Читать книгу Linn müügiks - Leslie Kelly - Страница 8

Sabrina Cavanaugh oli kuulnud vana ütlust paiga kohta, mis oli nõnda väike, et võisid sellest mööda põrutada, kui korrakski silmi pilgutasid. Kuid ta ei oleks iial arvanud, et see võis terve linna puhul paika pidada.

Ta ei saanud ju sõita läbi Trouble’i, ilma et oleks seda tähele pannud? Too kummaline kogum lagunemakippuvaid maju, kinnipandud ärisid ja nukravõitu inimesi ei olnud ometi tema sihtpunkt? Sest kaheteistkümne tuhande inimesega pisitilluke Ohio linn, kust ta ise pärit oli, paistis ometigi suurem kui see siin.

Rendiauto tee kõrvale juhtinud, parkis ta tolmuse kaherealise maantee servale, mida mööda oli pärast kiirteelt mahakeeramist sõitnud. Maantee, mida ei ääristanud varjulised puud, lainetavad mäed ega võluvad vaatepildid, mida ta oli hommikul pärast Philadelphiast lahkumist näinud. Siis sirutas Sabrina käe kaardi järele.

„Pagan.” Ta oli tõepoolest mööda põrutanud. Too pisike majadekobar, mida oli silmanurgast vaevu märganud, pidigi ilmselt olema linn, mida ta otsis.

Ehk ei olnud üllatumiseks põhjust. Mida lähemale ta Trouble’ile jõudis, seda rohkem võtsid temas maad kõhklused. Terve selle reisi idee oli tundunud naeruväärne, kui tema vanemtoimetaja Liberty Booksis sellega lagedale tuli ja praeguseks näis asi veelgi totram.

„No tõepoolest,” pomises ta, „rikas ja kuum piloot läheb otse loomulikult ihast lolliks, kui näeb üht väikelinna vaimuliku tütretütart, kes otsustas toimetajaks saada.”

Mille pagana pärast oli ta oma ülemuse juurde läinud ja teda veennud, et saab sellega hakkama? Et ta suudab peatada selle naistemehest playboy laimusüüdistused, kui tõestab, et tegemist on tõepoolest naistemehest playboy’ga?

Ta peaks tõesti vähem vanu filme vaatama – see oli nii Rock Hudsoni ja Doris Day lugu. Dorisel oleks see ehk õnnestunudki, kuid Sabrina Cavanaugh’l mitte mingil juhul.

Ta oli omadega ülepeakaela sees. Kui just õnnestumiseks ei piisanud pelgalt tulihingelisest soovist. Sest seda Sabrinal jagus. Ta soovis lausa meeleheitlikult, et Max Taylor hulluks ihast tema vastu. Mitte selleks, et Sabrina saaks nautida meeletult kirglikku seksi tolle mehega – igavese valevorstiga –, vaid et Sabrina saaks ta paika panna kui naistekütist hälviku, kellena Grace Wellingtoni raamat teda näitas. Raamat, mille ilmumine rippus nüüd juuksekarva otsas, sest see rikas, libe playboy oli palganud väga võimeka advokaadi ning ähvardas neid kohtuasjaga.

„Missugune mees ei tahaks, et tema ääretult erootilisi seksuaalseid vallutusi ülistataks ühes hästikirjutatud eluloos?” mõtiskles ta.

Olgu peale… enam-vähem hästi kirjutatud.

See mees ilmselt ei tahtnud. Tundus, et tüüp oli välja koukinud inglikostüümi ja palganud parima advokaadi. Taylori advokaat nõudis, et raamatu avaldamine peatataks, ähvardades neid laimusüüdistustega tänu Grace’i kirjeldustele nende meeletust ja kiiksuga armuloost, tema enese murdunud südamest ja Maxi ennasthukutavast elustiilist. Ning post-James Frey memuaarideajastul ähvardas Liberty raamatust hoopiski loobuda.

„Oh ei, seda sa mul juba nurja ei aja,” pomises Sabrina, leides endas taas meelekindlust näidata koht kätte tollele patukotile.

Ta tegi seda vaid raamatu nimel, sest selle raamatu edukus oli Sabrinale väga tähtis. Sellel polnud mingit pistmist mehe endaga.

Seda võid sa endale rääkida jah, lapsuke.

Sabrina polnud õieti kunagi valetada osanud, arvukatest lapsepõlvekogemustest hoolimata. Valetamine oli olnud hädavajalik väikelinna vaimuliku tütretütre kehasse sündinud mässajast võrukaelale, kellel ei lubatud kanda teksaseid ning keda vanaisa oli lipakaks nimetanud, kui tüdruk esmakordselt huuled roosaks võõpas.

Olgu jumal talle armuline, kui vanamees teada saab, et just Sabrina oli see, kes poetas kakskümmend pakki punast joogipulbrit purskkaevu vanaisa kiriku ees. Ja viskas vanaema ühe vana paruka sinna sisse, nii et vaatepilt meenutas mõrvastseeni.

Lapsena oli tal olnud vilgas kujutlusvõime.

Sabrina kiikas tahavaatepeeglisse ja nägi paarisaja jardi kaugusel mõningaid hooneid – bensiinijaama ja koonusekujulist hütti, mis oli kunagi olnud kas jäätiseputka või filmipaviljon. Veelgi kaugemal uskus Sabrina olevat mööda sõitnud restoranist, apteegist ja väikesest kohtuhoonest, mida toetas terve ring räpaseid tsementsambaid, millelt ajahammas oli veidi värvi maha purenud ja mida nüüd kattis rohekas hallituskiht. Sinnapoole jäi ka rohtukasvanud mänguväljak kiikedega, millel istunud lapsele tulnuks kindlasti teha teetanussüst.

See tundus olevat täpselt niisugune paik, mida võidaks Trouble’iks nimetada. Eriti kui arvestada, et seda ümbritsev tühermaa oli liialt soine, et karja pidada ja liialt kivine, et põldu harida. Väidetavalt ei leidunud väikest orgu ümbritsevates mägedes ei sütt ega korralikke, suusatamiseks sobilikke nõlvu.

Lihtsalt üks väike õnnetu, ninaka nimega linn, mis pidi järgneva nädala või paari jooksul tema koduks saama. Õigemini nii kauaks, kui kulus härra Taylori asupaiga väljanuhkimiseks ja selleks, et too süütu ingli teesklemise lõpetaks ja oma Hugh Hefneri rüü selga tõmbaks.

Sabrina tahtis just autot ringi pöörata ja tuldud teed tagasi sõita, kui tema telefon igati teretulnult helisema hakkas. Sabrina koukis mobiili käekotist välja ja tundis helistaja numbri silmapilk ära.

„Nancy, ma ei tea veel midagi, alles jõudsin pärale,” ütles ta. Tema ülemus, vanemtoimetaja Nancy Carazzi, oli terve hommiku iga tunni takka helistanud ja uudiseid oodanud.

„Oled sa kindel, et ta ikka seal on?”

„Kuidas ma saan selles kindel olla, kui ma ikka veel autos istun?”

„Naisterea järgi, kes linnaväljakul rahulolulainetustes maas lebavad?”

Nancy naljasoon pani Sabrina itsitama. Küsimus ei tulnud talle üllatusena. Kuigi tema ülemus – ja sõber – ei tarvitanud mehi ei magamistoas ega väljaspool seda, olid lood Maxwell Taylorist, Lõuna-California supertäkust (vähemasti Grace Wellingtoni raamatu väitel), isegi temale huvi pakkunud.

Kumbki neist polnud näinud mehest ühtki korralikku pilti, kuna tolle lennufirma koduleheküljel oli ainult üks kaugelt tehtud grupipilt. Nad kõik olid lennukite kõrvale üles rivistatud ja miski ei eristanud Taylor Made Õhureiside omanikku tema meeskonnast. Kõik nad kandsid tumedaid päikeseprille ja moodustasid rühma sinises vormis lendureid.

Kuid Grace’i kirjeldused olid olnud tagasihoidlikult väljendades isuäratavad. Ja Sabrina võis teda vaimusilmas näha.

Mees oli sarmikas. Haritud. Piloodimütsi, elegantse sihvaka keha ja tahapoole kammitud tumedate juustega James Bond. Tal olid kõrged põsesarnad, tugev lõug ja sügavad, targad silmad. Sabrina lihtsalt teadis seda. Sest ta oli meest unes näinud. Palju kordi.

„Oled sa ikka veel kuuldel?”

Sabrina köhatas ja kiskus mõtted raamatust eemale. Vähemasti sellest osast. „Ma pole silmanud ühtki naist lahti riietumas ega alasti mõne mehe jalge ette viskumas.”

„Ah seda sa siis plaanidki?”

„Mul pole mitte kõige vähematki…”

„Jäta,” ütles Nancy. „Sa arvad, et ma ei märganud seda unistavat ilmet su näol, kui lugesid Maxi peatükki? See pakub sulle huvi, Sabrina. Põrgut, ma pole peenisele ainsatki kasutusviisi leidnud sestpeale, kui otsustasin lapsena, et Betty peaks Archie asemel hoopis Veronicaga kokku elama hakkama, ja isegi minus äratas see huvi.”

Naerdes tunnistas Sabrina sisimas, et talle pakkus see rohkemgi kui huvi. Ta ei tunnistaks seda avalikult, kuid oma mõtetes võis ta möönda, et tema uudishimu Grace Wellingtoni kunagise armukese osas oli muutunud kõikehõlmavaks.

„See on lihtsalt uudishimu,” kinnitas ta, teadmata, kumba neist ta õigupoolest rohkem veenda püüdis. „Pluss igavene hulk kahtlusi. Ja näpuotsaga vastikust.” Olgu, ta võis endamisi tunnistada, et tegemist oli meelierutava vastikustundega, kui asjasse puutusid mõned nilbemad detailid pahelistest naudingutest, mida Max Grace’ile pakkunud oli.

Sabrina tõmbas käeseljaga üle lauba ega üllatunud sugugi, kui käsi niiskeks sai. Kuigi tema autos oli kliimaseade, panid meenutused noist stseenidest teda higistama. Ent ta kuulutas vapralt: „Ma ei arendaks mingeid suhteid kellegi niisugusega.”

„Kes rääkis midagi suhete arendamisest? See mees sündis eesmärgiga panna riided seljast langema, mitte aga selleks, et anda ainet laulatussõrmustest unistamiseks.”

Õnnetuseks tähendas seks Sabrina jaoks just nimelt suhete arendamist ja ta ei saanud sinna midagi parata. Veidike väävlituld lõõmas tema sisemuses veel pikka aega pärast seda, kui oli kodulinna tolmu ja kasvatuse endalt maha pühkinud ja suurde linna ülikooli läinud. Tema ainus, paari aasta eest aset leidnud üheöösuhe tekitas temas nii tugevat süütunnet, et ta viskas minema nood seksikad, litsakad kingad, mida oli tol õhtul baari minnes kandnud.

Süütunde küüsis.. hm, vanaisa tunneks vast uhkust. Pärast seda, kui on ta üheöösuhte eest hukka mõistnud.

Sabrina judises, mõeldes vanamehele, kellega tema, tema ema ja nooremad õed-vennad olid elanud sestsaadik, kui Sabrina oli kaheteistkümneaastane. Kuid temal oli isegi vedanud. Vaid kolmandik tema lapsepõlvest oli nõme. Esimesed kaksteist aastat olid olnud imelised. Tema õde Allie oli samuti küllalt vana, et mäletada noid häid aegu ja tihtipeale arutasid nad, kui õnnelikud nad olid.

Õnnetuseks ei olnud nende vend ja noorem õde kunagi nende tõelisest pereelust osa saanud, sellest ajast, mil nad elasid New Yorgis ja nende isa veel elus oli. Isa oli surnud, kui nemad veel tited olid ja nemad said kogeda vaid oma emapoolse vanaisa halvakspanevat kitsarinnalisust. Võib-olla seetõttu olidki Sabrina ja Allie sedavõrd sarnased – mässulised ja põgenemishimulised –, sellal kui kaks nooremat olid tõelised viisaka käitumise mustereksemplarid.

Jumal, tal oli neist kahju.

„Sa pead mehe patutegudele meelitama. Vähemasti nii sa ütlesid, kui selle poolearulise ideega minu juurde tulid.”

„Ära tuleta mulle seda meelde,” ütles Sabrina tumedaid mõtteid alla surudes. „Ma mõtlen siiamaani, mis hullumeelsushoog mulle peale tuli.”

Nancy kõkutas. „Ära end odavalt müü. Sa saad hakkama küll… sa oled täpselt tema tüüpi.”

„Elus ja hingan?”

„Just. Aga peale selle veel ka ilus ja tundlik. Nii et miks mitte pisut patustada, kui asjaks läheb?” küsis Nancy.

„Mul pole plaaniski selle playboy’ga tiiba ripsutada,” jäi Sabrina endale kindlaks.

„Ja-jah. Sina otsid ju kedagi, kes oleks hea.”

„Täpselt. Korralik, lõbus. Segu Jimmy Stewartist, Tom Hanksist ja kõigist isadest kõigist vanadest mustvalgetest filmidest telemaastikul alates aastast 1950.”

„Igav.”

Sabrina jätkas, nagu poleks Nancy midagi öelnud. „Niisuguseid, kes on truud ja ustavad.”

„Muretse endale labrador.”

„Õrnad,” lisas Sabrina.

„Otsi endale sõbranna.”

„Hea varustusega.”

„Osta vibr…”

„Jäta,” keelas Sabrina. „Ma eelistan meessuguorganeid, mis on kenasti keha külge kinnitatud.”

„Strap-on?”

Sabrina oigas abitult ja pomises: „Mehe keha külge.”

Nancy ohkas. „Küll mõni võib alles valiv olla!”

Üks oli kindel – järgmine tõsiseltvõetav mees tema elus pole igatahes niisugune tüüp, kes juhul kui naine otsustab suhte lõpetada, hullupööra vihastab ja kurja kättemaksu haub. Näiteks võrgutab tema noorema süütu õe, teeb talle lapse ja laseb siis jalga.

Sabrina õde Allie oli parajasti seitsmendat kuud rase ja elas Sabrina korteris. Kogu Allie elu oli rikutud tänu totrale kättemaksule, mille korraldas tüüp, kelle Sabrina maha jättis.

Jah, Sabrinal oli kõrini seesugustest lurjustest. Nüüdsest peale tulid kõne alla vaid kenad, viisakad mehed. Pahelistel täkkudel mitte tülitada.

Seega pidi tema peaaegu kõikehõlmav vajadus toda Max Taylorit näha olema puhas uudishimu, ei midagi enamat. Sabrina lihtsalt ei suutnud uskuda, et ükski mees võis olla tänapäevane kombinatsioon Valentinost, James Bondist ja pornostaarist – nagu Grace väitis.

Kahtlused ja uudishimu, tuletas Sabrina endale meelde. Ei mingit huvi. Iialgi mitte.

Ta tahtis selles osas veel arutleda, kuid mingi heli juhtis tema tähelepanu kõrvale. Pärastlõunases õhus kaikus metalne kõlksatus. See kostis paremalt, jändrike puude tagant. Sellele järgnesid valjud, tuttavlikud leierkastihelid – nukker kutse tsirkusesse.

Sabrina vaatas sinnapoole, kust kostsid helid ja tema pilku paelus ere sähvatus – kaunis valgussädelus, mis näis sellel hallil maastikul kuidagi täiesti kohatu.

Sabrinale meeldisid säravad asjad – eredad tuled, suurlinnad, vali muusika, lõbus olemine. Veel üks mälestus varajasest lapsepõlvest koos toreda, hoolitseva isaga, mida elu vanaisa seltsis ei olnud kustutada suutnud.

Ta lõpetas kõne, torkas telefoni kotti ja astus autost välja. Muusika ja värvid kutsusid teda.

Ja uudishimu ei lubanud tal tagasi Trouble’isse suunduda, kuni ta polnud kindlaks teinud, kust need tulid.