Читать книгу Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda - Leo Kunnas - Страница 2

“Üks küsimus veel,” kuulsin kommodoori jälle minu poole pöörduvat, justkui vahepealset pikka mõttepausi poleks olnudki. “Sinu toimikus on kirjas, et lapsepõlves olid sinu loomupärased psii-võimed kõigest üheksakümmend viis ühikut, mis on isegi alla keskmise. Kuidas on võimalik, et sa oled praeguseks nii kaugele jõudnud?”

“Ilmselt on tegu mitme asjaolu kokkusattumisega. Olen ise ka püüdnud mõista ja analüüsida, millest see võib tuleneda, aga ma ei saa väita, et oleksin kaugeltki selgusele jõudnud.”

“Milliste asjaolude?” ei jäänud kommodoor minu umbmäärasevõitu vastusega rahule.

“Pean siis üsna kaugelt pihta hakkama,” alustasin veidi kõhklevalt. “Ma olen kõige noorem brigaadikindral Vo Nguyen Giap VIII kuuest lapsest. Kindral oli siis seitsmekümne kuue aastane, olin viimane laps, keda tal lubati võtta; mu isa sai selleks eriloa, sest nagu te kindlasti teate, seitsekümmend viis on juba üle kahesaja viiekümne aasta olnud siin piirvanuseks…”

“…mis on praeguseks ammu ajast maha jäänud,” katkestas kommodoor mu jutu poolelt sõnalt.“Teatud dogmad on visad muutuma, midagi pole teha. Laste võtmise lubatud vanusepiiri võiks väga rahulikult viie või isegi kaheksa aasta võrra edasi nihutada.”

Noogutasin. “Just enne, kui ma kaheteistkümneaastaseks sain ning kodust lahkusin ja lahingukooli läksin, jooksis mu isa veel kilomeetri alla nelja minutiga. Ning mulle tundus, et iga aastaga muutub tema taip hoopiski teravamaks, võib-olla sellepärast, et kasvasin ise suuremaks ja hakkasin maailma asjadest paremini aru saama,” jutustasin naeratades.

“Mu isa ja mu vanemad vennad Mohammad Saeed al-Faraj VI ja Rafael Eitan VIII olid minusse väga kiindunud. Mul vedas, sest olin Rafist ainult kaks aastat ja Mohammadist viis aastat noorem, nii saime olla terve aasta kolmekesi koos kodus, enne kui Mohammad lahingukooli läks. Mäletan hästi seda päeva, sest ma nutsin, aga mu isa ei karistanud mind selle eest. Nagu näete, olen üsna väikest kasvu, kaklesime mitu korda koos Rafiga suuremate poistega, kui need meile liiga tahtsid teha…” Jäin vait, sest taipasin, et olen teemast kõrvale kaldunud.

“Väga huvitav. See on üsna haruldane, et kolm last saavad korraga kodus olla,” vangutas kommodoor pead.

“Mu isal olid silmapaistvad psii-võimed, kakssada kakskümmend viis ühikut, nagu ka tema eelkäijatel kindralleitnant Vo Nguyen Giap VII ja kolonel Vo Nguyen Giap VI…” “Järelikult sama kolonel Giap, kes on „Psii-võimete ja nüüdisaegse sõja” autor.” See oli rohkem fakti möönmine kui küsimus.

“Jah. Sama kolonel Giap, kelle psii-indeks ühena esimestest inimestest ületas kahesaja ühiku piiri, kes juhtis kuuenda maailmasõja ajal erioperatsioone kaheksandas sektoris, teenis välja neliteist autasu, anti sõjakohtu alla käsu täitmata jätmise eest, mõisteti surma ja uuesti õigeks, sama kolonel Giap, kes hakkas uurima psii-võimete sõjalise rakendamise võimalusi ammu enne, kui meie teadlased sellega tegelema hakkasid, ning kelle brigaadikindraliks ülendamise esildise Maa Föderatsiooni president kolm korda tagasi lükkas,” täpsustasin.

“Kolonel Giap oli sõjakohtu all käsu täitmata jätmise eest? Tema eluloos see küll ei kajastu,” kergitas kommodoor kulme.

“Ei saagi kajastuda, sest ta mõisteti õigeks. See teadmine kuulub tema pärandi hulka. Mu isa kasutas seda näitena, kui ta selgitas, millised peavad olema sõduri moraalsed väärtused. Isa lasi mul üheteistaastasena kogu kohtuprotsessi läbi teha kolonel Giapi meelte kaudu ning osa saada tema mõtetest ning emotsioonidest protsessi ajal,” selgitasin.

“Isa lasi sul kodus lahinguarvutit kasutada? Kuidas on see võimalik?” Nähtavasti oli kommodooril täna imestamiste päev.

“Mu isa oli üks kahekümne viiest tuhandest vabatahtlikust, kes võtsid osa eksperimendist, mille mõtteks oli välja selgitada, millist mõju avaldab lapse arengule varane järkjärguline integreerimine lahinguarvutiga. Või on õigem öelda vastupidi, lahinguarvuti integreerimine lapsega. Sain endale lahinguarvuti juba kuueaastasena, kohe kui kooli läksin.” Mulle tundus, et kommodoor kuulab väga tähelepanelikult.

„Kellelegi pole saladus, et järsk integreerimine kaheteistaastasena lahingukooli minekul ei ole parim lahendus. Lahinguarvuti ei ole osa inimese loomulikust evolutsioonist, seepärast pole organism valmis äkiliseks sümbioosiks, mis inimese aju ja arvuti vahel aset peab leidma. Unetus, psüühilised probleemid ja isegi enesetapukatsed on lahingukoolis tavalised.” Mõistsin, et hakkan jällegi teemast kõrvale kalduma, korrutades iseenesestmõistetavusi, ning jäin vait.

“Mul on üks hea sõber, ta hüppas umbes saja meetri kõrguselt kaljult alla kiviplatoole. Õnneks oli talle kiiver pähe jäänud või oli ta selle pähe unustanud ning talle suudeti kiiresti esmaabi anda. Aga tema keha tuli täielikult regenereerida. Nagu saatuse irooniana salvestas lahinguarvuti kristalse täpsusega kõik, mis temaga juhtus, kogu šoki ja valu, mis kaasneb inimese vägivaldse surmaga, kui nii võib väljendada, loomulikult ka selle, mis järgnes pärast teadvuse kaotust,” rääkis kommodoor poolihääli. Tema nägu ei väljendanud midagi.

Järsku tajusin, et olen poiss, kes langeb, langeb keereldes läbi õhu, adudes meeletust koormast vabanemise tunnet, kuidas peaaegu seniidist paistev helesinine ja loojuv punane päike tekitavad kummalise värvidemängu valgel kaljupangal, kuidas kogu maailm ergab, nagu seda näeb mõnikord harva lapsepõlves, kuidas keha justnagu põrkab vastu maapinda, väga lühike, vaid osa sekundist kestev ülipikk hetk, mil närvilõpmetest tulvavate valuimpulsside hulk ületab aju taluvuse piiri ning inimteadvus kaob. Samas jätkab lahinguarvuti välivormi ja varustusse integreeritud sensorite kaudu ümbritsevast keskkonnast informatsiooni vastuvõtmist ning selle modelleerimist aistinguteks, nagu polekski midagi juhtunud.

Kui ma ennast taas iseendana tundsin, oli esimene pilt, mis mu silme ees avanes, kommodoori tõsiselt kohkunud nägu.

“Nagu näha, te olete… selleks võimeline,” ütlesin vaevaliselt. „Esimene ilma lahinguarvutita psii-kontakt on alati spontaanne, tekib iseeneslikult hetkel, mil mingi emotsioon on piisavalt tugev ja terav ning on olemas kanal, kuhu seda suunata, see tähendab, et on keegi, kes suudab selle vastu võtta. See on otse kolonel Giapi monograafiast. Olite surmale väga lähedal.”

“Ma tõesti ei tahtnud… sulle haiget teha, eriti sinu praeguses olukorras,” alustas kommodoor,“ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus. Oleksin pidanud seda ette nägema.” Arst polnud ehmatusest veel toibunud.

“See ei mõjuta kuidagi minu emotsionaalset seisundit. Kui olin Fort Deathrow’s, elasin läbi oma kõigi eelkäijate tähtsamad lahingukogemused, kaasa arvatud nende surma. Kõik nad, välja arvatud kolonel Anton Irv IV, kes lõpetas oma teenistuse 698. tankidiviisi staabiülemana ja sooritas üheksakümne kahe aastaselt seppuku, ning õppur Anton Irv III, kes sai surma viieteistaastaselt õppusel toimunud õnnetusjuhtumi tõttu, on langenud lahingutes või hukkunud teenistuses kahekümne viie kuni neljakümne kahe aasta vanusena, noorim, Anton Irv VI oli surmahetkel leitnant ja vanim, Anton Irv II kolonelleitnant. Ma olen sellega harjunud,” naeratasin taas.

“Vähe on neid, kes söandavad oma eelkäijate elude uurimisel nii kaugele minna. See nõuab ülihead sümbioosi lahinguarvutiga ja väga tugevat psüühikat,” märkis kommodoor. “Kuid mille eest sind Fort Deathrow’sse saadeti?” küsis ta seejärel. Selle küsimuse esitamist, kas varem või hiljem, olin oodanud.

“Kooli julgeolekurežiimi rikkumise, korduva loata viibimise eest väljaspool relvajõudude territooriumi ja ebaseaduslike kontaktide pärast tsiviilelanikega. Nii on sõjakohtu otsuses kirjas. Kui te juba nii põhjalikult selleks jutuajamiseks valmistusite, siis oletan, et nägite mu toimikus ka seda,” vastasin.

“Sa olid siis viieteistaastane?”

„Sain kuusteist täis, kui olin kartseris ning ootasin sõjakohtu otsust.”

“Jah, nägin seda. Mind huvitab, mis tegelikult juhtus?” päris kommodoor. Oli näha, et ta on oma kohkumisest üle saanud.

Libistasin parema käe sõrmedega masinlikult üle vasaku käe randme ning mu näpud puutusid vastu ebaühtlast armi, mis oli tekkinud loomulikul teel kinnikasvanud haavast. Verd oli voolanud ja voolanud ning Anna oli istunud mu kõrval hüljatud kosmodroomil ja vaikinud. Lõpuks oli tüdruk mu välivormi käise alla sikutanud ning esmaabisüsteem tööle hakanud. Tühine kriimustus võrreldes hilisemate haavatasaamistega.

Anna. Mul oli järjest raskem uskuda, et olin teda kunagi tõesti kohanud. Vaid arm vasaku käe randmel tuletas mulle meelde, et kõik polnud toimunud unes, unistustes, täielikult interaktiivses holoreaalsuses või mõne mu eelkäija elus.

Vaikisin mõnda aega. “Eelistaksin selle enda teada jätta, kui te lubate.”

Kommodoor taipas, et ta ei saa küsimusele vastust ja muutis teemat: “Kas Fort Deathrow on tõesti nii karm koht, nagu räägitakse?”

Mõtlesin hetke, mida talle vastata. “Te mõtlete õppurite alandamist instruktorite poolt või õppurite omavahelisi jõhkraid suhteid? Seda räägivad need, kes pole ise Fort Deathrow’s päevagi olnud. Kui relvajõududes on olemas koht, kus asjad käivad üheksakümmend üheksa protsenti määrustiku järgi, siis see koht on Fort Deathrow. Seal on väga head instruktorid ning iga jao kohta on kaks kasvatajat, mitte üks nagu tavaliselt, ning väljaõppe tase on selline, et kui ma pärast kahte ja poolt Fort Deathrow’s oldud aastat astusin kaheksateistaastaselt õppursõdurina teenistusse invasioonijalaväkke, ei olnud mul allüksuse kursusel vaja väga palju õppida ning tihti olin ise hoopiski abikoolitaja.” Tõmbasin korraks hinge.

“Fort Deathrow on koht, kus instruktorid ei karju õppurite peale isegi mitte riviplatsil. Seda pole võimalik teha, sest Fort Deathrow on kolmanda astme vaenuliku keskkonnaga planeet. On vaid kaks lahingukooli, Fort Deathrow kuuendas ja Tian Yao üheksandas sektoris, mis on sellises keskkonnas. Ainukesed korrad, mil ma seal lahinguvarustuse ja hapnikugeneraatori seljast võtsin, olid iganädalased põhjalikumad hügieeniprotseduurid, mida sai ette võtta ainult kolmekordselt isoleeritud ja julgestatud keskkonnas, ning see on ka ainuke koht, kus saab suu lahti teha ja üldse midagi verbaalselt väljendada. Suhtlemine oli võimalik ainult lahinguarvuti kaudu.

Kool on jaotatud üle kogu planeedi umbes viie tuhande mehelisteks õppebrigaadideks. Kui ma seal olin, oli komplekteeritud seitseteist brigaadi. Igal üksusel on oma õppekompleks ning polügoon, umbes kolmkümmend tuhat ruutkilomeetrit maapinnal ja kakssada kilomeetrit taevasse,” jätkasin oma jutustust elust Fort Deathrow’s.

“Raskusjõukoefitsent on seal Maaga võrreldes üks koma nelikümmend kaheksa ja gravitatsiooni tasakaalustajate kasutamine polnud lubatud. Alguses oli väga raske, tundus, nagu oleks kogu maailm järsku selga kukkunud. Seal, kus minu üksus paiknes, kõikus temperatuur ööpäeva jooksul keskmiselt ligi kaheksakümmend kraadi, miinus kolmekümnest kuni pluss viiekümneni. Fort Deathrow’s pole mitte ühtegi tsiviilelanikku.

Seal on ammoniaagipõhine biosfäär.Pean ütlema,et see on väga kaunis planeet, kirkad ja omapärased värvikombinatsioonid, seda peaks te nägema, tõesti, väga erinev hapnikukeskkonnaga planeetidest, erinevalt veel põhinevast elust on seal…” vakatasin, sest mõistsin, et räägin asju, mida MILNETist saab millisekundiga järele vaadata, kui vaid huvi on.

“Andestage, kaldusin teemast kõrvale,” katkestasin, kuid samas jätkasin, “tahtsin vaid öelda, et kui instruktorid saakski karjuda, poleks seda vaja, sest relvajõudude kriminaalkoodeks ei kehti seal piiratud, vaid täies ulatuses, mitte nii nagu tavalistes lahingukoolides, vaid koos detsimeerimiste ja kõige muuga. Seal ei tehta mingit hinnaalandust.”

“Ma ei ole kunagi oma elus detsimeerimist näinud,” tunnistas kommodoor.

“2634. jalaväebrigaad moodustati üle kolmesaja aasta tagasi. See on üks väheseid armee üksusi, keda pole detsimeeritud kogu tema ajaloo kestel,” ütlesin uhkelt.

“Kas teie üksust, ma mõtlen õppekompaniid Fort Deathrow’s, kunagi detsimeeriti?”

“Kaks korda. Ühe korra sattusin ma komandosse.”

“Komandosse? Mida see tähendab?” küsis kommodoor.

“Kooli argoo. Komando on juhuslikkuse põhimõttel valitud jagu, kes hukkamisi täide viib.”

“Mõistan või vähemalt arvan mõistvat, miks… minu surma läbielamine ei tekitanud sinus mingeid emotsioone,” märkis kommodoor.

Hingasin korra sügavalt sisse. “Õppida surma mitte kartma, see on osa meie kasvatusest varasest lapsepõlvest peale, sellele on relvajõudude moraal üles ehitatud. Fort Deathrow on aga koht, mis muudab surma suhtes lihtsalt ükskõikseks. Surmahirmu puudumine või õigemini selle pidev ületamine ning ükskõiksus surma suhtes on aga kaks väga erinevat asja.

Ükskõiksus surma suhtes võib teatud juhtudel olla lihtsõduri voorus. Aga allohvitserile, seda enam ohvitserile on see väga ohtlik, sest ükskõiksusest täieliku apaatiani on vaid lühike samm ning varem või hiljem võib see viia olukorrani, kus ülem, kes ei vastuta mitte ainult oma, vaid ka alluvate elude eest, ei suuda seda vastutust kanda. Võitlusvõimetu või hävitatud üksus ei saa enam täita ülesandeid,” selgitasin.

“See on põhjus, miks otsustasin läbi elada oma eelkäijate lahingukogemused, kaasa arvatud nende surma. Ma pole kunagi soovinud olla surma suhtes ükskõikne. Ma ei karda surma, aga see ei tähenda ükskõiksust. Püüan lihtsalt surmahirmust üle olla. See, et ma emotsioone välja ei näita, ei tähenda, et mul neid poleks,” selgitasin oma suhtumist surmasse.

“Ma mõistsin sind valesti,” ütles kommodoor mõtlikult.

Noogutasin.

“Mis tunne on olla detsimeeritavas üksuses?” päris arst.

“Kogu brigaad seisab riviplatsil valvel. Lipud langetatakse poolde vardasse, lippudel on seal spetsiaalne kaitsekate, sest muidu sööks happeline atmosfäär need kohe auklikuks. Süüdimõistetu seisab rivi ees. Loetakse ette sõjakohtu otsus, õigemini lahinguarvuti kaudu jõuavad sõnad otse teadvusse, need justkui kajavad peas.

Seejärel valib sõjakohtu esimehe arvuti juhusliku valiku põhimõttel detsimeeritavad, iga kümnenda mehe allüksusest, see tähendab umbes kaheksateist kuni kakskümmend meest õppekompaniist. Samamoodi valitakse kümnemeheline jagu, kes hukkamise täide viib. Siis antakse sõna süüdimõistetule, kes tavaliselt kamraadide käest andeks palub. Seejärel antakse detsimeeritavatele kümme minutit aega kaaslastega jumalagajätuks ning religioosseteks toiminguteks, ning kümme minutit seppuku sooritamiseks neile, kes eelistavad seda hukkamisele. Süüdimõistetule sellist võimalust loomulikult ei anta.

Siis lastakse ülejäänud detsimeeritavad ühekaupa maha, süüdimõistetu viimasena. Maha lastakse lähidistantsilt, kolmesaja meetri kauguselt. Kümme plasmalaengut selliselt kauguselt – järele jääb vaid molekulide värelus atmosfääris. Relvad on programmeeritud käsitsijuhtimisele, nii et päästikule vajutamine peab olema tõesti füüsiline, mitte lahinguarvuti kaudu väljendatud tahteakt. Pärast süüdimõistetu surma jõuab teadvusse ülema pöördumine, mis on alati väga tõsise sisuga.”

“Mille eest koolis nii karme karistusi määrati?”

“Tookord, kui ma komandosse sattusin, oli see argus lahinguväljal,” vastasin. „Paragrahv viisteist.”

“Argus lahinguväljal? Te olite ju alles koolis?” küsis kommodoor, hääles umbusk.

“Meie polügooni kõrval oli kvaasiintelligentsete kollektiivsete loomade pesa, umbes kaksteist kilomeetrit kõrge ja pesa jalamilt vaadates paarisaja kilomeetrise ümbermõõduga. Üldiselt olid need elukad taimetoitlased, närisid kohalikke, nii umbes neljasaja meetri kõrgusi sõnajalalaadseid taimi, kuid aeg-ajalt, kui meie tegevus polügoonil neid ärritas, muutusid nad vägivaldseks. Tookord oli asi selles, et kui elukad järjekordselt ründasid, jättis süüdimõistetu oma haavatud lahingupaarilise maha ja põgenes. Elukad jõudsid haavatu ära süüa, enne kui me suurema üksuse ja tankidega kohale jõudsime,” selgitasin.

“Fort Deathrow’s ei tohtinud kunagi üksi ringi liikuda, koolist väljas polügoonil sõltus sinu elu iga hetk lahingupaarilise, pooljao ja jao tegutsemisest. Näiteks mu lahingupaariline, õppur Toshio Kodama VII päästis mu elu vähemalt kolmel korral,” ütlesin neutraalsel toonil ja vaatasin arstile otsa mingit emotsiooni välja näitamata.

“Lõpuks kooli ülema kannatus katkes ning ta tegi sektori ülemale esildise, et sinna tuleb visata antiainepomm ja pesa maatasa teha. Selle peale saadeti Maalt föderaalse keskkonnaministeeriumi komisjon asja uurima. Eks nad uurisidki, kordagi tankist välja ronimata; nad olid vaimustuses ja tulid järeldusele, et elukatel on potentsiaali kolmesaja tuhande kuni miljoni aasta jooksul areneda mõistuslikuks eluvormiks ning loomulikult võeti loomad ja nende pesa looduskaitse alla.

Kamraadid viskasid selle üle nalja, et kui elukad söövad ära umbes kaheksakümmend õppurit aastas, mis oli meie brigaadi keskmine, siis jõuavad nad enne intelligentseks muutumist nahka pista kaheksakümmend miljonit õppurit. Ja kes garanteerib, et kui nad õppurite söömist juba nii pikka aega on harrastanud, siis pärast intelligentseks muutumist nad sellest kindlasti loobuvad?” Ma naersin.

Kommodoor vaikis taas tükk aega. “Ma kuulen, kuulen seesmiselt, et sa nutad,” ütles ta järsku.

“Kommodoor näeb mind läbi,” mõtlesin endamisi ning mind hämmastas, et ma ei tunne ennast seepärast üllatununa, häirituna või tasakaalust välja viiduna. “Järelikult on teil lisaks psii-võimetele ka väga tugev empaatiavõime,” möönsin.

“Ilma selleta ei saaks ma teenida laevaarsti ametikohal,” vastas ta ja naeratas omakorda.

“See oli minu süü, et Toshio Fort Deathrow’sse sattus,” alustasin. “Me olime koolis pinginaabrid kuus aastat, esimesest klassist peale, ja kui me ühel ja samal päeval lahingukooli läksime, said meist loomulikult lahingupaarilised. Nii tegime koos läbi kogu lahingukooli esimese astme, kolm aastat. See oli teise astme alguses, kui kõik juhtus. Toshio oli väga andekas arvutisüsteemide tundja, nende pere võttis ka samast eksperimendist osa, millest ma enne rääkisin. Juba neljateistaastaselt oli ta saavutanud täieliku sümbioosi oma lahinguarvutiga, mis on väga haruldane. Ta aitas mul murda kooli julgeolekusüsteemi ning korraldada asjad nii, et võisin territooriumilt vabalt välja pääseda, kui vaid soovisin, aga süsteem näitas samal ajal, et olen kohal.”

“Ei saa olla tõsi! Relvajõudude julgeolekusüsteemid on murdmatud,” katkestas kommodoor mu jutu.

“Teoreetiliselt murdmatud,” parandasin.“Pole olemas arvutisüsteemi, mida poleks võimalik murda. Seda ei tohiks kunagi unustada,” rõhutasin veendunult.

“Meid anti koos sõjakohtu alla. Toshiole oli see seda suurem häbi, sest tema eelkäijate hulgas oli kolm kindralit, sealhulgas kindral Toshio Kodama V, kes oli kuuenda maailmasõja ajal sektoriülem kaheksandas sektoris, kus oli teatavasti lahingute raskuspunkt. Toshio oli seitsme tähe kindrali järeltulija,” läksin oma jutuga edasi.

“Meil oli jäänud vaevalt pool aastat kooli lõpuni, kui toimus viimane detsimeerimine ja Toshio sattus detsimeeritavate hulka. Küsisin oma otsestelt ülematelt luba pöörduda kooli ülema poole, ja kui olin loa saanud, palusin, et mind määrataks Toshio asemele. Ülem näis olevat liigutatud, kuid ta ütles, et mitte kellelgi, kaasa arvatud relvajõudude juhatajal ja Maa Föderatsiooni presidendil, pole õigust detsimeeritavaid määrata või välja vahetada. Samuti ütles ta, et Toshio Kodama ei sure, Toshio Kodama VII asemele tuleb Toshio Kodama VIII. Igaüks meist peab oma saatusele vastu astuma. Minu saatuseks oli näha, kuidas mu parim sõber detsimeeritakse.

Enamik detsimeeritavaid sooritas kohapeal seppuku, see tähendab, et nad deaktiveerisid kaitseülikonna ja lasid endale plasmalaengu pähe. Toshio võttis oma relva ning läks üksi polügoonile. Mõne tunni pärast kuulsin kilomeetrite kauguselt, kuidas ta suri, sest me olime nii lähedased.

Toshio on ainuke õppur kooli ajaloos, kes on julgenud midagi sellist teha, sest tõesti, ma pole oma elus kartnud midagi rohkem kui Fort Deathrow polügoonil üksijäämist.” Tõmbasin korraks hinge, kuid kogusin ennast kiiresti ja jätkasin oma jutustust: “Kuus kamraadi ei pidanud õigeks või vajalikuks või ei julgenud seppukut teha ning ma olin üks neist, kes nad maha lasi. Siis lasime maha süüdimõistetu, kuid see, et Toshio pidi surema, oli mitte tema, vaid minu süü. See on ainuüksi minu süü,” kordasin vaiksel häälel.

“Sinna ei saa enam midagi parata,” ütles kommodoor.

“See ongi kõige hullem,” vastasin. “See on mind kogu aeg vaevanud.” Vaikisime mõlemad mõne aja ja meie vestlus soikus.