Читать книгу Raskem tee - Ли Чайлд - Страница 9

Reacher ja Lane istusid kaua vaikides. Siis ütles Reacher: „Viiskümmend viis minutit. Seadke end valmis uueks telefonikõneks.”

„Te ei kanna käekella.”

„Kellaaega tean ma alati.”

Reacher naasis tema kannul elutuppa. Lane seisatas jälle laua ääres, sõrmed lauaplaadil harali. Oletatavasti tahtis ta võtta kõne vastu alluvate ringis. Nõnda võis olla mugavam. Või ehk vajas temagi tuge.

Telefon helises sekundipealt, täpselt kell kaks hommikul. Lane haaras toru ja kuulatas. Reacheri kõrvu kandusid kuulari nõrgad robotlikud kraaksatused. Lane ütles: „Laske mul Kate’iga rääkida,” ent palvet ei rahuldatud nähtavasti, sest järgmiseks ütles ta: „Palun ärge tehke talle viga.” Kuulanud veel minuti, ütles ta: „Hea küll.” Ja pani toru ära.

„Meile anti viis tundi,” lausus ta. „Kell seitse hommikul. Sama koht, samad käitumisjuhised. Sinine BMW. Üksainuke isik.”

„Mina lähen,” pakkus Gregory.

Ülejäänud mehed toas nihelesid nördimusest. „Me peaksime kõik platsi lendama,” ütles keegi. Väikest kasvu tõmmu ameeriklane, raamatupidaja moega, kui mitte arvestada silmi, mis olid surnud ja ilmetud nagu vasarhail. „Kümne minuti jooksul teaksime teie naise asukohta. Vannun teile.”

„Läheb üks mees,” lausus Lane. „Sellised on juhtnöörid.”

„Me oleme New York Citys,” vaidles haikalasilmadega tüüp. „Rahvast on liikvel lakkamatult. Nad ei saa loota mahajäetud tänavaid.”

„Paistab nii, et meid tuntakse,” ütles Lane. „Nad paneksid teid tähele.”

„Mina võin minna,” pakkus Reacher. „Mind nad ei tunne.”

„Teie sisenesite koos Gregoryga. Maja valvamine pole välistatud.”

„Aktsepteeritav,” ütles Reacher. „Kuid vähe tõenäoline.”

Lane ei vastanud.

„Teie otsus,” lisas Reacher.

„Ma mõtlen,” ütles Lane.

„Mõelge kähku. On targem, kui ma lahkun siit korraliku varuajaga.”

„Ma teavitan teid tunni pärast,” ütles Lane. Eemaldus telefonist ja seadis sammud taas kabineti poole. Raha lugema, taipas Reacher. Ta mõlgutas hetke, kuidas viis miljonit dollarit võiks välja näha. Ega see ühest miljonist erine, arutles ta. Lihtsalt kahekümnekate asemel on sajalised.

„Palju teie bossil raha on?” küsis Reacher.

„Kuhjaga,” ütles Gregory.

„Kahe päevaga on ta kaotanud kuus miljonit.”

Haikalasilmadega tüüp muigas.

„Me hangime selle tagasi,” väitis tüüp. „Võite mürki võtta. Kohe kui Kate on ohutult kodus, hakkame pihta. Ja siis vaatame, kes jääb alla, kes peale. Küll näete, need raiped poleks tohtinud herilasepesa torkida. Nad lõid Taylori mättasse. Taylor oli üks meie seast. Nad kahetsevad veel oma sündi.”

Reacher vahtis elutuid silmi ega kahelnud tüübi sõnades. Edasi torgati talle käsi pihku. Järsult ja natuke sõjakalt. „Mina olen Carter Groom,” ümises tüüp. „Rõõm kohtuda. Niivõrd-kuivõrd. See tähendab, asjaolud pole ju eriti rõõmustavad.”

Ka ülejäänud nelik esitles end: käepigistuste ja nimede tasane kosk. Elementaarne viisakus, ei enamat. Võõrastesse suhtus iga mees reserveeritult. Mõttes üritas Reacher kinnistada nimed nägude juurde. Gregoryga oli ta juba tuttav. Vennikest, kel silma kohal lai arm, kutsuti Addison. Salga kõige lühem oli Perezinimeline latiino. Pikimat kasvu oli Kowalski. Mustanahalise tüübi nimi oli Burke.

„Lane rääkis mulle, et teie tegevusala olla ihukaitse ja ettevõtete julgeolek,” ütles Reacher.

Äkiline vaikus. Keegi ei iitsatanud.

„Ärge muretsege,” ütles Reacher. „Ma ei uskunud teda nagunii. Mina liigitasin teid poisse allohvitseri staatuses operatiivsõduriteks. Kes kuulusid võitluskomandodesse. Ja seega arvan, et teie härra Lane tegeleb millegi hoopis muuga.”

„Millega siis?” küsis Gregory.

„Ma arvan, et ta kupeldab palgasõdureid,” ütles Reacher.

Groomi-nimeline tüüp vangutas pead. „Halb sõnavalik, semu.”

„Ja milline on etem?”

„Me oleme militaarteenusi osutav erafirma,” ümises Groom. „Häirib see teid?”

„Õieti puudub mul seisukoht.”

„Noh, teil oleks targem seisukoht omandada, ja targu positiivne. Meie tegevus on seaduslik. Me töötame Pentagoni heaks, just nagu alati, just nagu vanasti teiegi.”

„Erastamine,” ütles Burke. „Pentagon on sellest vaimustuses. See on tõhusam. Saabunud on õhukese riigi ajastu.”

„Mitu teenistujat teil on?” küsis Reacher. „Kas ainult üks toatäis?”

Groom vangutas taas pead. „Meie oleme A-rühm. Umbes nagu allohvitseride koondis. B-taseme rühmaliikmeid on terve Rolodexi jagu. Iraagis käisime saja mehega.”

„Iraagis? Kas seal te toimetategi?”

„Samuti Colombias, Panamas ja Afganistanis. Me läheme, kuhu onu Sam käsib.”

„Aga paigad, kuhu onu Sam ei käsi?”

Keegi ei paotanud suud.

„Minu oletust mööda maksab Pentagon tšekiga,” ütles Reacher. „Kuid teil näib siin lebavat ka ohtrasti sularaha.”

Ei mingit reaktsiooni.

„Aga Aafrika?” pinnis Reacher.

Ei mingit reaktsiooni.

„Mida iganes,” ütles Reacher. „Teie käigud pole minu rida. Minul on tarvis teada proua Lane’i käikusid. Viimasel paaril nädalal.”

„Mis tähtsust sel on?” küsis Kowalski.

„Pisukest seiret tehti ikka,” seletas Reacher. „Kas teie ei arva? Vaevalt jõlkusid kaabakad igaks juhuks päevast päeva Bloomingdale’i kaubamajas.”

„Proua Lane viibis Hamptonsis,” vastas Gregory. „Enamiku suve, koos Jade’iga. Tagasi pöörduti alles kolme päeva eest.”

„Kes oli kojusõidutaja?”

„Taylor.”

„Ja kas edasi asuti siin?”

„Justament.”

„Kas Hamptonsis oli vahejuhtumeid?”

„Nagu näiteks?” küsis Groom.

„Näiteks midagi ebatavalist,” seletas Reacher. „Midagi harjumatut.”

„Ei ütleks,” vastas Groom.

„Ühel päeval ilmus ukse taha naisterahvas,” sekkus Gregory.

„Missugune naisterahvas?”

„Suvaline. Paks.”

„Paks?”

„Üpris jämeda kondiga. Umbes neljakümneaastane. Pikad juuksed, keskelt lahku kammitud. Proua Lane viis ta randa jalutama. Pärast läks naine ära. Mina rehkendasin, et see oli külastav sõbranna.”

„Kas te olite seda naist enne näinud?”

Gregory raputas pead. „Aga sõbranna võis olla ammune. Minevikust.”

„Millega tegelesid proua Lane ja Jade tagasi linna jõudes?”

„Minu meelest esialgu mitte millegagi.”

„Korra käis ta väljas,” ütles Groom. „Proua Lane, tähendab. Jade’ita. Omal käel poes. Mina sõidutasin teda.”

„Kuhu?” küsis Reacher.

„Staplesisse.”

„Kontoritarvete ärisse või?” Staplesi poode oli Reacher näinud igal pool. Suur kett, tohutud punavalgeks dekoreeritud asutused, tulvil temale kasutuid kaupu. „Mida ta ostis?”

„Mitte midagi,” ütles Groom. „Ma ootasin tänavaservas kakskümmend minutit, tema aga ei toonud kaasa ühtegi ostu.”

„Võib-olla esitas tellimuse,” pakkus Gregory.

„Tellimusi saab esitada netis. Pole vajadust mind autorooli tirida.”

„Siis uudistas ehk niisama,” pakkus Gregory.

„Niisama uudistamiseks pentsik koht,” ütles Reacher. „Pole justkui kombeks.”

„Varsti algab kool,” ütles Groom. „Võib-olla tahtis Jade koolitarbeid.”

„Sellisel juhul oleks ta läinud tütrega,” mainis Reacher. „Kas teile ei tundu? Ja ta oleks sooritanud ka mõne ostu.”

„Oli tal poodi minnes mõni asi kaasas?” küsis Gregory. „Ehk tagastas ta kauba.”

„Kandekott oli,” ütles Groom. „Võib-olla tõesti.” Tüüp tõstis pilgu üle Reacheri õla. Edward Lane oli jälle tuppa tulnud. Jändas mahuka pungil nahksumadaniga, mida polnud lihtne tassida. Viis miljonit dollarit, mõtles Reacher. Ah niisugune see ongi. Esiku ukseavas poetas Lane koti põrandale. Kott mütsatas lehtpuupuidule maha, jäi sinna losutama nagu trullaka väikelooma lihakeha.

„Mul on tarvis näha Jade’i pilti,” ütles Reacher.

„Miks?” küsis Lane.

„Sest teie soovil teesklen ma praegu võmmi. Ja pilte nõuavad võmmid näha kõigepealt.”

„Magamistoas,” ütles Lane.

Nõnda haakis Reacher end sappa ja suundus mehe kannul magamistuppa. Järjekordne kõrge laega kandiline ruum, võõbatud kriidikarva valkjaks, kiretu nagu kloostrikong ja hääletu nagu hauakamber. Voodi oli kuninglikus mõõtkavas, kirsipuidust, pliiatspeenikeste nurgapostidega. Kummalgi küljel kuulus komplekti öökapike. Komplektkummutis peitus arvatavasti televiisor. Komplektis oli kirjutuslaud, mille ääres seisis tool ja millel paiknes raamitud foto. Ristkülikukujuline foto, kümme korda kaheksa tolli, horisontaal- ja mitte vertikaalasendis, teljega, mida fotograafid kutsuvad maastikuvõtteks, mitte portreeks. Ometi oli see portree. Kohe kindlasti. Ja veel topeltportree. Paremat kätt Kate Lane. Toosama võte, mis elutoa trükipildil. Sama poos, samad silmad, sama naeruvärelus. Ent elutoa trükipilti oli kärbitud, kõrvaldades naise kiindumuse objekti, kelleks oli tütar Jade. Magamistoa pildil oli Jade vasakut kätt. Tüdruku poos peegeldas ema. Nad valmistusid vaatama teineteisele otsa, lembel pilgul, näkku valgumas naer, just nagu naljatleksid nad parajasti isekeskis. Pildil oli Jade vahest ehk seitsmene. Juuksed pikad ja tumedad, kerges laines, siidised ja toredad. Silmad rohelised, nahk õrn kui portselan. Ilus plikatirts. Ilus foto.

„Kas tohib?” küsis Reacher.

Lane noogutas. Ei kostnud musta ega valget. Reacher noppis foto ja uuris lähemalt. Ema-lapse sideme oli fotograaf jäädvustanud jäägitult ning tabavalt. Tagatipuks välisele sarnasusele polnud nende suhetes ebalust. Mitte vähimatki. Nad olid ema ja tütar. Kuid lisaks ka sõbrannad. Nende üksmeel tundus ülim. Pilt oli oivaline.

„Kes selle foto tegi?” küsis Reacher.

„Ma leidsin kesklinnast ateljee,” vastas Lane. „Üsna kuulsa. Ja väga kalli.”

Reacher noogutas. Honorari teenis piltnik igatahes auga välja. Kuigi trükikvaliteet polnud elutoa eksemplariga päriselt võrreldav. Värvilahutus oli pisut lahjem, nägude kontuurid veidi plastilised. Võib-olla masinatrükk. Kasutütre puhul ei pruukinud Lane’i eelarve spetsiaalse käsitsitrükini küündida.

„Väga kena,” kiitis Reacher. Tasakesi pani ta foto uuesti kirjutuslauale. Tuba oli üleni hääletu. Reacher oli kunagi lugenud, et Dakota Building on New York City helikindlaim hoone. Ehitatud Central Parki maastikukujunduse aegu. Ehitaja oli põrandate ja lagede vahemikud tihendanud Central Parkist kaevatud kolmejalase savipinnase kihiga. Tihked olid seinadki. Hoone mass mõjus kui kaljumürakast välja raiutud. Mis oli arvatavasti hea asi, rehkendas Reacher, kunagi, kui siin elas John Lennon.

„Okei,” ütles Lane. „Kas nägite piisavalt?”

„Ega te pahanda, kui ma kontrollin kirjutuslaua sahtleid?”

„Milleks?”

„See on ju Kate’i laud, eks?”

„Jah, on.”

„Noh, võmmid talitaksid niiviisi.”

Lane kehitas õlgu ja Reacher alustaski alumiste sahtlitega. Vasem sisaldas kirja- ja märkmepaberi lehti ning visiitkaarte, kuhu oli graveeritud pelk nimi: Kate Lane. Parem oli lahterdatud kaustakaupa, materjalid puudutasid eranditult Jade’i kooliharidust. Tüdruk oli registreeritud õpilaseks erakoolis korterist üheksa kvartalit põhja pool. Otsustades arveid tasakaalustavate tšekkide järgi, oli kool kallis. Kõik tšekid olid makstud Kate Lane’i isiklikult pangakontolt. Ülemised sahtlid sisaldasid kirjutusvahendeid, ümbrikuid, marke, kleebiseid saatja aadressiga ja tšekiraamatut. Samuti krediitkaardikviitungeid. Kuid ei midagi tähendusrikast. Ei midagi hiljutist. Muuhulgas polnud Staplesist sooritatud oste.

Keskmine sahtel ülal sisaldas vaid kaht Ameerika passi, üks Kate’i ja teine Jade’i oma.

„Kes on Jade’i isa?” küsis Reacher.

„On see oluline?”

„Välistada ei saa. Kui mängus oleks lihtlabane kadumine, satuks ta tingimata kahtluse alla. Sageli näppavad lapse just võõrdunud vanemad.”

„Aga see on inimrööv, lunarahapõhine. Ja röövijad räägivad Kate’ist. Jade oli kaasas juhuslikult.”

„Lapseröövi võidakse maskeerida. Isalgi tuleks tüdrukut toita ja katta. Tüdruk kooli panna. Raha kuluks ära.”

„Jade’i isa on surnud,” ütles Lane. „Suri maovähki, kui tütar oli kolmene.”

„Kes see mees oli?”

„Juveeliäri omanik. Hiljem pidas Kate äri aastakese ise. Äpardunult. Ta oli varem modell. Ehkki seal me kohtusimegi. Tema äris. Ma otsisin endale käekella.”

„Kas rohkem sugulasi pole? Klammerduvaid vanavanemaid, tädisid-onusid?”

„Minule ei ole kedagi tutvustatud. Seega pole kedagi, kes oleks näinud Jade’i mitu viimast aastat. Ja seega poleks klammerduv õige kirjeldus.”

Reacher sulges keskmise sahtli. Kohendas fotot ja pöördus.

„Kapp?” jätkas ta.

Lane osutas valgete kitsukeste uste paarile. Ühe taga oligi kapp, New York City korteri kohta avar, kuid muidu pigem väiksevõitu. Valgustus käis nöörlülitiga. Kapis olid kingad ja naisteriiete varnad. See hõngas lõhnaõli. Põrandal oli siivsalt kokku lapatud jakk. Keemilise puhastuse jaoks, mõtles Reacher. Ta tõstis jaki. Sees oli Bloomingdale’i kaubamaja etikett. Ta kontrollis taskuid. Need olid tühjad.

„Mida kandis Kate lahkumisel seljas?” küsis ta.

„Ma pole kindel,” tunnistas Lane.

„Kas keegi teab?”

„Me väljusime kõik enne teda,” ütles Lane. „Minu arust ei jäänud siia hingelistki. Peale Taylori.”

Reacher sulges kapiukse ja astus edasi kummuti juurde. Ülal topeltuksed, all sahtlid. Üks sahtel sisaldas ehteid. Teine oli tulvil igat masti pudi-padi, näiteks uute rõivaste varunööpe paberpakendites ja taskutest roogitud münte. Kolmandat täitis pitspesu. Rinnahoidjad ja aluspüksid, emba-kumba, kas valged või mustad.

„Kas tohib näha Jade’i tuba?” küsis Reacher.

Lane juhatas teda lühikese sisekoridori kaudu. Jade’i tuba oli kahvatutes pastelltoonides ja lastekraami täis. Karvased karukesed, portselannukud, lelud, lauamängud. Voodi oli madal. Pidžaama padjale volditud. Öölamp põles endistviisi. Madalale kirjutuslauale olid laotatud rasvapaberil vahakriidijoonistused. Toolike oli siivsalt laua alla lükatud.

Sõjaväevõmmi ei kõnetanud selles toas miski.

„Tehtud,” ütles Reacher. „Palun väga vabandust, et rikkusin teie privaatsust.”

Ta naasis Lane’i kannul elutuppa. Nahkkott konutas esiku lähedal põrandal. Gregory ja ülejäänud viis sõdurit olid süüvinud vaikimisse, liikumata paigast.

„Otsustav hetk,” lausus Lane. „Kas eeldada, et Reacherit jälgiti õhtul majja sisenemas? Või mitte?”

„Mina ei märganud vaatlejaid,” ütles Gregory. „Minu meelest väga ebatõenäoline. Ööpäevaringne valve neelab inimressurssi. Järelikult pakun, et mitte.”

„Nõus,” ütles Lane. „Ka mina arvan, et Reacher on neile seni reakodanik. Mistõttu tuleks ta kella seitsmeks tänavale saata. Katsetame natuke omapoolset valvet.”

Proteste polnud. Reacher noogutas.

„Ma jälgin Spring Streeti maja esikülge,” lubas ta. „Nii näen neist vähemalt üht. Võib-olla ka kaht.”

„Ärge ennast näidake,” hoiatas Lane. „Te ju mõistate minu ärevust?”

„Absoluutselt,” ütles Reacher. „Mind ei avastata.”

„Piirduge jälgimisega. Vahelesegamine rangelt keelatud.”

„Ärge muretsege.”

„Nemad on seal aegsasti,” ütles Lane. „Nii et asuge positsioonile varakult.”

„Ärge muretsege,” kordas Reacher. „Ma hakkan kohe minema.”

„Kas te ei tahagi teada, millist hoonet valvata?”

„Mul pole tarvis teada,” ütles Reacher. „Ma näen, kuidas Gregory jätab võtmed.”

Ta marssis korterist välja ja sõitis liftiga alla. Noogutas portjeele ja sammus tänavale. Võttis kursi metroojaamale 72. tänava ja Broadway nurgal.

Hoonet jälgiv naisterahvas täheldas tema lahkumist. Oli näinud, kuidas ta saabus Gregory seltsis, ning nüüd läks ära üksinda. Naine kontrollis käekella ja märkis üles kellaaja. Sedastas, kael õieli, tema läänesuunalist kulgu. Kui ta silmist kadus, tõmbus naine taas hoolega varju.