Читать книгу Linn müügiks - Leslie Kelly - Страница 9

Linnakese nimi võis küll tüli või jama tähendada, kuid Maxi arvates oleks Hullumaja märksa paremini sobinud. Pärast kaht nädalat selles Pennsylvania maanurgas, mida vanaisa oma kuningriigiks nimetas, oli ta valmis kisendades sillalt alla hüppama. Peaasi, et pääseda kuulmast, kuidas rahvas taati päästjaks või lurjuseks nimetas, kuidas nende autode kolvirõngad logisesid või – ja see oli veel kõige hullem – tosina käokella painajalikku säutsumist, kui need kõik korraga kukkuma hakkasid, niipea kui minutiseier keskpäeva näitas.

Kellad. Need piinavad põrgulised ajasid lausa hulluks. Maxi vanaisa majas, kus Max peatus, rippus igas toas vähemasti üks – aga enamasti mitu – neist vastikutest asjakestest. Ja vanaisa armastas neid samavõrd kui tolmust mööblit, mille oli ostuga kaasa saanud.

Muhkliku diivaniga võis veel leppida, aga paari tosina sädistava linnuga mitte. Need peletasid ta varahommikul majast välja, otsima rahu ja vaikust, midagi, mis tema mõtted kõigelt sellelt kõrvale juhiks. Ükskõik mida.

Maxi suureks meelehärmiks ei tohtinud see aga olla mõni naisterahvas. Ta oli siin selleks, et oma mainet puhastada, mitte seda veelgi rohkem määrida.

Trouble’isse tuleku eesmärgiks polnud mitte ainult veenda vanaisa, et see võtaks tagasi mäekõrguse rahasumma, mille oli sellesse põhjatusse auku kühveldanud. Lootusetud juhtumid ja nutulaulud olid vanamehe nõrkuseks ja ilmselgelt oli see väike, ühe nutika suli pankrotti aetud linn talle südamelähedane.

Max ei suutnud unustada ka oma teist eesmärki – püsida varjus, kuni tema advokaat selle Grace Wellingtoni jama korda ajab. Sellepärast oligi ta siin juba arvukaid päevi veetnud, ilma et oleks kordagi vaadanud mõnd ümarat naisetagumikku.

Oli veel vaid kaks asja, mis Maxile sama palju meeldisid – või millega ta sama hästi hakkama sai kui naistega. Lendamine. Ja masinavärkide kallal nokitsemine.

Ta oli täna hommikul lendamas käinud ning nagu alati oli lõputu sinitaeva vabadusest ja ilust abi olnud. Mõne valge pilvetupsu vahel pikeerimine ja liuglemine valmistas talle samasugust meeletut mõnu nagu seda muidu vaid seks pakkuda võis. Kuid niipea kui ta jalad taas maapinda puudutasid, see tunne haihtus. Ta oli ikka veel pinges… rahutu.

Just sellepärast manas ja meelitaski ta nüüd selle iidse karusselli roostest näritud mootorit ellu ärkama. Ta oli avastanud selle imelise vraki keset kunagist Pennsylvania Lastemaailma pooljuhuslikult, ühe oma igapäevase, terve mõistuse juurde jäämiseks vajaliku jalutuskäigu ajal nädala alguses. Miski selles paigas võlus teda, erinevalt ülejäänud Trouble’ist. Päris kindlasti erinevalt sellest kopitanud, käokelladest läbi imbunud lobudikust, kus ta elas praegu koos oma vanaisaga, kes oli rõõmus nagu mudaloigu avastanud põrsas.

Linnaomaniku tütrepoja seisusest oli veidi kasugi, sest Maxil oli õnnestunud lõbustuspargi elekter sisse lülitada. Ehkki sellest kuigi palju kasu ei olnud. Kõigi nende päevade jooksul, mis Max siin nokitsenud oli, polnud vaene karussell isegi mitte ühtainsat hädist oiet kuuldavale toonud, kuigi leierkastist oli tal õnnestunud paar kaeblikku heli välja võluda.

„Kullake, ma tean, et sa oled vana ja väsinud, aga ehk vead vähemasti veel ühegi ringi välja.”

„Vabandust?”

Tähelepanu juhtpaneelilt, mille avamiseks oli kulunud pea liitrijagu lukuõli, eemale viidud, kiikas Max üle õla selja taha. Keegi naine oli talle liginenud läbi tillukese, rohtukasvanud ja hüljatud lõbustuspargi, mis kunagi oli tehiskalliskivina kaunistanud Trouble’i kahtlase väärtusega krooni.

Kalliskividest rääkides… Jeesus küll, see naine siin oli alles vaatamisväärsus. Blondiin. Naine oli blondiin. Tema täielik nõrkus.

Naine oli ka pikk, kurvikate vormide ja just seesuguste huultega, mis panid mehe öös ihast ulguma.

Ei. Ei mingit ulgumist. Üldse mitte mingit hundijuttu, mäletad?

Oma libiidot alla surudes naeratas Max naisele. „Palun vabandust. Te ilmselt juhtusite kuulma, kuidas ma siin omaette räägin.” Ta tõusis ja pühkis käed pükstesse, jättes ühele reiele õlipleki. Ta astus naisele lähemale ja püüdis käituda sõbralikult, nagu naabrile kohane.

Kuigi tegelikult tahtnuks ta olla hoopis seksikas ja ahvatlev.

Naine naeratas vastu, samuti sõbralikult, ent mitte flirtivalt. Kahjuks. „Ma ei tahtnud teie tööd häirida.” Naine lükkas päikeseprillid pealaele, tuues nähtavale paari siresiniseid silmi.

Pagan. Sinisilmne blondiin kauni naeratuse ja lopsakate huultega. Sile näolapp pehmete põskede ja pisikese, kangekaelsusele viitava lõualohuga. Helge, naeratav ingel, kes ilmus siia üksildasse põrgunurka just nagu päikesekiir hallil, pilvisel päeval…

Max tahtnuks valjusti oiata. Kelle küll oli ta mõnes eelmises elus sedavõrd ära pahandanud, et talle saadeti selline kiusatus just nüüd, mil ta ei saanud – lihtsalt ei saanud – sellele järele anda?

Naine vaatas teda pealaest jalatallani selle rahuliku süütu pilguga, mille taha nad alati oma huvi peidavad. Tema põsed roosatasid veidi ja ta keeleots libises üle huulte – nende huulte –, et neid pisut niisutada.

Saada see välgunool juba teele ja saame selle asjaga ühele poole.

„Omaette rääkimine võib ohtlikuks osutuda,” tähendas naine, hääl veidi sügavam kui Max tema õrna välimuse puhul oletada oleks osanud.

„Nagu ka mõne terava, roostes metallitükiga kätte lõikamine.” Max muigas. „Peaksin teda vist pisut meelitama, et ta mulle küüsi ei näitaks.” Hmm… kas see kõlas kahemõtteliselt? Seda tal küll plaanis polnud.

Ja-jah. Jäta, Taylor.

Naise täidlased huuled tuksatasid ning ta vaatas mehe käsi. „Kas saite viga?”

„Veel mitte. Aga mul on tunne, et nii see läheb, enne kui selle vana kullakese tööle meelitan.”

Blondiin kiikas karusselli poole ja tema kaunikujuline kulm kerkis kulunud vrakki silmitsedes. Ainuke terveksjäänud osa oli kõige üleval asuv tilluke mini-karussell, mille peegelkatus saatis laiali valgussähvatusi, kui päike sellele õige nurga alt paistis. Aga ülejäänud… kõik kunagi kirevavärvilised tsirkuseloomad olid nüüd enamasti hallikat tooni, mille alt kumasid vaid üksikud rohelised või punased laigud. Sebra oli esijalgadest ilma jäänud ja lõvi lakast oli alles vaid kaks sakiliste servadega teravikku. Iga looma taga näitasid vanaaegsed peeglid – räpased ja mõrased – moonutatud kujutist ümbrusest, võimendades ja rõhutades iga haletsusväärse eluka nukrust veelgi.

Maxil polnud aimugi, mida võõras vaatas – kuid kas naine oskas seda näha? Ta lihtsalt pidi endalt küsima, kas blondiin võis näha sedasama kaeblevat, kurba ilu, mis oli teda ennastki paelunud, kui ta esmakordselt selle teest eemal, rohtukasvanud unustatud lagendikul asuva paiga avastas.

„Ma ei suuda uskuda, et seda romu veel päris maha pole lõhutud.” Naine rääkis nii vaikselt, otsekui olnuks sõnad vaid talle endale mõeldud.

„Mina samuti mitte,” tunnistas Max. „Kasutusmärkmete põhjal ütleksin, et see pandi kinni seitsmekümne kaheksandal aastal.” Mis tähendas, et karussell oli ilmselt sama vana, kui see naine siin. Täpselt õiges vanuses.

Et teda eirata. Max sundis end raamatule keskenduma ja tuletas endale meelde, et oli siin naabripoisi rollis. Mitte mõni saaki varitsev hunt.

„Ma nägin silmanurgast üht sähvatust ja ei suutnud jätta asja lähemalt uurimata. Vean kihla, et paljud siitkandi lapsed on sama tundnud.”

„Mina oleksin ka, kui ma veel laps oleksin.”

Naine vaatas Maxile otsa ja tema sinisilmad särasid. Tema naer oli niisama sügav kui ta häälgi, kui ta tunnistas: „Mina niisamuti.”

Naeratus ja vihje vallatule lapsepõlvele üllatasid Maxi.

Blondiin astus ettevaatlikult tööriistakasti juurde, mis avatuna maapinnal lebas, täis pealtnäha suvalist kola.

See polnud Maxi oma, vaid pärines vanaisa majast. Maxi tööriistakast oli laitmatu. Oli asju, mille üle nalja ei heideta. Näiteks tööriistad.

Ja see naine siin.

„Ma arvan, et metallikõlksatused, mida maanteele kuulsin, olid ilmselt osa teie meelitustööst haamriga?”

„Oli see kõik, mida te kuulsite?”

„Seda ja veidi muusikat.”

„Huh. Hea, et te mu lõugamist ei kuulnud, nüüd vähemalt ei pea ma kartma, et kipuksite seebitükiga mu suuvärki kasima.”

Naise pilk libises mehe suule. Seepeale kuumenes Maxi veri veel kraadi võrra ja tema teksad muutusid numbri jagu kitsamaks.

„Te ei taha ometi öelda, et needsite oma kullakest.”

„Olen süüdi. Kannatlikkus pole just mu tugevaim külg.”

Ta oleks tahtnud naisele öelda, milline on tema tugevaim külg, kuid see tundus ohtlik mõte. Kui naisele olid ohud meeltmööda, teadis ta juba isegi, millest mees räägib, ning jätkab nende põgusaist vihjetest tulvil vestlust.

Naine astus karussellile lähemale ja silmitses seda pingsalt, üldse mitte nagu ohte armastav inimene. Ehk oli nii paremgi.

„See on vrakk,” sosistas naine, silitades käega üle päevinäinud hobuse külje; looma sabast oli alles vaid lühike jupp. „Kuid omal moel on… on see kõigest hoolimata peaaegu ilus.”

Naine ikkagi oskas näha. Ja sel hetkel sai Maxile selgeks, et naine meeldis talle. Ta ei teadnud tema nime ega temast üldse midagi, kuid naisel oli kujutlusvõimet. Maxile meeldisid kujutlusvõimega inimesed.

Eriti kui neil olid uskumatult pikad jalad, mida varjasid patuselt kitsad teksad ja varrukateta topi isuäratavalt avar dekoltee.

Jäta.

„Jah.” Max köhatas. „Sellel on oma lugu.”

„Selline nukravõitu.”

„Ma pidasin silmas rohkem midagi haledamapoolset, kuid „nukravõitu” sobib ilmselt ka.”

„Ta ei ole hale. Ta on kuninglik… kuid kulunud. Väsinud.”

„Väga väsinud. Ma ei suuda temalt ainsatki oiet välja meelitada, väikesest ringist rääkimata.”

Kehv sõnavalik. Blondiini huuled paotusid, kui ta seepeale sügavalt hingas.

Max pööras oma pilgu naise suult eemale. Eemale naise näolt. Eemale kõigest, mis paneks teda mõtlema asjust, millele ta ei tohiks mõelda. Niisiis jäi järele vaid maapind.

Ei. Lame, avar pind, mis oli just nagu loodud püherdamiseks, polnud samuti hea mõte.

„Ta ei tee seda teile lihtsaks, mis?”

Max tõstis silmad pehmelt rohult, mis lõbustusparki ümbritses. „Pole seda lootustki. Ta on kangekaelne. Ta on kange nagu trummipulk – kuiv – ükskõik kuidas ma teda ka ei õlita.” Max oleks äärepealt oianud. Asi läks järjest hullemaks. Ta andis endale mõttes ühe kõrvakiilu ja proovis siis veel kord. „Ma ei oska teda sütitada.”

Jumal küll, ta ei valitsenud end üldse. Tõi täiesti tahtmatult kuuldavale ridamisi kahemõttelisi märkusi. Nagu olnuks tema suuvärk flirdi-autopiloodile seatud. See oli lihtsalt… tema teine loomus.

Naine jälgis teda vaikides. Nois sinisilmades võis märgata midagi lõbusat, kuid Max ei olnud päris kindel. Sest naise ilme oli endiselt uudishimulik – sõbralik – ja mitte vähimalgi määral ihar ega kutsuv.

„Ma tahtsin öelda,” sundis Max end suud lahti tegema ja otsekui tiris mõttelagedaid sõnu väevõimuga oma seksivabast ajunurgast välja, „et see käib mul ilmselt üle jõu.”

Mitte just kõige parem. Aga vastuvõetav.

Max lootis seda.

„Te muudkui solvate teda ja nii lööb ta teile viimaks tõesti küüned sisse,” sosistas blondiin ja astus tema selja taha ühenduskarbi juurde. Naine kummardus, tema teksad liibusid tihedalt vastu kõige kaunikujulisemaid puusi ja tagumikku, mida Max viimaste kuude jooksul näinud oli, ning Max pidi kõigevägevamalt jõudu paluma.

„Te usute, et saate selle tööle?” küsis naine. Ta kükitas ja lükkas salgu heledaid juukseid laubalt kõrva taha.

Ei, ta ei uskunud. Aga olgu ta neetud, kui vähemasti ei proovigi. „Mida ma oskan öelda? Ma armastan nokitseda ja mulle ei meeldi millelegi alla vanduda.”

Ei karussellidele, seksile, ega abieludele.

„Kas te olete mehaanik?”

Äri alguspäevil oli Maxil tulnud kõiksugu töid teha. Mehaanik, piloot ja administraator. Stjuuard. Ükskõik mida, et Taylor Made püsiks õhus ja majanduslikult plussis. „Vahetevahel küll. Tööriistadega oskan kahtlemata ümber käia.”

„Ma ei usu, et isegi mõni supermehaanik suudaks selle vana iluduse uuesti tööle saada.”

„Ma kardan, nad ei putita karusselle. Ja olen üsna kindel, et neid ei saa kohale kutsuda.” Mees pani käed rinnal risti ja nõjatus vastu triibulist karussellisammast, mis oli pigem tumepruun ja hall kui punane ja valge. „Nii et ilmselt olen mina su ainus lootus, kullake.”

Naine kallutas pead veidi tahapoole, et laineliste juuste alt tema poole kiigata, just nagu oleks mees temaga rääkinud.

Nii see ei olnud. Või kui, siis ehk hästi natuke. Max ei saanud sinna midagi parata. Naistega flirtimine oli talle loomuomane juba lapsepõlves, kui ta taipas, et tema vanem vend Morgan saab tuntuks tarkuse ja meelekindlusega, noorem vend Mike aga oli hulljulge ja kartmatu ning lisaks sellele oli tal veel pere pesamuna roll.

Max oli see-eest võluv. Ta oli oma sarmi kasutanud kolmandast klassist peale, kui meelitas oma õpetajat mitte helistama tema vanematele, kui jäi vahele mänguväljal innukalt Han-Solo-suudleb-printsess-Leiat-mängu organiseerimisega.

Tema oli olnud Han Solo. Väikesed tüdrukud seisid üksteise järel sabas ja ootasid oma korda printsess Leiat mängida.

Isegi kaheksa-aastasena kasutas Taylorite keskmine poeg oma pahelist sarmi. Jäägu au ja kuulsus pealegi Luke Skywalkerile – maailma Han Solod on need, kes saavad tüdruku.

Aga mitte seda tüdrukut siin.

Ei. Max ei saanud endale praegu seesuguseid mänge lubada. Mitte enne, kui kuuleb oma advokaadilt, et ähvardus Liberty Books kohtusse kaevata peatab Grace Wellingtoni raamatu ilmumise või sunnib neid teost veidi muutma. Sinnamaani aga pidi ta paipoisilikult käituma.

„Ma arvan, et teen nüüd tööd edasi,” ütles ta.

Super. Tema hääl oli sõbralik, ent selles peitus ka vaikne soovitus, et naine võiks minema hakata.

Vajadus paipoissi mängida oli tegelikult tema praeguses eluetapis naeruväärne. Tundus võimatu, et too tilluke kirjastaja, kellest ta polnud kunagi midagi kuulnud, võiks sedavõrd kõvasti oma raamatuprojekti külge klammerduda, et hakkaks teda isiklikult jälitama. Kas ükski seaduslik kirjastus püüaks lasta kollasel ajakirjandusel Maxist lugu teha, näitamaks teda Don Juanina, nagu seda tegi Grace’i raamat?

Ilmvõimatu.