Читать книгу Üheksa võhivõõrast - Лиана Мориарти - Страница 3

Frances

Ühel palaval pilvitul jaanuarikuu päeval sõitis Frances Welty, kunagine romantiliste menuromaanide autor, kuuetunnise teekonna jagu oma Sydney-kodust loodes üksi läbi võsase maastiku.

Maantee must lint rullus tema ees hüpnootiliselt lahti, samal ajal kui kliimaseadme ventilatsiooniavadest paiskus talle täie võimsusega näkku arktilist õhku. Taevas oli kui tillukest üksildast autot ümbritsev hiiglasuur sügavsinine kuppel. Taevast oli nii palju, et see naisele ei meeldinud.

Ta naeratas, sest talle meenus üks TripAdvisori pirtsakas arvustaja: Niisiis helistasin vastuvõtulauda ja nõudsin madalamat, pilvisemat, mugavamat taevast. Tugeva välismaise aktsendiga naine ütles, et teisi taevaid pole saada! Pealegi oli ta väga ebaviisakas! EI IIAL ENAM. ÄRGE RAISAKE RAHA.

Francesele tundus, et ta võib õige pea mõistuse kaotada.

Ei, ei kaota. Tal polnud häda midagi. Täie mõistuse juures. Tõesti.

Ta painutas käsi rooli ümber, pilgutas kuivi silmi päikeseprillide taga ning haigutas nii laialt, et lõualuu naksatas.

„Ai,” ütles ta, ehkki polnud valus.

Frances ohkas ning vaatas aknast välja, et leida midagi, mis maastiku monotoonsusse vaheldust tooks. Väljas oli nii kalk ja halastamatu ilm. Naine suutis seda ette kujutada: porikärbeste põrin, lehmade kurvad karjed ja kogu see silmipimestav hõõguvtuline valgus. Tõepoolest avar pruun maa.

Kuule. Anna mulle lehm, põlluvili, kuur. Piilub mu väike silm, et miski algab tähega …

E. Ei midagi.

Frances vahetas istmel asendit ning alaselg tasus talle nii ägeda valuhooga, et tal tulid pisarad silma.

„Jumala pärast,” ütles ta haledalt.

Seljavalu oli alanud kaks nädalat tagasi, päeval, mil Frances oli viimaks leppinud sellega, et Paul Drabble on kadunud. Ta tundis esimest valuhoogu siis, kui valis parajasti politsei numbrit ja püüdis mõelda, kuidas Pauli kirjeldada: partner, kavaler, armuke, „eriline sõber”. See oli lausa psühhosomaatilise valu musternäide, ehkki teadmine, et valu on psühhosomaatiline, seda ei leevendanud.

Oli kummaline igal õhtul peeglisse vaadata ja näha, et tema alaselg näeb välja niisama pehme, valge ja veidi ümar nagu alati. Frances arvas, et näeb midagi hirmsat, nagu pahklike puujuurte kogumit.

Ta vaatas armatuurlaua kella: 14.57. Kõrvaltee pidi iga minut nähtavale ilmuma. Frances oli Tranquillum House’i töötajatele öelnud, et jõuab sinna poole nelja või nelja paiku pärastlõunal, ja ta polnud plaaniväliseid peatusi teinud.

Tranquillum House oli „väike tervendamise ja heaolu keskus”. Seda oli soovitanud tema sõbranna Ellen. „Sa pead end ravima,” oli ta Francesele öelnud, kui nad möödunud nädalal lõunat sõid, pärast kolmandat kokteili (oivaline valge virsiku Bellini). „Sa näed sitt välja.”

Ellen oli Tranquillum House’is „puhastuse” läbi teinud kolm aastat tagasi, kui ka tema oli „läbi põlenud”, „kurnatud”, „vormist väljas” ja – „Jah, jah, saan aru,” oli Frances öelnud.

„See koht on üsna … ebatavaline,” oli Ellen Francesele öelnud. „Nende lähenemine on pisut omapärane. Elumuutev.”

„Kuidas täpsemalt su elu muutus?” oli Frances põhjendatult küsinud, kuid polnud sellele küsimusele selget vastust saanudki. Lõpuks näis kõik taanduvat Elleni silmavalgetele, mis olid muutunud tõeliselt valgeks, lausa ebardlikult valgeks! Ta oli ka kolm kilo alla võtnud! Olgugi et Tranquillum House ei keskendunud kaalulangetamisele – Ellen puges või nahast välja, et seda rõhutada. Tranquillum House keskendus heaolule, aga milline naine kurdaks kolmest kilost lahtisaamise üle? Ellen mitte, see oli kindel. Frances samuti mitte.

Frances oli koju läinud ja asutuse kodulehe üles otsinud. Talle polnud enesepiitsutamine kunagi meeldinud, ta polnud kunagi dieeti pidanud, ütles harva ei, kui tundis, et tahab öelda jah, või jah, kui tundis, et tahab öelda ei. Ema jutu järgi oli Francese esimene ‒ ablas ‒ sõna „veel”. Ta tahtis alati rohkem.

Ometi olid Tranquillum House’i fotod täitnud ta kummalise, ootamatu igatsusega. Need olid kullakarva, kõik tehtud loojangu või koidu ajal, või siis filtreeritud, et need sellise mulje jätaksid. Meeldivalt keskealised inimesed võtsid sõdalaseasendeid kena maamaja kõrval valgetesse roosidesse uppuvas aias. Paarike istus ühes „looduslikus kuumaveeallikas”, mis valdust ümbritsesid. Neil olid silmad kinni, pea kuklas, ja nad naeratasid õndsalt, sellal kui vesi nende ümber mullitas. Teine foto kujutas naist, kes naudib akvamariinsinise veega basseni kõrval lamamistoolis „laavakivimassaaži”. Frances oli kujutlenud neid laavakive, mis asetatakse mõnusas sümmeetrias tema selgroole, nende võluväelist kuumust, mis tema valu sulatab.

Sellal kui Frances kuumaveeallikatest ja leebest joogast unistas, välgatas tema ekraanile pakiline sõnum: Erilisse kümnepäevasesse vaimu ja keha täieliku muutumise laagrisse on jäänud üksainus vaba koht! See äratas Franceses tobeda võistlusvaimu ning ta klõpsas Broneeri kohe, ehkki ta tegelikult ei uskunud, et jäänud on üksainus koht. Ometi sisestas ta oma krediitkaardi andmed paganama kiiresti, lihtsalt igaks juhuks.

Näis, et pelgalt kümne päevaga „muutub” ta nii, nagu „poleks iial võimalikuks pidanud”. Kavas olid paast, meditatsioon, jooga, loomingulised „emotsionaalse vabastamise harjutused”. Pole ei alkoholi, suhkrut, kofeiini, gluteeni ega piimatooteid – aga kuna ta oli just Four Seasonsi degustatsioonimenüüs pakutavat söönud, oli Frances tulvil alkoholi, suhkrut, kofeiini, gluteeni ja piimatooteid, nii et mõte neist loobumisele ei teinud erilist tuska. Toidud pidi „kohandatama” tema „ainulaadsetele vajadustele”.

Enne kui tema broneering „heaks kiideti”, pidi Frances vastama väga pikale ja üsna pealetükkivale online-küsimustikule oma suhete seisust, toiduvalikust, haigustest, eelmise nädala alkoholitarbimisest ja nii edasi. Ta valetas rõõmsalt kõigile küsimustele antud vastustes. See kõik polnud tõesti tolle asutuse asi. Ta pidi koguni viimase kahe nädala jooksul tehtud foto üles laadima. Frances saatis foto lõunasöögilt Four Seasonsis, kus ta käis koos Elleniga ja millel ta poseeris, Bellini-klaas käes.

Tuli teha linnukesed ruutudesse vastuseks sellele, mida ta loodab oma kümne päeva jooksul saavutada: kõik eluvaldkonnad, alustades „intensiivsest paarinõustamisest” ja lõpetades „olulise kaalualandamisega”. Frances tegi linnukesed üksnes hästi kõlava tekstiga ruutudesse, nagu näiteks „vaimutoit”.

TripAdvisori arvustused Tranquillum House’i kohta, mida Frances vaatas pärast tagastamatu tasu maksmist, olid seinast seina. See oli kas parim, kõige uskumatum elamus, mida inimesed olid iial kogenud, ja nad oleksid tahtnud sellele panna rohkem kui viis tärni, nad olid vaimustuses toidust, kuumaveeallikatest, personalist, või siis oli see elu kõige jubedam kogemus, räägiti asjale seadusliku käigu andmisest, posttraumaatilisest stressist ja esitati koletuid hoiatusi laadis „minge, kui julgete”.

Frances heitis taas pilgu armatuurlauale, lootes, et kell saab juba kolm.

Jäta see. Keskendu. Pilk teele, Frances. Sina juhid seda autot.

Miski välgatas tema perifeerses nägemisväljas ja ta võpatas, valmis kohutavaks põmakaks, kui känguru tema tuuleklaasi purustab.

Polnud midagi. Kõik need kujuteldavad kokkupõrked loomadega toimusid vaid tema peas. Kui see juhtub, siis juhtub. Ilmselt pole aega reageerida.

Talle meenus ammune automatk ühe kavaleriga. Nad sattusid surevale emule, kes oli keset maanteed auto alla jäänud. Frances oli jäänud kõrvalistmele nagu passiivne printsess, samal ajal kui kavaler välja läks ja vaese emu kiviga surnuks lõi. Üksainus terav löök pähe. Kui noormees juhiistmele naasis, oli ta higine ja elevil, linnapoiss, keda erutas tema enda inimlik pragmatism. Frances ei andnud talle seda higist elevust kunagi päriselt andeks. Poisile oli emu tapmine meeldinud.

Jumal küll. Talle tuli meelde, et see poiss on surnud. Oot-oot, kas ikka on? Jah, kindlasti surnud. Frances oli seda kõlakat mõni nädal tagasi kuulnud. Oletatavasti kopsupõletiku tüsistused. Gary oli külmetushaigusi alati rängalt põdenud. Frances polnud kunagi olnud kuigi kaastundlik.

Just sel hetkel hakkas tal nina kohutavalt tilkuma. Ideaalne ajastus. Frances hoidis rooli ühe käega ja pühkis nina teise käe seljaga. Vastik. Võib-olla pani kättemaksuhimuline Gary teisest ilmast tal nina vett jooksma. Üsna õiglane. Kord käisid nad automatkadel ja avaldasid armastust ja nüüd ei vaevunud Frances isegi meenutama, et mees on surnud.

Ta palus Garylt vabandust, ehkki kui mees tõesti suutis tema mõtteisse tungida, pidanuks ta teadma, et Frances polnud süüdi – kui Gary oleks selle vanuseni elanud, siis ta teaks, kui erakordselt uimaseks ja hajameelseks inimene muutub. Ta pole selline kogu aeg. Lihtsalt vahetevahel.

Mõnikord olen terane nagu naaskel, Gary.

Ta tõmbas jälle ninaga. Tundus, nagu oleks ta selle tõeliselt jubeda külmetuse käes kannatanud isegi kauem kui seljavalu käes. Kas ta polnud ninaga tõmmanud juba päeval, mil ta oma käsikirja üle andis? Kolm nädalat tagasi. Tema üheksateistkümnes romaan. Frances ootas ikka veel kirjastaja arvamust. Kunagi ammusel ajal, üheksakümnendate lõpus, tema loomeelu kõrgpunktis, oleks toimetaja saatnud kaks päeva pärast käsikirja üleandmist šampanjat ja lilli koos käsitsi kirjutatud kirjakesega: Järjekordne meistriteos!

Või lihtsalt sõbraliku sõnumi.

Kas või ergutava rea: Vabandust, pole veel jõudnud lugeda, kuid ootan pikisilmi! See olnuks viisakas.

Hirm, mida Frances keeldus tunnistamast, püüdis tema alateadvusest esile roomata. Ei. Ei. Kindlasti mitte.

Frances pigistas rooli ja püüdis hingamist rahustada. Ta oli neelanud nohu- ja gripiravimeid, püüdes nina klaarida, ja pseudoefedriin oli tal südame kloppima pannud, nagu peaks juhtuma midagi imelist või kohutavat. See meenutas talle tunnet, mida ta oli kogenud oma mõlemal laulatusel altari ette astudes.

Ilmselt oli ta nohu- ja gripiravimitest sõltuvuses. Frances sattus kergesti sõltuvusse. Meestest. Toidust. Veinist. Õigupoolest oleks ta praegu klaasi veini tahtnud, ja päike oli ikka veel kõrgel taevas. Ta oli viimasel ajal joonud võib-olla mitte ülemäära, aga kindlasti innukamalt kui varem. Ta oli libedal nõlval ning vuhises ravimi- ja alkoholisõltuvuse poole! Oli põnev teada, et ta võis ikka veel tähelepanuväärselt muutuda. Kodus kükitas kirjutuslaual kõigi (ainult koristaja) silme all jultunult poolik pudel Pinot Noir’i. Frances oli üks paganama Ernest Hemingway. Kas ka Hemingwayl polnud selg haige? Neil oli nii palju ühist.

Kui välja arvata see, et Francesel oli nõrkus omadus- ja määrsõnade vastu. Ilmselt puistas ta neid oma romaanides, nagu pilluks patju. Millist Mark Twaini tsitaati Sol tema käsikirju lugedes omaette pomiseski, just nii valjusti, et Frances kuuleks? Kui omadussõna kätte saad, löö see maha.

Sol oli tõeline mees, kellele omadussõnad ja patjade loopimine ei meeldinud. Frances kujutles Soli voodis, tema peal, naljakalt vandumas, kui ta naise kukla alt järjekordse padja võttis ja selle üle toa virutas, samal ajal kui Frances itsitas. Ta raputas pead, nagu tahaks mälupilti eemale peletada. Meeldivad seksuaalsed mälestused tekitasid tunde, nagu peaks ta oma esimest meest tunnustama.

Kui Francese elus oli kõik hästi, soovis ta oma mõlemale endisele mehele üksnes õnne ja oivalist erektsiooni. Praegu aga soovis ta, et nende halle päid tabaks rohutirtsunuhtlus.

Frances imes tillukest vastikut paberihaava parema pöidla otsas. Aeg-ajalt see tuikas, et talle meenutada: see võib küll olla tema pisim häda, ent suudab ikkagi päeva ära rikkuda.

Auto kaldus konarlikule teepervele ja Frances võttis pöidla suust ning klammerdus rooli külge. „Ups.”

Francesel olid üsna lühikesed jalad, sestap pidi ta istme roolile lähemale nihutama. Henry ütles ikka, et näib, nagu juhiks Frances väikest elektriautot. Ta ütles, et see on armas. Kuid umbes viie aasta pärast ei arvanud ta enam, et see on armas, ja vandus iga kord, kui pidi autosse istudes istet tagasi nihutama.

Francese meelest oli ka mehe unesrääkimine armas nii umbes viis aastat.

Keskendu!

Maastik lendas mööda. Viimaks ometi silt: Tere tulemast Jarribongi linna. Me oleme uhked, et meil on PUHAS LINN.

Frances aeglustas viiekümnekilomeetrise piirkiiruseni, mis tundus vaat et tobedalt aeglane.

Frances pööras linna uurides pead siia-sinna. Hiina restoran, uksel luitunud punakuldne draakon. Autotöökoda, mis näis suletud olevat. Punastest tellistest postkontor. Sissesõidu-alkopood, mis paistis lahti olevat. Politseijaoskond, mis näis täiesti tarbetu. Näha polnud ainsatki inimest. Linn võis ju puhas olla, kuid nägi välja nagu pärast maailmalõppu.

Frances mõtles oma viimasele käsikirjale. Tegevus toimus väikelinnas. See siin oli väikelinnade tõetruu kõle reaalsus! Mitte too võluv küla, mille tema oli loonud; see asus mägede rüpes, selle soe askeldav kohvik lõhnas kaneeli järele ja seal oli – kõige uskumatum – raamatupood, mis teenis oletatavasti kasumit. Küllap nimetavad arvustajad romaani õigustatult mesiseks, kuid ilmselt seda ei arvustatagi, ja Frances ei lugenud arvustusi niikuinii.

Nii et oligi kogu vaene vana Jarribong. Hüvasti, väike kurb puhas linn.

Frances asetas jala gaasipedaalile ja jälgis, kuidas kiirus uuesti sajale hüppas. Veebileheküljel oli öeldud, et kõrvalteele tuleb pöörata paarkümmend minutit pärast Jarribongi.

Eespool oli silt. Frances kissitas silmi ja laskus rooli kohal kummargile, et seda lugeda: Tranquillum House järgmisel vasakpöördel.

Francese süda rõõmustas. Ta oli hakkama saanud. Ta oli kuus tundi sõitnud, ilma et oleks täielikult mõistust kaotanud. Siis vajus tal süda saapasäärde, sest nüüd pidi ta selle ravikuuri läbi tegema.

„Pööra kilomeetri järel vasakule,” käsutas GPS.

„Ma ei taha kilomeetri järel vasakule pöörata,” vastas Frances murelikult.

Ta poleks pidanud üldse sel aastaajal ja sel poolkeral olema. Ta oleks pidanud olema oma „erilise sõbra” Paul Drabble’iga Santa Barbaras, kus California päike nende nägu soojendab, kui nad veinikeldrites, restoranides ja muuseumides käivad. Ta oleks pidanud veetma pikki-pikki õhtupoolikuid, et tutvuda Pauli kaheteistkümneaastase poja Ariga ja kuulata tema kerget kuiva itsitust, kui poiss õpetab, kuidas mängida mingit vägivaldset PlayStationi mängu, mis talle meeldis. Francese sõbrad, kellel oli lapsi, olid selle üle nalja visanud ja irvitanud, kuid Frances ise oli pikisilmi oodanud, et õpib mängu ära; põhisisu tundus tõeliselt tuumakas ja keeruline.

Francese silme ette kerkis tolle detektiivi siiras noor nägu. Tal olid lapsepõlvest alles jäänud tedretähnid ja ta kirjutas kõik, mida Frances ütles, hoolikalt üles, kasutades kriipivat sinist pastapliiatsit. Tema õigekiri oli jube. Ta kirjutas sõna „homme” ühe m-iga. Ta ei suutnud Francesele silma vaadata.

Selle mälestuse peale valdas Francest kohutav kuumahoog.

Alandus?

Tõenäoliselt.

Francesel hakkas pea ringi käima. Ta värises ja vabises. Rooli hoidvad käed muutusid otsemaid libedaks.

Pea kinni, ütles Frances endale. Sa pead otsemaid auto kinni pidama.

Frances näitas suunatuld, ehkki tema taga kedagi ei olnud, ja peatas auto teeveeres. Tal jätkus mõistust ohutuled sisse panna. Higi voolas mööda nägu. Särk oli sekunditega läbimärg. Ta rebis kangast ja lükkas niiskeid juuksesalke laubalt ära. Külmatunne pani ta värisema.

Frances aevastas ja selle peale tõmbus tal selg krampi. Valu oli sedavõrd suur, et Frances puhkes naerma, kui pisarad mööda nägu voolama hakkasid. Oi jah, ta hakkaski mõistust kaotama. Päris kindlasti.

Teda tabas üüratu, ürgne raevuhoog. Ta lõi rusikaga ikka ja jälle vastu autosignaali, pigistas silmad kinni, ajas pea kuklasse ja karjus koos autopasunaga, sest tal oli külm ja selg valutas, ja siis veel see paganama murtud süda ja ….

„Hei!”

Frances tegi silmad lahti ja lausa hüppas istmel tahapoole.

Meesterahvas oli kummargil tema autoakna juures ja kloppis valjusti klaasile. Frances nägi teisel teeveerel autot, mis oli ilmselt mehe oma ja mille ohutuled samuti põlesid.

„Kas teil on halb?” hõikas mees. „Kas teil on abi vaja?”

Jumala pärast. See pidanuks olema isiklik meeleheitehetk. Kohutavalt piinlik. Frances vajutas nupule, et aken alla lasta.

Sisse vaatas äärmiselt suur, ebameeldiv, hoolitsemata, habetunud mees. Tema uhket vinget õllekõhtu kattis mingi iidse ansambli kulunud pildiga T-särk ning jalas olid tal madala värvliga sinised teksased. Ilmselt oli ta üks noist sisemaistest sarimõrtsukatest. Ehkki sõna otseses mõttes polnud tegu metsiku sisemaaga. Tõenäoliselt oli mees sisemaalt puhkusele sõitnud.

„Kas autoga juhtus midagi?” küsis mees.

„Ei,” vastas Frances. Ta ajas selja sirgu ja püüdis naeratada. Ta silus niiskeid juukseid. „Tänan teid. Mul pole viga midagi. Autoga on kõik korras. Kõik on korras.”

„Kas te olete haige?” küsis mees. See kõlas pisut tülpinult.

„Ei,” vastas Frances. „Tegelikult ei ole. Lihtsalt kohutav külmetus.”

„Võib-olla on teil lausa gripp. Te näete tõeliselt haige välja,” ütles mees. Ta kortsutas kulmu ja tema pilk suundus auto tagaossa. „Ja te karjusite ja andsite signaali, nagu … oleksite hädas.”

„Jah,” vastas Frances. „Nojah. Ma arvasin, et olen üksi kusagil pärapõrgus. Mul oli lihtsalt … halb hetk.” Ta pingutas, et hääl vimmakalt ei kõlaks. Mees oli korralik kodanik, kes käitus õigesti. Ta oli teinud seda, mida teeks igaüks.

„Aitäh, et te peatusite, aga mul pole viga midagi,” ütles Frances oma kõige meeldivama ja rahustavama naeratuse saatel viisakalt. Keset pärapõrgut tuleb võõraid suurt kasvu mehi rahustada.

„Olgu siis.” Mees ajas end pingutusest oiates püsti, käed reitel, et tõusmine kergem oleks, kuid siis kloppis ta sõrmenukkidega uuesti Francese auto katusele ning laskus ühtäkki taas otsustavalt kummargile. Ma olen mees, ma tean, mis on mis. „Kuulge, vahest olete liiga haige, et autot juhtida? Sest kui autosõit pole turvaline, kui te olete ohuks teistele autojuhtidele, siis ei saa ma tõesti lasta teid rahuliku südamega …”

Frances ajas selja veelgi rohkem sirgu. Taeva pärast. „Mul tekkis lihtsalt kuumahoog,” kähvas ta.

Mees läks näost valgeks. „Oi!” Ta uuris Francest. „Mina arvasin ikka, et need on kuumad tusad,” vastas ta.

„Minu meelest kasutatakse mõlemat väljendit,” kostis Frances. See oli tal kolmas kord. Ta oli palju lugenud, rääkinud kõikide üle neljakümne viie aastaste tuttavate naistega ning käinud kaks korda perearsti juures, kus oli hüüatanud: „Aga keegi ei öelnud, et see mõjub nii!” Esialgu teda jälgiti. Ta võttis toidulisandeid, vähendas alkoholi ja vürtsikate toitude tarbimist. Hahaa.

„Nii et teiega on kõik korras,” ütles mees. Ta vaatas maanteel siia- ja sinnapoole, nagu otsiks abi.

„Mul pole tõesti mitte midagi viga,” vastas Frances. Seljast käis läbi väike sõbralik jõnks ja Frances püüdis mitte võpatada.

„Ma ei teadnud, et kuumahood … tusad … on nii …”

„Jubedad? Nojah, kõigil neid ei esine. Ainult vähestel õnnelikel.”

„Kas siis pole … kuidas seda nimetataksegi? Hormoonasendusravi?”

Oh issand.

„Kas te saate mulle retsepti kirjutada?” küsis Frances rõõmsalt.

Mees astus sammukese autost eemale ja tõstis allaandmise märgiks käed. „Vabandust. Asi on lihtsalt selles, et minu meelest minu naine … Igatahes pole see minu asi. Kui kõik on korras, siis sõidan lihtsalt minema.”

„Tore,” kostis Frances. „Aitäh, et peatusite.”

„Pole tänu väärt.”

Mees tõstis käe, tahtis veel midagi öelda, muutis ilmselt meelt ja läks tagasi oma auto juurde. Tema T-särgi seljal olid higiplekid. Tohutu suur mees. Õnneks oli ta otsustanud, et Francest ei tasu tappa ega vägistada. Ilmselt eelistas ta ohvreid, kes vähem higistavad.

Frances vaatas, kuidas mees auto käivitas ja maanteele sõitis. Ära sõites asetas mees sõrme oma meelekohale.

Frances ootas, kuni mehe auto oli tema tahavaatepeeglis vaid tilluke täpp, ja sirutas siis käe puhaste rõivaste järele, mis just selleks puhuks kõrvalistmel valmis olid.

„Menopaus?” oli Francese kaheksakümneaastane ema ebamääraselt küsinud maailma teisest otsast Lõuna-Prantsusmaalt, kus ta nüüd õnnelikult elas. „Oi, mulle see minu arust erilisi vaevusi ei tekitanud, kullake. Niipalju kui ma mäletan, sain sellega ühelainsal nädalavahetusel hakkama. Kindlasti läheb sul samamoodi. Minul polnud neid kuumahoogusid üldse. Kui aus olla, siis on need minu arust müüt.”

Hmmh, mõtles Frances käterätikuga oma müütilist higi kuivatades.

Ta mõtles, kas saata foto oma tomatpunasest näost kooliõdedele, kellest mõnega oli ta tuttav juba lasteaiapäevist. Nüüd õhtuti väljas söömas käies arutasid nad menopausi sümptomeid sellesama apla õudustundega, nagu olid kunagi rääkinud oma esimestest menstruatsioonidest. Mitte kellelgi polnud tekkinud selliseid üle-võlli-kuumahoogusid nagu Francesel, seega sai tema neid ka kõigi teiste eest. Nagu kõik siin elus, olid sõbrannade reaktsioonid menopausile isiksusepõhised: Di ütles, et ta on kogu aeg maruvihane ja kui tema günekoloog varsti hüsterektoomiaga ei nõustu, haarab ta väikesel tolgusel kraest kinni ja lööb ta vastu seina; Monica heietas oma tunnete „kaunist pingsusest” ja Natalie mõtles murelikult, kas menopaus suurendab tema ängi. Nad kõik olid ühel nõul, et sõbranna Gilliani surm oli just tema moodi ‒ et menopausist pääseda ‒, ning nutsid oma Proseccosse.

Ei, ta ei saada klassiõdedele sõnumit, sest ühtäkki meenus talle, kuidas ta oli viimasel õhtusöögil menüült silmad tõstnud ja tabanud pilgud, mis tähendasid päris kindlasti: „Vaene Frances.” Frances ei suutnud haletsust taluda. See eriline, püsivalt abielus naiste rühm oleks pidanud teda kadestama, või siis teesklesid nad kõik need aastad, et kadestavad teda niigi, kuid näis, et olla kolmekümnendates aastates lastetu ja vallaline on midagi sootuks muud kui olla lastetu ja vallaline viiekümnendates. See pole enam glamuurne. Nüüd on see juba natuke kurb.

Ma olen kurb vaid ajutiselt, ütles Frances endale, tõmmates selga puhast pluusi, millel oli üsna avar dekoltee. Ta viskas higise särgi tagaistmele, pani auto uuesti käima, heitis pilgu üle õla ja sõitis maanteele. Ajutiselt Kurb. See võiks mõne bändi nimi olla.

Ta nägi silti. Kissitas silmi. Kirjas oli Tranquillum House.

„Ees vasakpööre,” ütles GPS.

„Jah, ma tean, ma näen seda.”

Ta nägi tahavaatepeeglis omaenda silmi ja püüdis näole manada kas-pole-elu-huvitav-ilmet.

Francesele oli alati meeldinud mõte paralleelmaailmadest, milles tema eri versioonid eri elusid proovivad – ühes polnud ta kirjanik, vaid tegevdirektor; teises oli ta lastetu naise asemel kahe, nelja või kuue lapse ema; kolmandas polnud ta Solist ja neljandas Henryst lahku läinud –, aga enamasti oli ta alati rahul või vähemasti leppis maailmaga, millest ta end leidis … kui mitte arvestada praegust olukorda, sest just praegu oli tunne, nagu oleks tegu mingi murrangulise füüsilis-administratiivse eksitusega. Ta oli teise maailma sattunud. Ta oleks pidanud Ameerikas iha ja armastust nautima, mitte Austraalias valu ja muret taluma. See oli lihtsalt vale. Lubamatu.

Ja ometi oli ta siin. Midagi muud polnud teha, kusagile mujale pöörata.

„Kurat võtku,” ütles Frances ja pööras vasakule.