Читать книгу Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda - Leo Kunnas - Страница 4

“Kui teadvusele tulin, avastasin, et olen hospidali asemel hoopis ar’ashw’arhanghirite käes vangis,” võtsin ühe lausega oma saatuse kokku.

“Kuidas nad teid kohtlesid?” päris kommodoor kohe.

„Kas neis… teaduslikes uurimistöödes sellest juttu polnudki?”

küsisin vastu.

Arst vaikis.

“Vangi langes kokku kakssada seitse meest, täpsemalt kakssada kuus meditsiinikonteinerit ja Carlos. Päris lahingu lõpus lõikas laserkiir tal parema käe otsast ning ta tahtis teha seppuku, et mitte alla anda. Aga siis ta märkas, et pea kõik kamraadid on juba langenud või haavata saanud. Tal tuli mõte, et vaevalt ar’ashw’arhanghirid oskavad meditsiinikonteineritega midagi mõistlikku peale hakata, tõenäoliselt need avatakse ning haavatud surevad. Keegi peab vähemalt püüdma ar’ashw’arhanghiritele selgitada, millega on tegu, ning haavatutele oli vaja abi anda,” rääkis Carlos mulle hiljem.

„Kõik, kes me ellu jäime, oleme selle eest tänu võlgu kapral Carlos Martinez VI-le, sest kuidagiviisi õnnestus tal ar’ashw’arhanghirid niikaugele viia, et nad korjasid meditsiinikonteinerid kokku ega püüdnud neid ise avada. Carlos on kahtlemata üks paremaid ja vastupidavamaid sõdureid, keda eales olen kohanud. Ta suutis, käekönt jao meditsiinipaunas leiduvate vahenditega hädapäraselt tohterdatud, teadvusel ja võitlusvõimelisena püsida ning tegi tõesti kõik endast oleneva, et päästa nii palju kamraade kui vähegi võimalik.

Kuid ikkagi oli kahe ja poole kuu pärast elus ainult kuuskümmend kaks võitlejat, sest surid kõik, kes olid kaotanud elutähtsaid siseelundeid. Meil ei õnnestunud neid kaua elus hoida, kuna puudusid vahendid organismi regenereerimiseks. Meil olnuks vaja vähemalt pataljoni meditsiinipunkti varustust, kuid selle oli hiidlaine minema viinud, nii et meditsiinilises mõttes olime keskaega tagasi paisatud.

Meditsiinikonteiner on suurepärane, kuid selle energiast ja muudest varudest piisab vaid kolmekümneks ööpäevaks, sest see on mõeldud haavatute evakueerimiseks, mitte ravimiseks. Carlos leidis küll üle saja tühja konteineri koopast, kus ma olin oodanud koos neljakümne kahe muu kergelt haavatuga oma edasist saatust. Tänu sellele õnnestus raskemalt haavatud uutesse konteineritesse ümber paigutada ning mõned neist ka päästa, kuid lõppkokkuvõttes lükkas see vältimatut suremislainet vaid kuu võrra edasi. Meie lootused, et suudame vahepeal midagi välja mõelda, ei täitunud.

Ar’ashw’arhanghirid ei teinud meile kõige selle juures takistusi, vastupidi, nad püüdsid, nagu ma aru sain, meid aidata. Nende arstid meie mõistes diviisi või veelgi kõrgema taseme hospidalist käisid meid mitu korda vaatamas. Neil tundus olevat heal tasemel meditsiiniteenistus, kuid loomulikult oli see mõeldud nende, mitte meie ravimiseks.

Carlos ütles vaid, et ar’ashw’arhanghirid otsustasid pärast olukorraga tutvumist mitte sekkuda, sest see muudaks asjad ainult hullemaks, kuna kahe liigi elutegevus on väga erinev. Neile oli pärast esmakontakti inimestega tundunud täiesti uskumatu, et mõistuslik elu on üldse võimalik nii madala kehatemperatuuri ning niivõrd aeglase ainevahetuse korral, nagu on inimestel.

Te küsisite, kuidas ar’ashw’arhanghirid meid kohtlesid. Ausalt öeldes ei mingeid mõnitavaid avalikke demonstratsioone, piinamisi, meditsiinilisi katseid või geneetilisi eksperimente, mida mõned tsivilisatsioonid, keda me klassifitseerime humanoidseteks, kuuenda maailmasõja ajal meie sõjavangide kallal toime panid.

Meie improviseeritud primitiivset välihospidali ei saanudki klassikalises mõistes sõjavangide laagriks pidada. See paiknes usklike rajatud asulas või õigemini öeldes asula varemetes. Kraatrite järgi otsustades oli see õhust puruks pommitatud. Umbes viiele-kuuele tuhandele inimesele mõeldud asumis oli püsti jäänud vaid kaks hoonet.

Ühte neist, väiksemat neljakandilist rajatist, olid asunikud seal leiduva koli järgi otsustades kasutanud tõenäoliselt põllumajandusrobotite angaarina. Mõningate jõupingutustega õnnestus meil see elamiskõlblikuks muuta ning majutasime sinna kergelt haavatud. Konteinerid raskelt haavatutega paigutasime ovaalse põhiplaaniga kahekorruselisse hoonesse, mis ilmselt oli olnud kas kool, kultuurikeskus või mõlemad korraga.

Seal oli vaid kolm ar’ashw’arhanghirit, kes meiega tegelesid: ohvitser, meie mõistes laagri ülem, allohvitser, kes vastutas meie valve eest, ning üks sõdur, kes juhtis nende gravisõidukit ning täitis muid talle määratud ülesandeid.

Neile, kes liikumisvõimeliseks muutusid, jagas allohvitser välja kohmakad paksud käevõrud. Need, kellel käsi polnud, said jalavõrud. Mõlemaid sai avada ning sulgeda väga lihtsalt. Kõigepealt ta vabandas meie ees, et peab kasutama meie valvamiseks samasugust võtet, mida nad kasutavad oma kurjategijate puhul.

Seejärel selgitas ta, et need võrud on tehtud spetsiaalselt meile ning et need võimaldavad meil vabalt liikuda kahe klahi, see tähendab umbes saja kahekümne viie kilomeetri raadiuses, kuid selle rajajoone ületamisel võrusse monteeritud lõhkelaeng tapab meid. Võru toimis ka asukohamäärajana ning täitis veel üheksat vähemtähtsat funktsiooni, samuti sai sellega abi kutsuda. Ühe kaheteistkümnendiku klahi kaugusel määratud piirist muutus selle ääris roheliseks, mis ar’ashw’arhanghiritel on hoiatusvärv. Allohvitser selgitas veel, et kui keegi meist tahab oma pesast jäädavalt lahkuda, see tähendab surra, siis piisab võru avamisest ning surm saabub kohe.”

„Sinu toimikusse on märgitud, et sa valdad lisaks hiina ja inglise keelele ka ar’ashw’arhanghirite märgisüsteemi?” katkestas kommodoor mu jutu.

„Seda ei olnud isegi ilma lahinguarvutita kuigi raske selgeks õppida. Ar’ashw’arhanghirite märgisüsteem on tõesti väga lihtne. Selles on kõigest umbes kaks tuhat märki. Näiteks ar – suur, soe, õige, õiglane, korrastatud, süsteemne, punane ning veel kuus sünonüümi. Ashw – pesa, maja, kodu, kord, rahu, algus ning veel neli sünonüümi. Ar’ashw – ühiskond, riik, armee, moraal, distsipliin, kohus, kohustus. Minu teada rohkem sünonüüme pole. Arhanghir – mõistusega olend, elanik, asukas, tsivilisatsioon, teadus, religioon, usk, vastutus ning veel kuus või kaheksa sünonüümi, mida ma ei suuda ilma lahinguarvutita meelde tuletada.

Ar’ashw’arhanghir– see on kõik eelnev kokku. Nii nad ennast nimetavad. Nagu näha, võiks neid sõnu tõlkida või õigemini tõlgendada mitmekümnel eri viisil ja ükski poleks vale. Suure pesa asukad – see kõlab lausa uhkelt. Aga kas te teate, kuidas ar’ashw’arhanghirid inimesi kutsuvad? Ma mõtlen omavahelises suhtlemises, mitte ametlikus diplomaatilises asjaajamises.”

Kommodoor raputas pead. Tundus, et ka sellele küsimusele ei andnud teadustööd vastust. „Hal’atwak’laakh. Hal – surm, hukk, külm, lõpp, seisak, stagnatsioon, roheline ja veel neli-viis sünonüümi. Atwak – korratus, segadus, ebasüsteemsus, kaos, entroopia, põrgu, anomaalia ning veel kuus sünonüümi.

Laakh – vari, ebaloomulik olend, värdjas, kõhn, lapik, lame, koorumata jäänud muna.Ja mis tähtsust sel on, kui mitu sünonüümi veel? Ükski neist pole nagunii positiivne.

Hal’atwak’laakh– need oleme meie, inimesed. Külma kaose varjud – see on kõige viisakam väljend, mida sellest, andke andeks, sitast on võimalik välja võluda. Kõlab peaaegu luuleliselt. Igatahes palju paremini kui näiteks rohelise põrgu värdjad või stagneerunud anomaalsed ebardid. Ah jaa, sitt oli ka üks sünonüümidest, mis kuulus kaose ja entroopia juurde.”

„Väga huvitav,” pomises kommodoor omaette. „Samas loogiline. Ar’ashw’arhangirite loogika järgi muidugi. Hal – inimese normaalne kehatemperatuur on allpool nende taluvuspiiri. Atwak – individuaalne mõtlemine tähendab kaost. Ning laakh – nende meeltes paistame lapikute lamedate kokkupressitud olenditena, peaaegu varjudena. Vägagi loogiline. Kuid ma näen, et sa pole siiamaani oma emotsioonidest üle saanud,” kuulsin arsti toonis tõsist etteheidet.

„Sõdimine ongi emotsionaalne tegevus. Pole vahet, kas mõõkade, vibude ja kiviheitemasinate või lahinguarvutite, plasmakahurite ja antiainepommide ajastul. Pole vahet, kas laevad seilavad meredel või kosmoses. Uppumine merre või tühjusesse – hing läheb ikka ühtemoodi kinni, kui lämbuma hakkad. Sõjasse ei saa tuimalt suhtuda. Tuimusest on vaid sammukene võltsüleolekutundeni, see aga tähendab varem või hiljem vältimatut kaotust. Isa ütles mulle seda päeval, mil lõpetasin lahingukooli,” avaldasin oma arvamuse.

Kommodoor vaatas mulle pikalt otsa, kuid ei öelnud midagi.

„Olin üks esimestest, kelle konteineri Carlos lahti tegi,” jätkasin oma juttu. „Mu jalad olid läinud, aga üldiselt olin tegutsemisvõimeline. Vahel tundus, et jalad valutavad kohutavalt, kuid ajapikku harjusin sellega. Kummaline, et miski, mida sul enam pole, võib niiviisi valutada. Kuid mu mõlemad käed olid alles. See oli oluline: mehi, kes olid kaotanud ühe või mõlemad käed, oli palju rohkem kui jalutuid.

Mu lahingupaariline Audie, see tähendab kapral Audie Murphy VIII, oli hukkunud. Enne langemist jõudis ta lisaks minu ja veel kahe kamraadi elu päästmisele hävitada kolm vastase tanki ja viis soomukit. Kui tal lahingu lõpus laskemoon otsa sai, tappis ta kaks ar’ashw’arhanghirit isegi käsitsivõitluses. Võin teile kinnitada, et see on tõesti tõsi, 527. jalaväebrigaadi lahingupäevikus on see üks vapustavamaid episoode. Ta tegi sama uskumatuid tegusid nagu tema prototüüp Teises maailmasõjas.

Määrustiku järgi peab tavaolukorras õppursõduri lahingupaariliseks olema vähemalt kümme aastat teenistuses olnud kogenud kapral või allohvitser. Ekstreemsetes olukordades, milleks loetakse ka sõjavangi langemist, peab võimaluse korral õppursõduri aga oma hoole alla võtma vähemalt kakskümmend aastat teeninud vanemallohvitser.

Sina oled nüüd minu käed ja silmad. Nii ütles mulle meie pataljoni veebel ülemveebel Narasinha Singh XI, kui ta mu oma lahingupaariliseks määras. Soomuki tornikahuri laserkiir oli teda küljelt tabanud, mõlemad relva hoidvad käed maha lõiganud ning kõrvetanud näo lamedaks, ilma kulmude, nina ja huulteta maskiks. Tema silmalaud olid lihtsalt ära põlenud, silmad olid kadunud koos…”

Kommodoor katkestas mind järjekordselt: „Kas seesama Narasinha Singh, kelle prototüüp vallutas oma rühmaga Pakistani tuumaraketi stardiseadeldise India-Pakistani sõja ajal, ma ei mäleta enam kas 1965. või 1971. aastal?”

„Seesama.Ainult et see juhtus 2052. aasta sõja ajal, 1965. ega 1971. aastal Indial ega ka Pakistanil veel tuumarelvi polnud. Pakistani juhtimissüsteem läks hulluks ning vastas India olematule rünnakule. Nad jõudsid kolm raketti välja lasta, enne kui olukord kontrolli alla saadi. Delhi, Hyderabad ja Bangalore said tabamuse, 12 miljonit hukkunut. See rakett, mille Narasinha Singhi üksus hävitas, oli sihitud Mumbai linnale. Mumbai jäi alles ning hävis alles Suurinvasiooni käigus koos Maa 171 muu suurema linnaga…”

„Sa oled ilmselt tõsine sõjaajaloo huviline, et tead kõiki neid üksikasju ilma lahinguarvutita,” möönis kommodoor.

Naeratasin.„Mul on arvutiga tööjaotus paigas, ta jätab kõik meelde. Mina jätan meelde vaid kõige olulisema ning huvitavama. Kuid ausalt öeldes ei suuda ma enda ja lahinguarvuti teadvust enam teineteisest eristada. Praegu ma lihtsalt tunnen, et oluline osa minust on puudu, pole koos minuga.

Kõige hullem oligi lahinguarvuti puudumine. Ar’ashw’arhanghirid võtsid meie arvutid ära, kuid ma ei usu, et nad sellest mingit kasu said. Lahinguarvutitel on liiga head enesehävitusmehhanismid. Ma ei tea, kui palju ar’ashw’arhanghireid võis õhku lennata, kui nad meie arvuteid lahti koukida püüdsid. Seda nad pidid ju üritama?” püüdsin selgust saada.

„Üritasid,” kinnitas kommodoor, „siiamaani üritavad. Inimkonna suurima sõjasaladuse kallal on tehnoloogiliselt palju arenenumadki tsivilisatsioonid oma hambad murdnud.”

„Keegi, kes ei pruugi olla sõber, murrab kunagi meie suure saladuse oma hammaste asemel,” ütlesin mõtlikult.

„Tõenäoliselt keegi kunagi murrabki, aga mitte ar’ashw’arhanghirid,” jäi arst endale kindlaks.„Kasu seisukohast on sul aga õigus.Lahinguarvuti on nii konstrueeritud, et toimib ainult sümbioosis inimajuga. Keegi teine ei saa seda kasutada, ilma inimeseta on see kõigest tükike kasutut ainet.”

Rääkisin edasi: „Jalgade puudumine ei tundunud pooltki nii hull, pealegi sain endale varsti tehisjalad. Tagalakompanii ellujäänud võitlejad panid meie angaaris väikese töökoja püsti.Korralikke tööriistu, nagu ainemuundureid või massiduplikaatoreid me muidugi kusagilt ei leidnud.

Kõige nüüdisaegsem aparaat, mille kamraadid ühe hoone varemetest välja kaevasid, oli arvatavasti üle kolmesaja aasta vanune katkine programmjuhtimisega lihtmuundur. Võitlejad nägid selle kordasaamisega hirmsasti vaeva. Kuid sellega ei saa isegi ühte ainet teiseks muuta, kui näiteks molübdeeni või pallaadiumit või uraani pole, siis seda pole, ja kogu lugu. Ning soovitav toode tuleb sisuliselt käsitsi valmis disainida. Käsitsidisaini ei õpetata aga isegi kõrgeima raskusastme ellujäämiskursustel, nii et mitte keegi meist polnud sellega vähimalgi määral kokku puutunud.

Peagi selgus, et orgaaniliste ainetega töötamiseks ei kõlvanud see masinavärk üldse, keeldus lihtsalt disainitud programmi sisestamast. Ei jäänud muud üle, kui re-disainida vanade põllutöörobotite osi, mida seal küllaga vedeles. Nii sain endale mingi puuviljakoristusroboti jalad, nendega sai inimese moodi kahel jalal mööda maad käia, aga need võimaldasid ka ahvi kombel puuokstest kinni hoida. Tõsi, seda ei proovinud ma küll kordagi; ainuüksi käimaõppimine võttis mitu kuud aega, millest mulle piisas täiesti.

Saime kõvasti naerda oma kohmakate tehisjäsemete üle ning veelgi kohmakamate katsete üle neid kasutama õppida. Meie laager võis välja näha nagu ehtne tsirkus. Kui ar’ashw’arhanghiritel on vähegi huumorimeelt, said nemadki naerda omal, ar’ashw’arhanghiri kombel.

Kuid tegelikult oli asi naljast kaugel. Jäsemeid võib ju ajutiselt mingite metallist surrogaatidega asendada, kuid traadist soolikaid ei keera ning metallneerud kust ei tooda. Võitlejad surid koos konteinerite energiavarude lõppemisega.

Meie olukord oli igas mõttes täiesti lootusetu. Me ei teadnud, kas laevastikul üldse on meie olemasolust mingit aimu. Ar’ashw’arhanghirid tegid meile kohe alguses selgeks, et meid hukatakse, kui teeme mis tahes katse omadega kontakti otsida. Me ei pidanud seda tühjaks ähvarduseks, kuid oleksime kindlasti riskinud, olnuks sellest mingit kasu.

Olgugi et meie laevastik paiknes Paradise Valley lähikosmoses, oleks sisenemine lähiõhutõrje tegevusulatusse tähendanud neile enesetappu. Maaväe üksusi, keda võinuks planeedile paisata, rohkem polnud. Seega ei saanud laevastik meid aidata. Kosmoseportaali ehitamine, mille kaudu täiendavaid transpordilaevu koos üksustega kohale tuua, olnuks nii ebakindlates tingimustes pehmelt öeldes ülimalt riskantne.

Loomulikult me ei teadnud, mida admiral Nelson kavatseb ette võtta. Ainus, mida kindlalt teadsime, oli fakt, et rännak Fort Terminuselt Paradise Valleyle võtab peaaegu kümme aastat aega. Meil polnud mingeid andmeid, kas pärast meie lahkumist Fort Terminuselt on Paradise Valley suunas veel mingeid üksusi teele saadetud.

Neljandal kuul hakkasid toiduained otsa saama. Kui me operatsiooni alustasime, oli meil viie päeva kontsentreeritud hüpertoidu varu võitlejate käes ja viie päeva varu jalaväekompaniides. Veel kümne päeva varu asus pataljoni tagalakompaniis. Pataljoni varu viis hiidlaine minema, brigaadi kolmekümne päeva tagavara hävis suurplahvatuses.

Leidsime kavala lahenduse: Carlos selgitas ar’ashw’arhanghiritele, et inimestel on kombeks surnud maha matta. See komme tundus neile ülimalt kummaline, aga kuna nad ise on oma traditsioonid ja kombed lausa kultuseks muutnud, ei teinud nad takistusi. Lisaks sellele, et langenute jäänused said kokku kogutud ja viimsele teekonnale saadetud, kraapisime kokku ka kõik toiduvarud, mida meie kunagistel positsioonidel vähegi leida oli.

Paraku oli meie saak kesine ning, hoolimata karmidest säästuratsioonidest, olime neljanda kuu lõpuks näljas. Kui me poleks leidnud umbes saja kilomeetri kauguselt veel ühte usklike hävitatud asumit ning sealt ladu ilmselt juba koloniseerimise käigus kaasa toodud hüpertoiduga, oleksimegi tõenäoliselt nälga surnud.

Samuti kraapisime vanadelt positsioonidelt kokku kõik, mis vähegi oli terveks jäänud või tundus kasutuskõlblik ning mida ar’ashw’arhanghirid polnud vaevunud sõjasaagiks võtma. Kõige olulisemad olid muidugi nanopatareid standardsetes 256-, 512- või 1024-patareilistes pakkides. Leidsime võitlejate rakmetest ja kompaniiveebli laost üle kahesaja paki. Võitlejad on harjunud õnneks neid ikka igaks juhuks kaasas kandma ja ega nad suurt ruumi ei vajagi, sest tuhandepatareiline pakk on vaevalt kuupsentimeetri suurune. Lahinguarvuti veab näiteks ühe patareiga umbes aasta aega välja, nii et selle kogusega võis juba mõnda aega vastu pidada.

Leidsime ka kompanii relvuri tööriistakomplekti ning natuke laskemoona: plasmalaengutega salvi ja antiainegranaate. Ar’ashw’arhanghirid olid relvad hoolikalt kokku kogunud, kuid kasutamata laskemoona jääb ikka lahinguväljale vedelema. Kõigest sellest oli palju abi, sest juba lahingukooli ellujäämiskursustel oli meile üsna põhjalikult õpetatud, kuidas relvi, varustust ja lahingutehnikat häda korral ellujäämiseks kasutada. Fort Deathrow ellujäämisõpet peetakse aga fõderaalarmee üheks paremaks. Kursuse lõpueksamil oli kolm kerget, kaks keskmise raskusega ja üks raske ülesanne.

Mulle trehvas raskematest ülesannetest kõige raskem: pidin antiainegranaadist valmistama käepäraste vahenditega antiainekonverteri, sisuliselt väikese antiainereaktori, kus antiaine aeglaselt ja kontrollitult aineks tagasi muutub. See on kuradima keeruline ja ohtlik töö ning seda on keelatud ette võtta ilma lahinguarvutita. Töö koosneb seitsmekümnest kaheksast etapist ja kui mõnes kriitilises kohas eksid, lendab kogu kupatus vastu taevast. Kui antiainegranaat õhku lendab, ei jää järele isegi molekulide värelust. Kuigi võis kasutada lahinguarvutit, kukkusin kaks korda eksamil läbi. Alles kolmandal korral sain asja kuidagimoodi tehtud. Ma ei ole tehnikas just väga tugev.

Nüüd ei jäänud meil muud üle, kui proovida teha sama trikki ilma lahinguarvutita, sest meie õnnetu muundur vajas energiaallikat. Muundur aga õgib kohutavalt energiat, seda kaua patareidega ei toida.

Tuli välja, et ma olen vangilangenute hulgas ainuke mees, kes on oma kätega antiainegranaadist konverteri teinud. Mõned vanemad mehed, näiteks Narasinha, olid juba siis ellujäämiskursusel käinud, kui meie Einsteinid antiainegranaati alles leiutasid. Arvan, et mõned nooremad võitlejad olid antiainekonverterit kokku pannud küll, aga ei julgenud seda tunnistada. Seda ei saa neile pahaks panna. Kui mul kästaks praegu ilma lahinguarvutita antiainekonverter valmis nikerdada, mõtleks ma tükk aega, enne kui „just nii!” ütleks. Kuid tollal olin ma noor ja roheline õppursõdur ning õppursõdurile võib vahel tunduda, et oled surematu.

Kui olin asja Narasinhaga arutanud, moodustasime neljaliikmelise meeskonna: meie kompanii relvur, kes oskas meist kõige paremini relvi ja laskemoona käsitseda, üks pioneerirühma mees, kes teadis kõike antiainemiinidest ja – laengutest, üks tagalakompanii võitleja, kes oli teinud antiainegranaadiheitjatele ja – granaatidele kolmanda liini hooldust, ning mina. Kolmanda liini hooldust õpitakse muide invasioonijalaväe tagalaeriala ellujäämiskursusel.

Võiksin teile loetleda mitte ainult nende meeste nimesid ja prototüüpe, vaid neid ja nende tegusid ka pikalt ja põhjalikult kirjeldada, sest selle töö kestel, millele meil kulus üle kolme nädala, muutusid nad mulle lähedasemaks kui vennad. Kamba peale oli meil üheksa jäset ning lahing oli ka muidu võitlejaid tublisti räsinud. Aga ma ei hakka teie aega neile üksikasjadele kulutama, sest teil pole nendega…”

Kommodoor katkestas mind: „Loomulikult, nad on osa sinu elust, nagu kõik muu, mida sa rääkisid. Aga sinu elu on paraku nüüd ka osa minu elust.”

Rääkisin edasi: „Mina olin see, kes pidi kriitilistel hetkedel otsustama, mida ja kuidas edasi teha. Mõnikord istusin kaua, vahel oma pool tundi või rohkem, ega julgenud ennast liigutadagi. Teadsin, et kui teen vea, siis hukkuvad kõik, sest ilma püsiva energiaallikata polnud meil vähimatki lootust pikemaks ajaks ellu jääda. Lõppude lõpuks saime hakkama, õhku ei lennanud ning masinavärk hakkas isegi tööle.

Aga teine katse leida energiaallikaid lõppes meil kurvalt. Usklikud olid rajanud asula lähedale, oletan, et umbes 100-120 kilomeetri sügavuse puuraugu läbi maakoore ja Mohorovici pinna otse ülemisse vahevöösse, kust nad olid energiat ammutanud. Sõjategevuses oli nende rajatis aga pihta saanud ning ar’ashw’arhanghirid olid ohtliku hooletusse jäänud lõõri kinni toppinud. Selline uuristamine pole just kõige turvalisem ja keskkonnasõbralikum viis energiat toota.

Meie ellujäänud pioneeride lahingupaar otsustas pioneerirühma ekskavaatoriga selle neetud augu uuesti lahti kaevata. Masin oli saanud raketitabamuse, vedeles positsioonil ning ar’ashw’arhanghirid polnud viitsinud romu minema vedada. Pioneerid ja paar tagalakompanii võitlejat kulutasid üle poole aasta, et see jälle käima saada.

Üks neist oli sama võitleja kapral Mapenga VI, kes oli mul aidanud antiaine-konverterit teha. Tema prototüüp oli võidelnud kusagil Aafrika väikeses unustatud sissisõjas 20. sajandi teisel poolel ning tal kas polnudki perekonnanime või pole õnnestunud seda välja selgitada.

Nad kutsusid mind ka kampa, aga mulle aitas antiainekonverteri tegemisest küll, nii et ma ei läinud. Seal all on viis-kuussada kraadi kuumust. Purukslastud ja hädapäraselt lapitud ekskavaator ütles paraku üles ja mehed jäidki sinna põrguauku.

Positiivne oli see, et leidsime päris maapinna lähedalt, umbes paarisaja meetri sügavuselt kivisütt. Loomulikult polnud meil plaanis seda põletama hakata, kuid meil oli vaja puhast orgaanilist lähteainet toidu sünteesimiseks, sest teise aasta alguseks said viimasedki leitud hüpertoidu varud otsa.

Jooksime ajaga võidu: kas suudame oma muunduri toitu sünteesima panna enne, kui hüpertoidu varud lõpevad. Napilt jõudsime. Tulemiks oli kummaline veniv ollus, mis maitses nagu sitt. Ega ma tegelikult seda maitset ei tea, sest ma pole sitta söönud. Aga see soga sisaldas vajalikus koguses süsivesikuid, valke ja kõiki vitamiine, nii et hing püsis sees. Ühesõnaga, elasime nagu robinsonid üksikul saarel.”

„Nagu kes?” küsis arst vahele.

„Lasteaias rääkis kasvataja mõnikord meile unejuttu mehest, kes kusagil vanaaja lõpul või keskaja algul elas üle laevahuku ja sattus üksikule saarele. Mehe nimi oli Robinson,” selgitasin.

„Ahah. Ma ei teadnudki,” kohmas kommodoor.

„Planeet muutus meie silme all,” jätkasin oma lugu. „Plahvatusest tekkinud tuha- ja suitsupilv ei hajunudki. Kusagil põlesid metsad. Õhk oli läppunud ja hingemattev. Mitmeid kordi tundsime tugevaid tõukeid, kui maa vappus. Hiidplahvatus oli nähtavasti häirinud ka Paradise Valley seismilist tasakaalu.

Nägime silmapiiril vulkaanipursete tulesähvatusi. Suitsu ja tuhka aina lisandus ning päikesevalgus ei suutnud hämust läbi tungida. Taimestik kärbus aegamisi.Kui ma käimaõppimist alustasin, kohtasime tihti Maa sisalikke või kahepaikseid meenutavaid loomi, mõned täiskasvanud inimesest suuremad. Ajapikku nägime neid üha harvemini.

Kui vangilangemisest oli möödas umbes aasta, saabus pikk talv. Lumesajul ja tormidel ei tulnud lõppu. Temperatuur üha langes, alguses miinus kümne kraadini, siis miinus kahekümneni, seejärel miinus kolmekümneni ja jäi selle juurde pidama. Elu hääbus pikkamööda. Paradiisiorg muutus külmaks tühjaks põrguks,” ütlesin nukralt.

„Ausalt öeldes oli Paradise Valley ökoloogiline tasakaal juba enne ar’ashw’arhanghirite heidetud kvasarpommi üsna käest ära,” täpsustas kommodoor ja jätkas, „kolonistid tõid kaasa Maa ja Sirius Viie põllumajandusloomi ning vähemalt nelja eri planeedi kultuurtaimi. Nad püüdsid mitmeid piirkondi nii Põhja- kui ka Lõunamandril maasarnaseks muuta, kuid neil polnud selleks piisavalt teadmisi ega oskusi.

Kui ar’ashw’arhanghirid Paradise Valleyle tungisid ja algas sõjategevus, lakkasid ajapikku toimimast ka kaitseväljad, mis inimasustust ja põllumajanduslikku tootmist planeedi ökosfäärist eraldasid. Sissetoodud taime- ja loomaliigid pääsesid vabadusse ja saastasid planeedi ökosüsteemi. Võib ainult oletada, missuguseid geneetilisi mutatsioone kogu see segadus esile kutsus. Ega te ometi vangis olles sealseid taimi või loomi ei söönud?” Küsimuse toon ei väljendanud mitte akadeemilist huvi, vaid pigem kahtlust või isegi ehmatust.

„Ei,” vastasin lakooniliselt. „See tundus liiga ohtlik. Pigem oleksime nälga kärvanud. Ka ei joonud me lonksugi puhastamata vett. Carlos võttis meie kompanii veepuhasti kaasa, kui ta vangi langes.”

„Hea seegi,” ohkas arst kergendatult.

„Minu tervist pole mitte kunagi varem ega hiljem nii põhjalikult kontrollitud, nagu tehti seda pärast sõjavangist tagasi pöördumist,” selgitasin omakorda. „Olime tervelt kolm kuud transpordilaeval karantiinis ning lisaks jäsemete regenereerimisele tehti mulle ka täielik geneetiline kontroll. Ma ei teagi, mida teie kolleegid minuga veel ette võtsid. Küllap see on mu toimikus kirjas.”

„Loomulikult on. Sulle tehti osaline geneetiline restauratsioon. Kolm geeni oli jõudnud muteeruda. Tõenäoliselt atmosfääris leiduvate mikroorganismide töö,” vastas arst.

„Kurat, nad oleks võinud öelda! Vähemalt Veterinaar, parandan, major Zhao Weihan oleks võinud seda teha,” ei suutnud ma ennast talitseda.

„See pole nende viga. Neil on keelatud seda teha. Ning mida sa oleksid selle teadmisega peale hakanud, kui sind ennast tsiteerida?”

„Ja teile on lubatud? Mida ma sellega siis nüüd peale hakkan?” küsisin palju teravamalt, kui oleksin tahtnud.

„Jah on. Mulle allub ARGOSE hospidal. Mida meie hospidalis pole võimalik teha, seda pole võimalik ühel lihtsal põhjusel: see on hetkel väljaspool inimkonna suutlikkuse piiri. ARGOSE-klassi transpordilaevu on kogu Föderatsiooni laevastikus kõigest kolmkümmend kuus tükki. Sa esitasid küsimuse. Ma vastasin. Sa oled jõudnud oma elus ja teenistuses etappi, kus on oluline teada iseenda kohta palju rohkem, kui sa siiani teadsid,” vastas arst rahulikult.

Tõusin püsti ja kummardasin. „Palun vabandust, härra kommodoor. Palun esitage kolonel von Strachwitzile ettepanek minu karistamiseks.” Jäin valvelseisangusse. Mul oli häbi.

Kommodoor tõusis samuti ja pani käe mulle õlale.„Istu!” käskis ta lühidalt. Panin alles nüüd tähele, et tema juuksed on üleni valkjashallid, ilma ühegi tumedama salguta.

Istusin oma kohale tagasi ning arst võttis samuti istet. „Ar’ashw’arhanghireid jättis Paradise Valley ökosüsteem või looduslik tasakaal täiesti ükskõikseks,” jätkas ta poolelijäänud mõtet, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. „Kahju, mille nad planeedile jõudsid tekitada sõjaväebaaside ja portaalide ehitamisega, sõjategevusest rääkimata, tundub nii lühikese aja kohta lausa uskumatu. Paradise Valley kordategemiseks kulub oma kakssada viiskümmend kuni kolmsada aastat. Mida jalaväelased sellise jama kohta ütleksid?”

„Planeet on persse keeratud,” vastasin. Kommodoor vaikis mõne aja.

„Kas sinu esimene ilma lahinguarvutita psii-kontakt tekkis sõjavangis olles?” küsis ta seejärel.

„Jah. See oli meie kompanii ülem kapten James Gavin X. Temast oli alles vaid ülakeha. Vahetasime tal kaks korda konteinerit, kuni neid veel jätkus. Kui uut meditsiinikonteinerit enam võtta polnud, andis Carlos talle võimaluse surra oma kamraadide keskel. Pärast seda, kui Carlos oli ta äratanud, elas ta vaid paar minutit. Me seisime ringis tema ümber. Ta ei öelnud ühtegi sõna, ainult vaatas meid. Siis ma jõudsingi temani. See toimus täiesti spontaanselt, justkui iseenesest, ma ei saanud alguses arugi, mis juhtus. Ta naeratas enne surma ja tema näole jäigi veidi imestunud naeratav ilme, kui Carlos talle käe silmadele pani ja need sulges.”

Arst vaatas mind mõtlikult. „Kas teid üle ei kuulatudki?” vahetas ta järsku teemat.

„Kuulati küll. Aga see oli hoopis midagi muud, kui meile ülekuulamiste kohta on õpetatud.”

„Sul ei ole vaja sellest rääkida, kui sa ei taha,” ei käinud kommodoor peale.

„Olin üks viimastest, keda välja kutsuti. Olin mitmelt vanemalt võitlejalt küsinud, mida seal tehakse, aga kõik nad vastasid nagu ühest suust, et mul pole põhjust karta, on vaja öelda vaid oma nimi, auaste ja väeosa number, nagu määrustik ette näeb. Midagi muud ei juhtuvatki. Nad tundusid kuidagi rusutud ja löödud.

Sain aru, et nad on omavahel kokku leppinud ja valetavad, õigemini püüavad mind säästa viimse hetkeni millestki eriti jubedast, mis seal pidi toimuma. Ning samuti valetasin ma teile, kui ütlesin, et ei ole oma elus kartnud midagi rohkem kui Fort Deathrow polügoonil üksijäämist. Ar’ashw’arhanghirite juurde ülekuulamisele viimist kartsin ma palju enam. Selleks ajaks oli viis kamraadi oma võrud avanud ja sooritanud enesetapu. Mõtlesin tõsiselt, kas poleks etem samamoodi teha kui niiviisi peljata.

Kui see päev lõpuks kätte jõudis ning ar’ashw’arhanghiri allohvitser osutas mulle käskiva žestiga, et ma nende gravisõidukisse roniksin, pidin ennast kõvasti kokku võtma, et sellega toime tulla. Mu tehisjalad ei kandnud mind veel hästi, nii et vinnasin ennast käte abil luugist sisse.

Seestpoolt tundus nende sõiduk hiigelsuur. Seal oli kohutavalt kuum, nagu põrgus. Nad olid inimvangide veoks paigutanud spetsiaalse metallistme ning kui mul poleks olnud seljas välivormi, oleks mu tagumik ära kõrbenud. Juht istus ees, hoidis esijäsemete vahel laserpüssi ning keskmiste abil juhtis sõidukit käsitsi, kasutades selleks mingeid hoobasid. Tema tagajäsemed põntsusid aga aeg-ajalt vastu sõiduki põhja. Pean tunnistama, et midagi nii veidrat polnud ma elus näinud.

Allohvitser istus mu kõrval, õigemini kõrgus seal nagu torn. Inimestega võrreldes on ar’ashw’arhanghirid pikad olendid, nende keskmine kasv on kaks ja pool kuni kolm meetrit. Väliselt meenutab nende keha mingit jämedat toru või sammast, millel on jäsemed küljes. Üldiselt liiguvad nad edasi tagumistele jäsemetele toetudes, kuid olen näinud neid liikumas ka kõigi jäsemete abil.

Allohvitser hoidis samuti laserpüssi eesmiste jäsemete vahel, kuid need polnud ar’ashw’arhanghirite relvad, mis minus hirmu tekitasid. Ka ei näinud ma olendeid endid, sest neil olid meie mõistes kolmanda või neljanda taseme kaitseülikonnad seljas. Samuti ei teinud nad ühtegi ähvardavat liigutust. Kuid neis oli midagi, mis äratas minus meeletu hirmu. Mingil kummalisel kombel tundus see hirm lausa üdini tungivat. Ma kardan, et kui see sõit oleks kauem kestnud, oleksin sattunud täielikku paanikasse.

Sõiduk suundus peagi maa-alusesse tunnelisse, mis viis mingisse punkrisse. Allohvitser viipas mulle, et ma välja roniksin. Punker oli avar nagu saal, kogu laest kiirgas punakat valgust ning seal oli veelgi kuumem kui nende sõidukis. Seal olid mingid seadmed, mille otstarvet ma ei suutnud ära arvata.

Higi voolas ojana ja ma mõistatasin mõttes, kumb enne juhtub: kas saan kuumarabanduse või minestan hapnikupuudusest. Ruumi tagumises otsas istus meie laagri ülem toolilaadsel asjandusel, millel olid käetoed mõlema jäsemepaari tarbeks. Allohvitser näitas mulle, et jääksin seisma paari-kolme meetri kaugusele. Ka istudes võis ar’ashw’arhanghiri ohvitser mulle rahulikult ülalt alla vaadata.

Pingutasin elu eest, et suudaksin oma karkjalgadel sirgelt seista, tappev kuumus ja hirm olid mind täielikult halvanud. Ar’ashw’arhanghiri ohvitser istus rahulikult, peaaegu liikumatult oma veidral istmel ning temast õhkus õudset, ängistavat, kõike maha suruvat hirmu.

„Nimi?” kuulsin kiretut soota ja tämbrita häält. See tuli kusagilt, kindlasti ei teinud seda ar’ashw’arhanghirid, kuid see oli arusaadavas inglise keeles.

„Anton Irv VIII,” suutsin kuuldavale tuua.

„Auaste?”

„Õppursõdur.”

„Üksus?”

„527. jalaväebrigaad.”

„Kas teil on veel viissada kakskümmend kuus jalaväebrigaadi?”

Tahtsin karjuda, et jah on. Et meil on üle kümne tuhande brigaadi. Et meil on kaheksasada lahingulaeva ning need pole mingid teiesuguste värdjate armetud jullad. Föderaalarmees on 95 miljonit meest ja laevastikus 18 miljonit. Perifeeria planeetide ja kolooniate enesekaitsejõududes on veel 1,3 miljardit inimest ning sõjaaja reserv on üle 10 miljardi inimese. Et võime teie koduplaneedi pihustada väikesteks tükkideks, võime saata hävituslaeva, mille pardal on miljon tonni antiainet ja teie kodupäikese supernoovaks lasta. Praadige ennast siis terviseks!

Ma polnud kindel, kas inimkond on võimeline sellist laeva ehitama, või veel enam – tasakaalustama miljonit tonni antiainet. Kuid olin juba sedavõrd meeleheitel, et sellel polnud mingit tähtsust. Kuidagiviisi suutsin end siiski valitseda ja ütlesin vaid, et olen vastanud juba kõikidele küsimustele, millele olen kohustatud vastama.

Ning äkki ma taipasin. Taipasin, kuidas ar’ashw’arhanghiri ohvitser kardab. Ma ei saanud aru, kas ta kardab mind, inimesi üldse või veel kedagi või midagi, aga ma tajusin selgesti tema hirmu. Mõistsin, et mu enda paanika on vaid tema hirmu peegeldus, vastukaja minu meeltes. Sain aru, et tema hirm on nii meeletu, et otsib iga hinna eest väljundit, kanalit, kuhu suunduda ja et on selle kanali leidnud minus.

Eneselegi ootamatult avasin suu ja küsisin: „Miks teid on määratud meid valvama?” Üheski instruktsioonis või määrustikus polnud öeldud sõnagi selle kohta, et sõjavang ei tohi esitada oma ülekuulajatele küsimusi.

„Oleme ära teeninud, et meid ohverdatakse meie tegematajätmiste eest,” kuulsin oma suureks üllatuseks sama kiretu monotoonse häälega öeldud vastust. Enne kui ma jõudsin sellele kuidagiviisi reageerida, teatas sama hääl: „Tõe väljaselgitamine on lõppenud.”

Allohvitser viipas, et ma minema hakkaks. Kui seni oli ta oma käskivad viiped teinud relvaga, siis nüüd osutas ta vaba keskmise jäsemega. Selles žestis näis olevat isegi mingit vaevalt hoomatavat sõbralikkust. Jäseme ümber oli võru, samasugune nagu meil.

Üritasin paigast liikuda, aga äkki ütles jõud üles. Ma ei suutnud enam oma karkjalgadel tasakaalu hoida ning kukkusin. Tajusin, kuidas nägu tormab meeletu kiirusega kohtuma kõva põrandaga.

Ar’ashw’arhanghiri allohvitser haaras oma relva keskmiste jäsemete vahele, astus paar sammu lähemale, kummardus ning püüdis mu ülemiste jäsemetega kinni enne, kui jõudsin peaga vastu põrandat prantsatada. Teoreetiliselt ei peaks selline reageerimiskiirus elusorganismide puhul võimalik olema. Need kuradi masinad, kellega ma pärast sõjakooli lõpetamist sõdisin, tundusid ar’ashw’arhanghirite kõrval aeglased nagu kilpkonnad.

Kuumus ja hirm tundusid lausa põletavat, kui ar’ashw’arhanghir mind sõidukisse kandis. Kuid nüüd teadsin tema hirmu põhjust. Meie valvurid olid ise surmamõistetud vangid. Nad kartsid surma. Ning ar’ashw’arhanghirid kartsid inimesi, kartsid sedavõrd,et ei tahtnud meiega mingit tegemist teha ning määrasid surmamõistetud meid valvama.

Hirm meie meeltes, mis viis mitu kamraadi enesetapuni, oli kõigest ar’ashw’arhanghirite meeletu hirmu vastukaja. Uskumatu, et nad seda vähimalgi määral välja ei näidanud. Imetlesin siiralt ar’ashw’arhanghirite enesevalitsemisvõimet, see tundus üliinimlik või täpsemalt öeldes ebainimlik, aga igasugused võrdlused on nagunii kohatud.

Rääkisin oma tähelepanekutest Narasinhale. Ülemveebel Singh järeldas, et kõige suuremat hirmu tekitavad ar’ashw’arhanghirites meie individuaalsus ja individuaalsed reaktsioonid. Ka oletas ta, et ar’ashw’arhanghirid ootavad, et varem või hiljem me kõik sooritame seppuku. Täpselt nii oleks nad ise talitanud, sest nad ei anna end kunagi vangi.

Seepärast ei tohtinud me edaspidi teha enam midagi, mida ar’ashw’arhanghirid ootasid või pidasid loogiliseks. Seppuku ei olnud enam isiklik asi, millele vahele ei segata. Kui kamraadid hakkasid nõrkema, aitasin neil vastu pidada. Ajapikku muutusid mu võimed tugevamaks.”

„Nii et kui sa poleks vangi langenud, poleks sa kunagi suutnud psii-võimeid sellele tasemele arendada, kuhu need on praegu jõudnud?” küsis kommodoor.

„Jah, ilmselt poleks ma kunagi suutnud saavutada psii-kontakti ilma lahinguarvutita. Ükski minu eelkäijatest pole seda suutnud,” ütlesin vastuseks.

„Ometigi teie ainus ellujäänud ohvitser leitnant Arthur Percival IX tappis enda palju hilisemal ajal?” tahtis arst teada.

„Teda ei olnud võimalik aidata. Ta läks hulluks. Kuid leitnant Arthur Percival IX ei teinud seppukut. Ma tapsin ta,” ütlesin rahulikul tasasel toonil.

„Sa tapsid oma otsese ülema? Kuidas on see võimalik? Miks? Ja sind ei olegi… ,” tundus, et mu sõnad vapustasid kommodoori.

„Miks? Seepärast, et ülemveebel Narasinha Singh XI ei saanud seda teha, kuna ta oli pime ning tal polnud käsi. Ma tapsin leitnant Percivali oma otsese ülema ülemveebel Singhi käsul. Kägistasin ta rivi ees surnuks. Kõik ellujäänud tunnistasid seda pärast sõjavangist naasmist. Kas nendes… salajastes materjalides siis seda kirjas polegi?” olin imestunud.

Kommodoor vaikis. Nägin vaimusilmas, kuidas see juhtus. Kujutluspilt oli selge ja terav, justnagu oleks toimunud kõik alles eile.

Lund sadas ja sadas ning sajule ei näinud tulevat lõppu, meie angaar oli poolenisti lume alla mattunud. Olime puhastanud väikese platsi, kus seisime igapäevasel hommikusel rivistusel, ning tuuleiilid keerutasid meie kohal lumevihureid. Oli külm hommik, temperatuur oli umbes miinus kolmkümmend kraadi.

„Meie olukord on väljapääsmatu. Pole vähimatki pääsemislootust. Kuid me oleme sõdurid ja jääme lõpuni ustavaks vandetõotusele, mille oleme andnud. Seepärast käsin teil kõigil teha seppuku! Me ei näita neile neetud värdjatele oma nõrkust. Me sureme nagu föderaalarmee sõduritele kohane, nii nagu kuulsusrikkad eelkäijad enne meid,” karjus leitnant Percival rivi ees. Tema hääletoon oli kime ja kriiskav.

Seisin temast umbes viie meetri kaugusel esimeses reas Narasinha kõrval. Püüdsin leitnandini jõuda, aga see ei õnnestunud. Tema teadvus oli sulgunud, mis tähendas, et ta on kaotanud vaimse tasakaalu.

„See ei ole mõistlik käsk,” kuulsin Narasinhat ütlevat, „tühista see! Just seda ar’ashw’arhanghirid ootavadki. Me ei tohi teha mitte midagi sellist, mida nad ootavad. Me peame vastu pidama. Kui vaja, siis kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat, kas või terve elu. See on praegu meie kohus.”

„Kas sa vaidlustad minu kui otsese ülema ja ohvitseri käsu?” röökis leitnant Percival vastuseks.

„Jah,” vastas Narasinha rahulikul, vaoshoitud toonil. „Sa ei ole enam võimeline juhtima. Sa oled peast segi läinud. Tapa siis ennast esimesena, kui sa seda nii väga tahad!”

Leitnant ei vastanud midagi, kuid astus lähemale ning meie üllatuseks haaras äkki oma terve parema käega Narasinhal kõrist, hoides teda samal ajal vasaku tehiskäega kuklast. Pöörasin end küljega Narasinha poole ja nägin, kuidas ila peenikese nirena leitnandi suust välja valgus ja külmus samal ajal, kui ta, nägu verd täis valgunud, püüdis vanal ülemveeblil kõri kinni suruda. Narasinha püüdis oma tehiskätega tema kätt lahti kangutada, aga see ei läinud korda. Rivi lagunes, kuid võitlejad ei sekkunud.

Narasinha liigutas huuli, alguses ma ei saanud aru, mida ta tahab öelda.„Tapa ta,” kuulsin seejärel vaikset vaevukuuldavat kähinat. Haarasin omakorda leitnandil mõlema käega kõrist ning surusin kõigest jõust, pigistasin, litsusin seni, kuni rabelemine lakkas. Päästsin krampunud sõrmed kõri ümbert lahti ning elutu keha kukkus näoli lumme.

Lasin sel juhtuda ning aitasin Narasinha jalule. „Eelnev käsk on tühistatud,” ütles ta rahulikult poolringi kogunenud võitlejate poole pöördudes. „Rivistus on lõppenud. Leitnant Percival läks hulluks.

Anton ja Carlos, aidake mul ta maha matta. Osutame talle viimast au, nagu on föderaalarmee sõdurile kohane.”

Kujutluspilt oli nii elav, et mul oli raske reaalsusesse tagasi tulla. Pidin midagi ütlema.

„Leitnant Percival käskis meil kõigil teha seppuku. Ülemveebel Singh vaidlustas käsu ja võttis juhtimise üle, mispeale leitnant Percival püüdis teda tappa,” selgitasin kommodoorile.

„Kas sa tahtsid iga hinna eest elada?” küsis kommodoor.