Читать книгу Pingevaba elu - Лео Бабаута - Страница 9

Taoismis on põhimõte, mis on Lääne inimese mõistusele keeruline: Wu Wei. Sageli tõlgitakse seda kui „mittetegemist” või „tegutsemiseta olemist”. Mina eelistan mõelda sellest kui oskusest mõista, millal tegutseda ja millal mitte.

Säärane lähenemine on meile kui Lääne traditsioonilise „tegudeühiskonna” liikmetele raskesti mõistetav. Meie kultuur hindab tegutsemist ja tegevusetus külvab kõhedust. Selline elustiil on paljude eluprobleemide juurteks. Me ponnistame sageli lihtsalt seetõttu, et mitte tehes tunneksime end ebamugavalt.

Kas on üldse võimalik mitte tegutseda? Sõna-sõnalt mitte. Isegi kui me ei tegutse, siis me sellegipoolest istume või seisame. Samas, tegutsemine tähendab tavaliselt aktiivset tegevust, sageli mõne eesmärgi suunas või mingil kindlal põhjusel.

Seega, kui me jätame eesmärgid kõrvale ja lihtsustame põhjusi, toob see kaasa nii mõnegi seni vajalikuna tundunud tegevuse ärajäämise.

Meil on äärmiselt raske sellist kontseptsiooni omaks võtta. Me tahame olla produktiivsed. Sõnal „passiivsus” on niivõrd suur negatiivne alatoon, et me pelgame mitte tegutseda. Meie kultuuriruum suhtub põlgusega laiskusesse. Ja kuna me tunneme kohustust, siis teemegi asju, mis ei ole vajalikud, ja seame endale küsitava väärtusega eesmärke.

Mis oleks, kui me lõpetaks ära enesele hinnangu andmise läbi oma saavutuste? See, millised me oleme, jääb alati olulisemaks sellest, mida me teeme. Püüdkem mitte midagi teha. Kas või viie minuti jooksul. Mis juhtub? Me muutume rahutuks, soovime avada arvutiekraanil uue akna, kontrollida e-kirju, lugeda uudiseid, rääkida kellegagi, täita mingit ülesannet. Sedamoodi tunneme me end selle viie minuti jooksul. Mis juhtuks aga siis, kui me loobuksime tegevusest terveks päevaks?

Kui me jätame kõrvale võltsvajadused, -eesmärgid, -ootused ja -põhjused, siis jääb tegemata suur osa tegevustest, millega me praegu tegeleme. Järele jääb palju vaba aega, tühjus, mida saame täita üksnes vajaliku, loomuliku ja ilusaga.