siis teise silla alt läbi ja juba paistiski Silja Festivali sini-valge korpus, mis kõrgus reisisadama kohal. Oli ikka pirakas küll! Laev oli valge ja siniste triipudega ning külje peale oli suurte tähtedega maalitud „Tallink”. Onu Andrei sõitis otse kaile ja aitas vennaksed autost välja.

„Kuule, see on kõrgem veel kui meie koolimaja,” ütles Tõnn alt üles silla poole vaadates. Mehed imestasid ja vaatasid, vaatasid ja imestasid, kuni nende juurde saabus tunkedes noormees. Onu Andrei rääkis midagi jälle vene keeles, mille peale noormees haaras telefonitoru ja helistas kuhugi.

„Härra, kapten, siin vahimadrus Kask, teie juurde on kaks külalist koos agendiga, kas luban nad laeva?” Saanud ilmselt jaatava vastuse, andis vahimadrus Kask käega märku, et tee on vaba, ja soovis ilusat päeva ning soovitas kasutada paremas poordis asuvaid lifte. Poisid läksid koos onu Andreiga läbi suurte raudväravate ja üle metallsilla ning olidki sügaval laeva kõhus. Avanev autotekk oli nii suur, et oleks vabalt mahutanud kaks poiste jalgpalliväljakut. Vasakut poolt pesti parasjagu tuletõrjevoolikutest, mille surve oli selline, et ohoo-ohoo. Üks vuntside ja tõsise näoga mees, kellel olid jalas kummisaapad ja seljas veekindel ülikond, astus ligi ja päris, miks kõrvalised isikud viibivad autotekil, kui seda pestakse. Saanud Andreilt ammendava vastuse, saatis ta poisid lifti uste juurde.

„Kujutad ette, üheksa korrust,” imestas Tõnn numbreid uurides, „meie koolis on ainult viis.”

Väljunud liftist, läinud koodlukuga uksest sisse ja roninud veel ühest trepist üles, seisid poisid ukse taga, millel oli kuldne silt „Mas