Читать книгу Raskem tee - Ли Чайлд - Страница 10

Esimesena tuli rong nr 9. Kasutades eelmisel päeval ostetud metrookaarti, sõitis Reacher üksteist peatusevahet lõunasse Houston Streetile. Edasi väljus ta maa alt, et jalutada lõuna suunas Varickit pidi. Oli väga vaikne, kell oli kolm läbi hommikul. Reacheri kogemust mööda magas linn, mis iialgi ei maga, mõnikord siiski, vähemalt mõningail öödel, tunnikese või kaks. Kui hilised uitajad olid kobinud koju ja varased tõusjad polnud veel ärkvel, tekkis mõnikord üürike katkestus. Suurlinn jäi vagusi ja tõmbas hinge, ja tänavaid valitses helkiv pimedus. See aeg kuulus Reacherile. Ta armastas vaimusilma manada tosinale või kolmekümnele või viiekümnele korrusele ladustatud magajaid, teine teisel pool õhukest korteriseina sageli võhivõõrad, vajunud unehõlma, pead vastakuti, teadmatuses pikka kasvu sõnaahtrast mehest, kes rändab all pimeduse varjus.

Teinud vasakpöörde Charlton Streetile, ületas ta Kuuenda avenüü, kus Charltonist sai Prince. Kolm kvartalit hiljem oli ta juba Lääne-Broadwayl, Soho südames, Spring Streetist kvartali kaugusel põhjas, graafikust kolm tundi ja nelikümmend minutit ees. Ta jalutas lõunasse, lonkis lõõgastunult nagu mees, kel on küll siht, kuid kes ei kiirusta päralejõudmisega. Kuna Lääne-Broadway oli sellega ristuvatest tänavatest laiem, avanes talle Spring Streetist mööda vantsides edelanurgale hea vaade. Kitsuke raudbetoonist hoone, kõrgelasetsev mattpunane uks. Milleni viis kolme astmega trepp. Madalamal kattis hoone fassaadi grafiti, ülal meenutas keerukas tuletõrjetelling pitspalistust. Ülemised korruseaknad olid mingi tumeda siseriide taustal räpased. Esimesel korrusel üksainuke aken, luitunud ehituslube täis kleebitud. Ukse postipilu oli luugiga ahtake ristkülik. Kunagi oli selle messing võib-olla säranud, nüüd aga tuhmistas seda kogunenud mustus ja sõi korrosioon.

Ongi too maja, mõtles Reacher. Rohkem variante pole.

Kvartal hiljem keeras ta itta Broome Streetile ja põikas sealt Greene’i pidi tagasi põhja, möödus suletud luukidega butiikidest, milles müüdavate kampsunite hind ületas esimese klassi lennupileteid ja kodumööbli hind pereautosid. Pööramine läände Prince’ile ammendas tema kvartalitiiru. Ta jalutas Lääne-Broadwayl uuesti lõuna suunas ja leidis idakülje kõnniteel ühe uksealuse. Trepimademe kõrgus oli poolteist jalga. Löönud lapikese jalaga prahist puhtaks, heitis ta selili, pea hellalt röötsakil põimitud käsivartel, ise kummuli nagu põõnutav joodik, kuid pilukil silmad keskendunud mattpunasele uksele seitsekümmend jalga eemal.

Ehkki Kate Lane’il oli keelatud toas liikuda ja rangelt keelatud kära teha, otsustas ta riskida. Arusaadavalt polnud tal und. Ega Jade’ilgi. Kes suudaks magada neil asjaoludel? Nõnda hiilis Kate voodist välja, kahmas jalutsivõrest ja nihutas voodit tollhaaval küljetsi.

„Ei, emme,” sosistas Jade. „Sa teed häält.”

Kate ei vastanud. Hiilis voodi päitsisse ja nihutas tollhaaval sedagi. Sebinud kolm korda ettevaatlikult sinna-tänna, õnnestus tal puksida ase tihedalt Jade’i asemega kõrvuti. Siis puges ta tagasi teki alla ja võttis tütre kaissu. Embas tütart kõvasti. Vähemalt oli nii võimalik lamada unetuna kahekesi koos.

Kellaosuti Reacheri ajus roomas kuueni hommikul. Soho tellistest ja betoonist kanjonisügavikes oli endiselt pime, ent pea kohal tõmbus taevas heledamaks. Öö oli olnud soe. Reacheril oli mugav. Ta oli viibinud hullemaiski paigus. Korduvalt. Ja tihti palju kauem. Mattpunase ukse juures polnud senimaani liikumist märgata. Aga varased tõusjad askeldasid juba ümbruskonnas. Tänavatel veeresid sõiduautod ja veokid. Mõlemal kõnniteel möödus inimesi. Temale ei heidetud ometi pilke. Ta oli tühipaljas ukseavas lamaja.

Selili keerates vaatas ta ringi. Uks, mille läve ta tõkestas, oli isikupäratu hall metallplaat. Õues käepidemeta. Vahest ehk tuletõrjeväljapääs või kaubaestakaad. Kui natuke veab, ei segata teda enne kella seitset. Ta rullis enese külili, piilus jälle edelasuunda. Selg kummis, otsekui kimbutaks teda kramp, takseeris ta järgmiseks põhjakaart. Tundmatud saabujad asuvad küllap varsti positsioonidele. Ilmselgelt polnud tegu narridega. Püsti pannakse terane varitsus. Et otsida katustel, akendel ja pargitud autodes valvavaid võmme. Kontrollida võidakse ka uksealuseid. Samas ei olnud Reacherit eales kogemata kombel võmmiks arvatud. Kaltsakat kehastavas võmmis on alati midagi võltsi. Reacher oli seevastu ehe eksemplar.

Võmmid, mõtles ta.

Sõna takerdus ta meeltes nagu voolus triiviv oksaraag, mille püüab jõekallas. Lipendas ülipõgusalt, kuni pöörles vabadusse ja hulpis minema. Seejärel nägi ta lähenemas pärisvõmme, kurseerimas autoga aeglaselt põhjasuunda. Reacher vingerdas istukile, toetas turja halli ukse najale. Kukal puhkas kõval külmal metallil. Avalikus kohas horisontaalis magamine näis riivavat suurlinna hulkurlusseadusi. Ent istumine paistis olevat inimeste põhiseaduslik õigus. Märgates uksealuses või pingil pikutajaid, vingatab New Yorgi võmmide sireen ja nad lõugavad valjuhääldisse. Aga märgates istuli asendis magajat, veerevad nad vaid karmi põrnitsuse saatel edasi.

Patrullauto veereski edasi.

Reacher heitis uuesti pikali. Põiminud käed pea alla, hoidis ta silmad pilukil.

Dakota Buildingis neli miili põhja suunas laskusid Edward Lane ja John Gregory parajasti liftiga. Pungitavat nahksumadani tassis Lane. Maja ees tänavaservas ootas hallis aovalguses sinine BMW. Mees, kes oli transportinud auto garaažist siia, puges välja, et ulatada Gregoryle võtmed. Puldi abil avas Gregory pakiruumi, kuhu Lane vinnas koti. Silmitsenud seda hetke, lajatas Lane kaane kinni.

„Ei mingeid kangelastegusid,” hoiatas ta. „Jäta neile auto, jäta võtmed ja kõnni minema.”

„Kuulen,” ütles Gregory. Astus ümber autonina ja libises rooli. Käivitas mootori ja alustas sõitu läände. Keeras siis Üheksandal avenüül lõunasse. Nii vara hommikul, rehkendas Gregory, pole liiklus kindlasti kuigi hull.

Neli miili lõuna suunas pööras keegi meesterahvas samal viivul ära Houston Streetilt, patseerima mööda Lääne-Broadwayd. Mees oli jalgsi. Oli neljakümne kahe aastane, valge, kasv viis jalga üksteist tolli, kaal sada üheksakümmend naela. Kandis kapuutsiga dressipluusi ja sellel teksatagi. Ta läks üle tänava läänepoolsele kõnniteele ja seadis sammud Prince’ile. Tema pilk vilas. Vasakule, paremale, lähedale, kaugele. Lahingluure. Too tehnika äratas temas õigustatud uhkust. Tal ei jäänud palju kahe silma vahele. Ei olnud kunagi jäänud. Ta kujutles, kuidas tema nägemisaisting lõhestab hämarust liikvel kaksikprožektoritena, paljastades kõiksuse.

Taamal nelikümmend viis kraadi vasakul paljastas see uksealuses ühe sirakil mehe. Koguka, aga roiu. Unest lõtvunud jäsemetega. Pea hellalt käsivartel, iseloomulikus poosis kummuli ja röötsakil.

Kas joodik? Või minestanud?

Mis kutt see on?

Kapuutsiga dressipluusis mees tammus Prince Streeti ülekäigukohas. Ootas fooritule taga, olgugi et liiklust polnud. Kasutas aega täiendavaks inspektsiooniks. Koguka tüübi riided olid rämps, kuid kingad korralikud. Rasked, nahast, vastupidavad, soliidsete õmmeldud rantidega. Arvatavasti Inglismaalt. Arvatavasti kolmsada dollarit paar. Võimalik, et kolmsada viiskümmend. Kumbki king eraldi oli väärt kaks korda rohkem kui tüübi muud kodinad kokku.