Читать книгу Linn müügiks - Leslie Kelly - Страница 7

Juhtides kahe mootoriga Cessna Citation CJ2+ välja California Long Beachi lennuväljalt, oli Max Taylor valmis paljudeks asjadeks. Halvaks ilmaks, viletsaks nähtavuseks, turbulentsiks. Tal oli kogemusi tormituulega, mida tekitas madalal lendav reisilennuk. Häiretega näidikute osas. Pagan, isegi mõni kajakas oli talle tuuleklaasile plartsatanud või mootorisse sattunud.

Kuid ei midagi seesugust. Mitte stseeni otse viletsast pornofilmist. Ka kõige meeletumates unenägudes ega hullemates luupainajates ei oleks tema seitsmekümneaastane reisija kokpitti tormanud. Ihualasti. Täiesti jahmatavalt alasti. „Mida…”

„Härra Taylor, võtke mind vastu miilikõrguse klubisse!” hüüdis hallipäine naine, käed laiali, rõhutamaks, oeh, rinnajoone pikkust.

Maxi esimene mõte oli tuisata viis tuhat jalga allapoole, et nad ei oleks enam miilikõrgusel. Teine mõte oli, et isegi kõik need miljonid ei olnud suutnud proua Rudolph Coltrane’i keha kaelast allapoole nooremaks teha, nagu see oli õnnestunud tema Botoxit täistuubitud näoga. Kolmandaks taipas ta, et teda rünnatakse tema enese lennukis. Ja seda teeb naine, kes vanuse poolest sobinuks talle vanaemaks.

„Proua Coltrane, mida te enda arvates õigupoolest teete?” küsis ta, suutes kuidagimoodi hoida häält kindlana, käsi juhtimisseadmel ja pilku ettepoole suunatuna. Mitte et sellest kuigivõrd kasu oleks olnud – ta oli juba kõike näha jõudnud.

Endiselt jahmunud, arvestas Max juba ette õudusunenägudega. Luupainajatega hiiglaslikest rippuvajunud rinnaimplantaatidest ja kortsudest, mida kraanagi poleks suutnud sirgeks vedada, rääkimata siis LA parimast ilukirurgist.

„Ma kavatsesin oodata, kuni kõrgemale jõuame, kuid ei suutnud vastu panna,” ütles naine. „Ma olen niigi kaua oodanud. Ma tean, et olete harjunud veidi nooremate naistega…”

Aastakümneid noorematega.

„…kuid me oleme praegu omavahel ja mina tahan ja teiesugune mees ei suuda ilmselt kuigi kaua oma lihalikele himudele vastu seista.”

Praegu tundis Max vaid himu lennukist välja hüpata.

„Ma olen selle tiiru eest päris kenakese summa maksnud ja ootan õigusega, et te mind lennu ajal lõbustaksite.”

„Selleks on DVD-mängija,” sosistas Max ja raputas hämmeldunult pead.

See ei saanud tõsi olla. Mitte kogu selle veidra jama juures, mida ta viimasel ajal kogema pidi. Lakkamatu naistevool oli teda juba nädalaid hullutanud ning ta äärepealt pakku minema sundinud. Näis, nagu olnuks ta viimane moeröögatus Lõuna-Californias „lõunatavate” daamide hulgas.

Max oli alati nautinud suhteid kenakese hulga naisterahvastega. Ilmselt oli neid lausa mitme mehe jagu. Tal polnud kavaski oma naistelembuse pärast vabandust paluda.

Vältides hoolikalt kohustustevõrku sattumist – mitte pärast toda kohutavat kogemust abieluga ja neid tohutuid prohmakaid, millega ta pärast lahutust oli hakkama saanud –, käis ta läbi vaid naistega, kes otsisid seda, mida ta isegi. Intelligentne vestlus, mõned mõnusad õhtusöögid ja aeg-ajalt mardusekriisetega seksi. Ei mingeid kohustusi.

Mis tähendas, et viimaste nädalate kummaline ettepanekute üliküllus oleks pidanud talle meeltmööda olema.

Kuid ei olnud.

Sellepärast, et Max oli viimastel aastatel oma suguelu osas hoolikamaks ja tagasihoidlikumaks muutunud. Pealegi oli tema alati olnud kütt, mitte jahiloom. Talle meeldisid flirt ja võrgutamine. Pilguvahetus ja mitte täiesti süütud põgusad puudutused vastu naiselikult pehmet käsivart. Sammhaaval isegi kõige külmema ja kättesaamatuma lumekuninganna poolehoiu pälvimine pakkus talle suurt rahuldust, ükskõik kas seks kuulus asja juurde või mitte.

Viimasel ajal oli ta aga olnud nagu lombakas sebra, keda jälitab kari näljaseid emalõvisid.

Naised kippusid teda käperdama pangasabades ning lasksid talle restoranides kirjakesi ja jooke saata. Eelmisel nädalal leidis ta oma Porsche kapotilt istumast brüneti, kelle sõrmes helkles umbkaudu kümnekaraadiste teemantidega sõrmus. Max oli niivõrd mures võimalike mõlkide pärast, et ei pannud esialgu tähelegi, et naine ei kandnud lühikese kleidi all aluspükse. Kui see talle kohale jõudis, tundis ta ainsa reaktsioonina ärritust, kuna pidi nüüd autot veel ka pesta laskma.

„Ilmselt on asi lõhnavees,” pomises ta, kaaludes, kas võis olla sattunud salajaste teaduslike katsete uurimisobjektiks. Võib-olla lisas Calvin Klein oma lõhnavette mõnd loomanõret. Midagi, mis pani Maxi levitama vastupandamatuid feromoone, muutes naised sel moel seksinäljas emarebasteks.

„Härra Taylor...”

Või seksinäljas lehmadeks.

„Minge tagasi oma kohale,” ütles ta läbi hammaste. Ta ei vaadanud selja taha ning keskendus hoopis siresinisele taevale, mis tuuleklaasi taga imekauni panoraamina laius. Mitte ilmsete vananemismärkidega naisele, kes ukseavas eevalikult ahvatlevas poosis laiutas. „Pange riidesse ja istuge, või ma naasen lennuväljale.”

„Te ei taha ometi öelda, et keeldute.” See ärahellitatud, rikas seltskonnadaam polnud äraütlemisega harjunud. Ja algusjärgus tšarterlennufirma omanikuna ei olnud Max veel harjunud „ei” ütlema, vähemasti mitte äriasjus, eriti kui ettevõte oli alles eelmisel aastal neljalt lennukilt kuuele üle läinud.

Max oli viimased kolm aastat hullupööra tööd rabanud, sest tahtis iga hinna eest välja pääseda mädasoost, milleks tema elu pärast õhujõududest lahkumist muutunud oli. Pärast aastapikkust joomatuuri lahutuse ajal oli ta end viimaks kokku võtnud ja rajanud selle väikese, kohalike lendude firma. Millestki sellisest oli ta unistanud juba teismelisepõlves, kui õppis lendama üle Aafrika kõrbe, juhendajaks üks vanaisa semudest.

Sestpeale olid tema lennuliinid üks kõige kiiremini kasvavaid eralennuettevõtteid Orange Countys. Eriti tänu proua Rudolph Coltrane’i taolistele klientidele, kes ladusid välja hea hulga dollareid, et sõita Vaili või Cancúni.

Loomulikult oli Max alati arvanud, et elab seesugust elu pärast seda, kui on õhujõudude piloodi ameti maha pannud. Kuid asjad polnud just plaanipäraselt sujunud. Ära hakka jälle pihta, tuletas ta endale meelde.

„Kuulge, ma olen nõus lendama, kuhu iganes te minna soovite,” ütles ta kannatlikult. „Kuni see jääb lennuki ohutusnõuete piiridesse. Ja seks kokpitis seda igatahes ei ole.”

Ta ei hakanud ette kandma tervet „pigem pistaksin oma maksa tulise oraga läbi, kui sinuga seksiksin”-osa. Loodetavasti oli naisele ta oma nahk piisavalt kallis, et maha istuda.

„Jamajutt.”

Ilmselt siiski ei olnud.

„Ma tean, et teil on autopiloot,” lisas naine. „Igaüks teab teie lennuliinidest ja teie uutest lennukitest.”

Jah, teadsid tõepoolest. Jutud Taylor Made’i kohta levisid nii kiiresti, et neil oli raskusi kõigi tellimuste täitmisega. Seega tundus võimalus ühineda suurema ettevõtjaga ning üheskoos Lõuna-California turule tungida vägagi ahvatlev, millise ettepaneku üks New Yorgi asjameestest talle paari kuu eest tegi.

Ühinemisettevalmistused sujusid üsna kenasti ja leping pidi sõlmitama õige pea. Max, kes tahtis, et see iga hinna eest teostuks, töötas kahekordse koormusega, et oma ettevõtet võimalikult heas valguses näidata. Puhkusele võis mõelda siis, kui partner olemas.

Proua Coltrane pani käe tema õlale. „Nii, lülitage nüüd autopiloot sisse ja pöörduge ringi.”

Klientide rahulolu tagamine oli Maxi firmas esmatähtis ja ta ei tahtnud kedagi niivõrd mainekat kui proua Coltrane eemale tõugata. Kuid hoolimata väljareklaamitud lisadest ja kõrgest teenindustasemest ei kuulunud ühe „ma kukkusin maha ja ei saa ise enam püsti” vanadaami kirekõrgustesse lennutamine tema töökohustuste hulka.

„Ma loen nüüd viieni, siis edastan kutsungi ja me maandume jalamaid,” ütles ta, püüdes naise kätt oma õlalt maha raputada.

„Ärge nüüd mängige tagasihoidlikku. Ma tean teist kõik.”

Max tõmbus pingule, teadmata, mida naine silmas pidas. „Üks.”

„Võiksite viisakusest vähemasti ühe kähkuka pakkuda.”

Naise nördimus olnuks koomiline, kui Maxi naer polnuks temast välja imetud just nagu hambaarsti puhastustoruga. „Kaks.”

„Aga ma arvasin…”

Max sirutas käe raadiosaatja poole. „Kolm.”

„Noh,” naine rögistas köhatada, „igatahes tahaksin ma nüüd Grace Wellingtonile üht-teist öelda.”

Sõna „neli” hääbus Maxi huultel, kui reisija poetatud nimi talle pärale jõudis. Grace Wellington. Mida paganat võis naisel, kellega ta mõne aasta eest oli sehkendanud, olla pistmist ennast tema Cessnas alasti koorinud memmega? Maxil polnud õrna aimugi. Kuid ta tahtis seda väga teada saada. Eriti kuna ta hakkas nüüd mõtlema, kas mitte kõik teisedki kummalised kogemused polnud seotud Grace’iga, kellega Max oli kohtunud veidi pärast tolle skandaalsest poliitikust abikaasa surma.

„Mis Grace siia puutub?” ei suutnud ta küsimata jätta.

„Grace on üks valevorst, vaat mis,” vastas proua Coltrane ninahäälega.

Max ei pidanud üle õla vaatama – ja ta poleks seda teinud ka loterii võidupiletiga ajaloo kõige suuremale jackpot’ile –, et teada, mismoodi naise lõug üles ja ettepoole sirutus ja tema ninasõõrmed suursugusest kõrkusest puhevile läksid. See ilme oli Maxile tuttav paljude rikaste naissoost klientide nägudelt.

Muidugi, enamik neist oli upsakaks ja nõudlikuks muutudes ikka riides olnud. Kortsuline alastus rikkus tõenäoliselt efekti – kuigi Max ei tahtnud selles oma silmaga veenduda.

„Ma ei olnud sugugi kindel, kas see, mida ta teie kohta kirjutas, ka paika peab – et mõni mees võib seksuaalselt sedavõrd võimekas ja kirglik olla. Nüüd olen ma üsna kindel, et neil lugudel pole mingit tõepõhja all.” Naine turtsatas. „Kah mul seksihull – alasti naine seisab temast vaid jala kaugusel ja ta ei tule toime ühe kiire kangipeitusemängugagi!”

Max ei teadnud, kas hingata kergendusest, kuna naine oli võrgutamiskatsetest loobunud, või tunda end solvatuna, kuna naine pidas teda võimetuks mängima, oeh, talle meelepäraseid mänge. Kuid kuna ta soovis oma kangi parajasti hoida vaid püksiluku taga varjus, polnudki naise tõlgendus ehk kõige halvem.

Siis aga jõudsid naise ülejäänud sõnad talle kohale. Seksihull? „Mis lood? Millest te õigupoolest räägite?”

Naine oli hetke vait. Olnuks Max julgem, oleks ta ringi pöördunud, et näha, kas naise näol peegeldus saladuse väljarääkija süüdlaslik ilme. Nii vapper ta aga polnud, niisiis otsustas ta lihtsalt peale käia. „Proua Coltrane?”

„Küll te peagi teada saate, arvan ma.” Naise hääl kostis kaugemalt, mis tähendas, et ta oli reisijatesalongis tagasi ja pani end loodetavasti riidesse. „Raamat ilmub sel sügisel. Ja sellest loost oli juttu kas Staris või Globe’is või kuskil mujal.”

„Raamat?”

„Grace’i elulugu. Hah! Nagu oleks see naine küllalt huvitav, et tervet raamatut täita! Kui poleks kõiki neid skandaale, oleks täidet ehk vaid lehekülje jagu.”

Elulugu. Grace Wellington – ärahellitatud seltskonnategelane, kellest sai skandaalne lesk, kui tema poliitikust-pistisevõtjast abikaasa püstolitoru endale suhu torkas – oli oma memuaarid kirja pannud. Ja tema oli neis osaline. Pagan.

Naise vastust peaaegu peljates küsis ta: „Mida Grace minu kohta oma raamatus õigupoolest kirjutas?”

Naine turtsus vulgaarselt naerda. Max taipas, et naine oli kokpitti naasnud ja seisis otse tema selja taga. Kui naise käsi tema nägemisvälja nihkus, silmas Max tema disaineripluusi varrukat ja hingas kergendatult.

„Teile on pühendatud terve peatükk, poju, ja see kogub kuulsust. Neist lõõmavatest detailidest piisab, et kõige julgemgi erootikakirjanduse pala selle kõrval kahvatuks.”

Maxil hakkas sees keerama. Seda polnud kokpitis juhtunud sestpeale, kui ta õhujõudude päevil esmakordselt F-15sse istus… ühte varasemasse mudelisse, enne kui planeerimata rasedus ja perssekukkunud abielu nurjasid tema plaanid piloodiõpingutega ühele poole saada. „Ma ei suuda seda uskuda.”

Ta ei tahtnud seda uskuda, kuid proua Coltrane paistis oma jutus kindel olevat. Grace oli kirjutanud temast terve portsu tiiraseid lugusid ja neid oma intellektuaalitsevate sõprade hulgas levitanud. See oli tõenäoliselt ka selgituseks, mispärast oli Maxist saanud Beverly Hillsi kuu maiuspala.

„Kõvakaaneline raamat antakse välja novembris.”

Maxi meelekohtades hakkas tukslema, kui öeldu tõsidus talle pärale jõudis. Peagi jõuab avalikkuse ette raamat, mille üks peatükk on täis räpaseid üksikasju tema kohta. Just nüüd, mil tal olid käsil läbirääkimised ülitähtsa ühinemise osas, mis viinuks teda kõrgemale tasandile.

Jumal küll, kuidas ta soovis, et Grace Wellington poleks iial tema silma – ega käte – alla sattunud.

„See on vale.”

Reisija ei paistnud tema pahameelt tähele panevat. „Kui kollase ajakirjanduse kuulujutud tõele vastavad, siis peaks raamatul üsna hea minek olema.”

Kollane ajakirjandus. Maxil läks süda pahaks.

„Noh, kui te tõesti ei kavatse mulle mingisugust meelelahutust pakkuda, võite otsa sama hästi ka ringi pöörata. Ma tahan koju minna,” teatas proua Coltrane, hääl ärritusest kile.

Max ei lasknud end kaks korda paluda. Poole tunni pärast olid nad maapinnal ja proua Coltrane marssis eralendude käsutuses oleva terminali poole. Max aga seisis bituumenkattel, mobiiltelefon käes, ja valis tuttavat numbrit.

Tema vend Morgan – kes elas New Yorgis ja ajas perekonna rahaasju, kui ta just polnud parajasti mõnel fotosafaril metsikus looduses – teab kindlasti, mida teha. Või vähemasti kellele helistada. Ent niipea kui Morgan toru võttis, kuulis Max oma üllatuseks harilikult nii rahuliku ja vaoshoitud vanema venna hääles põnevusnoote.

„Max. Sa juba kuulsid?”

„Kuulsin.” Max kattis käega vaba kõrva, kui üks väike Lear läheduses mootori käivitas. „Kes on parim kirjandusasjade advokaat, keda sa tead?”

„Kirjandusasjade?” Staatiline ragin häiris kuuldavust, siis arvas Max Morganit kuulvat: „…kinnisvaraadvokaat!”

Ta sörkis lähima terminali sissepääsu juurde, kus oleks parem levi, rääkides samal ajal valjusti, et vend teda kuuleks. „Ma ei taha mitte tema maad ära osta, ma tahan selle paganama raamatu ilmumist takistada.” Kuna ta hoonesse sisenemise hetkel rääkis, pälvis tema vali hääl mitmete inimeste tähelepanu. Täna läks lihtsalt kõik viltu.

„Raamat? Max, ma räägin sellest jamast, Trouble, noh.”

Max astus erapilootide puhkeruumi, mis oli õnneks tühi. „Ära mitte räägigi. Ma tean isegi, et olen suures jamas.”

„Oledki? Sa oledki seal? Siis sa oled teda juba näinud?”

„Keda näinud?”

„Vanaisa.”

Vanaisa. Ah… see siis oligi Morgani elevuse põhjuseks. Kui miski tema tasakaalukat vanemat venda endast välja suutis viia, oli see nende meeletult tore taat, vanamees, kes oli neid pärast vanemate surma üles kasvatanud. „Kus ta on ja mida ta siis nüüd tegi?”

„Ma ju just rääkisin sulle, kus ta on. Trouble.”

„Jah, sain aru. Nii et ta on jälle paraja supi kokku keetnud.”

„Ei.” Venna häälest kostis kannatamatust. „Sa ikka ei saa aru. Vanaisa on Trouble’i-nimelises väikelinnas.”

Max purskas naerma. Sest kui mõni paik oli Mortimer Pottsile nagu loodud, siis kahtlemata mõni kahtlase nimega linn. „Okei. Nii et ta tutvub mingi veidra linnaga. Selles pole midagi uut.”

„Ta ei läinud puhkusereisile,” ütles Morgan. „See on tema oma, Max.”

„Misasja?”

„Meie vanaisa ostis endale terve linna. Ta on Pennsylvanias asuva Trouble’i ametlik omanik. Keegi meist peab jalamaid sinna lendama ja püüdma ta sellest jamast välja tirida.”

Keegi meist. Venna hääletoonist ei jäänud vähimatki kahtlust, mida selle keegi meist all mõeldi. Ja päris kindlasti ei olnud tegu Morgani enda või nende noorema venna Mike’iga.

Ta tahtis juba keelduda, teades, et eelseisva ühinemise tõttu oli kaalul liialt palju, et ootamatult puhkust võtta. Siis mõtles ta asjade üle järele. Võib-olla teeb mõneks ajaks linnast minema pääsemine hoopis head. Ta võiks kaduda – eemale hullumeelsetest tiirastest vanadest tengelpungadest nagu proua Coltrane. Ja vahepeal laseb ta parimal advokaadil, kelle leiab, Grace’i raamatu ilmumisele kriipsu peale tõmmata.

Pealegi oli vanaisa päris lõbus sell. Ja praegu kuluks talle natuke lõbu ära küll… rääkimata vaheldusest, mis mõtted sekeldustelt kõrvale juhiks. Ja varjunimi kuluks talle samuti ära, vähemasti niikauaks, kuni see raamatu-asi saab joonde aetud.

Ja lonks alkoholi ei teeks samuti paha.

Unusta see. Ta ei tee seda enam – ei saa seda enam teha. Mitte iialgi.

Kui vanal ekstsentrikul, kes ta üles oli kasvatanud, asjad viltu kippusid minema, oli Max nõus tema heaks pea kõike tegema. Ka tema vennad olid pea kõigeks valmis. Lõppude lõpuks olid nad neljakesi ju perekond. Olid seda olnud tervelt kaheksateist aastat, sestpeale, kui Max, Morgan ja Mike kaotasid isa Lahesõjas ja ema võitluses vähiga.

„Olgu peale. Saab tehtud,” ütles ta, püüdes asjade helget poolt näha. „Praegu on mul pealegi üsna kasulik Dodge’ist jalga lasta.”

„Mis lahti? Kas midagi on pahasti?”

Äkitselt ei tahtnud Max vennale Grace Wellingtoni ettevõtmisest rääkida. Arvestades seda, kuidas vanem vend oli teda juba noorest peast kõikvõimalike naistega seotud jamade pärast hurjutanud, ei saanud ta talle seda rahulolu pakkuda.

Loo iroonia ajas teda naerma. Vanaisa uue linna nimi sobis ka Maxile. Kuigi ta oli viimaste aastate jooksul teinud kõik, et igasugu sekeldustest eemale hoida, näis ta ikkagi otse keset tülinaid maanduvat.

„Minuga on kõik korras,” vastas ta viimaks. „Kui olen siin mõned asjad joonde ajanud, tirin vanamehe sest jamast välja. Nii otseses kui ülekantud tähenduses.”