Читать книгу Lenin. Venemaa võrgutamine - Leonid Mletšin - Страница 1

Võrgutamine on ülim kunst, milleni küünivad vähesed.

Vladimir Iljitš Lenin oli kahtlemata kõige väljapaistvam Venemaa võrgutaja XX sajandil. Sündinud poliitikuna oli tal külluslikult energiat, kirge ja mõistust. Ta pühendas kogu elu ühele eesmärgile – võtta riigis võim, oodata ära maailmarevolutsioon ning ehitada üles kommunistlik ühiskond.

Mitte keegi ei osanud nii täpselt olukorda hinnata, masside meeleolusid tabada ja oma poliitikat muuta. Ta ei häbenenud tunnistada endale oma vigu, ei kartnud kõrvalekaldeid ja järske kursimuutusi – vahel lausa sada kaheksakümmend kraadi. Igatahes dogmaatik ta küll ei olnud! Nagu ütles kunagi Ungari filosoof György Lukács: „Leninism on marksismi sobitamine keskkomitee järjekordse pleenumi otsustega.”

Veel üks Lenini edu komponent oli tema erakordne võime veenda ümbritsevaid inimesi oma õigsuses ja värvata liitlasi. 1917. aasta sügisel lubas ta Venemaale just seda, millest unistas rahva enamik. Ühtedele rahu, ja otsekohe. Teistele maad, ja tasuta. Kolmandatele – korda ja tugevat võimu selle kaose ja hävingu asemele, mis oli tulnud pärast Veebruarirevolutsiooni. Ja kõigile kokku – elu korraldamist võrdsuse ja õigluse alusel. Nende loosungite võluväele oli võimatu vastu seista.

Kuid siin tekib küsimus. Venemaa on talentidest rikas. Seitsmeteistkümnendal aastal tegutses poliitikamaastikul palju silmapaistvaid tegelasi, andekaid riigimehi, kellele riigi saatus muret tegi. Ka need teised poliitikud said aru, mida nimelt ootab ja vajab revolutsiooniline Venemaa. Miks nad siis Leninist ette ei jõudnud? Miks nad ei pakkunud ise kevadel või suvel vene rahvale seda, mille oktoobris kuulutas välja Vladimir Iljitš, kui oli oma eelkäijad jõuga kukutanud?

Mitte ükski vastutustundlik Vene poliitik ei pidanud võimalikuks anda täiesti teostamatuid lubadusi. Nad mõistsid, et vene elu ümberkorraldamine nõuab palju aastaid pingelist tööd, see on aeglane ja raske. Ülesanded saavad lahendatud järk-järgult, sammhaaval.

Kui käib sõda, siis ei saa lihtsalt tääki maasse lüüa ja koju minna. Tarvis on sõlmida rahu ühel ajal liitlastega, kellega koos on kolm aastat ühise vaenlase vastu võideldud…

Maareformiks ei olnud aeg mitte küps, vaid üliküps! Aga mis põhimõtetel maa ümber jagada? Ära võtta seda ei saanud – see oleks olnud seadusvastane.

Välja osta? Aga mis raha eest? Ja kuidas reformi käigus Venemaa üpris edukat põllumajandust mitte ära hävitada?..

Kõik see nõudis tõsist uurimist ja pikki arutelusid, lõpliku vastuse aga pidi andma parlament, asutav kogu, mida sõja ajal polnud samuti lihtne kokku kutsuda…

Kuid keegi ei läbenud oodata! Kärsitus oli see, mis seitsmeteistkümnendal aastal kirgi küttis. Ja Lenin kustutas selle janu, lubades muuta kõike korraga. Ei tea, kas ta ka ise uskus, et kui võtta pankuritelt raha, mõisnikelt maa ja vabrikantidelt tehased ning kehtestada turu asemel plaan, saab jalamaid elu muuta ja maa õnnelikuks teha, kuid teisi ta pani seda uskuma küll!

Lenini geniaalne võrgutamiskunst selles seisneski. Ta lubas seda, mida ei julgenud keegi teine – lahendada kõik probleemid otsekohe! Tema lubadused kutsusid esile tänuliku vaimustuse laine. Need, kes talle järgnesid ja kes teda kui juhti austasid, ei mõelnud üldse, kas see kõik on ka teostatav.

Ja sellest, mida ta oli lubanud, ei läinudki ju midagi täide. I maailmasõja asemel puhkes verine ja veel julmem kodusõda. Maa võeti talupoegadelt jälle ära – tõsi küll, juba pärast Leninit – ja kõik aeti kolhoosidesse, ning tegelikult kehtestati miski, mis meenutas pärisorjust. Ka võrdsust ja õiglust ei jõudnud nõukogude inimesed ära oodata. Aga kui nad hakkasid sellest aru saama, oli juba hilja. Nõukogude süsteem ei sallinud proteste ega mässe ning karistas karmilt mistahes rahulolematuseavaldust.

Pealegi tekkis uus võrgutus. Kaks revolutsiooni, kodusõda ja massiline emigratsioon tekitasid hulganisti vabu töökohti. Bolševike kehtestatud režiim lõi oma sotsiaalsete liftide süsteemi. Klassipositsioonilt lähtumine muutis edutamise põhimõtteid. Õiguse olla elus edukas ja teha väljapaistvat karjääri said need, kes konkurentsis vaevalt läbi oleksid löönud. Selgus, et kui sa oled süsteemi osa, siis sa elad paremini kui teised. Süsteemile tekkisid kaitsjad, kes olid selle säilimisest eluliselt huvitatud.

Kuid seegi oli vaid osa suurest võrgutusest.

Radikaalselt meelestatud Ameerika ajakirjanik Joseph Lincoln Steffens ütles revolutsiooniliselt Venemaalt naastes oma kuulsaks saanud sõnad: „Ma olen näinud tulevikku, ja see toimib.”

Paljud inimesed, kes olid kogu maailma ülekohtust nördinud, nägid Lenini ideedes väljapääsu ummikust.

„Ma ei astunud kommunistlikku parteisse üksnes selle pärast, et mind päästis Punaarmee,” kirjutas üks saksa kirjanik. „Ma otsisin pelgupaika, ulualust, ja leidsin selle tolles ülemaailmses mõttekaaslaste ühtsuses, universaalses ideoloogias, mis lubas lahendada kõik maailma probleemid. Tundus, et tõotatud maa serv juba paistab. Kuid see oli kõigest miraaž, silmapete.”

Miraaž aga ei hajunud kohe. Ja mitte kõigi silmis. Mõnda aega innustas kommunismiidee miljoneid inimesi kogu maailmas. Pole siis ime, et Venemaal endal jäid nii paljud inimesed Leninit uskuma.

Mulle tähendavad seitsmeteistkümnes aasta ja Lenini roll Venemaa saatuses ka minu perekonna lugu. Minu vanaisa Vladimir Mihhailovitš Mletšin võitles kodusõjas ning astus rindel bolševike parteisse. Tema märkmete hulgast leidsin ma selle eluteevaliku kohta väga siirad sõnad:

„Ma võtsin vintpüssi kätte, et sõdida nõukogude võimu eest, 1917. aasta sügisel Jekaterinoslavis (praegu Dnepropetrovsk). Ma olin kuusteist aastat vana. Nõukogus olid enamuses bolševikud, kuid linn kubises ohvitseridest, anarhistidest ja Ukraina natsionalistidest ning lihtsalt kriminaalkurjategijatest. Minu vanemad sõbrad olid ägedad bolševike pooldajad. Me kaitsesime nõukogude hoonet, endist kuberneripaleed, võitlesime anarhistide ja murdvarastega. Iseäranis uhke olin ma selle üle, et käisin igal õhtul revolutsioonikomitees parooli ja tunnussõna saamas. Ma kahtlustan, et see ülesanne anti meelega mulle kui kõige nooremale ja parema mäluga poisile – oma kasvu ja peaaegu lapseliku välimuse poolest ei kõlvanud ma paremtiivameheks mitte ainult grenaderipolgus, vaid ka meie salgas, kus oli mitu pikakasvulist töölist, sealhulgas lätlased.

Mul oli tookord palju võimalusi oma lühike maine teekond lõpuni käia. Öösiti meie patrullide pihta tulistati. Kaks korda pääsesin ma imekombel anarhistide kuulist, kes olid raevus pärast seda, kui üks nende urgas oli kahjutuks tehtud. Ükskord ilmutas ime end Jekaterinoslavi revolutsioonikomitee liikme kujul, kes jõudis anarhisti lasust ette. Teinekord Jekaterinoslavi anarhistide tuntud ninamehe lihase õe neitsilikul kujul.

1919. aasta hilissügisel astusin ma Punaarmeesse, mind arvati 15. armee koosseisu. Hiljem viidi mind üle lõunarinde jaoks formeeritud 4. armeesse.

Lapsepõlves ja noorukieas, mis minul langes kokku revolutsiooni ja kodusõja aastatega, sain ma vaid kahel korral tunda tõelist hirmu. Kord läksime meie, lapsed, hilisel sügisööl tihedas trobikonnas mööda unustamatut Suraži peateed Vitebskis, mööda laia viletsalt sillutatud maanteed, mida kahelt poolt ääristasid tohutud veelombid. Ja järsku kerkis meie ette hiiglaslik valge kummitus. Keegi vembumees oli roninud, nagu ma nüüd arvan, kõmpide peale, tõmmanud endal lina üle pea, ning ilmus äkitselt ebausku ja muinasjutte täis tuubitud laste ette. Kõiki haaras õud, lapsed tardusid paigale, siis algas hädakisa ja nutt. Siis aga jõudsid kohale maha jäänud, peomeeleolus täiskasvanud, kes ei märganud pimedas midagi, rahustasid lapsi ja võtsid väiksemad sülle. Ning palju aastaid hiljem tundsin ma Poola rindel Lida all lausa füüsiliselt, kuidas mu juuksed tõusevad püsti…

Kui need vääramatust jõust tingitud episoodid välja arvata, ei mäleta ma juhtumeid, kus ma ähvardava ohu korral oleksin ilmutanud panikmacher’likke kalduvusi, kuigi ma olen oma nina all näinud mahnolase nagaani kirpu, olen näinud minu poole suunatud bandiidi vintpüssi toru, ükskord aga „teenisin ära” minu öömaja aknasse visatud granaadi.

Mida ka ei räägitaks, minu põlvkond on saanud kõvasti vatti. Mina ei olnud oma eakaaslastest ei parem ega halvem. Elasin täisverelist elu, hingasin, nagu öeldakse, täie rinnaga, lõin kaasa igas kakluses – kas siis rusikate, või hiljem ideedega, kui pidasin asja õigeks. Ega ma siis ilmaaegu juba poisikesena Dvina jääl iidset rusikavõitluse kunsti polnud treeninud. Õppisin koos neljakümne võrukaelaga, sünge äärelinna pojaga. Ning kasvasin üles „kõige agulimas agulis” koos nahaparkalite, väikeste tellisetehaste ja algeliste linaropsimisvabrikute tööliste lastega.

Kombed olid karmid, ja see karastas. Juba väiksena jõudsin ma empiiriliselt tõeni: kui juba löömaks on läinud, siis ära hellita. Lapsed ei armasta tõsiselt kakelda. Lõhkikistud särgi eest teeb ema säru. Läheb nina paiste või lööb silma all latern särama – hakkavad kaaslased naerma. Ja koolis võis sel puhul välja kutsuda direktor – unustamatu Demjan Mihhejevitš, suurepärane pedagoog ja tarkpea. Veel hullem oli aga jääda vahele kirjandusõpetaja Golubenkole. Tema eriti ei taibanud, kes on õige või süütu, küll aga jagas sihukesi obadusi, kõrvakiile ja kuklavõmme ning tiris nii metsikult kõrvust, et tema silma alla sattumist püüdsid vältida ka kõige uljamad ja jultunumad marakratid. Kindlal tagumise pingi mehel ja istumajääjal Maršalkovskil ei kasvanud kõrvanibud kunagi kinni…

Neljateistaastaselt sõitsin ma kodunt ära Jekaterinoslavi, seal õppisin iseseisvalt elama, seal astusin revolutsiooni ja kodusõtta. Kõike tuli ette. Sõda ei ole lustipidu. Aga ma elasin kartmatult, uskusin homsesse, saabuvasse päeva. Mida tähendasid raskused maailmarevolutsiooni ootuses, entusiasmi ja vankumatu usu õhkkonnas? Homme lööme minema Denikini, siis purustame lõplikult Piłsudski ja Wrangeli, ning algab sotsialismi valitsemine maa peal. Ah et transport on hävitatud ja kütust ei ole? Me taastame Donbassi ja paneme käima raudteed. Mahnoluse juurime välja. Ehitame Stalingradi traktoritehase ja küla lööb õitsele.

Nende lootustega me elasime. Igal hommikul vaatasime ahnelt, kui palju on kaevandatud sütt, sulatatud malmi, toodetud naftat. Me uskusime nagu algkristlased. Muidugi, me ei elanud nagu algkristlased või revolutsioonijärgsete kommuunide liikmed. Tasapisi sigines meile kõiksugu kraami, me hankisime suvilaid, vahel pummeldasime, rikkusime hoolega seda käsku, mis puudutab ligimese naist. Aga see kõik oli pinnavaht. „Vana nõid” – omand – ei vallanud veel täielikult inimeste mõtteid.

Sõna oli sõna, sõprus oli sõprus, aumehelikkus oli tegelik ja toimiv mõiste. Suurimaks paheks peeti silmakirjalikkust, jesuiitlikkus ja makjavellism olid surmapatud. Lipitsemist, lömitamist ja tallalakkumist karistati avaliku põlgusega. „Kreeklasel” ja „juudil” ei olnud vahet. Rahvakomissar sai sama parteimaksimumi1, mis sajad tema alluvadki, aga kirjandusliku teenistuse pealt võeti kuni nelikümmend protsenti parteimaksu.

Marxil, kui ma ei eksi, on mõiste „harimatuse julgus”. Ma ütleksin veel, et „süütuse julgus”. Laps läheb kõhklemata puuri kõige verejanulisema tiigri juurde ja sirutab käe, et kurja koera silitada – ta ei tunne ohtu. Nii nagu lapsed elasime ka meie, kuni saabus katastroof.

Muidugi oli ärevakstegevaid tundemärke. Aga ikkagi elati inertsist edasi, elati muretult, kuigi ka pingeliselt, vahel oli raske, kuni taevas oma pea kohal lõhki ei kärisenud. Ja nagu ikka juhtub inimestega, kes on surmaohu üle elanud, hakkasin ma toimuvat vaatama teistsuguse pilguga. Ning ei mõistnud mitte ainult seda, et ma ise kõnnin kuristiku serval, – ma hakkasin ka taipama, et suure revolutsioonilise otstarbekuse ideega varjatakse talumatuid, kuritegelikke ja kohutavaid tegusid.

Kunagi oli Dostojevski vapustanud mind kõige rohkem sellega, kuidas ta näitas laste kannatusi. Võib-olla sellepärast, et ma ei kasvanud kaugeltki mitte kergetes oludes, mäletan ma ema pisaraid, kui lastele ei olnud anda leiba. Ma mäletan väikest ja väetit ema, puuda-pooleteisene jahukott turjal, ühes käes kartulikorv, teises aga väikese, vaevalt kaheaastase Suraži peatee poris tatsava õe käsi, mäletan ümbritsevat viletsust, mis oli mõõtmatult kibedam kui meil. Ühesõnaga, laste kannatused olid minu kiiks.

Kui palju on möödas 1929. aastast, kui käis kulakuks tegemine ja kollektiviseerimine… Ja seniajani ei suuda ma unustada külalapsi, kes koos oma armetu nodiga tõsteti küüdivankritele ja viidi oma harjunud elukohast minema, mõnikord vihma, lörtsi ja külma kätte. Seda ei võinud ma vaadata…”

Pettumus ja valuline hüvastijätt illusioonidega tuleb hiljem. Ja mitte kõigile! Kas mitte sellepärast, et kõik, mis neil aastatel Venemaa territooriumil toimus, oli riigi ja rahva sandistanud? Paljud muide ei märganudki ei vigastusi ega neist jäänud arme.