Читать книгу Lenin. Venemaa võrgutamine - Leonid Mletšin - Страница 4

Nõukogude kongress, mille toimumise ajale oli sätitud sõjaline riigipööre Petrogradis, avati Smolnõi instituudis Lev Trotski sünnipäeval 25. oktoobril. Oktoobriülestõusu otsustava öö veetis Trotski Smolnõi kolmandal korrusel sõja-revolutsioonikomitee toas. Sealt juhtis ta väeosade tegevust. Tema juurde tuli keskkomitee liige Lev Kamenev, kes oli ülestõusu vastu, pidades seda avantüüriks, kuid kes pidas oma kohuseks otsustaval hetkel kohal olla.

Oktoobrirevolutsiooni esimese aastapäeva puhul kirjutas Stalin Pravdas:

„Kogu töö ülestõusu tegelikul organiseerimisel toimus Petrogradi nõukogu esimehe Trotski vahetul juhtimisel. Võib kindlalt öelda, et garnisoni kiire ületuleku eest nõukogu poolele ja sõja-revolutsioonikomitee töö oskusliku juhtimise eest on partei võlgu ennekõike ja kõige suuremal määral sm Trotskile.”

II ülevenemaaline nõukogude kongress võttis 25. oktoobri ööl vastu Lenini kirjutatud pöördumise tööliste, soldatite ja talupoegade poole, milles öeldi, et kongress võtab võimu Venemaal oma kätte, kohapealne võim aga läheb tööliste, soldatite ja talupoegade saadikute nõukogudele. Menševikud ja parempoolsed esseerid avaldasid protesti „sõjalise vandenõu ja võimuhaaramise” vastu ning lahkusid kongressilt.

Neile vaidles vastu Trotski:

„Delegaatide – menševike ja sotsialistide-revolutsionääride – kongressilt lahkumine kujutab endast jõuetut kuritegelikku katset kukutada läbi tööliste ja soldatite masside täievoliline ülevenemaaline esindus just hetkel, mil nende masside avangard kaitseb relv käes kongressi ja revolutsiooni kontrrevolutsiooni pealetungi eest. Rahvaülestõus ei vaja mingit õigustust. See, mis on toimunud, on ülestõus ja mitte vandenõu. Meie karastasime Petrogradi tööliste ja soldatite revolutsioonilist energiat. Me suunasime avalikult rahvahulkade tahet ülestõusu, mitte vandenõu poole… Rahvamassid on kogunenud meie võitluslipu alla ja meie ülestõus on võitnud. Nüüd aga tehakse meile ettepanek: loobuge oma võidust, tehke järeleandmisi, sõlmige kokkulepe. Kellega? Nende haledate käputäitega, kes siit ära läksid? Nende taga ei ole Venemaal kedagi. Olete haletsusväärsed individualistid, olete pankrotis, teie roll on mängitud; kaduge sinna, kuhu te nüüdsest peale kuulute, nimelt ajaloo prügikasti!”

Kuuendal hommikutunnil tõusis tribüünile Nikolai Krõlenko, telegramm käes:

„Seltsimehed, teade põhjarindelt! XII armee tervitab nõukogude kongressi ja teatab, et on loodud sõja-revolutsioonikomitee, mis võttis enda peale põhjarinde juhatamise.”

See oli üks esimesi lootustandvaid signaale – armee toetas bolševikke.

Järgmisel päeval võttis kongress vastu rahudekreedi ja maadekreedi, valis ülevenemaalise kesktäitevkomitee uue koosseisu (101 inimest, neist 62 bolševikku). Ülevenemaaline kesktäitevkomitee pidi täitma seadusandliku võimu rolli nõukogude kongresside vahel.

Moodustati esimene nõukogude valitsus. Kongressi dekreedis nimetati seda ajutiseks tööliste ja talupoegade valitsuseks – kuni asutava kogu kokkukutsumiseni. Kuid juba mõne päeva pärast oli sõna „ajutine” unustatud. Bolševikud võtsid võimu ega mõelnudki seda käest anda. Rahvakomissaride nõukogu sai ülevenemaaliselt kesktäitevkomiteelt õiguse anda välja edasilükkamatuid dekreete, seega omandasid valitsuse määrused seaduse jõu.

Mitte ükski teine sotsialistlik partei ei tahtnud bolševikega koalitsiooni astuda. Seetõttu koosnes esimene valitsus täielikult bolševikest.

Rahvakomissaride nõukogu esimeheks sai Lenin kui võitnud partei liider. Rahvakomissarideks kinnitati:

siseasjade rahvakomissar – Aleksei Ivanovitš Rõkov,

põllutöö rahvakomissar – Vladimir Pavlovitš Miljutin,

töö rahvakomissar – Aleksandr Gavrilovitš Šljapnikov,

kaubanduse ja tööstuse rahvakomissar – Viktor Pavlovitš Nogin,

hariduse rahvakomissar – Anatoli Vassiljevitš Lunatšarski,

rahanduse rahvakomissar – Ivan Ivanovitš Skvortsov-Stepanov,

toiduainete rahvakomissar – Ivan Adolfovitš Teodorovitš,

posti ja telegraafi rahvakomissar – Nikolai Pavlovitš Avilov-Glebov,

rahvusasjade rahvakomissar – Jossif Vissarionovitš Stalin,

välisasjade rahvakomissar – Lev Davidovitš Trotski.

Lenin nõudis, et Trotski asuks juhtima siseasjade ametkonda: võitlus kontrrevolutsiooniga oli kõige tähtsam. Lev Davidovitš vaidles vastu:

„On palju parem, kui esimeses revolutsioonilises nõukogude valitsuses ei oleks mitte ühtegi juuti.”

Lenin põlgas antisemiite ja kihvatas:

„Jama. See kõik on pisiasi. Meil on suur rahvusvaheline revolutsioon, mis tähtsust saab siin olla sellistel pisiasjadel?”

„Revolutsioon on küll suur,” vaidles Trotski vastu, „kuid ka lolle on veel piisavalt.”

„Kas me peame siis lollide järgi joonduma?”

„Joonduma või mitte, kuid väikese hinnaalanduse võiks lollusele mõnikord siiski teha: milleks kohe alguses endale liigseid raskusi tekitada?”

Trotski märkis, et kõige meelsamini jätkaks ta ajakirjanduslikku tegevust. Kuid sellele vaidles vastu juba keskkomitee sekretär Jakov Sverdlov:

„Selle töö me anname Buhharinile.”

Praktilise meelega Sverdlov leidis ka Trotskile ameti:

„Lev Davidovitš tuleb Euroopale vastu seada. Las võtab välisasjad.”

„Mis välisasju meil praegu olla saab?” kehitas imestunult õlgu Lenin, kes, nagu kõik teisedki, ootas algavat maailmarevolutsiooni, kuid järele mõelnud, jäi nõusse.

Raudtee (ühendusteede) rahvakomissari koht jäi vakantseks kuni 20. novembrini, kui selle hõivas Mark Jelizarov, kes oli abielus Lenini vanema õega. Vladimir Iljitš ta nõusse saigi. Amet polnud just kadestusväärne: teed tuli võtta kontrolli alla, kuid ülevenemaalise raudteelaste ametiühingu täitevkomitee (VIKŽEL) oli bolševike vastu. Veebruaris esitas Jelizarov lahkumisavalduse, 1919. aasta märtsis aga suri ta plekilisse soetõppe.

Endine ohvitser Vladimir Antonov-Ovsejenko, Balti laevastiku madrus Pavel Dõbenko ja lipnik Nikolai Krõlenko kuulusid valitsuse koosseisu kollegiaalselt kui sõja- ja mereasjade komitee liikmed. Miks just nemad kolm? Valik ei olnud suur ja määravaks said poliitilised kaalutlused: endine ohvitser Antonov-Ovsejenko oli vallutanud Talvepalee, lipnik Krõlenko oli populaarne rindemeeste hulgas, madrus Dõbenkot pooldas revolutsiooniliselt meelestatud Balti laevastik.

Kiiruga valitsust moodustades otsustati, et rahvakomissaride nõukokku peab tingimata kuuluma Balti laevastiku esindaja. See oli peamine sõjaline jõud, kes bolševike poolele oli asunud.

Dõbenkoga võeti Petrogradist ühendust otseliini kaudu:

„Kerenski valitsus on kukutatud. Lenin on valitud valitsuse juhiks. Sõjakolleegiumi koosseis on: Antonov-Ovsejenko, Krõlenko ja sina, Pavel. Sa pead viivitamatult Petrogradi sõitma.”

Dõbenko, kes veel ei taibanud, et temast saab sel hetkel Venemaa sõjalaevastiku juht, vastas:

„Pean täiesti valeks mind praegusel momendil laevastikust eemale tõmmata. Petrogradis on teid palju. Kui te olete oma edus kindlad ja laevastiku toetust ei ole enam tarvis, siis ma hakkan tulema.”

Kahekümne kaheksa aastane Pavel Dõbenko oli esimese nõukogude valitsuse kõige noorem rahvakomissar. Teised sõja- ja mereasjade kolleegiumi liikmed ei olnud palju vanemad: Antonov-Ovsejenko oli kolmkümmend seitse, Krõlenko kolmkümmend kaks.

18. novembril 1917. aastal avati I ülevenemaaline sõjalaevastiku kongress. Kongress valis kõrgema merekolleegiumi eesotsas Dõbenkoga. Otse kongressil omistati sõjaväelisi auastmeid. Dõbenko taheti kohe admiraliks ülendada. Ta keeldus:

„Ma alustasin võitlust käsualuse madruse aukraadis. Teie ülendasite mind Nõukogude Vabariigi vabaks kodanikuks, mis on minu jaoks üks kõrgemaid auastmeid. Lubage mul selles auastmes ka võitlust jätkata…”

21. novembril kinnitati Dõbenko mereasjade rahvakomissariks. Tema asetäitjaks rahvakomissariaadis ja merekolleegiumis, aga ka mereväe kindralstaabi ülemaks sai 1918. aasta jaanuaris Fjodor Raskolnikov, kes revolutsiooni ajaks oli just lõpetanud gardemariinide kursused.

Dõbenko ilmus relvastatud meremeeste saatel ministeeriumisse, kus teda vaadati imestusega, sest laevaelektrikut ei kujutatud mereväe ministrina hästi ette.

„Asudes täitma mereasjade rahvakomissari kohuseid,” kirjutas Dõbenko, „põrkasin ma Kerenski-aegse mereministri Verderevski järeltulijate, krahv Kapnisti, esimese järgu kapteni Kukeli ja Ignatjevi sabotaažile. Need mehed keeldusid ministeeriumi loovutamast ning andsid tunni aja jooksul ministeeriumi üle üksteisele. Tunni aja pärast olin ma kõik kolm arreteerinud ja saatnud Petropavlovski kindlusse. Umbes kolmandik kogu mereministeeriumi eelmisest koosseisust keeldus töötamast. Nad arreteeriti ja nende asemele said määratud revolutsioonile ustavad meremehed.”

29. jaanuaril 1918. aastal andis rahvakomissaride nõukogu välja dekreedi tööliste ja talupoegade Punalaevastiku organiseerimise kohta. Dõbenko saavutas, et võeti vastu dokument, millest ta oli ammu unistanud, ning võis öelda, et ta täitis madruste tahet:

„Seni eksisteerinud auastmete nimetused, mis rõhutasid seisusevahesid, kaotatakse, ja kõiki laevastiku sõjaväelasi hakatakse nimetama Vene Vabariigi sõjalaevastiku meremeesteks… Vene Vabariigi laevastiku isikkoosseis koosneb vabadest kodanikest, kes omavad ühesuguseid kodanikuõigusi…

Kõigil mereväelastel on õigus olla mistahes poliitilise, rahvusliku, usulise, majandusliku või kutsealase organisatsiooni, ühingu või liidu liige. Neil on õigus vabalt ja avalikult väljendada ja kuulutada suuliselt, kirjalikult või trükis oma poliitilisi, usulisi ja muid vaateid.”

Esimese nõukogude valitsuse koosseis muutus pidevalt.

Skvortsov-Stepanov ja Oppokov-Lomov ei asunudki oma kohustusi täitma, kuna olid Moskvas. Nende asemele määrati rahanduse rahvakomissariks Vjatšeslav Menžinski, justiitsrahvakomissariks aga Pēteris Stučka.

Asutati riikliku hoolduse (sotsiaalhoolekande) komissariaat – selle etteotsa asus 30. oktoobril 1917 Aleksandra Kollontai, ja riigikontrolli komissariaat – rahvakomissariks sai 20. novembril Eduard Essen.