Читать книгу Raskem tee - Ли Чайлд - Страница 8

Telefon helises täpipealt kell üks hommikul. Kahmanud toru hargilt, ütles Lane: „Jah?” Kuularist ulatus Reacheri kõrvu nõrk hääl, kahekordselt moondunud, esiteks moondeaparaadi ja teiseks kehva ühenduse tõttu. Lane küsis: „Kuidas palun?” ja talle vastati. Lane ütles: „Ma tahan rääkida Kate’iga. Seda ennekõike.” Järgnes paus, hääl vahetus. Naisehääl oli samuti moonutatud, hingeldamisest ja paanikast. Tõi kuuldavale vaid ühe sõna, võib-olla Lane’i nime, ning kasvas siis karjatuseks. Karjatus hääbus vaikusse ja Lane pressis silmad kinni ning elektrooniline robotihääl naasis, et kärkida kuus lühikest silpi. Lane ütles: „Hea küll, hea küll, hea küll,” ja Reacher kuulis, kuidas liin jäi tummaks.

Tummalt istus ka Lane, silmalaud otsekui kinni kruvitud, kiirete katkendlike hingetõmmetega. Edasi avanesid silmad ja libisesid näolt näole, kuni peatusid Reacheril.

„Viis miljonit dollarit,” ütles ta. „Teil oli õigus. Aga kust te teadsite?”

„Järgmise astmena oli see loogiline,” väitis Reacher. „Üks, viis, kümme, kakskümmend. Inimesed mõtlevad niimoodi.”

„Te olete selgeltnägija. Oskate vaadata tulevikku. Ma võtan teid palgale. Kakskümmend viis tonni kuus nagu ülejäänud poistel.”

„Kuu aega see ei kesta,” ütles Reacher. „Pole võimalik. Kogu lugu saab mööda paari päevaga.”

„Ma nõustusin neile maksma,” tunnistas Lane. „Ei suutnud venitada. Nad tegid Kate’ile haiget.”

Reacher noogutas. Vaikis.

Gregory küsis: „Kas juhtnöörid tulevad hiljem?”

„Tunni pärast,” ütles Lane.

Tuba jäi taas vagusi. Oodati jälle. Toas laiali hargnenud mehed kontrollisid käekelli, kohendasid imepõgusalt asendit. Tühjusse põrnitsev Lane asetas tumma telefonitoru uuesti hargile. Reacher kummardus lähemale ja koputas talle vastu põlve.

„Meil on tarvis juttu ajada,” pomises Reacher.

„Millest?”

„Ma vajan taustainfot. Katsume välja nuputada, kes need tüübid sellised on.”

„Hea küll,” ütles Lane ebamääraselt. „Läki minu kabinetti.”

Tõusnud pikkamisi, juhatas ta Reacheri elutoast köögi kaudu taha teenijatuppa. Pisike, kandiline ja ilutu, oli see sisustatud kabinetiks. Kirjutuslaud, arvuti, faks, telefonid, kartoteegikapid ja riiulid.

„Rääkige mulle oma turvafirmast,” alustas Reacher.

Lane istus kontoritoolile, pööras näoga toa poole.

„Mis seal rääkida,” ütles ta. „Me oleme lihtsalt erusõdurite seltskond, kes otsib endale tegevust.”

„Millistes ülesannetes?”

„Me osutame teenusi. Enamasti ihukaitse. Ettevõtete julgeolek. Sedalaadi värk.”

Kirjutuslaual seisis kaks raamitud fotot. Oli väiksemates mõõtmetes trükikoopia elutoa vapustavast Kate’i-pildist. Neljateistkümne korda üheteistkümne asemel seitse korda viis tolli, sarnases kallihinnalises kuldraamis. Oli ka umbes samas vanuses tundmatu naisterahva kujutis: sinisilmne linalakk, kuna Kate oli rohesilmne brünett. Ent võrdväärselt kaunis ja pildistatud võrdväärse meisterlikkusega.

„Ihukaitse?” uuris Reacher.

„Enamjaolt.”

„Ma ei usu teid, härra Lane. Ihukaitsjad ei teeni kakskümmend viis tonni kuus. Ihukaitsjad on nürid suurt kasvu jõmmid, kel veab, kui teenivad sellest kümnendiku. Ja kui teie poiste väljaõppesse kuuluks personaalne lähiturve, oleksite läkitanud eile hommikul Kate’ile ja Jade’ile saatja. Näiteks Gregory, autojuht Taylori kaassõitjaks. Aga te ei läkitanud, mis vihjab, et teie äri ei ole just ihukaitse.”

„Minu äri on konfidentsiaalne,” ütles Lane.

„Mitte siinkohal. Mitte juhul, kui te soovite naist ja tütart tagasi.”

Lane ei paotanud suud.

„Jaguar, Mercedes ja BMW,” loetles Reacher. „Ja kindlasti ei piirdu teie autopark nendega. Liitkem juurde kooperatiivkorter Dakota Buildingis. Liitkem vedelevad sularahahunnikud. Pool tosinat alluvat kahekümne viie tonnise kuupalgaga. Ühtekokku kõva nodi.”

„Kõik täiesti seaduslik.”

„Ainult et politseid ei raatsi te kutsuda.”

Lane’i pilk riivas tahtmatult linalaka fotot.

„Seos puudub,” ütles ta. „Põhjus pole selles.”

Reacher jälgis Lane’i pilku.

„Mis naisterahvas see on?” küsis Reacher.

„Oli,” parandas Lane.

„Hüva, kes ta oli?”

„Anne,” ütles Lane. „Minu esimene abikaasa.”

„Ja siis?”

Ränk vaikus.

„Vaadake, ma olen kogu asja varemgi läbi teinud,” lausus Lane. „Viie aasta eest. Anne viidi minema. Samasugusel kombel. Kuid tookord järgisin ma protseduuri. Helistasin politseisse, ehkki mehed telefonis keelasid selgesõnaliselt. Ja politsei helistas FBI-sse.”

„Mis edasi sai?”

„FBI keeras midagi kihva,” ütles Lane. „Neid täheldati vist lunaraha üleandmise paigas. Anne tapeti. Tema laip leiti kuu aega hiljem New Jerseyst.”

Reacher ei kostnud musta ega valget.

„Ja sellepärast ei kutsugi ma sedapuhku politseid,” lõpetas Lane.