Читать книгу Kuradisaare ingel - Levi Henriksen - Страница 5

„Kaks minutit veel!” ütleb õpetaja Larsson ja teeb kahe sõrmega võidumärki, nagu poliitikud teevad, kui tahavad rahvast uskuma panna, et kõik saab korda, kuigi kõik ju teavad, et nad kahtlevad selles ise ka.

Ma noogutan ja ütlen iseendale, et nüüd tuleb end vaid lõdvaks lasta ja rahulikult võtta. „Rahulikult nagu hauas,” ütleb vanaema ikka. Mina olen laval olemisega harjunud ja tekst on mul täiesti peas. Pealegi läks peaproov eile nii hästi, et mul ei ole mitte kui millegi pärast muretseda. Siiski ei suuda ma heita peast mõtet sellest alatust poliitikust, kes võidumärki näitab, sest tegelikult mul kõhus keerab. Ma olen päris närvis. Mitte etenduse pärast. Muretsen selle pärast, kas ma ikka tõesti jõuan pärast avastseeni üles kojamehe ruumi ja jälle tagasi, enne kui pean uuesti lavale minema.

Saal on üsna täis ja kardinapraost näen ma Poni-Piat, oma võõrasema, kolmandas reas istumas. Tema hele hiigelsoeng särab kui prožektor või otsekui tema pea tagant tõusev päike. Samas reas istusid eile peaproovis ka ema ja isa. Kummalisel kombel õnnestus neil istuda üks ühel, teine teisel pool kehalise kasvatuse õpetajat, keda mina kutsun Juudo-Jenseniks. Õpetaja hiigelturi neid eraldamas, nägid ema ja isa välja nagu kaks pabistavat pätakat, kelle nende pirakas isa on hambaarsti juurde viinud. Esietendusele ei saanud kumbki neist tulla, sest pärast lahutust on neil palju tegemist meie Rootsi suvekodu müümisega.

Vaatan jälle oma võõrasema. Võõras ja ema koos on uskumatult tobe sõnaühend, aga kui mõtlema hakata, siis sobib see võõras sinna Poni-Pia puhul hästi.

Võõras nagu miski, millest hästi aru ei saa. Keegi kuskilt kaugelt maalt, ja kes räägib keeles, mida uneski ei ole näinud ja millest keegi aru ei saa.

„Astrid,” sosistatakse äkki mulle kõrva, nii et ma karjatan.

„Vabandust,” ütleb õpetaja Larsson ja astub sammu tagasi, „aga sa kaod muidu päris oma mõtetesse ära, tahtsin sind üles äratada.”

Seda öeldes teeb ta sõrmedega õhus jutumärke. See on minu meelest maailma kõige nõmedam komme, eriti pärast seda, kui ma võõrasisa ka sain. Tema on üleni üks suur jutumärk. Ma hakkan juba Larssonile midagi nähvama, aga saan sõnal sabast kinni. Ta ei mõtle sellega ju midagi halba. Pealegi on ta tegelikult päris tore, mis sest, et teeb samu tobedaid märke nagu mu võõrasisa.

„Ma keskendun lihtsalt,” vastan talle ja tõstan pöidla püsti.

„Hästi,” vastab Larsson ja naeratab. „Sinu õlul ongi kogu etendus, Astrid! Sa oled tugevam kui Tarzan, toredam kui sünnipäev, ja sukad on sul sama pikad kui jõululaupäev. Hurraa, Pipi!”

„Just, jipii – Pipi!”

Tegelikult olin lootnud, et Larsson oleks lavastanud „Vennad Lõvisüdamed” või midagi muud, mis oleks suunatud veidi vanematele lastele, aga tema arvas, et noorematele näitlejatele käiks see üle jõu. Pealegi poleks ma siis saanud peaosa mängida. Sest kuigi paljud arvavad, et ma näen poisi moodi välja, ei suudaks ma laval poissi mängida.

Tommy ja Annika tulevad esimest korda Segasumma suvilasse külla ning me mängime „mitte puudutada põrandat”. Siis räägin neile oma isast – laevakaptenist ja Lõunamere kuningast ning ajan kõiki naerma, kui ma tema kõnnakut järele teen. Mulle meeldib teisi naerma ajada, ja neid kurvastama panna meeldib mulle ka. Kui saabub pudelipost, et mereröövlid on kapten Eefraimi vangi võtnud, jääb saalis päris vaikseks ja üks väike tüdruk esimeses reas puhkeb nutma. Selline kaasaelamine viib mu hetkeks segadusse. Tommy peab kaks korda küsima, et mis me nüüd peale hakkame, enne kui suudan vastata, et me peame muidugi isa Eefraimi päästma.

Samal ajal kui Tommy ja Annika koju lähevad, et enne minu juurde ööbima tulekut oma vanematega hüvasti jätta, vahetatakse laval dekoratsioone. Just nüüd olen kõige kauem lavalt ära, sest pärast seda, kui publik Tommy ja Annika koduga tutvunud on, tuleb õpetaja Larssoni lisatud stseen politseikonstaablite Killi ja Kõlliga. Ma küll ei usu, et selline stseen leiab tõepoolest aset ka filmis, mille järgi õpetaja lavastuse tegi, aga vähemalt nii kaua kui mina lasteteatri trupis olen mänginud, ongi õpetaja Larsson oma hajameelsusega silma paistnud. Näiteks õnnestus tal suvine teatritükk sättida nii, et peale esietendust tuleb nädalane paus ja alles siis saame ülejäänud nelja etendust mängida.

Jooksen lavalt minema nii kiiresti, et paiskan õpetaja Larssoni eesriide taga peaaegu pikali.

„Mis nüüd?” küsib ta nii valjusti, et lavatöölised jätavad eesriide kerimise korraks pooleli.

„Kõht on korrast ära,” vastan ja surun käed vastu kõhtu. „Ma pean vetsu minema.”

„Keset etendust?” ütleb ta jahmunud ilmega.

„Kõik on korras. Aga ma tõesti pean korra ära käima,” ütlen temast mööda tuisates. Ma ei jookse mitte otse edasi tualettide poole, vaid hoopis trepist üles teisele korrusele.

Nädal enne suvevaheaja algust aitas kogu lasteteatri trupp teatri pööningut koristada ja siis ma nägingi kojamehe tööriistakasti ning ka seda, kus ta oma ruumi võtit hoiab. Ja just kojamehe kontorisse pääsemine ja tema rauatangide pätsamine on minu plaani õnnestumiseks ülioluline. Ilma rauatangideta tuleb kogu mu suvevaheajast – aga ehk lausa kogu mu elust – üks vääääga pikk õudusunenägu. Taas kord ei saa ma mõtlemata jätta tõsiasjale, et kuigi mul on üks päris- ja üks võõrasisa, ei ole neil kummalgi rohkem tööriistu kui haamer ja mõni kruvikeeraja. Vanaisal on terve garaažitäis tööriistu, aga tema elab kaugel põhjas.

Võtme leian elektrikilbist ja ukse keeran lahti just siis, kui kuulen konstaablite Killi ja Kõlli laulu algust. Ruumis lõhnab kohvi ja kiirtoidu järele ning kojamehe segamini laual vedeleb mitu tühja hamburgerikarpi.

Rauatangid lebavad tööriistakastis nagu hiigelsuur V-täht, aga kui ma need kätte võtan, tunduvad need õnneks kardetust kergemad. Öösel ei tulnud mul und ja ma mõtlesin hirmuga, et ehk on tangid nii rasked, et ma ei jaksagi pärast oma kotti tassida.

Tangid võtan paremasse kätte ja ukselingist haaran vasakuga. Täiesti tüüpiline. Kummaline, kui koba võin ma vasaku käega olla – isegi ust ei oska lahti teha. Võtan tangid teise kätte, aga ikkagi ei saa ust lahti. Panen tangid maha ja proovin mõlema käega. Uks on kinni mis kinni. Kinni kiilunud.

Miski nöörib kõri ja ma pean end väga kokku võtma, et mitte appi karjuma hakata. Altpoolt kostab, justkui Kill ja Kõll ikka veel laulaks, aga päris kindel ei saa olla. Pärast neid on kohe minu kord niikuinii. Sest siis tulevad Tommy ja Annika tagasi Segasumma suvilasse ja hüüavad mind, mille peale mina pean justkui õhupalli küljes hõljuva voodiga lavale lendama.

„Astrid, Astrid, Astrid!” ütlen ma, aga ega oma nime valjusti ütlemisest pole midagi kasu. Katsun uuesti ust. Tõesti kinni kiilunud.

Vaatan toas ringi. Lae all on aken. Tibatillukene aken. Rohkem nagu luuk. Ehk saan sealtkaudu end köit pidi alla libistada. Köieronimises ma eriti osav ei ole, aga midagi muud ka üle ei jää. Kui kõrgel ma ikka olen. Paar meetrit ehk. Paari meetri pealt kukkudes ei saa ju veel surma. Või mis? Selle peale ei tohi praegu mõelda. Köit ma niikuinii ei leiaks. Tundub, et muusika on juba vait jäänud. Nüüd kohe hakkavadki Tommy ja Annika mind hüüdma.

Leian tooli ja panen selle akna alla. Teen ristimärgi nagu vanaema alati teeb, kui tal mõni katsumus ees seisab, ja tõusen püsti. Õnneks on aknahaaki lihtne lahti saada ja välja vaadates selgub, et tagavaratrepp läheb just aknast mööda, ja et kohe akna all on väike trepimade. Kui teatris peaks tulekahju puhkema, siis kojamees siit välja ei mahuks. Aga vaat sellest on mul praegu ükstapuha. Võib-olla olid kojamehed vanasti väiksemad? Ma lugesin kuskilt, et viikingid polnud poolt meetritki pikad.Või oli see poolteist meetrit?

Lasen tangidel mademele libiseda, see kõlab nagu kõuemürin. Heli on teatrisse kindlasti kuulda, aga see ei heiduta mind. Mul õnnestub aknast pea ees välja pugeda ja mademele laskuda. Akna lükkan kinni.

Minu suured kingad kajavad trepil kui trummi­põrin, aga mul ei ole aega hiilida. Hüppan eeleelviimaselt astmelt alla ja torman üle tagahoovi asfaldi. Praegu on mul küll väga hea meel, et isa nõudmisel tehti mu Pipi-seelik esialgsest pikem, vastasel juhul poleks mul tange kuhugi peita. Kisun lahti lavasissekäigu ukse ja meeleheitest Tommy ja Annika häältes saan aru, et nad on mind juba mitu korda hüüdnud.

„Kus sa olid?” uurib õpetaja Larsson ja ma ei saa aru, kas tema põski mööda voolavad pisarad või higipiisad.

Rehman vaid korra tõrjuvalt käega, hüppan voodisse ja annan märku, et mind üles hakataks vinnama. Just siis, kui olen õpetaja Larssoni pea kohal, õnnestub mul rauatangid padja alla peita.

„Pipi, kus sa oled?” hüüavad Tommy ja Annika jälle.

„Siin olen!” hüüan ma kõrge ja selge häälega ning publikust käib läbi ohe, kui ma lava kohal hõljudes välja ilmun.

„Ettevaatust, ma maandun!” hüüan heleda häälega.

„Aga sängiga ei saa ju lennata!” ütleb Tommy.

„Ega siis säng lendagi, see on hoopis lendav tang,” ütlen ma ja võiksin seepeale keelde hammustada, aga öeldut tagasi võtta enam ei saa. Tommy ja Annika vaatavad nõutult teineteisele otsa ja etteütleja teeb kätest suu ümber toru, et mind parandama hakata.

„See tähendab: see on lendav vaip!” ütlen mina.

Pärast etendust on aplaus tugevam kui iial varem. Ikkagi olen natuke kurb, et ema ja isa siin ei ole. Nad nägid küll eilset proovietendust, aga esietendus on see, mis päriselt loeb. Vanaema ütles, et peaproov on nagu jõululaupäeva eelõhtu, ja selles on tal õigus. Ma oleks tahtnud, et ema ja isa jõuluõhtul ka siin oleks olnud. Aga kõige rohkem soovin ma, et ema ja isa ikka veel abielus oleksid. Või kui asi on tõesti nii hull, et nad kuidagi enam koos elada ei suuda, siis oleks nad võinud ju lihtsalt eraldi elama kolida, ilma et peaks endale kohe uusi kallimaid otsima.

Võõrasema plaksutab ka, mõlemal pool tema kõrval seisab meesterahvas, mis meenutab mulle kohe vanaema ütlust, et mõned naised on meestele nagu kärbse­paber laudas. See on tõesti tõsi. Võõrasema viipab ja lehvitab mulle, aga mina teesklen, et ei näe seda. Minu klassis on mitmel lapsel lahutatud isa. Miks ta ei võinud endale siis krabada mõnda sellist, kes juba oli saadaval, selle asemel et minu isa jahtida?

Pärast kummardamist jooksen esimesena lava taha. Kiirustades peidan tangid jälle seeliku alla, jooksen riietusruumi ja panen ukse enda järel lukku.

Viskan seeliku seljast ja tõmban sukad jalast ning alles siis, kui olen püksid, pluusi ja jaki selga ajanud, saan aru, et mul on probleem. Rauatangid on liiga suured ega mahu kotti, mille ma kaasa olin võtnud. Jummel küll, Astrid! Nii loll ei saa ju ometi olla. Oli sul siis vaja just see teise klassi Hello-Kitty-kott kaasa võtta. Nüüd näevad kõik, mis seal sees on. Keegi katsub linki ja kopsib uksele.

„Üks hetk! Ma panen riidesse!” hüüan mina.

„Tee kiiresti, Astrid. Teised tahavad ka koju minna!” ütleb hääl, kelles tunnen ära Emma, Annika osatäitja.

„Juba tulen,” vastan ma ja kiikan akna poole. Võiksin tangid välja visata ja hiljem neile järele tulla. Lähen akna juurde ja avan haagi, aga aken ei avane.

„Astrid!” hüüab sama hääl jälle.

„Juba tulen!” ütlen mina ja lükkan tangid pükstesse, nii et kumbagi säärde jääb üks käepide. Tangidel endal on lukk peal, nii et mu kõhunahk jääb terveks, aga metall on nii külm, et lausa kõrvetab. Ukse poole tammudes olen nagu puujalaga mereröövel. Kotti hoian jalgade ees.

„Vabandust. Mul hakkas etenduse ajal halb, nii et pidin kiiresti kostüümist ja parukast lahti saama. Sukkpüksid on minu jaoks tõeline piin. Aga etendus oli ju väga hea, eks?” ütlen ja naeratan Emmale, enne kui tuhisen temast mööda koridori, mis viib väljapääsuni.

Ilma parukata ja tavalistes riietes ei tunne õnneks keegi Pipit ära ja ma pääsen välja, ilma et keegi minuga juttu teeks.

Poni-Pia, mu kasuema, ootab mind juba väljas ja sirutab käed ette, et mind kallistada. Teen näo, justkui ei saaks ma sellest aru, ja löön talle vastu kätt, nagu oleks ta tahtnud minuga patsi lüüa.

„Küll oli hea etendus, Astrid!” ütleb ta ja naeratab, nagu oleks ta mu päris ema ja nagu tal oleks millegi üle uhkust tunda.

„Eks ole. Nüüd lähme koju,” ütlen mina ja hakkan auto poole minema.

„Kas me kohvikusse jäätist sööma ei lähegi? Teised pidid küll koos edasi minema,” ütleb Poni-Pia.

„Mina olen täitsa läbi omadega. Mina tahan koju,” vastan ma.

„Teeme siis nii, nagu sina tahad,” ütleb ta, ja nüüd ei suuda ta enam naeratust teeselda.

Ma kõnnin nii kiiresti kui saan, mis küll eriti suurt kiirust ei tähenda, ja tunnen end nagu robotkoer, kui me tänavat ületame, et auto juurde minna.

„Küll sa käid imelikult,” ütleb Poni-Pia.

„Ma lõin etenduse ajal põlve ära.”

„Ai-ai, las ma vaatan korra,” ütleb Poni-Pia.

„Kõik on korras,” vastan mina ja kiirustan teisele poole autot. Tangid pükstes, kummaski sääres üks käepide, ei ole mul vähimatki võimalust end kõrvalistmele painutada, niisiis ootan tagumise ukse juures.

„Kas sa ette ei istugi?” uurib Poni-Pia, kui ta auto ust lahti teeb.

Raputan pead.

„Õpetaja Larsson ütleb, et pärast etendust on eriti oluline end täitsa lõdvaks lasta, nii et ma heidan taha pikali,” vastan ma.

Poni-Pia vaatab mind. Tema ilme muutub äkki kurvaks ja näib, nagu tahaks ta pika jutluse maha pidada, aga saab veel sõnasabast kinni.

„Sina oled alati omamoodi olnud,” ütleb ta.

„Paljud on omamoodi,” ütlen ma ja heidan tagaistmele pikali. Siis hakkame vaikuses kodu poole sõitma, samal ajal kui mina mõtlen kõige selle peale, mis mul järgmistel päevadel ees seisab. Ja mis kõik klappima peab, et mu plaan õnnestuks.