Читать книгу Kuradisaare ingel - Levi Henriksen - Страница 6

Koju jõudes lähen kohe üles oma tuppa. Poni-Piale ütlen ma, et tahan vanaemale helistada ja rääkida, kuidas mul läks. Tegelikult tahan lihtsalt omaette olla. Saada mahti mõtteid koguda, ilma et keegi muudkui jauraks, kui tubli ma ikka olen. Ja veel keegi, kes pole ei mu ema ega isa. Otsin pulmapildi välja. Alati, kui seda pilti vaatan, muutun ma natuke kadedaks, sest ma ei saanud olla koos nendega, kui see pilt tehti. Vähemasti mitte korralikult, see tähendab nii, et kõik näeks. Vahel, kui vaatan pilti suurendusklaasiga, tundub mulle, et näen ennast väikse kühmuna ema kõhu peal. Ta on sellel pildil sama kaunis nagu need šampoonireklaamides juukseid lennutavad naised, või need, kes televiisoris naeratavad, sest on just uue lõhna kingiks saanud. Isa näeb pildil välja nagu rebasekütt. Mitte norra kütt, vaid selline nagu Inglismaal. Selline punase jaki ja kaabuga. Ükskord nägin televiisorist ühte saadet, ja kuigi mul oli rebastest väga kahju, meeldisid mulle seal need kütid väga. Nad olid kuidagi isalikult karmid, nad kõik olid kanged ja sirged, justkui oleks nad riidepuu jaki sisse unustanud. Ja neil oli see sama tõsine, keskendunud pilk nagu isal oma pulmapildil.

Minu isa nimi on Baltasar. Päriselt ka, ma ei luiska. Terve Norra peale kokku on selle nimega ainult neli inimest. Lisaks üks neist kolmest targast, kes Petlemma tähele järgnesid, kuni nad Jeesuslapse leidsid. Isa on üpris tume, nii et võibki uskuma jääda, et ta on Jeesusega samast kandist pärit, aga tegelikult on ta Tšehhoslovakkias sündinud ja Norras üles kasvanud. Nüüdseks on tema kodumaa jagatud kaheks iseseisvaks osaks, nagu ka minu ema ja isa abielu. Tšehhi Vabariik ja Slovakkia. Vahel ma mõtlen, et äkki läksid ema ja isa selle pärast lahku ka, et mu isa kodumaa kaheks jagati, aga tegelikult ma seda ei usu. Minu klassis on palju neid, kelle vanemad on lahutatud, mis sest, et nende suguvõsad on Norras juba tuhandeid aastaid elanud.

Ema näeb välja, nagu olekski ta pärit Norrast. Ta on põhjas, Finnmarkis sündinud ja tema isa on kalur. Vanaisa on terve elu merel käinud, aga ujuda ta ikka ei oska. See on minu arvates veider, sama imelik nagu see, et mu ema ka ujuda ei oska. Ema ise seletab seda nii, et merevesi oli jube külm, kui ta väike oli, ja nii ei hakanudki talle kunagi suplemine meeldima. Minu arvates on see kehv vabandus, sest nüüd on ta elanud siin Finnskogenis Norra lõunaosas juba kauem kui Põhja-Norras.

Ema nimi on Emilie, mis on viimasel ajal olnud kümne kõige levinuma tüdrukunime seas. Kummaline, sest minu nimi oli viimati populaarne Teise maailmasõja ajal. 1945. aastal oli see nimi viimast korda nimede esikümnes, aga vaevalt küll, et sõjal sellega mingit pistmist oli. Olgu kuidas on, aga igatahes tekib meie nimesid kuuldes kohe mulje, et hoopis mina olen ema − oma emale. Emilie on justkui noorem nimi. Ilus nimi. Või vähemasti kunagi oli see minu arvates ilus nimi. Kui ema ja isa veel koos elasid, oli minu kõige ilusama nuku nimi Emilie. Nüüd ei olegi sellel nukul enam nime. Ja selle nukuga ma enam ei mängi ka. Selle asemel harjutan pea peal seismist. Kui mul õnnestub iga päev kümme minutit pea peal seista, olen ma kindel, et mul õnnestub kasv kinni panna. Igatahes ei kavatse ma suureks saada. Täitsa tõsiselt. Sellest ajast peale, kui ma pea peal seisma hakkasin, ei ole ma ühtegi sentimeetrit kasvanud.

Ja kui sind huvitab, mis mu nimi õieti on, siis olen ma Astrid Baros ja sel suvel saan ma üksteist aastat vanaks.