Читать книгу Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda - Leo Kunnas - Страница 3

“Milline oli sinu psii-võimete indeks pärast lahingukooli lõpetamist?” päris kommodoor seejärel.

“Kui mind enne teenistusse astumist testiti, oli see sada kuuskümmend kuus ühikut.”

“Väljapaistev sinu ea kohta, kuid ei midagi erakordset,” tõdes arst napisõnaliselt.

“Astusin teenistusse invasioonijalaväkke ja mind määrati 527. jalaväebrigaadi, mis paiknes Fort Terminusel seitsmendas sektoris. Kuid vaevalt olin saanud allüksuse kursuse läbi, kui juhtus see kurikuulus Paradise Valley intsident, millest sai alguse sõda ar’ashw’arhanghiritega.”

“Kas Paradise Valley polnud mitte ebaseaduslik koloonia, mille mingi usulahk oli omavoliliselt asutanud?” küsis kommodoor.

“Täpselt nii. Seal polnud mingit sõjalist kohalolekut, kuna see neetud kolgas ei kuulunud föderaalsesse koloniseerimisprogrammi,” vastasin vihaselt.“Kui nad saatsid SOS signaali ning kohe pärast seda katkes nendega side, palusid sektori tsiviilametivõimud loomulikult relvajõududelt abi.”

“Kas selle sekti nimi polnud mitte Tõelise Usu Jüngrid, need, kes kuulutavad, et moodne tehnika, nagu null-transport, portaalid, interaktiivne holovisioon ja muu on kõik saatanast ning energia ammutamine otse tähtedelt on patt, sest see tähendab varastamist jumalalt endalt? Kas need, kelle arvates inimkonna patukoorem olevat kasvanud nii suureks, et maailma lõpp polevat enam kaugel, see saabuvat täpselt aastal kolm tuhat?” küsis kommodoor.

“Midagi sellist võis olla küll, aga ausalt öeldes ma ei ole kursis eri usulahkude maailmalõpu teooriatega. Igatahes portaali Paradise Valleys küll polnud, egas muidu poleks meid sinna saadetud,” kinnitasin omalt poolt.

“Kogu Perifeerias on null-transport relvajõudude kontrolli all. Ilma Relvajõudude Transporditeenistuse loata ei lenda kärbes ka portaalidest läbi. Mis tahes riskid on siin lubamatud,” oli kommodoor resoluutne.

“Neil oli maailma lõpu suhtes õigus,” ütlesin äkitselt.

“Kuidas?” ei saanud kommodoor kohe aru.

“Nende maailma lõpp jõudis kätte hetkel, kui ar’ashw’arhanghirid Paradise Valleyle jõudsid. Kui seal olnuks veel portaal ka, mis oleks ar’ashw’arhanghirite kätte sattunud, tõusnuks sellest tõsine probleem kogu seitsmendale sektorile, sest nad oleks kindlasti üritanud kohe edasi tungida,” kinnitasin kommodoori riskihinnangut.

“Aga sellal, kui me Fort Terminusel laevale asusime, ei teadnud 527. jalaväebrigaad ar’ashw’arhanghiritest veel midagi. Teadsime, et tegu ei ole lahinguoperatsiooniga. Pidime minema hättasattunud tsiviilelanikke abistama. Meie esialgne ülesanne oli Paradise Valleyl maabuda, rajada portaal, evakueerida selle kaudu tsiviilelanikud ning luua seal sõjaline tugipunkt. Teadsime, et viitseadmiral Horatio Nelson IV, kes oli määratud operatsiooni juhtima, on kogenud ja kompetentne ülem, meie pataljoni ohvitserid igatahes hindasid teda kõrgelt. Nii tegingi ma oma esimese, ligi üheksa ja poole valgusaasta pikkuse rännaku. Koos kiirendamise ja pidurdamisega kestis see natuke üle kümne aasta,” jätkasin oma selgitusi.

“Paradise Valley lahing kuulub praeguseks juba kosmoselahingute klassikasse. Selle kohta on tehtud mitu põhjalikku uurimistööd,” kinnitas kommodoor.

“Kosmoselahingust tean ma vähe, sest viibisin selle ajal külmutatuna laevatrümmis; tean ainult niivõrd, kuivõrd olen hiljem MILNETist järele vaadanud. Neid uurimistöid ma sealt küll ei leidnud,” väitsin vastu.

“See informatsioon pole mõeldud avalikuks kasutamiseks,” vastas kommodoor. “Kas sa tead, kui palju mehitamata minikosmoselaevu on Maa Föderatsiooni laevastik oma eksistentsi seitsmesaja aasta jooksul kosmosesse lähetanud?”

“Sellest räägiti üht-teist sõjakooli kosmosestrateegia kursusel,” tuletasin meelde.“Ilma lahinguarvutita ei suuda ma täpset arvu öelda. Väga palju. Mitusada tuhat,” oletasin.

“Üle kaheksasaja tuhande,” teadis kommodoor.“Alguses olid need umbes jalgpallisuurused. Sa ju tead, mis on jalgpall?”

“Me mängisime seda koolis ja hiljem lahingukoolis. Muidugi mitte Fort Deathrow’s. Meie sektoris on see üsna populaarne mäng.”

“Küsisin lihtsalt sellepärast, et mõnes sektoris jalgpalli ei tunta,” selgitas kommodoor.“Hilisemad, õunasuurused laevad varustati juba null-side aparatuuriga, nii et tagasisidet ei tulnud enam aastate kaupa oodata. Nüüdisaegsed, kuuenda põlvkonna femtotehnoloogial põhinevad laevad pole enam suuremad kui väike pähkel või hernetera. Praktiliselt avastamatud, annavad need mitmekanalilist tagasisidet reaalajas ning energiaallikas peab vastu üle viie tuhande aasta. Ning peamine – need on suhteliselt odavad.

Näiteks üheainsa transpordilaeva ehitamiseks kulub umbes kümnendik suurplaneedi nagu Maa või Tianlin Kolme või Zhongwen Nelja aastaeelarvest ning läheb kümme-viisteist aastat, enne kui laev valmis saab. Sama raha eest võib aga ehitada umbes sada tuhat luurelaeva. Ma arvan, et meie ülemvõim kosmoses põhineb miniluurelaevadel, mitte lahingu-, ema- ja transpordilaevadel, nagu mitmed juhtivad admiralid siiamaani arvavad,” rääkis kommodoor veendunult, võiks isegi öelda, et vaimustunult.

“Kui teised meile tuntud tsivilisatsioonid kobavad nii-öelda kosmilises pimeduses ning on sunnitud huupi laienema ja koloniseerima, siis tänu miniluurelaevadele on meil suhteliselt hea ülevaade kogu kosmilisest ruumist vähemalt sada kuni sada viiskümmend valgusaastat väljaspool Maa Föderatsiooni piire. See võimaldab meil oma territoriaalset ruumi valguse kiirusel laiendada. Me teame, kuhu minna, mida koloniseerida, kus võivad paikneda meie potentsiaalsed vaenlased ning kuhu on seepärast vältimatu rajada sõjalisi tugipunkte,” võttis kommodoor lihtsate sõnadega kokku oma arusaama föderatsiooni kosmosestrateegiast.

“Te räägite meie kosmosestrateegiast väga lihtsalt,” ütlesin tunnustavalt. “Sõjakoolis oli kõik kuidagi väga keeruliseks aetud: tähesüsteemide liigitus spektriklassi järgi, paljude muutujatega võrrandid eri tüüpi planeetide esinemise tõenäosuse hindamiseks, tuntud kosmosetsivilisatsioonide tüpoloogia, tuntud ja potentsiaalselt võimalike elukeskkondade mudelid, tsivilisatsioonide evolutsiooni ja tehnoloogilise arengu teooriad ja nii edasi. Tunnistan ausalt, et valdava osa nendest kahtlemata nutikatest teooriatest jättis meelde minu lahinguarvuti, mitte mina. Mõtlesin tihti, et milleks on vaja kõike seda teada minul, sõjakooli kadetil, kellest saab lihtne jalaväeohvitser, kelle põhiülesanne on nende suurepäraste tsivilisatsioonide esindajatega sõdimine.”

“Ja mida te praegu mõtlete?” küsis arst vahele.

“Mõtlen, et sõjakoolis on vaja kosmosestrateegia õpetamine muuta lihtsamaks ja arusaadavamaks, et hiljem ei peaks ohvitserid õppima nii palju oma tagumiku kaudu,” vastasin. “Küllap admiral Nelson ei kuulu nende konservatiivsete admiralide hulka, kellest te enne rääkisite?” püüdsin jutuajamist kosmosestrateegia teemalt kõrvale juhtida.

“Oh ei,” vastas arst,“muidu poleks ta Paradise Valley lahingut võitnud. Kindral George Patton VII, kes oli sellal sektori ülem, ja admiral Nelson oletasid algusest peale, et sellest võib tulla midagi rohkemat kui tsiviilelanike evakueerimisoperatsioon, sest luureandmed, mida laevastik sellal valdas, näitasid, et umbes saja valgusaasta kaugusel Fort Terminusest Galaktika keskme suunas peab algama meile tundmatu tsivilisatsiooni territoriaalne ruum. Selleks ajaks olid meie luurelaevad täheldanud nende tegevust saja seitsmekümne kahes tähesüsteemis ning avastanud kaksteist asustatud planeeti üheksas süsteemis, sealhulgas nende oletatava koduplaneedi.

Laevastiku staabi luureosakond oli andnud esialgse hinnangu nende tehnoloogilisele tasemele ja sõjalisele võimekusele. Seal oli öeldud, et kuigi nad suudavad ehitada valguse kiirusel liikuvaid laevu, valdavad null-sidet ja null-transporti, on nad meist kakssada viiskümmend kuni kolmsada aastat tehnoloogiliselt maas. Luureosakond hindas tollal, et neil on sada kakskümmend kuni sada kolmkümmend lahingulaeva ja meie mõistes umbes üheksasada diviisi maavägesid, kellest pool on hõivatud status quo säilitamisega viiel alistatud planeedil,” seletas kommodoor ja lisas: “Nagu hilisem ajalugu näitas, osutusid need andmed küllaltki täpseteks.”

“Tõsi ta on, Paradise Valley kolonistide saatus näitas, et ar’ashw’arhanghiritel puudub igasugune respekt, veel vähem halastus nende suhtes, keda nad peavad endast nõrgemaks,” võisin omalt poolt kinnitada.

“Kõigepealt saatis admiral Nelson välja viiskümmend miniluurelaeva. Neile järgnes väiksem eelgrupp kahe ristleja ja kolme miinilaevaga. Seejärel tuli admiral ise emalaeva ja kahe lahingulaevaga. Viimasena tuli ohutus kauguses transpordilaev, mille pardal oli teie jalaväebrigaad, saatjaks vaid üks ristleja,” alustas kommodoor oma jutustust Paradise Valley kosmoselahingust.

“Selline lahingukord kätkes endas väga suuri riske. Esiteks, admiral jagas oma niigi väikese lahingugrupi osadeks. Teiseks, transpordilaeva eskordiks oli määratud ainult üks ristleja. Kui vastane oleks selle oma esmaseks sihtmärgiks valinud, oleks suhteliselt kaitsetu laev kindlasti hävitatud ja kogu lahing oleks olnud mõttetu. Ükski klassikaliselt mõtlev admiral poleks iial sellist tegevusplaani valinud.”

“Kui suur ülekaal ar’ashw’arhanghiritel tegelikult oli?” küsisin vahele.“Mida aeg edasi, seda legendaarsemaks on see lahing muutunud ja ka ar’ashw’arhanghirite laevastik on iga aastaga aina kasvanud.”

“Nende ülekaal oli märkimisväärne, aga mitte valdav, ei tasu kõiki MILNETi avalikke allikaid puhta kullana võtta.Ar’ashw’arhanghiritel oli välja panna viis lahingulaeva, kaksteist ristlejat ja üle kahekümne väiksema laeva. Kuid on üks oluline asjaolu, mis on enamikus allikates pälvinud vähe tähelepanu või hoopiski kõrvale jäetud: seal oli seitse suure mahutavusega transpordilaeva, kuhu meie mõistes võinuks paigutada tugevdatud diviisi või isegi kaks maaväe diviisi.”

“Kaks diviisi? Selline laev peab ju olema lausa hiiglaslik. Selliste monstrumite ehitamine ei ole mingil kombel ratsionaalne,” avaldasin oma siirast imestust.“Juhul kui see pihta saab, on diviis või kaks kohe mullatoidul või õigemini kosmilist tolmu söömas. Ükski mõistlik tsivilisatsioon ei saa endale sellist luksust väga kaua lubada,” väljendasin oma skeptilist suhtumist.

“Mõistel “ratsionaalsus” võib eri tsivilisatsioonidel olla väga erinev tähendus. Me kaldume tihti teisi tsivilisatsioone nägema läbi oma väärtuste ja arusaamade prisma, mis on aga täiesti mõttetu vaatenurk. Kuid tõesti, meie ARGOS on nende hiigellaevade kõrval kääbus. Kujuta ette ketast, mille ulatus servast servani on umbes viiskümmend kilomeetrit ja läbimõõt keskpunktis ligi kolm kilomeetrit. Pole raske arvata, et selliste laevade ehitamine nõudis ar’ashw’arhanghiritelt nende mahajäänud tehnoloogilist taset arvessse võttes meeletuid jõupingutusi,” kinnitas kommodoor.

“Mõistan nüüd, miks neil Paradise Valleyle nii palju üksusi oli koondatud. Väed pidid õige varsti laevadele asuma,” vastasin.

Kommodoor noogutas. “Selles seisnebki lahingu tegelik tähtsus, et Paradise Valleyl paiknevad ar’ashw’arhanghirite maaväed ei saanud enam kunagi nende edasitoimetamiseks mõeldud transpordilaevadele asuda, sest need hävitati. Kosmosesõda ja sõjaline ülekaal kosmilises ruumis on loomulikult võtmetähtsusega meie strateegiliste põhieesmärkide saavutamisel, kuid see ei saaks ega tohiks kunagi muutuda eesmärgiks omaette. Sõjalisel operatsioonidel kosmoses on strateegiline väärtus vaid juhul, kui neid võetakse ette tähesüsteemide hõivamise ja koloniseerimise või siis nende kaitsmise huvides,” kinnitas kommodoor veendunult.

“Kas see on admiraliteedi ametlik seisukoht? On laevastiku admiralid siis tõesti selles küsimuses lõpuks üksmeelele jõudnud?” küsisin ja lubasin endale väikese tagasihoidliku muige.

“Oh ei. Kuid miks me peaksime alati kõiges konsensusele jõudma? Ma arvan, et selles seisnebki meie tsivilisatsiooni tugevus, et me ei mõtle kõik ühtemoodi, isegi relvajõududes mitte. Muidugi, igapäevase elu ja teenistuse muudab see meie tsivilisatsiooni üllas voorus kahjuks nii mõnigi kord üsna piinarikkaks.” Arst muigas omakorda.

“Muide, veel üks vähetuntud asjaolu kosmoselahingu kohta: enne lahingut püüdis eelgrupi ülem kaks korda ar’ashw’arhanghiritega rahumeelsesse kontakti astuda, nii nagu Föderatsiooni Senati poliitiline juhis ette näeb. Ta kasutas ar’ashw’arhanghirite oma märgisüsteemi, mille me olime selleks ajaks juba ammu dešifreerinud, nii et mingi juhuse, arusaamatuse või meiepoolse tahtliku agressiivsusega, nagu mõned väheinformeeritud allikad siiamaani väidavad, siin küll tegemist polnud,” selgitas kommodoor.

“Arvasin, et lahingu, nii nagu ka kogu sõja ajendiks oli koloonia hävitamine Paradise Valleyl ar’ashw’arhanghirite poolt,” avaldasin oma arvamust.

“Ei, see polnud nii,” väitis kommodoor vastu. “Esiteks, admiral Nelson ei teadnud siis veel, et koloonia on hävitatud. Teiseks, koloonia polnud Maa Föderatsiooni subjekt, seega polnud see ka föderaalsete relvajõudude sõjalise kaitse all,” selgitas arst oma rahulikul, kuivavõitu toonil.

“Kas see tähendab, et oleksime sellega pidanud lihtsalt leppima, et need kuradi,” otsisin hetke sobivaid sõnu, “ilged värdjad on kakssada viiskümmend tuhat inimest, tsiviilelanikku, kaasa arvatud naised ja lapsed, viimseni maha tapnud?” küsisin näiliselt rahulikult ja külmalt.

“Ei, me poleks sellega leppinud. Kuid tsivilisatsioonidevahelises suhtlemises, diplomaatias ja välispoliitikas on teatud reeglid, mille me ise oleme endale kehtestanud. Me püüame sõjalisi konflikte vältida, kui see on vähegi võimalik,” vastas kommodoor.

“Võib-olla tõesti, kakssada viiskümmend tuhat inimelu pole palju, kui võrrelda kolme miljardiga, kelle me kaotasime kuuendas maailmasõjas, või seitsme miljardiga, kes hukkusid Suurinvasiooni tõrjumisel, või kolmesaja üheksateistkümne miljardiga, mis oli Maa Föderatsiooni elanike arv enne, kui me seda rännakut alustasime. Nüüd on see kindlasti veel mõne miljardi võrra kasvanud.

Ausalt öeldes on need arvud nii suured, et ma ei taha väita, nagu suudaks ma neid hoomata. Kui selles nullide hunnikus on viis või kümme nulli rohkem või vähem, mida see mulle ütleb? Mitte midagi. Kui palju täpselt on üks miljard inimest vähem kui kümme miljardit või sada miljardit rohkem kui kümme miljardit? Ma ei tea. Mu lahinguarvuti võib ju püüda seda mulle visualiseerida sajal eri viisil, kuid kas teeb see midagi selgemaks? Vaevalt.” Raputasin pead.

“Kui me Paradise Valleyl maabusime, nägin meie rühma positsioonide juures kolme väikest rohtukasvanud luustikku. Matsime need maha. Kümne aastaga olid luud täiesti valgeks pleekinud. Kolm last oli seal nähtavasti mänginud, kui ar’ashw’arhanghirid tulid. Sellest saan ma aru,” ütlesin napilt, “siin oli mulle selge sõnum. Esiteks, see ei tohi mitte kunagi korduda. Teiseks, et see ei saaks korduda, tuleb need kuradi värdjad ära tappa.”

“Kui universumis alluks kõik nii lihtsale, üheselt mõistetavale ja pealtnäha veatule loogikale, oleks meie eksistents väga palju lihtsam, kui see tegelikkuses on. Kuid maailm ei ole paraku must-valge,” avaldas kommodoor oma arvamuse.

“Tahtsin vaid öelda, et kolm tapetud last on ühele sõdurile võimas ja arusaadav emotsionaalne sõnum. Kakssada viiskümmend tuhat või kolm miljardit või seitse miljardit hukkunut on vaid statistika, kuid statistika – see pole midagi enamat kui kõigest faktid lahinguarvutile meeldejätmiseks, sel pole emotsionaalset mõju,” selgitasin oma seisukohta. “Või kui siin sisaldubki emotsionaalne sõnum, siis on see paraku sedavõrd tugev, et inimaju keeldub juba puhtast enesealalhoiuinstinktist seda vastu võtmast.”

Arst noogutas mõtlikult ja jätkas: “Kuid tagasi kosmoselahingu juurde. Nagu ma ütlesin, oli admiral Nelsonil täielik ülevaade ar’ashw’arhanghirite jõududest ja lahingukorrast. Eelgrupp toimis “söödana”, et rünnak enda peale tõmmata. Tema ülesandeks oli luua illusioon, et see ongi kogu meie laevastik Paradise Valley lähiruumis.

Miinilaevad mineerisid samal ajal admirali juhendite kohaselt piirkonna; meie laevastiku käsutuses olid esmakordselt uue põlvkonna kosmosemiinid: tuhat viissada grammi kontsentreeritud antiainet, mis lõhatakse suunatud laenguna laevakere pihta. Julgen arvata, et meie Galaktikas pole veel konstrueeritud laeva, mille kere, soomus või kaitseväljad suudaksid sellele vastu pidada.

Kuid nende miinide kõige tähelepanuväärsem omadus on hoopiski kompaktsus: poolteist kilo antiainet, stabiliseeriv väljageneraator, juhtimissüsteem, mootor, energiaallikas ja enesehävitusmehhanism – need kõik on kokku surutud vähem kui kaheksateistkümne sentimeetrise küljepikkusega kuubikuks. See teeb võimalikuks moondada miinid väikesteks asteroiditükikesteks või mis tahes kosmiliseks räbuks. See on hoopis midagi muud kui suured kohmakad kvasarmiinid, mis lausa karjusid radariekraanidel: „Tõmmake meid välja!””

“Ma pole just tihti kohanud arsti, kes räägib nii vaimustunult uuest sõjatehnikast,” katkestasin korraks kommodoori jutu.

“Laevastikus hakkab see paraku kõigile külge, sest erinevalt armeest, kus panustatakse põhiliselt inimestesse ja nende võitlusvõimesse, oleme väga tehniline väeliik. Siin kehtib lihtne reegel: see, kellel on uuemad ja paremad mänguasjad, on liivakastis peremees, ning meie liivakast on teatavasti avakosmos,” kuulsin vastuseks.

“Teie loal jätan selle meelde. Teinekord on hea kamraade millegi originaalsega üllatada. Meie liivakast on avakosmos.” Vangutasin muiates pead.

“Eelgrupi ristlejad teesklesid põgenemist ning ar’ashw’arhanghirite eskaader asus neid jälitama, lastes välja terve seeria kvasarlõhkepeadega rakette. Kuid admiral Nelson saabus põhijõududega täpselt õigel ajal. Emalaevalt lendulastud kosmosehävitajad neutraliseerisid vastase raketid, enne kui need jõudsid meie laevu tabada.

Kui vastase eskaader jõudis meie lahingulaevade plasmakahurite laskeulatusse, andis admiral käsu aktiveerida miinid. Kaks lahingulaeva, kaasa arvatud nende lipulaev, viis ristlejat ja seitse väiksemat laeva sai kohe tabamuse ning hukkusid mõne sekundiga.

Seejärel hävitasid lahingulaevad kontsentreeritud tulelöökidega üksteise järel vastase suuremad laevad: viie-kuue sekundiga lahingulaeva, keskmiselt sekundiga ristleja ning poole sekundiga transpordilaeva. Kosmosehävitajad tegid samal ajal lõpu väiksematele laevadele.

Vastane jõudis tule avada, kuid tema laserkahurite tuli ei ulatunud meie laevadeni, nii et sel polnud mingit praktilist mõju. Koos tulejuhtimiseks ja manöövriteks vajaliku ajaga kestis lahing vähem kui nelikümmend sekundit. Meie kaks väiksemat laeva sai kergemaid vigastusi ja viis kosmosehävitajat lasti alla. See on ainuke kosmoselahing laevastiku ajaloos, kus meil pole olnud inimkaotusi,” võttis admiral lahingu tulemused lühidalt kokku.

“Ja ar’ashw’arhanghirite laevarotid ei jõudnudki põgeneda,” ütlesin mõtlikult.

“Kuidas palun?” ei saanud kommodoor kohe aru, mida tahan öelda.

“On lihtsalt kurb kaasa elada nii suure laevastiku hukule vähem kui minuti jooksul. See on peaaegu sama kurb kui elada kaasa terve planeedi hävingule,” kinnitasin.

“Ei saa olla võimalik, et sa oleksid näinud terve planeedi hukku! Meie ajal ei ole midagi sellist toimunud,” avaldas kommodoor üsna resoluutselt oma kahtlust.

“Major Anton Irv V oli kuuenda maailmasõja alguses Zhuwang Teisel enesekaitsejõudude brigaadiülem, kui planeet ülivõimsa kvasarpommiga tükkideks lasti,” vastasin. Kommodoori ilmest sain aru, et ta vajab lisaselgitusi.

„Kui armeekindral Erwin Rommel VII määrati Zhuwang Teise sõjakuberneriks, oli tema käsutuses vaid üheksa föderaalarmee brigaadi ning kolm aastat ja kaheksa kuud aega nelja tsivilisatsiooni alliansi laevastiku saabumiseni. Zhuwang Teine jäi otse vaenlase pealöögi suunale ning oli nende esimeseks vahe-eesmärgiks edasitungil sektori sügavusse ning sealt edasi Maa suunas. Tema ülesandeks oli kaitsta planeeti iga hinna eest nii kaua kui võimalik, et võita aega föderaalse laevastiku koondamiseks ning vastupealetungi alustamiseks.

Kindral Rommel jättis endale reserviks vaid kaks tankibrigaadi ning moodustas ülejäänud seitsme üksuse põhjal planeedi elanikest kakskümmend kaheksa diviisi enesekaitsejõude. Kõik viieteistkümne kuni neljakümne viie aastased mehed mobiliseeriti, neile jagati välja lahinguarvutid ning nad relvastati ja varustati. Ülejäänud elanikkonnale pakuti võimalust planeedilt lahkumiseks. Kuid enamik evakueeritutest oli lapsed. Valdav osa elanikest keeldus koduplaneedilt lahkumast ning soovis hoopiski osa võtta kindlustustöödest ning aidata muul viisil planeeti kaitsta.

Zhuwang Teine kindlustati põhjalikult: rajati mitme kilomeetri sügavused maa-alused varjendid ja punkrid ning tugipunktid ookeani põhja. Enne vaenlase kohalejõudmist hävitati portaalid, et need ei saaks kaotuse korral langeda vaenlase kätte. See oli lahing, kust polnud taganemisteed.

Nii sai major Anton Irv V-ndast, kes oli tollal jalaväepataljoni staabiülem, hoopiski enesekaitsejõudude brigaadiülem. Tema käsutuses oli alla saja mehe oma pataljonist, kellest moodustada uus brigaad, see välja õpetada ning vähem kui nelja aasta jooksul igas mõttes sõjaks ette valmistada. Ta tuli sellega toime. Nad kõik said oma ülesandega hakkama. Kindral Erwin Rommel VII lõi kolme kuu jooksul tagasi viis invasioonikatset. Lõpuks otsustasid vaenlased kogu planeedi hävitada. Kuid koos sellega kaotasid nad ka hädavajaliku tugipunkti ning vaenlase pealetung takerdus.

Sõda on alati äärmiselt julm, kui juba asi massihävitusrelvade kasutamiseni läheb. MILNETi ühendus toimis viimase sekundini, nii et need sündmused talletati kõigi osalejate pilgu läbi. Ütlesin ennist, et mida on näinud mu eelkäijad, selle olen minagi läbi elanud. Arvan, et see on üks osa sellest kokkusattumuste jadast, mis on mul võimaldanud psii-võimeid keskmisest palju tugevamaks arendada,”

selgitasin veel kord üle.

Kommodoor vaikis.

“Kui suured ja võidukad kosmoselahingud on läbi, tuleb invasioonijalaväe kord hakata musta tööd tegema Laevastik avastas, et ar’ashw’arhanghirid on planeedi pinnale portaali ehitanud. Enne maabumist öeldi meile, et see on hävitatud, kuid ma arvan, et see polnud tõeline portaal, vaid moondamise eesmärgil ülespandud libarajatis ning nende portaal jäi tegelikult hävitamata,” laususin kindla veendumusega.

“See oli tõeline portaal,” vastas kommodoor. “Ar’ashw’arhanghiritel kui kollektiivse mõtlemisega tsivilisatsioonil puudub kontseptuaalne arusaam, et valetamine, petmine või tüssamine on üldse võimalik. Suudad sa ette kujutada, et üks osa ajust võiks üritada ülejäänud aju petta?

Neil oli paraku Paradise Valleyl veel kolm portaali: üks umbes kahe kilomeetri sügavusel kalju sees ning kaks ookeani põhjas, lisaks oli kogu süsteem omavahel tunnelitega ühendatud. Neid olnuks võimatu hävitada ilma massihävitusrelvi kasutamata, kuid selleks puudus meil teatavasti luba. Isegi kui meil olnuks luba, ei kasuta laevastik põhimõtteliselt massihävitusrelvi planeetidel, mille maasarnasuse aste ületab kuuskümmend viis protsenti.”

“Isegi siis mitte, kui küsimus on planeedi loovutamises vaenlasele?”

“Isegi siis mitte, kui tegu on planeedi ajutise loovutamisega vaenlasele,” vastas kommodoor rahulikult, rõhutades seejuures sõna“ajutise”.

“Kosmosestrateegia õppetundides ei mainitud kunagi midagi sellist. Mul pole siin praegu lahinguarvutit, aga ma ei mäleta, et “Maa Föderatsiooni Kosmosestrateegias” oleks sellest räägitud. President on ometigi selle alla kirjutanud ja Senat heaks kiitnud.” Mu hääletoon pidi väljendama ilmset umbusku.

“Mu poiss,” ütles arst seepeale,“arvan, et dialoog, mis meie vahel on toimunud, ning mu vanus, mis paraku on lähenemas kriitilisele piirile, mil mu tegevteenistus hakkab lõppema, lubab mul niiviisi sinu poole pöörduda.”Arst pidas väikese pausi ja jätkas:“ Sul on aeg teada, et lisaks sellele, mis keegi kunagi kuskil on kirja pannud, on olemas mõned reeglid, mida meie kosmosestrateegias pole kunagi kirja pandud, aga sellest hoolimata või just tänu sellele neid üleüldiselt täidetakse.”

“Mis siis, kui mõni vastutav admiral kasutab massihävitusrelvi näiteks maaväe operatsioonide hädavajalikuks toetamiseks ning selleks on ka presidendi luba olemas? Mida te teha saaksite? Kas admiraliteet määraks, et ta peab tegema seppuku?” küsisin.

“Kui sa uurisid oma eelkäijate elusid, jäi sulle meelde kas või ükski juhtum, mil me oleksime kasutanud massihävitusrelvi maasarnastel planeetidel, ükskõik kui kriitiline taktikaline olukord ka parajasti polnuks?” pareeris kommodoor küsimuse vastuküsimusega.

Jäin hetkeks mõttesse ning seejärel olin sunnitud eitavalt vastama.

“Võimaluse andmine seppuku sooritamiseks oleks sellisel puhul liiga suur au. Ta lõpetaks oma elu laeva jäätmete regenereerimissüsteemis ja see oleks suurim häbi, mis ühele laevastiku ohvitserile eales osaks võib langeda,” sain oma küsimusele vastuse.

“Ma tahan, et sa ühest asjast aru saaks, enne kui sa hakkad rääkima Paradise Valley maalahingust ning 527. jalaväebrigaadi saatusest selles lahingus, milles sa osalesid, mida sa nägid, kogesid ning elasid läbi lihtsa jalaväe sõdurina, kes sa siis olid, ja mida sa praegu suudad hinnata jalaväe nooremohvitserina, küll üsna kogenud kaptenina, aga siiski,” arendas kommodoor oma mõtet edasi.

“Mis juhtub, kui kommodoor Alexander Fleming IX sureb? Tema asemele tuleb Alexander Fleming X. Mis juhtub, kui kapten Anton Irv VIII hukkub lahingus? Tema asemele tuleb Anton Irv IX. Mis juhtub, kui 527. või 2634. jalaväebrigaad või ARGOS või SANTA MARIA hävitatakse lahingus? Üksuse lipule pandaks kohuse lõpuni täitmise tunnusena punane triip ning formeeritaks ja õpetataks välja uus 527. või 2634. jalaväebrigaad, ehitataks uus, võimekam ja moodsam laev, mis eskorditaks läbi kosmoseportaalide Perifeeriasse määratud sektorisse, et uus meeskond võiks asuda täitma oma ülesandeid.

Kuid mis juhtub siis, kui Paradise Valleyle visata näiteks kümnekilone antiainepomm? Või näiteks tuhande megatonnine kvasarpomm, ehkki ma ei usu, et meil nii vana rämpsu enam ladudes leidub? Planeedi ökosüsteem saaks rängalt kahjustada, terved piirkonnad või isegi terve planeet muutuks elamiskõlbmatuks. Kuluks sajandeid, võib olla isegi aastatuhandeid, enne kui me suudaks tasakaalu taastada, kui see üldse ongi enam võimalik. Kas me saame endale midagi sellist lubada? Seepärast ohverdatakse pigem kümme diviisi, kui kasutatakse massihävitusrelvi planeetidel, kus leidub hapnikku ja vett,” lõpetas kommodoor oma selgitused kosmosestrateegia kirjutamata reeglite kohta.

“Kuidas armee juhtkond sellesse suhtub? Mulle on alati jäänud mulje, et nad ei hooli millestki muust rohkem kui oma alluvatest. On raske uskuda, et brigaadide ja diviiside ohverdamise kontseptsioon keskkonna säilitamise nimel oleks neile meeltmööda,” avaldasin oma kahtleva arvamuse.

“Tegelikult oli armee see, kes säärase initsiatiiviga umbes viissada aastat tagasi lagedale tuli. Raske öelda, võib olla tuleneb see mitme kollektiivse teadvusega kaastsivilisatsiooni mõjust, kontaktidest ja ka sõdadest, mis meil nendega pidada on tulnud.

Samuti on lahinguarvutid loonud relvajõududes teatud kollektiivse teadvuse elemendi, kuna arvuti võimaldab suhelda kõnet kasutamata. Kui aga suhelda otse, on praktiliselt võimatu valetada. Samuti fikseerib lahinguarvuti automaatselt kõik inimteadvuses toimuva, inimese meelte poolt kogetu ning sensorsüsteemide poolt vastuvõetu oma mällu. Sa ilmselt mõistad, kui tugev distsiplineeriv faktor see on. Tänu sellele on relvajõud saavutanud sellise ühtsuse, millest meie prototüübid, kes võitlesid kaugetel aegadel üksteise vastu, võisid ainult unistada,” kõlas kommodoori sõnades kindel veendumus.

Järsku tegi kommodoor taas ühe oma pealtnäha ettearvamatutest, kuid ilmselt hoolikalt kaalutud teemavahetustest:“Kui palju sa tegelikult ar’ashw’arhanghiritest tead? Ma ei mõtle seejuures isiklikke kontakte ega emotsioone, vaid teaduslikke uurimistöid, mida Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistus on teinud. Oled sa neist mõnda lugenud?”

“See ülisalajane kontor, kus töötavad kõik need Einsteinid, Newtonid, Fermid ja Sahharovid, mis iganes nende number ka parajasti poleks? Mul pole sellistele materjalidele juurdepääsuluba,” andsin lihtsameelse vastuse.

“Oled sa kunagi seda taotlenud? Ma mõtlen ligipääsu ar’ashw’arhanghireid käsitlevatele uurimistöödele?” sain vastuseks sama lihtsameelse küsimuse.

“Ei. Pean ausalt tunnistama, et mul pole kordagi pähe tulnud, et ma võiksin üleüldse sellise loa saada.”

“Oh püha lihtsameelsus! Aga loomulikult pole see sinu, vaid sinu kasvatuse viga. Sulle oleks see luba antud kas või sellepärast, et sa oled üks vähem kui tuhandest võitlejast, kes Paradise Valley maalahingus ellu jäid. Ning kas sa pole kunagi mõelnud, et oma psii-võimete pärast satud sa varem või hiljem selle ülisalajase kontori, nagu sa nimetasid, huviorbiiti?”

“Ausalt öeldes, ei ole. Ma teadsin, et mul on oma kompaniis parimad võimed, nagu ma enne ütlesin, aga ma pole osanud pidada seda millekski eriliseks. Mõtlesin, et mul on head psii-võimed vaid seepärast, et ma olen pidanud neid väga tihti kasutama ja sõjavangis olles olin sunnitud tegema seda kogu aeg ilma lahinguarvutita, mille ar’ashw’arhanghirid loomulikult ära võtsid ning millel käivitus enesehävitusmehhanism.

Minu teenistusülesannete hulka pole kuulunud oma võimete võrdlemine kellegi teise võimetega mingist muust üksusest. Uskuge mind, mul on olnud teenistuses iga päev piisavalt palju tegemist, et oma kohustuste täitmisega toime tulla ning ma olen pidanud väga palju pingutama, et nendega hästi hakkama saada. Mul pole olnud palju aega ega võimalusi millelegi muule keskenduda,” selgitasin kannatlikult.

Arst pugistas millegipärast omaette naerda. Ma ei saanud aru, mis mu jutus naljakat oli.“Ülisalajane kontor,”kordas ta,“kus kogu see kamp, mis iganes nende number ka parajasti poleks, oma ülisalajasi asju ajab. Ma jätan selle meelde, mu kolleegid saavad hea lõuatäie naerda,” kordas ta täpselt mu sõnu ja tooni jäljendades, kui olin rääkinud kamraadide rabamisest avakosmose ja liivakasti vahele võrdusmärgi panemisega.

“Albert vaevalt seda hinnata oskab, sest ta on sedavõrd keskendunud oma temporaalfüüsikat käsitlevale tööle, aga Andrei, tema on küll alati heast huumorist lugu pidanud, kogu sellest pommimeistrite pundist on ta kahtlemata kõige vähem endasse sulgunud,” rääkis ta, suul muie, mis ei kadunud hetkekski.

“Aga kõrgesti austatud Isaac Newtonile ei saa ma paraku midagi öelda, sest ta ei kuulu veel meie hulka. Hetkel ei suuda me isiksuse geneetilise restauratsiooniga tagasi minna kaugemale kui 18. sajandi alguseni. Aga probleemiga tegeldakse, sest toimetulekuks Senati kinnitatud kavaga suurendada föderaalseid relvajõudusid viieteist miljoni mehe võrra on vaja tagasi minna vähemalt 10. sajandisse, kui mitte meie ajaarvamise algusesse.”

Vaatasin kommodoorile tähelepanelikult otsa, sest tõde hakkas lõpuks minuni jõudma. “Vabandage, kas te teenite… Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistuses,” küsisin mõnevõrra kohmetult.

“Mu poiss, kas see tõesti üllatab sind, kui ma vastan: jah, teenin. Hetkel olen ma meditsiiniuuringute osakonna, hm, mittekoosseisuline kaastöötaja.”

“Ma mõtlesin, et teadlased ei viibi mitte kunagi üksuste juures,” näitasin veel kord välja oma asjatundmatust.

“Jah, teoreetikud küll mitte. Albert Einstein VII-ndal oleks vaevalt ARGOSEL või 2634. jalaväebrigaadi juures midagi teha, nende jaoks on oma elevandiluust tornid. Aga kõik, kes tegelevad avastuste ja leiutiste praktilise rakendamisega, puutuvad nii või teisiti üksustega kokku. Näiteks meditsiini valdkonnas on väga raske midagi ära teha olemata praktiseeriv arst,” kuulsin vastuseks.

Ma ei teadnud, mis on elevandiluust torn, aga ei söandanud enam küsida ka, sest olin enda arvates juba niigi oma väheseid teadmisi ning nõrka etteaimamisvõimet piisavalt välja näidanud.“Jõuan kunagi hiljem MILNETist järele vaadata,” tegin endamisi otsuse.

“Mul ei olnud mingit kavatsust auväärseid teadlasi solvata. Ma saan täiesti aru teie töö tähtsusest. Ma palun vabandust,” ütlesin. Mis siin ikka pikalt rääkida, mis juhtus, see juhtus.

“Kas sinu arvates on see, et ma naeran, solvumise märk? Mõnikord on väga tervendav näha iseennast ja oma tegevust läbi kellegi teise pilgu,” rehmas kommodoor käega. “Esialgu tegelesin ma hoopis ühe teise uurimisteemaga, aga nüüd, kui oleme kord juba nii pika rännaku teinud, oleks minust pehmelt öeldes lühinägelik teha midagi muud, kui püüda kas või pisikese sammukese võrra tuua lähemale kurikuulsa kolmeteistkümne koma kuuekümne üheksa valgusaasta mõistatuse lahendus. Kuid tagasi minu küsimuse juurde. Mida sa tead ar’ashw’arhanghiritest?”

“Ainult seda, mida olen ise näinud Paradise Valleyl. Kuid ma võin öelda, et nad on palju hullemad, kui Hansruedi Giger oleks osanud ealeski ette kujutada,” vastasin.

Nägin, kuidas kommodoor hetkeks mõttesse jäi. Kui tal olnuks lahinguarvuti käepärast, teinuks ta kindlasti järelepärimise MILNETti või isegi GALNETti, sest sellise tasemega mehel pidi kindlasti olema piiramatu juurdepääs ka GALNETile.

“Hansruedi Giger? Kes ta selline on?” oli kommodoor sunnitud lõpuks küsima.

“Hansruedi Giger oli kunstnik, kes elas 20. või 21. sajandil. Ta tegeles teiste tsivilisatsioonide esindajate disainimisega ulmefilmide tarbeks,” vastasin.

“Kuid tollal polnud inimkond veel ju ühegi teise tsivilisatsiooniga kontakti saavutanud. Iga laps teab, et inimkonna esimene ametlik kontakt galaktilise kaastsivilisatsiooniga oli ju alles 27. veebruaril 2224. aastal,” näis kommodoor arusaamatuses olevat.

Naeratasin. “Kuna kontakte veel polnud, tuli tal kaastsivilisatsioonide esindajad, keda tollal nimetati millegipärast tulnukateks, ise välja mõelda. Ulmefilm, nagu ma aru olen saanud, oli õudusfilmi alaliik ning seal näidati asju, mis fiktsioonina võiksid justnagu tulevikus toimuda. Tollal oli see väga populaarne.” Vaatasin arstile otsa ning tajusin, et mul on vaja anda lisaselgitusi. “Filmikunst, see jääb skaalal, mille ühte otsa paigutame ürginimeste koopajoonistused, näiteks Altamiras, ning teise otsa interaktiivse holovisiooni, kusagile esimese kolmandiku lõppu või teise kolmandiku algusesse. Küllaltki algeline värk, kahemõõtmeline kujutis, mida näidati lamedal pinnal, ainult pilt ja heli, mida passiivselt jälgiti.”

“Kust sa kõike seda tead? Vaevalt, et MILNETis midagi selle kohta leidub?” oli arst imestunud.

Kehitasin õlgu. “Ega ei leidugi, ma olen järele vaadanud. Üks mu varasematest eelkäijatest, õppur Anton Irv III tundis lihtsalt selle vastu huvi. GALNET polnud tollal veel sõjaväelastele suletud, nii et näiteks lahingukoolis surfasid õppurid kõvasti ringi ja uurisid omal käel igasuguseid asju. Võib-olla GALNET sõjaväelastele seepärast suletigi, et nad saaksid paremini teenistusülesannetele keskenduda ega kulutaks aega näiteks omal käel kunstiajaloo uurimisele või millele iganes,” lubasin endale napi muige.

“Kas see oli sama noormees, kes hukkus viieteistaastaselt väljaõppeintsidendi ajal?” küsis arst igaks juhuks üle.

“Tulejuhtimisviga. Koostööharjutuse ajal sattus nende rühm sekundi murdosaks lahingulaeva laserkahuri tule alla. Kaksteist surnut, kümme raskelt ning neliteist kergelt haavatut. Kahju. Erinevalt minust oli ta üsna terane poiss,” kinnitasin.

“Ja millisena see… Hansruedi Giger siis meie kaastsivilisatsioone enne nendega tegeliku kontakti saavutamist ette kujutas?” jätkas arst pärimist.

Kogusin mõne hetke mõtteid. “Inimkond on pikka aega tundnud hirmu ja vastikust mõningate Maa looduses elavate liikide, nagu parasiitputukate, eriti lülijalgsete, madude, väljasurnud hiidsisalike, mõningate kiskjate ning mitmete kombitsatega limase merefauna suhtes.

Seega mõelgem, mis võiks inimeses rohkem alateadlikku hirmu ja vastikust esile kutsuda kui imetajast suurkiskja kiirusega ringi liikuv inimesest suurem lülijalgne limaste kombitsatega madujas parasiitolend, kelle haihammaste vahelt tilgub ila ning kes osa ettesattunud inimestest lihtsalt paneb nahka ning teiste kehasse muneb munad, et kooruv järelkasv võiks ennast ohvri kehast välja närida? Või inimesest mitu korda suuremad hiidämblikud, kes armastavad inimeste kallal maiustada? Või igasugused olendid, kes tahavad üle võtta inimkeha või parasiteerida inimajus või teha mõlemat korraga?

Ma näitasin korra nende olendite galeriid, keda mu eelkäija oli kogunud Fort Deathrows oma õpperühma kamraadidele. Paljud neist meenutasid hiljem seda korduvalt kui ühte lõbusamat päeva oma elus. Tõesti, võin öelda, et tookord mitmed neist naersid nii, et sõna otseses mõttes kõhud kõveras nende naljakate Maa loomariigist kopeeritud primitiivsete ebardite üle, kelle meie esivanemate piiratud kujutlusvõime oli loonud.” Pidasin väikese pausi.

“Kuid tegelikus elus teeme ju tegemist kõrgtsivilisatsioonidega, kellel võib olla mõneski valdkonnas meie omast parem tehnoloogia, kellel on oma, kuigi tihti meie omast vägagi erinev ning mõnikord meile vastuvõetamatu ühiskondlik kord; kellel on oma poliitilised huvid ning eesmärgid, mis tihti põrkuvad meie omadega; kellel on hästi organiseeritud võimekad relvajõud, mis baseeruvad tugeval majandusel ning kes suudavad oma elukeskkonna tasakaalus hoida.

Kuid see ei tähenda, et ma suudaksin leida mõistetavaid kunstiliselt mõjuvaid termineid, kuidas ar’ashw’arhanghireid adekvaatselt kirjeldada. Nad on lihtsalt niivõrd erinevad inimestest, teistest tuntud tsivilisatsioonidest või ka Maa või teiste planeetide loomastikust, et analoogi otsimine oleks lihtsalt kohatu. Jah, ma võin öelda, et nad on inimesele esteetiliselt vastikud, kümme korda vastikumad kui Hansruedi Gigeri kõige värdjalikum elukas, kuid minu“kuradi ilge värdjas”ei tulnud mitte sellest, vaid sõjakuritegudest, mis nad Paradise Valleyl toime panid, ehkki ma ei arva, et nende jaoks mõiste“sõjakuritegu” üldse olemas on.

Ma ei taha öelda, et ma ei rõõmusta rahulepingu üle, mille me nendega sõlmisime, või mittekallaletungi pakti või vastastikuse kosmilise ruumi tunnustamise lepingute üle. Kuid ma tõesti ei saa aru, miks pidime me nendega sõlmima tehnoloogilise koostöö kokkuleppe? Kas ei tähenda see lihtsalt seda, et anname oma avastused ja leiutised aitäh eest neile üle?

Ning miks pidime me garanteerima neile tervelt kahekümne kolme planeedi eksklusiivsed koloniseerimisõigused seitsmendas sektoris? Meie seitsmendas sektoris, mida meie eelkäijad kuuenda maailmasõja ajal vere hinnaga enda käes hoidsid. See tähendab ju seda, et peame nende valduses olevaid planeete kaitsma nagu enda omi, sest oleks sõjaline nonsenss jätta ühes ja samas tähesüsteemis osa planeete kaitseta. See aga omakorda tähendab ju de facto sõjalist liitu. Vahest olen ma liiga lihtsameelne, kuid mida on meil ar’ashw’arhanghiritega ühist?

Või nende kristallolenditega, kes elavad gaasihiiglastel? Kahtlemata väga rahumeelsed, kultuursed ja nutikad olendid, aga kedagi inimesest erinevamat on üldse raske ette kujutada. Mida on meil nendega ühist? Absoluutselt mitte midagi. Aga nendega on meil vastastikuse sõjalise abistamise leping ning me anname neile järjest koloniseerimisõigusi mitmes sektoris, ehkki nad ise ei suuda kosmoselaevugi ehitada, kõigele lisaks veame nad veel ise kohale ka ja aitame neil pärast portaalidki valmis ehitada. Mis mõtet sellel kõigel on?” küsisin lõpuks ning tajusin kohe, et olen nähtavasti liiale läinud, kommodoor võis minust valesti aru saada.

“See polnud mõeldud kriitikana presidendi või Senati või föderaalvalitsuse pihta,” ütlesin kiiresti,“kuid pean tunnistama, et ma pole tõesti võimeline meie välispoliitikast aru saama. Üks ohvitser, mis sest et nooremohvitser ja jalaväelane pealegi, peaks ju ometigi mõistma, millest lähtub oma välispoliitikas ja diplomaatias tsivilisatsioon, keda ta teenib?” ütlesin ja vaatasin küsivalt kommodoorile otsa.

Arst naeratas. “Sa esitasid väga õige küsimuse. Mis on meil nendega ühist? Meie välispoliitika mõte ongi otse ja lihtsalt väljendudes see, et meie liitlased on need, kellega meil pole mitte midagi ühist, sest need, kellega meil pole midagi ühist, pole ka meie konkurendid ning vastupidi.

Võtame näiteks ar’ashw’arhanghirid. Nad on anaeroobsed olendid, kellele hapnikku sisaldav atmosfäär on meie mõistes kolmanda või neljanda astme ohtlik keskkond ning nende elutegevuseks ideaalne temperatuurivahemik kõigub umbes seitsmekümne ja üheksakümne kraadi vahel Celsiuse järgi. Samas taluvad nad küllalt hästi ka ajutisi temperatuuri kõikumisi viiekümne ja saja kolmekümne kraadi vahemikus, kuid temperatuuri langus alla viiekümne kraadi on neile umbes sama, nagu inimene satuks alasti miinus neljakümne kraadise pakase kätte.

Ar’ashw’arhanghiritele kõige lähem Maa eluvorm on küllap anaeroobne kuumaveeallikates elutsev bakter, kuid see on ka tinglik, sest vesi on neile sama inertne substants nagu näiteks lämmastik inimesele – see ei tee neile kahju, kuid pole ka osaline nende ainevahetuses.

Kas inimene oleks võimeline elama või tahaks elada sellises keskkonnas, isegi kui tuleviku tehnoloogia peaks seda võimaldama, milles ma kahtlen? Mis sa arvad, kui föderaalvalitsus korraldaks koloniseerimiskampaania, mille loosungiks oleks „Tere tulemast, me pakume teile elamisvõimalust põrgus!” Kui palju vabatahtlikke leiduks?

Samas kujutan hästi ette, kui ebameeldiv ja raske võis ar’ashw’arhanghiritest sõduritele olla teenistus ja eriti lahingutegevus Paradise Valleyl, Vähemalt sama vihkamisväärne, kui ühele heale jalaväelasele tundub teenistus gaasihiiglastel, asteroididel või tulikuumadel atmosfäärita planeetidel. Me loome sellistes kohtades tugipunkte tõesti ainult juhul, kui selleks sunnib sõjaline hädavajadus, samuti nagu ar’ashw’arhanghirid ei oleks ilmselt Paradise Valleyl sõjaväebaasi asutanud, kui nad poleks sealt neid õnnetuid usklikke eest leidnud. Kuna nad leidsid sealt koloonia, tegid nad loogilise järelduse, et planeedil on inimkonna jaoks sõjaline tähtsus ning rajasid sinna oma tugipunkti.

Kõigest sellest võib teha vaid ühe järelduse – meil on raske leida ideaalsemat liitlast kui ar’ashw’arhanghirid, sest meie ja nende elukeskkondade vahelise kokkupuute faktor on null, seega me ei sega üksteist mitte mingil moel. Ning nad peavad sõlmitud lepingutest kinni, kuna neil puudub põhimõtteline arusaam, et neid võidaks üldse murda.

Me sõlmisime nendega lepingud ning peame neist kinni, kuna see on meile kasulik. Muuseas, vastutasuks koloniseerimisõiguse eest seitsmendas sektoris loovutasid nad meile omakorda kõigi maasarnaste planeetide koloniseerimisõigused oma territoriaalses ruumis, kokku viiel planeedil, muuhulgas ka Shaula Kolmel, mis on üheksakümmend kuus protsenti Maa analoog.

Mu poiss, võin öelda, et see koht on tõeline pärl! Kui sulle kunagi peaks pakutama võimalust seal teenida või käia, siis haara sellest igal juhul kinni, ja sa ei kahetse,” kuulsin kommodoori ütlevat ja tajusin elatanud, kui mitte juba vana arsti hääles lausa poisikeselikku rõõmu.

„Sa näed seal Maa analoogi sellisena, nagu see võis olla umbes sada miljonit aastat tagasi, loomulikult mitte igas detailis, aga põhimõtteliselt, ning see on vapustav kogemus. Pole siis mingi ime, et pärast seda, kui valitsus koloniseerimise välja kuulutas, registreerus üle viieteistkümne miljardi vabatahtliku.

Samas on föderaalvalitsus seadnud planeedile lubatavate kolonistide ülempiiriks kõigest kuussada miljonit, sest valitsuse plaan näeb ette sinna looduspargi ja turismikeskuse rajamist. Kas pole tore, terve planeet kui looduspark! Kui meil, sõjaväelastel, oleks võimalik oma elukohta valida, siis tahaksin ma seal üle kõige elada,” ütles kommodoor vaimustunult.

Noogutasin mõistvalt. “Tõepoolest, grandioosne plaan. Nüüd ma vähemalt tean, mille eest üle kaheksa tuhande mehe 527. jalaväebrigaadist, 389. erivägede pataljonist ja 1003. tankibrigaadist langes. Nad langesid selle eest, et Shaula Kolmele võiks rajada looduspargi, et kuussada miljonit inimest võiks elada paradiisis ja et miljardid saaks seda külastada. Tõesti, see on väga odav hind. Me oleme tihti palju väiksemate asjade eest võrreldamatult kallimalt maksnud. Ah jaa, unustasin, pluss kakssada viiskümmend tuhat õnnetut ebaseaduslikku kolonisti. Aga nemad ei lähe ju nagunii arvesse, sest nad polnud Maa Föderatsiooni subjektid.”

“Sa polegi rõõmus?” tundus kommodoor solvununa. Ma poleks temast seda oodanud.

“On hea teada, mille eest kamraadid langesid. See vähendab ükskõiksust surma suhtes, mis on ju sama nagu ükskõiksus elu suhtes. Ma olen vaimustatud, võib-olla rohkem, kui te arvatagi oskate, kuid vahel ei suuda ma seda piisavalt välja näidata,” vastasin.

Kommodoor vaikis.“Muide, ar’ashw’arhanghiritel oli alust pidada Paradise Valley koloniste meie mõistes legitiimseteks kombatantideks,” lausus ta mõne hetke pärast.

Kui mu sõjalise ettevalmistuse üheks alustalaks poleks olnud enesevalitsemise kasvatamine, oleksin ilmselt püsti hüpanud. “Kuidas, palun?!” küsisin vaid mõnevõrra surutud toonil.

“Kõigepealt, õnnetutel usklikel olid käsirelvad kaasas ning kuna nad tulid Perifeeriast, oli enamik täiskasvanud meestest suure tõenäosusega läbinud kuni kaheaastase kohustusliku teenistuse mõne planeedi või koloonia enesekaitsejõududes. See tähendab, et nad oskasid neid relvi ka käsitseda.

Vaatamata nende kummalisele maailmavaatele, ei kalduks ma neid usklikke mingiteks jobudeks pidama, sest nõuab, ütleksin, väga suurt julgust, ettevõtlikkust ja organiseerimisvõimet, et korraldada iseseisvalt mitmesaja tuhande inimese kosmoserännak ja koloniseerida mingi planeet ilma föderaalvalitsuse toetuseta.

Moodsad plasmarelvad kombineerituna minimaalsete taktikateadmiste ja soodsa keskkonnaga võimaldasid neil osutada ar’ashw’arhanghiritele täiesti arvestatavat vastupanu. Paar allikat, mida olen uurinud, hindavad, et vastupanu Paradise Valleyl võis kesta isegi kuni viis-kuus aastat ning ar’ashw’arhanghirid võisid kaotada maabumisele järgnenud sissisõjas kuni kahe-kolme diviisi jagu elavjõudu. Kuid mitte see pole peamine.” Kommodoor pidas lühikese tähendusrikka pausi.

“Otsustavaks faktoriks, miks nad pidasid Paradise Valleyt sõjaliseks tugipunktiks, sai hoopiski see, et nad ei leidnud sealt mune,” ütles ta seejärel.

“Mune? Mis mune?” küsisin imestunult.

“Inimeste mune loomulikult,” kuulsin vastust. “Loodetavasti sa vähemalt tead, et ar’ashw’arhanghirid paljunevad munemise teel, kui me püüame sellele protsessile mingit mõistetavat analoogi leida, ning neil puudub meie mõistes sooline jaotus.”

Noogutasin mõnevõrra solvunult, sest ega mu teadmised ar’ashw’arhanghirite kohta siis nii puudulikud ka polnud.

“Kaks mõistuslikku tsivilisatsiooni, kellega nad enne meid olid kokku puutunud, paljunevad samuti munemise teel. Kõik ar’ashw’arhanghirite koduplaneedi kõrgema arengutasemega loomad paljunevad samamoodi. Sellest kõigest tegid nad loogilise järelduse – mõistusliku tsivilisatsiooni üks tähtsamaid tunnusjooni on munemise teel paljunemine. Ar’ashw’arhanghirite sõdurid ei mune ega loomulikult ei kanna nad ka sõjalistel operatsioonidel mune kaasas,” selgitas kommodoor mulle kannatlikult.

“Ning seega pidid lapsed neile näima vaid – kuidas nüüd öelda – mõnevõrra väiksemat kasvu sõduritena,” ütles arst kurvalt. “Kui rahuläbirääkimiste ajal ar’ashw’arhanghiritele asja selgitati, pidas nende Peahierarh vajalikuks käia isiklikult Maal Senati ees vabandamas, sest munade kahjustamine või hooletusse jätmine on nende ühiskonnas kõige suurem võimalik kuritegu, kusjuures see ei käi mitte ainult nende endi, vaid ka teiste liikide munade kohta. Nende munad vajavad nimelt haudumiseks väga pikka aega ja täpset temperatuuri. Ar’ashw’arhanghirid väidavad, et nende Peahierarh pole kunagi varem nende koduplaneedilt Shaula Kahelt lahkunud, ning meil pole vähimatki põhjust selles kahelda.”

“Nii et kõik see oli vaid üksainus…mõttetu arusaamatus,” ütlesin resigneerunult.

“Täpselt nii, kogu see sõda oli suur arusaamatus, sest kummalgi poolel puudusid põrkuvad huvid või vastanduvad poliitilised eesmärgid. Seepärast oligi konflikti lõpetamine ja läbirääkimiste korraldamine suhteliselt lihtne ning tulemused ületasid kaugelt mõlema poole esialgsed ootused. Tavaliselt on selliste lepingute sisuks kas närune, mõlemale poolele hädavaevu vastuvõetav kompromiss või on nõrgem osapool sunnitud lihtsalt suuri järeleandmisi tegema. Seega on neisse kokkulepetesse edasine konflikt juba automaatselt sisse programmeeritud. Just sel põhjusel lähevad lepingud ar’ashw’arhanghiritega inimkonna diplomaatia ajalukku, et nad on nii meile kui ka neile äärmiselt kasulikud.” Seda öeldes kõlas kommodoori hääles pisike uhkusenoot, nagu oleks ta ise lepingule alla kirjutanud.

“Kuid ar’ashw’arhanghirite ühiskond on orjanduslik ühiskond, kus puudub elementaarne arusaam vabadusest.Samuti on nad alistanud kaks tsivilisatsiooni, kelle ainuke viga seisnes ilmselt selles, et nad olid nõrgad ja tehnoloogiliselt maha jäänud,” esitasin oma viimased argumendid.

Kommodoor naeratas väsinult. Meie vestlus pidi olema kestnud juba kaua. “Sul on õigus. Neil ei eksisteeri mõistet “vabadus”, kuid loomulikult ei eksisteeri neil ka mõistet “orjus”. Ma püüan sulle asja selgitada, ehkki analoogid, mis ma esitan, on kunstlikud ja otsitud. Kas sipelgas on sipelgapesa või emasipelga või veel kellegi ori? Kas mesilane orjab mesilastaru või mesilasema või mesilasperet? Või on sipelgas ja mesilane hoopiski vabad?

Kas ar’ashw’arhanghirid on siis oma tsivilisatsiooni orjad? Mõisted “vabadus” ja “orjus” on nende tsivilisatsiooni kirjeldamisel kasutud, neil pole selles kontekstis mingit tähendust. See puudutab ka nende suhteid teiste tsivilisatsioonidega. Sa ju nägid, mis juhtus, kui ar’ashw’arhanghirid hindasid Paradise Valley kolooniat oma vaatepunktist. Meil pole vaja korrata viga, et püüaksime neid hinnata oma tsivilisatsiooni arusaamade järgi. Selleks et mitte langeda ignorantsuse lõksu, ongi vaja tutvuda teadustöödega ning mitte hinnata asju isiklikust emotsionaalsest kogemusest lähtuvalt.” Arst vaatas mulle otsa justkui midagi oodates.

“Kui te aitate mul juurdepääsuloa saada, võtan need tööd kunagi kindlasti ette,” andsin mõnevõrra kergekäeliselt lubaduse.

Kommodoor paistis nüüd oma kangekaelse vestluskaaslasega rohkem rahul olevat. “Ar’ashw’arhanghirid on kahtlemata kõige vanem teadaolev tsivilisatsioon meie Galaktikas. Nende kui liigi vanus on üle poole miljardi aasta ning mõistusliku tsivilisatsiooni lõid nad juba ligi kaks miljonit aastat tagasi,” ütles ta tunnustavalt.

“Kuid tehnoloogiliselt on nad meist maha jäänud,” ei saanud ma vahele torkamata jätta.

“Nende areng on olnud väga aeglane ja stabiilne, paraku see ei vasta ühelegi senituntud arenguteooriale, küllap individuaalsuse kaotus tähendab paljuski ka innovatiivsuse kaotust. Jah, mõningates sõjalist võimekust toetavates tehnoloogiates on nad maha jäänud, kuid on valdkondi, kus nad on meist kõvasti ees. Sa näed seda ise, kui uurimistööde kallale asud,” kuulsin vastuseks.

Vaikisin, sest mu argumendid olid otsas.

“Mu poiss, nüüd peaksid sa valmis olema, et Paradise Valley maalahingust erapooletut ülevaadet anda,” lausus arst pärast väikest pausi, rõhutades sõna “erapooletut”.

“Ega siin polegi palju millestki rääkida. Reamees näeb vaid seda, mis tema jaos ja rühmas toimub ning tema tähelepanu on paratamatult keskendunud põhiliselt oma laskesektorile. Tavalisel sõduril ei ole peaaegu kunagi lahingust terviklikku pilti,” ütlesin tagasihoidlikult.

“Sellegipoolest,” ütles arst, naeratades oma väsinud naeratust.

“Esimene pataljon, kus ma teenisin, läks esimesena, meie ülesanne oli julgestada ülejäänud brigaadi maabumist. Kõigepealt toimetati meid minilihtritega, mis mahutavad umbes rühmasuuruse üksuse, transpordilaevalt planeedi lähiorbiidile. Seejärel hüppasime ühekaupa umbes kolmekümne viie kilomeetri kõrguselt ning maabusime heas korras, vastupanu kohtamata, täpselt määratud alal, suure veetilga kujulise poolsaare loodeosas. Poolsaar ulatus umbes kahesaja kilomeetri võrra loode-kagu suunaliselt välja Paradise Valley Põhjamandrist.

Me võtsime kohe sisse kaitsepositsioonid umbes viieteistkümne kilomeetri laiusel maakitsusel, mis ühendab poolsaart mandriga. Seal olid metsalaadse taimestikuga kaetud madalad mäed, kahtlemata väga soodne positsioon. Oli hele ja kirgas päev, kollane päike paistis kogu aeg, kuid mitte tulikuumalt, vaid soojalt. Hõreda õhu tõttu oli selline hea kerge tunne, nagu oleks natuke purjus. Mere poolt puhus värskendav tuul ning kogu eelseisev lahing ei tundunud üldse reaalne.

Me ei jõudnud end korralikult kindlustada, kuigi rassisime nagu palavikus, sest ar’ashw’arhanghirite esimene rünnak algas vähem kui kolme tunni pärast. Sain selleks ajaks hädavaevu oma laskepesa valmis. See polnud ausalt öeldes kuigi hea, mitte rohkem kui umbes nelja-viie meetri sügavuselt kalju sees. Jõudsin ka kaitsevälja kuidagimoodi välja timmida.

Veel pidin tulejuhtimisvarustuse üles panema, vaatlussensorid välja lennutama ning kogu tulejuhtimissüsteemi häälestama. Mu laskepesa oli ühtlasi ka kompanii tulejuhtimispunkt. Kompaniiülema arvates olin saavutanud nii hea sümbioosi lahinguarvutiga, et ta määras mind meie kompanii vastutusalas laevastiku tuld juhtima. Sealt avanes avar vaade kogu ümbritsevale maastikule, kuid koht ise tõmbas tuld enda peale nagu magnet. Tavaline hind, mis lahinguväljal suurepärase vaate eest tuleb maksta.

Samuti ei saanud me nii vähese ajaga laskepesadevahelisi ühendustunneleid valmis, rääkimata tagalasse suunduvatest evakuatsiooni- ja logistilise toetuse tunnelitest. Neid pole võimalik käsitsi ehitada, selleks on vaja täiendavat pioneeritehnikat ning kulub ka palju aega, nii umbes poolteist ööpäeva. Kuid loomulikult polnud pioneeripataljonil võimalik meid toetada, sest nende põhiülesanne oli portaal üles panna: mida kiiremini, seda parem, sest sellest sõltus ju kogu operatsiooni ning meie kõigi saatus.

Seepärast jäid laskesektorid puhastamata, seal oleks pidanud kõvasti maastikku kujundama ning mõned puudesalud mujale ümber tõstma, et vastane ei saaks sinna varjuda, kuid meil polnud võimalik käsutuses oleva aja ja tehnikaga seda kõike ette võtta. Positsioonide moondamine ja maskeerimine jätsid ka pehmelt öeldes soovida.

Palja silmaga, nende ürgsete soojuskaamerate või infrapunaseadmetega meid vaevalt võinuks avastada, kuid biosensoorse akustika abil, millega teatavasti on võimalik registreerida pisimaidki elutegevuse märke sadade kilomeetrite kauguselt, või Q-kiirtega, mille suhtes läbitungimatut või moondeomadustega materjali pole veel leiutatud, võinuks ilmselt näha meie positsioone nagu peopesal.

Kuid kõige hullem oli see, et meil polnud laevastikuga muud sidet, kui vaid krüpteeritud null-side. Vastase lähiõhutõrje tõttu olid suuremad laevad sunnitud hoiduma planeedi pinnast kaugemale kui sada tuhat kilomeetrit ning selliselt distantsilt pole enam võimalik molekulaarkaableid vedada, sest need ei pea koormusele vastu. Meil oli hea positsioon, kuid liiga vähe aega, et kaitserajatisi korralikult ette valmistada,” võtsin lühidalt meie probleemid kokku.

“Need tehnoloogiad, mida sa mainisid, andsime ar’ashw’arhanghiritele üle alles pärast mittekallaletungi pakti allakirjutamist, vastavalt tehnoloogilise koostöö kokkuleppele. Ar’ashw’arhanghirite meeled on selleks liiga hästi arenenud, et nad oleksid taibanud vaatlusvahendite arendamisele piisavat tähelepanu pöörata,” tegi arst täpsustava vahemärkuse.

“Hea seegi. Muidu võinuks meie käsi palju halvemini käia,” vastasin teatava kergendustundega. Jätkasin kohe oma jutustust:“Laevastik saatis pool tundi varem sõna, et umbes diviisisuurune soomusüksus läheneb meie positsioonidele, nii et me olime valmis ja ootasime neid. Meie sensorid avastasid nad juba kaugelt.

Kõigepealt ilmus nähtavale kaks tanki ja kaks soomukit, mis roomasid aeglaselt nagu vaglad, justkui aegluubis, umbes kolmesaja kilomeetrise tunnikiirusega üle laugja tasandiku, liikudes paarikaupa väga osavalt künka tagant künka taha, üksteist kattes ning üksikutes puudesaludes varju otsides. Lahinguarvuti projitseeris vaatlussensorite kaasabil mu teadvusse väga selge pildi, kuid arvan, et neid võinuks isegi palja silmaga näha, sest neil polnud mingeid moondekatteid.

Me lasime neil oma positsioonidest läbi sõita, sest see oli ainult vastase eelluure. Umbes viiskümmend kilomeetrit tagapool oli meie brigaadi kaitsekeskus, kus meie teine ja kolmas pataljon parajasti oma positsioone ette valmistasid; küll seal nende eest hoolt kantakse.

Nende tankid olid üsna algelised, ilmselt vesinikumootoriga, ning tundus, et gravipadjal toimivad. Seepärast olid nad maa külge aheldatud ega saanud tõusta kõrgemale õhku kui umbkaudu kümme meetrit. See asjaolu piiras oluliselt nende manööverdamisvõimet.

Nende soomukid aga olid liiga suured ja kohmakad, oma viiskümmend meetrit pikad, ning mahutasid meie mõistes rühma või isegi rohkem. Kaugelt vaadates tundusid need lagedal väljal naljakad nagu suured roomavad mardikad.

Veidi aja pärast tuli järgmine üksus, mõnikümmend tanki ja soomukit. Lasime ka neil minna. Ning seejärel oli mõned minutid kõik täiesti rahulik, kuni äkki ilmus korraga välja kümneid ja kümneid masinaid, kattes kogu välja suure lehvikuna ning pean tunnistama, et väga oskuslikult manööverdades.

Esimese laine järel ilmus peagi teine, kahes ešelonis liikuvad sajad tankid ja soomukid katsid suure välja kuni horisondini. Ma ei unusta kunagi, kuidas see hääletu võimas laviin liikus, saatjaks ainult kaitseväljade tasane punakas sädelus, meeltes küllap vaid üks eesmärk: meid leida, meiega lahingusse astuda ning hävitada või kosmosesse tagasi paisata.

Lasime esimesel ešelonil jõuda meie granaadiheitjate tule ulatusse, samal ajal oli mul üle poole minuti aega, et teine laine sihikule võtta. Selle ajaga jõuaks õnneks isegi kogenematu lahingukooli esimese astme õppur sihtmärgid ette valmistada. Minu käsutuses oli kaheteistkümne väikesekaliibrilise plasmakahuri tuli, mida laevastik tuletoetusrelvana… ”

“Sa juhtisid korraga kaheteistkümne plasmakahuri tuld, kasutades iga kahurit eraldi ning järjestikku mitmete sihtmärkide pihta?” küsis kommodoor siira imetlusega.“Ma pole kunagi kuulnud, et keegi oleks suutnud korraga juhtida üle kolme-nelja kahuri tuld.”

“See pole üldse raske. On vaja lihtsalt keskendunult sihtmärkidele mõelda, panna need mõttes järjekorda alates kõige ohtlikumatest ning ülejäänu teeb lahinguarvuti ise ära. Lahingulaeva tuletoetusrelvad on uskumatult täpsed, umbes kolmesaja tuhande kilomeetri kõrguselt tabasid need umbes kümne – viieteistkümne sentimeetrise täpsusega. Täiesti piisav tankide hävitamiseks,” kinnitasin.

“See oli vähem kui millisekundiline sinakas sähvatus, kui tank pihta sai. Tavaliselt jätkasid masinad veel mõne hetke inertsi mõjul liikumist, prantsatasid maha ja tegid seejärel õhus kukerpalle. Kaugelt vaadates näisid pihta saanud tankid nagu puulehed, mida tuul edasi kannab. See kõik toimus täielikus vaikuses, sest nii plasma- kui ka laserkahurid, mis neil tankide tornides olid, on hääletud relvad, ning tankid ei plahvatanud, kuna pardal polnud lõhkevat laskemoona. Nad jäid lihtsalt väljale, tihtipeale torn alaspidi, nagu suured selili pööratud kilpkonnad.

Laevakahurid lasid nelja ja poole sekundiga kuuskümmend kaks tanki puruks. Siis pidin ma kahjuks tulejuhtimise katkestama ning positsiooni vahetama, sest mitu esimese laine tanki võtsid mu laskepesa koondtule alla, kaitseväli ütles üles ning kalju sulas laserkiirte mõjul. Sulav kivim hakkas mu kaevikusse voolama ning ma ei saanud sinna enam jääda, sest laava oleks mu peaaegu enda alla matnud. Kuni ma sealt välja ukerdasin, sai mu välivorm kahjustada ning selle moondekate lakkas toimimast.

Püüdsin parajasti söösta oma lahingupaarilise kaevikuni, mis oli minust umbes kakssada meetrit vasakul, kui tugev lööklaine paiskas mu pikali ja kõrvulukustavad kärgatused kurdistasid mind täiesti. Mu paariline kapral Audie Murphy VIII oli just avanud granaadiheitjast tule esimese ešeloni tankide pihta.

Meie brigaad oli äsja saanud välikatsetusteks uued kerged antiaine-granaadiheitjad. Nende jaoks oli kolme sorti tankivastaseid granaate – ühe viiekümnendiku, ühe kahekümne viiendiku ning ühe kümnendiku grammiseid ning mu paariline põrutas igaks juhuks kõige suurematega. Kujutage ette, mis tunne on olla vähem kui kilomeetri kaugusel kohast, kus sellised antiaine kogused ridamisi ümbritseva ainega reageerivad. Nägin, kuidas tanki küljest rebitud torn lendas mitmesaja meetri kõrgusel õhus nagu lind. See oli nii rabav vaatepilt, et kulutasin vähemalt sekundi selle tummale jälgimisele selle asemel, et ellujäämisega tegelda.

Seejärel sööstsin edasi ning jõudsin peaaegu oma lahingupaariliseni, kui tundsin oma reites justkui hetkelist sooja sähvatust ja lendasin uperkuuti. Olin saanud tabamuse soomuki laserkahurist ning kolmefaasiline võimas laserkiir purustas isikliku kaitsevälja, tungis läbi välivormi ning lõikas mul mõlemad jalad otsast. Siitmaalt,” näitasin kohta ülalpool põlvi, umbes reie keskosas.

“Esimesel hetkel oli šokk nii tugev, et ma ei tundnud mitte midagi. Suutsin ennast selili pöörata ning nägin, et mu jalad ei ole enam osa minust, vaid vedelevad eemal maas. Vormiriie oli mu haavad juba sulgenud ning alarm jõudnud nii lahingupaarilise kui ka jao sanitarini. Audie tiris mind kraedpidi oma kaevikusse ning andis esmaabi, meditsiinikonteiner lendas kohale minu arvates vähem kui paarikümne sekundiga. Mu paariline tõstis mind konteinerisse, see sulgus ning kaotasin kohe teadvuse. Minu jaoks oli Paradise Valley lahing läbi.”

“Üldiselt öeldakse laevastikus, et kui tulejuht suudab intensiivses maalahingus laevade toetustuld juhtida kauem kui kolm sekundit, on ta õnnesärgis sündinud, sest tulejuht on alati sihtmärk number üks,” lausus kommodoor mõtlikult.

“Õnneks oli ülevõim kosmoses meie käes, oli tuld, mida juhtida, ning tuli oli täpne. Palju hullem oleks, kui meie peaksime olema need, kes vastase tulejuhte jahivad,” kinnitasin omalt poolt.

“Edasine lahing? Mis edasi sai?” küsis arst seejärel siira, teesklematu huviga.

“Edasisest lahingust tean ma ainult ellujäänud kamraadide jutustuste põhjal. Parim selle kohta käiv allikas on loomulikult 527. jalaväebrigaadi lahingupäevik. See on väga põhjalik ja korrektne dokument, mille interaktiivsed lisad võimaldavad teil soovi korral lahingu läbi käia kuuekümne kaheksas eri rollis – brigaadiülemast reasõduriteni välja. Kui olete lahingu edasisest käigust tõsiselt huvitatud, võiksite sellega tutvuda,” andsin kommodoorile soovituse.

“Kas sinu roll on seal ka esitatud?” küsis arst seepeale.

“Jah, ma olen üks kaheksast reamehest ning ainuke õppursõdur, kelle tegevus on seal esitatud. Mu roll on kõikidest kõige pisem, sest olin üks esimesi, kes pihta sai, üks koma kaks sekundit, mis ma taevasse vahtima jäin, läks kalliks maksma. See pandi mu kogenematuse arvele,” kinnitasin kommodoori oletusi.

“Ega ometi sellepärast ei peetud vajalikuks sinu rolli esitada?” oli arst mu vastuse üle imestunud.

“Lahingupäeviku koostajad arvasid, et minu tegevusest tulejuhina oleks teistel kasulik teada ning üht-teist õppida. Minu sooritust kasutatakse koolides ja üksustes näidisena, mis on väga halb,” olin sunnitud tunnistama.

“Väga halb? Vastupidi, see on väga suur au,” ei saanud kommodoor aru, mida ma tahan öelda.

“See, et jalaväekompaniis leidub ainult kaks meest, põhi- ja varutulejuht, kes on võimelised laevastiku tuld juhtima. See on ju põhimõtteliselt vale lahendus. Invasioonijalaväe edu või läbikukkumine sõltub laevastiku tuletoetusest, sest me oleme kerge üksus, meil pole raskeid tuletoetusrelvi. Mis kasu on võimsatest laevadest, kui me ei suuda nende tuld korralikult juhtida?” Vakatasin korraks, sest mõistsin, et olen taas teemast kõrvale kaldumas ja ilmselt raiskan kommodoori kallist aega, või kas teda need detailid üldse huvitavadki.

“Ma korraldasin oma kompaniis asjad nii, et meil on nüüd kaksteist tulejuhtimisvõimelist võitlejat. Neid ei ole tänapäeval raske leida ja välja õpetada, sest kogu noorem generatsioon saab lahinguarvutid juba kuueaastaselt kätte. Mu otsesed ülemad kiitsid lahenduse heaks, nii et meil on nüüd brigaadis kokku kakssada kaheksa tulejuhtimisvõimelist meest. Kui tuld pole saada, võitlevad nad nagu tavalised jalaväelased ning kui mõni pihta saabki, mida lahingus paraku ikka juhtub, ei teki meil enam suuremaid probleeme,” võtsin teema kokku.

“Kuid ma ei usu, et teistes üksustes kasutataks ka sama süsteemi, sest brigaadiülem esitas ettepaneku lahenduse üldiseks rakendamiseks kogu invasioonijalaväes kõigest pool aastat enne meie rännaku algust. Me ei jõudnud uut süsteemi kiiremini käiku lasta,” ütlesin süüdlaslikult. “Minu tegevuse järgi, mida on kahjuks eeskujuks toodud, õpivad teised vale asja. See on väga halb,” kinnitasin veel kord.

Kommodoor silmitses mind mõne hetke väga tähelepanelikult. Oli näha, et ta tahab midagi öelda, kuid ta vaikis. Nii ei saanudki ma mitte kunagi teada, mida ta oleks öelnud.

“Lahing,” ütles ta seejärel.“Sa pidid lahingust rääkima,” pöördus ta mõne hetke pärast vana teema juurde tagasi.

“Mu meditsiinikonteiner lendas viperusteta pataljoni haavatute kogumispunkti, mis oli ühes koopas umbes kakskümmend kilomeetrit tagapool. Pataljoni arst tegi otsuse jätta kõik kergemalt haavatud kohapeale ning evakueerida vaid need, kelle elu oli otseses ohus. Enne portaali valmimist ei olnud nagunii mõtet haavatuid edasi saata.

Samal ajal jätkasid mu kamraadid esimesest pataljonist lahingut ülekaaluka vaenlasega. Vähem kui kahe minutiga kaotasid ar’ashw’arhanghirid kakssada kuuskümmend kolm tanki ja soomukit ning nende rünnak takerdus. Nende meeskonnad hukkusid peaaegu eranditult, sest keskkond, kus me lahingut pidasime, oli neile väga vaenulik, iga väiksemgi rebend kaitseülikonnas tähendas seda, et nad said paari minutiga hapnikumürgituse. Kui nende gaasieemaldamisgeneraatorid isegi tööle hakkasid, külmusid nad ikkagi vähem kui poole tunni jooksul surnuks, rääkimata meie relvade tulest, mis oli juba iseenesest hävitav.

Meie jao sanitar kapral Carlos Martinez VI, üks neist, kes selle lahingu üle elasid, rääkis mulle hiljem sõjavangide laagris, kuidas ta oli püüdnud anda esmaabi kahele haavatud vaenlasele, kes olid pihtasaanud soomukist eluga pääsenud. Kuid vahenditega, mis on head inimeste abistamiseks, polnud mitte midagi teha. Ning loomulikult ei teadnud Carlos sel hetkel isegi põhjuseid, miks tema hinnangul kergesti haavatud ar’ashw’arhanghirid kiiresti surevad.”

“See on väga oluline seik,” segas arst järsku vahele. “See võib olla põhjus, miks ar’ashw’arhanghirid meie haavatuid ei tapnud. Kollektiivse teadvuse paradoks – mida teab või kogeb üks indiviid, seda teab põhimõtteliselt kogu nende tsivilisatsioon.”

“See võis ka nii olla, sest ma ju poleks praegu siin, kui nad oleks vangilangenud haavatud tapnud. Seejärel katkestas vastane rünnaku, rebis end lahingukontaktist lahti ja eemaldus organiseeritult umbes viieteistkümne kilomeetri kaugusele, kus asus viivitamatult kaitsepositsioone ette valmistama,” rääkisin edasi.

“Kolm minutit pärast lahingu algust andis esimese pataljoni ülem eesliini kompaniidele samuti käsu eemalduda ja mehitada varupositsioonid umbes viis kilomeetrit tagapool, mida meie neljas jalaväekompanii oli vahepeal palavikuliselt ehitanud.

Oli ka viimane aeg, sest laevastiku luure oli vähem kui minuti jooksul registreerinud ligi kolmesaja juhitava raketi stardi, mis lasti välja ar’ashw’arhanghirite ookeani põhjas paiknevatest tugipunktidest. Laevastiku raketitõrjesüsteem ja brigaadi õhutõrje hävitasid neist valdava enamuse, kuid kuue kuni kaheksa minuti pärast tabasid seitseteist raketti ikkagi väga täpselt meie endisi positsioone.

Samal ajal olid meie Paradise Valley stratosfääris patrullivad laevastiku kosmosehävitajad juba astunud lahingusse vastase hävituspommitajatega. Need vertikaalstardiga lennuvahendid, mis olid peidetud sügavale kaljušahtidesse, lendasid suhteliselt aeglaselt. Nende maksimaalne kiirus vaevalt ületas seitsme mahhi piiri, kuid mis kõige hämmastavam: need ei olnud automaatjuhtimisega, vaid ar’ashw’arhanghirid ise lendasid nendega.

Kuid mitte ükski neist ei pöördunud tagasi oma baasi, sest kosmosehävitajad ja brigaadi õhutõrje lasid nad viimseni alla. Ja neid polnud vähe – sada kaheksakümmend kuus, kuid laevastik kaotas samuti patrullis osalenud viiekümne kahest kosmosehävitajast üheksa. Selline kaotuste tempo oli lubamatult kõrge, lennukiemalaeval on ju vaid kolmsada kuuskümmend hävitajat.

Vastane ei üritanud enam uusi frontaalrünnakuid, selle asemel maandasid nad kuue tunni pärast varjatult allveevahendeid kasutades umbes pataljonisuuruse üksuse poolsaare kaguosas. Laevastiku luure ei suutnud seda õigel ajal avastada, sest vastase allveetransport liikus üle tuhande meetri sügavuses vee all. Õnneks oli selle aja peale ka brigaadi neljas, raske soomusjalaväepataljon jõudnud maabuda ning seal on teatavasti kaks tanki- ja kaks soomusjalaväekompaniid. Brigaadiülem käskis nad kohe vasturünnakule ning neil õnnestus laevastiku tule toetusel hävitada ar’ashw’arhanghirite maabunud üksus vähem kui viieteistkümne minutiga.

Vastane häiris hoopis meie tegevust pidevate raketirünnakutega, nende väikesed üksused imbusid allveevahendeid kasutades meie tagalasse, ja kui neil õnnestus sihtmärke fikseerida, oli nende tuli väga täpne, muidugi juhul, kui nende raketid suutsid meie raketi- ja õhukaitsest läbi murda.

Ning nende elektroonilised võitlusvahendid osutusid üllatavalt tõhusaks. Nad olid võimelised mitme tunni vältel segama meie portaali häälestamist, ning pioneeripataljonil kulus tavapärase kaheksa tunni asemel koguni seitseteist ja pool tundi portaali ülespanekuks ja häälestamiseks, ehkki pioneerid andsid kindlasti oma parima.

Kohe, kui meil õnnestus portaal häälestada, evakueeriti selle kaudu raskelt haavatud. 1003. tankibrigaad alustas läbimarssi, kuid me teadsime, et see võtab umbes kuus tundi aega, enne kui nad on koos oma tehnikaga portaali läbinud ja suudavad alustada operatsiooni järgmist etappi, milleks oli teise portaali rajamine meist umbes kolmesaja kilomeetri kaugusel Põhjamandril. Seejärel oli kaheksa tundi reserveeritud 3862. soomusjalaväebrigaadile, kes pidi rajama kolmanda portaali umbes tuhande kahesaja kilomeetri kaugusele Lõunamandrile.

Veel kakskümmend üheksa soomusjalaväe- ja tankibrigaadi ning vastav hulk lahingutoetus- ja tagalaüksusi, mis paiknesid kuuel eri planeedil kolmekümne valgusaasta raadiuses, pidi järgneva viie ööpäeva jooksul portaalidest läbi marssima. Kuna see oli suhteliselt tähtsusetu operatsioon, pidi sektor oma jõududega toime tulema. Nendest üksustest pidi piisama planeedi tagasivallutamiseks, mis oli ju lõppude lõpuks kogu operatsiooni eesmärk.

Kaheksateist tundi ja kolm minutit pärast maabumist kandis esimese pataljoni ülem ette, et tema vastutusalas olevad vastase üksused on lahingukontakti katkestanud ja eemalduvad kiires tempos. Kui ka teistelt üksustelt ei tulnud vastase tegevuse kohta enam mingit informatsiooni, justkui oleksid ar’ashw’arhanghirid järsku kuskile haihtunud, muutus brigaadiülem väga murelikuks, sest see kummaline rahu ja tegevusetus ei ennustanud midagi head.

Admiral Nelson taipas kohe, milles oli küsimus ning kuulutas kogu talle alluvas operatsiooniruumis välja valmisoleku alfa vastase massihävitusrelvarünnaku tõrjumiseks. Tema käsul saadeti orbiidile kolm täiendavat raketitõrjesatelliiti ning sada kaheksakümmend kosmosehävitajat startisid emalaevalt, et tõkestada vastase hävituspommitajate võimalikku rünnakut.

Kui tankibrigaadi esimene pataljon oli just jõudnud portaali läbida, registreeris meie lahingugrupi koosseisus olnud erivägede pataljon kahekümne ühe kvasarlõhkepeaga raketi üheaegse stardi. Need pidid vähem kui kuue minuti pärast meie positsioone tabama. Loomulikult rakendasid nad kõik oma vahendid ning tegid ülimaid jõupingutusi, et lõhkepead kahjutuks teha, ning laevastik nagu ka brigaadi õhutõrje koondasid kogu oma tulejõu, et raketid enne sihtmärgini jõudmist hävitada. Kuid see ei õnnestunud.”

Jäin vait ega öelnud mõne hetke sõnagi, sest mu endise üksuse saatus rusus mind siiamaani, ehkki sellest oli möödunud juba kuusteist mu isiklikku, bioloogilist aastat ja üle viiekümne kaheksa kalendriaasta.

“Üks rakett pääses siiski läbi. Kaheksateist tundi ja viiskümmend kaheksa minutit pärast seda, kui esimene meie sõdur Paradise Valleyl jala maha pani, lõhkes portaali läheduses umbes kahe tuhande megatonnise võimsusega kvasarpomm,” ütlesin rahulikul, neutraalsel toonil, nagu räägiksin millestki tavapärasest, isegi igavast.

“Plahvatus tekitas planeedi pinnale kraatri, mille sügavus epitsentris oli ligi seitsesada meetrit ning läbimõõt üle kolmekümne kilomeetri. Seenekujuline pilv, mis sisaldas pinnast ja vett, tõusis kõrgele stratosfääri. Kümnete meetrite kõrgune hiidlaine tulvas üle ookeanide ning vesi ujutas üle nii Põhja- kui ka Lõunamandri madalikud. Kolmesaja kilomeetri raadiuses hävis kogu elav loodus ning planeedi biosfäär tervikuna sai tugevasti kannatada. Planeedi kaldenurk oma telje suhtes muutus null koma null kahe kraadi võrra. Ning kui meri tekkinud tühiku täitis, lakkas ka poolsaar, kus me paiknenud olime, geograafilises mõttes olemast.

Brigaadiülem, staap, side- ja staabikompanii, teine, kolmas ja neljas pataljon, lahingutoetuspataljon, pioneeripataljon, õhutõrjepataljon ja logistikapataljon, samuti 1003. tankibrigaadi ülem, staap, staabikompanii ja esimene pataljon ning 389. erivägede pataljon – kõik hukkusid, välja arvatud raskelt haavatud, keda oli varem portaali kaudu evakueeritud,” rääkisin nappide, lihtsate sõnadega.

Pidasin väikese pausi, kuid enne, kui jõudsin edasi rääkida, kuulsin kommodoori ütlevat:“See informatsioon pole korrektne. Eriüksus jõudis kõik lõhkepead deaktiveerida ning laevastiku raketitõrje ka kõik juba kahjutuks tehtud raketid alla lasta. See oli miin, mis tegelikult lõhkes.”

“Miin? Kuidas on see võimalik? Kas tõesti ar’ashw’arhanghirid taipasid mineerida kogu planeedi juba enne meie maabumist?” küsisin hämmeldunult.

“Ei, see poleks olnud võimalik. Nad toimetasid kvasarmiini allveelaevaga poolsaare rannikule ning see kaevas ennast läbi maapinna õigesse kohta. Plahvatus toimus tegelikult maa all, umbes kolmesaja meetri sügavuses,” selgitas arst. “Meie eriüksusel puudusid vahendid maa-aluste kvasarlaengute avastamiseks ja kahjutustamiseks. Nad ei saanud midagi teha.”

“Kust te seda teate, et see oli kvasarmiin?” jõudsin küsida, enne kui mõistsin oma küsimuse lihtsameelsust.

“Meie pommimeistrid on plahvatuse asukohta ning plahvatusega seotud asjaolusid väga põhjalikult uurinud. Võid kindel olla, et nad nuhkisid seal ringi nagu hagijad ega jätnud midagi kahe silma vahele. Neile ei saa ka midagi ette heita, sest õnneks pole neil vähemalt käesoleval sajandil avanenud mitte just eriti hiilgavaid šansse massihävitusrelvade praktilise kasutamise tagajärgede uurimisel oma professionaalset kretinismi välja näidata!” Kommodoor muigas. “Ning ar’ashw’arhanghirid on seda ise ka ametlikult kinnitanud.”

“Järelikult olid kvasarlõhkepeadega raketid üksnes sõjakavalus, mis pidi meie tähelepanu kõrvale juhtima. Kuid te väitsite enne, et nad pole millekski sääraseks üldse võimelised?” Arsti jutus oli minu arvates selge vasturääkivus.

“Ei, see polnud sõjakavalus. Nende sõjaline mõtlemine ja planeerimine on lihtsalt täiesti teistsugune kui meil,” väitis kommodoor vastu. „See on väga põhjalik, samas väga lineaarne ning meie mõistes täiesti ebaratsionaalne. Nende plaanid võivad sisaldada kümneid ja kümneid variante, mis lähevad aina suurema jõu kasutamise suunas, kuni operatsiooni sõjalis-poliitilised eesmärgid on saavutatud. Kui üks variant ebaõnnestub või eesmärk jääb saavutamata, käivitatakse kohe järgmine.

Nad hindavad oma staabitööd läbikukkunuks, kui nad ei suuda genereerida vähemalt viitteist tegevusvarianti. Olen kindel, et kui meie invasioon oleks õnnestunud, oleks nad lõpuks portaalide kaudu eemaldunud ja kogu planeedi koos kõigi meie üksustega tükkideks lasknud. Või kui neil poleks õnnestunud enam taganeda, oleks nad ikkagi planeedi hävitanud koos meie ja iseendiga, sest Paradise Valleyil ei olnud nende tsivilisatsiooni jaoks mingit tähtsust.

Nad ei rajanud oma tugipunkte sügavale maa alla ega ookeani põhja mitte seepärast, et midagi peita või varjata, vaid seepärast, et see oli nende jaoks palju sobivam keskkond. Viibimine hapnikukeskkonnaga atmosfääris on neile lihtsalt talumatu ning nad püüavad seda igal võimalusel vältida,” kinnitas arst veel kord. Mul polnud rohkem küsimusi.

“Meie pataljon, kes paiknes plahvatuse epitsentrist üle saja kilomeetri kaugusel ning oli jõudnud selleks ajaks ennast põhjalikult kindlustada ja õigel ajal varjuda, kandis jalaväekompaniides minimaalseid kaotusi,” rääkisin edasi. „Hiidlaine ujutas mõneks ajaks küll osa positsioone üle, kuid ainult kaksteist meest uhuti koos laskepesadega minema. Samas pataljoni tagalakompanii, kes paiknes jalaväekompaniidest viisteist kilomeetrit tagapool sügavas orus, kaotas hiidlaine tõttu kolm neljandikku isikkoosseisust ning suurem osa varustusest põles ära. Mis ära ei põlenud, selle võttis tulvavesi endaga kaasa.

Samuti oli katkenud side laevastikuga, sest plahvatusega kaasnenud võimas elektromagnetiline impulss oli sidesüsteemi hävitanud ning tulejuhtimine polnud enam võimalik. MILNETi ühendus lakkas toimimast, alles jäi vaid pataljoni intranet.

Energiaallikad, nanotehas ning välihospidal olid hävinud koos brigaadi logistikapataljoniga. Seepärast lakkasid kaitseväljad olemast, varustust ja laskemoona ei olnud võimalik enam toota ega täiendada, juurde ei saanud meditsiinikonteinereid ning ka haavatuid polnud kusagile evakueerida.

Brigaadi õhutõrje oli hävitatud ning laevastiku raketitõrje efektiivsus oli planeedi atmosfääri täitnud tolmu ja põlevate metsade suitsu tõttu kõvasti langenud. Portaal oli hävinud koos pioneeripataljoniga, kes ainukesena võinuks uue ehitada, ning laevastikul polnud vähimatki võimalust ellujäänuid evakueerida.

Nii alustas pataljon pärast hiidlaine taandumist oma viimast lahingut ainult käsirelvadega, kõrbenud ja põlevatel kõrgustikel ning mudaga üle ujutatud ligastes orgudes, hiidplahvatusejärgses tontlikus pimedas hämus, mis oli nüüd tekkinud rõõmsa päikesevalguse asemele hetkel, mil polnud enam vähimatki lootust, nagu ütles mu sõber Carlos selle kohta.

Ar’ashw’arhanghirite raketid tabasid nüüd karistamatult pataljoni allüksuste positsioone ja tekitasid raskeid kaotusi. Vastase üksused maabusid meie selja taga ning pataljon võeti halastamatusse piiramisrõngasse ja meie positsioonid risttule alla. Kui vastane lõpuks ründas, kestis meeleheitlik lahing ikkagi peaaegu poolteist tundi. Ma võin öelda, et sõjavangide seas polnud ühtegi võitlusvõimelist meest, kõigil, kes vangi langesid, oli vähemalt käsi või jalg puudu. Mitte ühtegi võitlusvõimelist. Ar’ashw’arhanghirite kätte jäid vaid meditsiinikonteinerid,” kinnitasin veel kord.