Читать книгу Lenin. Venemaa võrgutamine - Leonid Mletšin - Страница 5

Petrogradis võimu võtmine käis bolševikel kaunis hõlpsalt. Võimu hoida oli raskem. 3. ratsakorpust juhatanud kindralleitnant Pjotr Krasnovi ajutisele valitsusele ja Kerenskile ustavad väed liikusid pealinna poole, et mäss maha suruda.

Nõukogude valitsuse käsutuses ei olnud lahinguvõimelisi regulaarvägesid. Hakati mobiliseerima kõiki jõude, kes olid valmis bolševikke toetama. Kõige rohkem uue võimu poolehoidjaid leidus põhjarindel, mis oli Petrogradi lähedal.

28. oktoobril 1917. aastal saatis Nikolai Krõlenko, üks sõjaasjade rahvakomissare, põhjarinde 5. armee komiteele radiogrammi:

„Gattšinas seisavad Kerenski ešelonid suurtükkidega, ta ise on seal ja annab korraldusi. Saatke talle järele ustavad revolutsioonilised polgud ja karistage reeturit ja äraandjat.”

Fjodor Raskolnikov meenutas:

„Ma läksin järgmisse, täiesti tühja tuppa, kus ainsa laua taga istus kaardi kohale kummardunud N. V. Krõlenko ja näitas positsioonidele siirduvate salkade ülematele kätte neile määratud lahingulõigud. Kui ta positsioonidele kiirustavatel punakaardi komandöridel minna oli lasknud, pöördus Nikolai Vassiljevitš minu poole ja näitas kaardil mustavat punkti:

„See on teie koht. See on Tsarskoje Selo raudtee lähedal. Siin on sild, mida teil tulebki kaitsta.”

Ameerika ajakirjanik Albert Rhys Williams kirjeldas, kuidas Krõlenko oli esinenud sõduritele Mihhailovski maneežis, kus asusid soomusautod. Sõdurid tuli enda poole võita:

„Krõlenko lõpetas oma kirgliku kõne hüüdega: „Kes on Kerenski poolt – paremale! Nõukogude poolt – vasakule!” Sõdurite hall mass hakkas liikuma vasakule. Valjud rõõmuhõisked. Juhid ronivad oma soomusautodesse, mootorid turtsatavad, ja juba liiguvadki tohutud terassaatanad raskelt mööda tänavaid, ja sinetavad kuulipildujatorud on valmis kontrrevolutsionääre kuulidega üle külvama.”

Kuid bolševike poolel oli neil päevil nii vähe jõude, et kõik rippus juuksekarva otsas.

Petrogradis levis kuulujutt, et Kerenski on saanud Tsarskoje Selos võidu ja tema väed liiguvad Petrogradi peale. Smolnõi instituuti tuli kapten Jacques Sadoul, Prantsusmaa sõjaväeatašee ja Prantsusmaa sõjalise missiooni juht Venemaal. Sadoul oli Oktoobrirevolutsioonist vaimustuses, mis polnud muide ka ime – tema ema oli võtnud osa Pariisi Kommuunist.

„Sõdurite, tõsiste nägudega relvastatud seltsimeeste tunglemisele vestibüülis järgnevad pikad pimedad ja tühjad koridorid,” kirjutas Sadoul hiljem raamatus „Märkmeid bolševistlikust revolutsioonist”. „Neli punakaartlast, täägid püssi otsas, piiravad mu ümber ja viivad kolmandale korrusele, kus hämaras saalis istub sõnatult, nagu mu silm läbi sinkja suitsu seletab, umbes kolmkümmend relvastatud meest.

Läbi puust vaheseina kostavad hääled. Uks läheb lahti. Ohvitser tuleb juurde, esitleb end: „Krõlenko, sõjaminister, õigemini sõjaasjade rahvakomissar.” Lühike, elav, pea halliks minemas. Terashallid silmad. Ta on minu saabumisest nähtavalt üllatunud, kuid läheb Trotskit kutsuma…

Me vestleme viis minutit Krõlenko juuresolekul. Nagu alati väga rahulikult ja kainelt kannab Trotski mulle olukorrast ette, vähemalt niipalju, kui ta peab vajalikuks mulle teatada. Ta rahustab mind viisakalt. Ta on teadlik lüüasaamisest Tsarskoje Selos. Kerenskil oli neli tuhat kasakat ja mõned suurtükiväe allüksused. „25. kuupäeval võitsid meie väed ilma lahinguta. Suurest rõõmust otsustasid nad, et võivad nüüd relvad hoopis kõrvale panna. Eilne õppetund sunnib neid mõistma, et tarvis on need jälle kätte võtta. Kõikidel rindelõikudel pakuvad polgud ja terved diviisid end meie poolel võitlema. Täna öösel peatavad õhtul saadetud punakaartlased Kerenski edasiliikumise Petrogradi peale. Homme peatab ta suurtükivägi, mille me just saime. Mõne päeva pärast piiravad Kerenski ümber bolševistlikud väed, mis saabuvad põhjarindelt, ning ta on sunnitud kas alla andma, põgenema või hukkuma.”

Trotski ennustus osutus täpseks.

Bolševikel õnnestus Krasnovi korpus peatada. Ka kasakad ei tahtnud just eriti sõdida ja nad leppisid punakaardi salkadega kokku, et lõpetavad kogu loo sõbralikult: nemad annavad välja Krasnovi ja Kerenski, bolševikud aga Lenini ja Trotski. Oma lubadust punakaartlased muidugi ei täitnud. Ka kasakatel ei õnnestunud Kerenskit bolševikele üle anda, aga kindral Krasnov arreteeritigi.

Pavel Dõbenko tõi ta Smolnõisse. Kindraliga rääkis silmast silma, ilma valveüksuseta, Nikolai Krõlenko. Kindral Krasnov lubas nõukogude võimu vastu enam mitte sõdida, mispeale ta lasti tulema. Bolševikud ei tahtnud minna riidu kasakaväeosadega, kes nõudsid, et populaarne kindral lahti lastaks. Oma lubadusest kindral Krasnov kinni ei pidanud.

Petrogradis läks võimu võtmine praktiliselt veretult. Kuid juba Moskvas surusid bolševikud vastupanu julmalt maha. 3. novembri õhtul arutati Smolnõis lahingute käiku vanas pealinnas, kus valati verd ja kus tulistati Kremlit. Kõige tundelisemad bolševikud olid šokeeritud.

Rahvakomissaride nõukogu sekretär Nikolai Gorbunov pani kirja:

„Jutt oli mõnede töötajate pessimismist, kellele Moskva sündmused jätsid mulje kui kõikide kultuuriväärtuste hävitamisest (näiteks kuuldused Vassili Blažennõi kiriku purustustest).

Ma mäletan Iljitši lauset: „Mis siis ikka – revolutsioon läheb neist mööda.””

Lenin ilmutas täielikku enesevalitsust. Peaasi oli võimu hoida. Küsimus, kui palju see maksma läheb, ei olnud tähtis.

Bolševikud hoidsid Petrogradi ja Moskvat enda käes. Ometi mõistsid nad, et Talvepalee ja Kremli vallutamisega võitlus ei piirdu. Sai selgeks, kui tähtis on saada enda poolele relvajõud.

„Armee,” meenutas Krõlenko, „oli Petrogradist ära lõigatud kogu aeg kuni uue kõrgema ülemjuhataja määramiseni 12. novembril, või õigemini isegi kuni 21. novembrini – kuni vallutati peakorter ja koos sellega ka kogu rinnetega side pidamise teenistuse tehniline aparaat.”

Sõdurite mass teadis Petrogradis toimuvast vähe ning allus edasi oma komandöridele ja ajutise valitsuse komissaridele. Jõudude vahekord rindeväeosades ei olnud ilmselt nõukogude võimu kasuks.

„Põhjarinne,” kirjutas Krõlenko, „mille keskus oli Pihkvas, ja mis oli Petrogradile kõige lähemal, saatis juba II ülevenemaalise nõukogude kongressi avapäeva puhul radiogrammi, et on valinud enda hulgast sõja-revolutsioonikomitee, ühineb täielikult pöördega ja võtab tarvitusele kõik abinõud, et mitte lubada reaktsioonilistel vägedel Petrogradi peale liikuda.

Läänerinne, mille keskus oli Minskis, asus soosivale seisukohale.

Edelarinne eraldas väed Petrogradi mahasurumiseks.

Rumeenia rinne jäi kuni lõpuni kindral Štšerbatšovi tagurlaste pesaks.

Kaukaasia rinne jäi revolutsiooni mõjusfäärist väljapoole ning elas, nii nagu Pärsia rinnegi, kogu teise revolutsiooni üle iseseisvalt, omamata keskusega mingit sidet.”

Sõdida keegi ei tahtnud, kuid ka bolševikke toetama rindemehed ei kiirustanud.

Rahvakomissaride nõukogu pöördus raadio kaudu armee komiteede poole, teatades, et nõukogude valitsus seab endale kaks ülesannet: varustada armee kõige vajalikuga („lähematel päevadel tuuakse teile vajalikud varud”) ja sõlmida võimalikult kiiresti rahu. Rahu sõlmimist aga segavad Kerenski ja peakorter:

„Need armee komiteed, kes üritavad toetada rahvavaenlasi võitluses nõukogude võimuga, tuleb otsekohe laiali saata, vastupanu korral aga arreteerida. Kogu armee peab koonduma nõukogude võimu ümber võitluseks rahu ja leiva eest.”

Sõjaväeosad hakkasid saatma Petrogradi oma delegaate, et välja uurida, mis nimelt on pealinnas juhtunud. Delegaadid, nagu meenutas Krõlenko, võttis vastu Lenin, kes selgitas neile, mida nad peavad tegema rindel, kuidas peavad võtma oma kätte võimu ja juhtimise sõjaväes, kõrvaldades ja arreteerides need ohvitserid, kes sellele vastu hakkavad.

Sõduritele sisendati, et nende ülesanne on luua revolutsioonikomiteed kõigis väeosades, valida endale ise komandörid ja alustada sakslastega viivitamatult rahuläbirääkimisi.

„Isegi kõige ustavamad seltsimehed,” meenutas Krõlenko, „põrkasid esimesel hetkel uuest võimust tagasi, kui ilmus käsk, et iga polk ja iga diviis peab alustama vaenlasega rahuläbirääkimisi iseseisvalt, omal riisikol.

Samas oli see kahtlemata õige samm, mis polnud mõeldud mitte niivõrd läbirääkimistel vahetute praktiliste tulemuste saamiseks, kui uue võimu täieliku ja vaieldamatu ülekaalu kehtestamiseks rindel. Alates hetkest, mil polkudele ja diviisidele anti see õigus ja käsk õiendada arved kõigiga, kes julgevad läbirääkimisi takistada, oli revolutsiooni üritus sõjaväes võitnud… Ja polnud põhjust karta, et rindel tekib kaos. Sellega halvati sõda: ka sakslased ei pidanud muretsema – nad pidid jääma äraootavale seisukohale, ja seda nad ka tegid.”

Nikolai Krõlenko kirjutas väga avameelselt: „Peaasi on hoida võimu.” Selle nimel oldi valmis kõigeks, sealhulgas faktiliselt avama rinnet Saksa vägedele, kellega oli sõditud üle kolme aasta.

Vene armee juhtkond ei tahtnud anda käsku separaatrahuläbirääkimisteks, pidades seda reetmiseks.

„Tuli pöörduda soldatite poole,” meenutas Krõlenko, „ja kasutada erilisi radiogramme, mis polnud adresseeritud mitte rinnete juhtivkoosseisule, vaid raadiotelegrafistidele ja ümberkirjutajatele, ning kohustada neid levitama kõikidel rinnetel käsku lõpetada tulevahetus koos samaaegse käsuga õiendada kohapeal arved iga ohvitseriga, kes söandab käsust üle astuda.”

1917. aastal varises Venemaal kõik kokku. Sealhulgas relvajõud. Võimule tulnud bolševikud lubasid luua uue rahvaarmee – vabatahtlikest töölistest ja valitavate komandöridega. 16. detsembril 1917 ilmusid Lenini allkirjaga dekreedid „Kõikide sõjaväelaste õiguste võrdsustamisest” ja „Valitavast juhtkonnast ja võimu organiseerimisest sõjaväes”.

Kaotati kõik sõjaväelised auastmed ja nimetused ning välised erinevused, s.t pagunid ja lõkmed, samuti ordenid ja medalid ning nende kavaleridele antavad privileegid. Kuid Georgi riste ja medaleid lubati kanda. Kõik sõjaväelased said revolutsiooniarmee sõduri auastme.

Ohvitserid jäid ilma mistahes võimust. See läks üle soldatite komiteedele, kes said õiguse valida ja maha võtta komandöre, viia neid madalamasse ametisse või alandada lausa reameheks.

„Enne revolutsiooni,” meenutas kindral Zalesski, „oli kaks inimtõugu: härra ja lihtinimene, mužik. Härra ei olnud mitte ainult see, kes oli võimul, mitte ainult mõisnik ja rikas mees, vaid iga korralikult riides inimene, kusjuures muidugi kirjaoskaja. Mužik kui tema vastand oli talupoeg, tööline või teenija, kogu see harimatu mass, kelle hulgas lugev ja kirjutav inimene oli haruldus.”

Ohvitseride katsed ületada seisuslikke vahesid ja läheneda sõduritele pididki läbi kukkuma. Üks ohvitser kirjutas 1917. aastal:

„Meie ja nende (ohvitseride ja sõdurite) vahel on ületamatu kuristik. Kuidas nad ka üksikutesse ohvitseridesse isiklikult ei suhtuks, jääme me nende silmis isandateks. Neis räägivad sajandite kestel tasumata jäänud solvangud.”

„Pikad aastad talupoja õigusetust ja viletsust,” arvas kindral Anton Denikin, „ja mis peamine, seda kohutavat vaimupimedust, milles võim ja valitsevad klassid talupoegade massi hoidsid, ilma et nad selle harimiseks midagi oleksid teinud, ei saanud jätta välja kutsumata ajaloolist kättemaksu.”

See kättemaksuhimu küttis vastasseisu pinget.

„Mulle on sügavalt vastumeelne paljude emigrantide vaatepunkt,” kirjutas filosoof Nikolai Berdjajev, „mille kohaselt bolševistliku revolutsiooni panid toime mingid kuritegelikud jõud, peaaegu et käputäis kurjategijaid… Ma olen ammu pidanud revolutsiooni Venemaal vältimatuks ja õiglaseks… Selle häda oli, et ta jäi hiljaks. Vene revolutsiooni iseloomu määras see, et ta oli sõja sünnitis…”

Vene revolutsioon oli I maailmasõja tagajärg. Suure sõja, nagu seda nimetatakse Euroopas. Neljateistkümnenda aasta suvest kuni seitsmeteistkümnenda aasta sügiseni mobiliseeriti Venemaa relvajõududesse ligi 16 miljonit meest. 1917. aastal kuulus tegevarmeesse 10 miljonit meest, ja selle hoiakust sõltus riigi saatus. Armee juhtkond aga ei mõistnud, mis toimub ja miks riik kokku variseb.

Toiduaineid ei jätkunud üheski sõdivas riigis, režiimid aga kukkusid kokku ainult impeeriumites – Venemaal, Austria-Ungaris ja Saksamaal. Võimuvertikaalil oli nii vähe toetust, et tugevas lainetuses ei püsinud see lihtsalt püsti ja purunes.

Soldatid olid enne sõda olnud valdavalt talupojad. Lahusolek maast, majapidamisest ja perekonnast oli talumatu. Talumatu oli ka sõja mehhaniseerimine – kuulipildujad, kaugelaskekahurid ja eriti lennukid. Nähtamatu surm.

„Moskva hospidalid olid haavatuid täis tuubitud,” meenutas Aleksandr Vertinski. „Inimestele ei antud armu. Vene keiserliku kaardiväe koorekiht oli peaaegu hävitatud. Meie sanitaarrongis olid sõdurid vait, sirutasid kuulekalt jala- ja käekönte sidumiseks ning ainult ohkasid raskelt, julgemata nuriseda ja kaevelda.

Rindelt veeti juurde üha uusi ešelone vigastatutega – jalutute, kätetute ja pimedatega, keda olid sandistanud šrapnellid ja Saksa lõhkekuulid. Kõik koolid ja eramajad, kus olid suured saalid, instituudid, gümnaasiumid ja tühjana seisvad kauplused olid hospidalideks kohandatud.

Troon lõi kõikuma… Polnud kedagi, kes oleks seda toetanud. Liikusid kohutavad kõlakad kindralite reetmisest, relvitute ja poolnäljas sõdurite hukkumisest, roiskunud kaupade hankimisest sõjaväele, intendantide altkäemaksudest. Riik, mida põletas sisemine tuli, lõdises nagu vappekülmas.”

„„Erilise iseloomuga” süüasjade hulgas,” meenutas üks linna sandarmivalitsuse juhte Aleksandr Martõnov, „meenub mulle lugu homoseksualismist mõnede sõjaväeringkonna kaardiväelaste hulgas. Sõjaväe juhtkond ei soovinud, et nii skandaalne kohtuasi avalikuks saab, ning kõrgemate ringkondade esindajate vaheliste salalepingute teel otsustati selle seksuaalse kõrvalekalde osaliste süü ja isikud teha kindlaks ettevaatliku ja salajase sandarmijuurdluse teel.

See kohtuasi tekkis ühe Peterburi kaardiväepolgu mingi alama ametniku avalduse põhjal, kes oli tõmmatud noorte homoseksuaalsete ohvitseride seltskonda. Esialgsed andmed ei pakkunud mingeid niite, mille järgi oleks võinud kera lahti harutada, polnud selge, mida ja kuidas tuleks teha, et paotada eesriiet, mis varjas nii tegevuspaika kui ka osavõtjaid. Olid mingid ähmased vihjed mingile trahterile, kus olevatki justkui toimunud homoseksuaalsete ohvitseride sobimatud kohtumised nende poolt ebanormaalsetesse suhetesse tõmmatud alamate ametnikega…

Ma hankisin sõpradelt erariided ja läksin läbi linnavärava mulle juhatatud teeäärsesse trahterisse. Pärast edukat jutuajamist asutuse peremehega oli mul käes kogu selle ebameeldiva loo kirjeldus. Minu ettekanne sandarmivalitsuse ülemale valmistas talle nii rõõmu kui muret: päevavalgele tulid nimed mõnest üpriski tuntud suguvõsast, ja kohtuasi ähvardas edasiste paljastustega… Valitsuse ülem võttis minult kogu süüasja üle ning lõpetas selle pärast mõningaid salanõupidamisi sõjaväe juhtkonnaga.”

Pärast kaht esimest sõja-aastat ind ja vaimustus raugesid. Paljudel hakkas kaduma usk, et sõda on õiglane, eriti kui see hakkas muutuma tehnikasõjaks. Noorsugu tundis end rusutult – verega üle ujutatud maa, lahinguväljal roiskuvad surnukehad, mürkgaasid, mille eest polnud kuskile pageda. Inimesed otsisid sõja käest pääsu, katsusid hirmu vaigistada.

„Moskvas kerkisid üksteise järel uued ning laienesid vanad restoranid ja kohvikud,” meenutas kaasaegne. „Prantsuse tsiviilstiilis Ermitaaži ja vanamoodsalt kaupmeheliku Testovi restorani kiuste ehitati lausa keset Moskvat Arbati väljakule moskvalastele armsaks saanud Praha.” Siin said tihemini kui teistes restoranides kokku Moskva boheemlastest ärimehed ja kunstirahvas…

Öö öö järel kihutasid mööda elektrilampide all kahvatult sirelikarva Tverskajat Petrovski pargi härmatanud alleede lumme ja sompu uljad vaipkattega saanid. Eksootilise lillena puhkes joobnud ajudes õitsele lumme uppuv linnatagune restoran: punases livrees neeger, palmid, tango kirglikud oiged läbisegi omasemate vana Moskva mustlaslauludega…

Moskva metseene mängivate kaupmeeste, kuldsuudest vandeadvokaatide, publiku meelitustest hellitatud näitlejate, mõistatuslike naishingede tundjate ning mõistmist janunevate naiste seas, literaatide, luuletajate ja kunstnike seas valitses ohjeldamatuse asemel juba ammu psühholoogia, kirgede asemel hingepiin, prassimise asemel kurvameelsus.

Pead pigem fantaseerisid kui lõõmasid, südameisse ei voolanud juurde mitte veri, vaid šartröösi ja benediktiiniga paksendatud blokilik-meierholdlike müstikute „jõhvikamahl”.

Saatjaks estraadilt kostvad ohjeldamatult valulikud nuuksed:

sisendasid sulnist roiskumisest kõlbeliselt rikutud, siledaks kammitud ja pumatiga võitud noormehed oma lõhnastatud karusnahkadesse mähkunud kaunitaride nõiduslikku hinge Brjussovi ridu:

Prostituudid, mustad jaanalinnusuled kübara küljes, jalutasid ja pakkusid end möödujatele kui Bloki „tundmatud”. Narkootiline kõrtsierootika oli hullutanud tuhandetesse küündiva publiku.

Dekandentliku ringkonna naised ei tunnistanud sõnade ja tegude lahknemist. Nad nõudsid, et elus areneksid romaanid sama järjekindlalt nagu raamatuteski. Uskumatu kiirusega paljunesid esteeditsevad tundlejad, hetke ja tungi jutlustajad. Pärast talle lähedase poetessi Lvova enesetappu luges Valeri Brjussov õhtusöögil kirjandusringis ette luuletuse, mis oli pühendatud uuele kohtumisele:

Tagalas kubisesid linnad ohvitseridest, kes keerlesid nõndanimetatud halastajaõdede ümber. Ega siis asjata ei nimetatud rindel haigust, mida ravida lubavatest kuulutustest kirendasid ajalehtede viimased veerud, mitte süüfiliseks, vaid sestriidiks.5

Armee kandis tõsiseid kaotusi – tapetute, haavatute ja vangilangenute näol. Ebaedu rindel, kuuldused Saksa vandenõust paleeringkondades ei õõnestanud mitte ainult keisri autoriteeti, vaid ka relvajõudude võitlusvaimu.

„Kaotustest hirmsam oli gaaside tekitatud psühholoogiline vapustus,” meenutas üks rindeohvitser. „Pärast gaasirünnakut tundsid kõik, et sõda oli läinud üle viimse piiri, et nüüdsest on talle kõik lubatud ja miski ei ole püha. Sõja äärmise ebainimlikkuse sümbolina mõjus see, et mitte ükski lahingust osavõtja ei olnud äratuntav: valged kummist kolbad, kandilised klaassilmad, plahvatuste punastest välkudest lakkamatult valgustatud öise põhjatuse põhja teadmata kust ilmunud tuukrite pikad rohelised londid – kõigest sellest õhkus õudu, mis ei lähe iial meelest.”

1917. aastal kaebasid sõdurid Petrogradi nõukogule:

„Seltsimehed, me ei jaksa enam sääraste mehaaniliste ja masinlike tapatalgute vastu seista, me oleme juba kaotanud oma tervise, rikkunud oma vere, unes näed, et lendab mürsk või aeroplaan, ja kargad kisendades üles.”

Vastikus sõja vastu ja raskemeelsus kasvas üle armee laostumiseks. Saabuv täiendus oli üha vähem võitlusvõimeline: niisugused sõdurid võivad kangelaslikult hukkuda, kuid ei suuda arukalt sõdida.

„Meil ei ole revolutsioon, vaid seesama sõda,” märkis kirjanik Zinaida Hippius. „Sõja jätkamine inimeste poolt, kes on langenud sellest ägedasse hullumeelsusesse. See kõik on nimelt sõja, mitte revolutsiooni psühholoogia. Ja ka kogu väline olukord – raskesuurtükid, linnade tulistamine, lendurid, pommid ja gaasid – on just nimelt tänapäeva sõja olukord ja selle sisemine laostumine, nürimeelsus, kalkus, vaimne barbaarsus, peaaegu idiotism. Venemaa, mille tsaar sõi ära pooleldi, sööb sõda lõpuni.”

Sõja-aastatel kogunes ühiskonda agressiivsus. Üks Uurali ajaleht kirjutas:

„Jälgige tähelepanelikult meie päevade tänavat, ja teil hakkab õudne. Tänaval on tige kiskjanägu. Igas tavalises asjalikus liigutuses, mille teeb massiinimene – kes ta ka ei oleks –, näete te looma pinevil instinkti. Mitte kunagi varem ei ole olelusvõitluse seadus võtnud inimühiskonnas nii ohtraid ja eredaid avaldumisvorme.”

Massiline deserteerimine andis tunnistust sellest, et talupoeg ei tulnud sõja pingega toime. Sõdisime natuke, ja aitab, aeg on koju minna, seal on majapidamine ja perekond. Kes künnab? Naised kurtsid kirjades elukalliduse üle. Talumatu oli tajuda, et naised jäid sinna üksi – ahvatlustega silmitsi. Eriti ajasid sõdurite hinge täis jutud sellest, et vangivõetud sakslasi ja austerlasi kasutatakse maatöödel ja nad elavad soldatinaistega kokku.

Rindemeeste seas levis viha tagala, pursuide, kaupmeeste ja üldse materiaalsete hüvede valdajate vastu. „Tümitada neid kõiki järgemööda,” rääkisid rindemehed, „nii bolševikke kui menševikke ja kuldmagudega kodanlasi! Soldat on kannatanud, soldat on surma saanud, soldat peab haarama kogu võimu kuni viimase kopikani ja jagama seda omavahel võrdselt!”

„Ma mäletan sagedasi läbiotsimisi meie korteris,” meenutas üks naisemigrant, „mida viisid läbi süngete ja tigestunud nägudega sõdurid, vintpüssid seljas, ning ma ei suutnud kuidagi mõista, kas need on tõesti needsamad „armsad sõdurpoisid”, kellele ma gümnaasiumi ajal koos teiste tüdrukutega rindele kingitusi saatsin …”

I maailmasõda vallandas inimese hävitavad instinktid. Õhuke kultuurikiht pühiti minema. Kõik pidurdavad tegurid – seadused, traditsioonid ja keelud – kadusid. Rindelt tuli tagasi inimene, kes oli harjunud lahendama kõiki probleeme jõuga.

„Vene hingedes,” kirjutas kirjanik ja filosoof Fjodor Stepun, kes ajutise valitsuse juures oli olnud sõjaministeeriumi poliitvalitsuse ülem, „on mingi eriline janu suurte sündmuste järele, olgu need siis head või halvad, peaasi, et nad viivad välja argipäeva igavusest. Vene hinges elab peaaegu alati kiusatus saata kõik kuradile, vajuda põhja, sealt aga ehk õnnestub kuidagimoodi välja rabeleda haljale aasale. Seda ähmast äärmuslikkuse igatsust rahuldatakse harva heal, väga kergesti aga kurjal kombel.”

Seitsmeteistkümnenda aasta märtsis vabastas ajutine valitsus sõdurid kohustuslikust usukommete ja sakramentide täitmisest. Õigeusklikest sõduritest käis ülestõusmispühadel, 2. aprillil armulaual kõigest iga kümnes. Aasta varem aga olid käinud peaaegu kõik…

„Hallide soldatite jõugud, sõduripluuside vööd lahti ja sinelid õlgadel, hulkusid jõude mööda Petrogradi,” meenutas pealtnägija. „Mürinal möödusid tömbi ninaga soomusautod ning sõdureid ja töölisi täis topitud veoautod: püssid käes, juuksed salkus, sõgedad, tigedad silmad… Põrunud, „katsu sa mind takistada”-stiihia, joobnud heameel – „meie võit”, laaberdame ja mitte kellelegi mitte millestki aru ei anna…”

Raudteeministeerium kandis ette: sõdurid muudavad „täiesti võimatuks teid kasutada; on kaebusi juhtumite kohta, kus sõdurid eemaldavad reisijaid vägivaldselt vagunitest, mõned reisijad, kellelt on võetud võimalus väljuda vaguni koridori, on sunnitud rahuldama loomulikke vajadusi läbi akna, naised langevad meelemärkuseta olekusse”. Vagunite aknad olid puruks pekstud. Küte ei töötanud. Ülekoormatud rongid liikusid aeglaselt. Veoste kiirus oli kolm versta tunnis. See on jalakäija kiirus.

Nõukogude võim püüdis armeed endale allutada. Kuid relvajõude juhiti kõrgema ülemjuhatuse peakorterist, mille eesotsas seisis kindralleitnant Nikolai Duhhonin.