Читать книгу Üheksa võhivõõrast - Лиана Мориарти - Страница 6

viies peatükk

Оглавление

Ben

Ben vaatas, kuidas Jessica sammus nagu väike kaelkirjak Peugeot 308, ülehinnatud käru poole, mis oli värava ette pargitud, mootor töötamas. Üks Peugeot’ pidurituli oli läinud ja summuti nägi väändunud välja, kahtlemata selle sillutamata tee tõttu. Rooli taga istuv naine oli poolenisti aknast väljas ja lehvitas pööraselt Jessicale, nagu ei saakski ta naist nähes rõõmsam olla. Miks ta lihtsalt autoust lahti ei teinud ja välja ei tulnud?

Tundus, nagu oleks tervenduskeskus kinni. Katkine veetoru? Mäss? Ben võis vaid loota.

Jessica suutis nende tobedate kingadega hädavaevu kõndida. Tundus, nagu olnuks ta karkudel. Kontsad olid peenikesed nagu tikud. Ta võis iga hetk pahkluu välja väänata.

Ben laskus oma auto kõrvale kükakile ja libistas kivide tekitatud kriimustusi otsides sõrmedega üle värvikihi. Ta heitis veel kord pilgu teele, mida mööda nad olid äsja sõitnud, ja krimpsutas nägu. Kuidas võis kohal, mis küsis nii ränka raha, olla selline tee? Kodulehel oleks pidanud hoiatus olema. Ben oli kartnud, et kindlasti käib auto põhi mõnes neist aukudest vastu maad.

Ta ei näinud ühtegi kriimustust ja see oli ime, aga kes teab, milliseid kahjustusi oli saanud šassii? Ta pidi ootama, kuni autoga töökotta jõuab, ja järele vaatama. Ta oleks tahtnud seda kohe teha, aga pidi kümme päeva ootama.

Võib-olla peaks laskma auto tagasi Melbourne’i vedada. Ta võiks Pete’i poistele helistada. See polnudki kõige pöörasem mõte, ainult et ta ei jõuaks näägutamist ära kuulata, kui tema endised töökaaslased näeksid, et ta oli selle autoga mööda seda teed sõitnud. Ta oletas, et tema endine ülemus hakkaks nutma, sõna otseses mõttes nutma, nähes, mida Ben oli teinud.

Pete’i silmad olid pärast eelmise kuu kriimustusjuhtumit kahtlaselt läikima hakanud. Nad kõik nimetasid seda Scratchgate’iks.

„Kuradi perse,” ütles Pete, kui Ben näitas talle pikka nimme tehtud kriimustust, mille mõne õela inimese võti oli juhi kõrvalistuja uksele teinud. Ben ei suutnud aru saada, kus ja millal see oli juhtunud. Ta ei jätnud autot kunagi avalikesse parklatesse. Tundus, et see pidi olema mõni tuttav. Ben teadis mitut inimest, kes võisid tema ja Jessica peale nii palju vimma kanda, et seda teha. Kunagi oli tema elus olnud aeg, mil tal olnuks raske ainustki vaenlast nimetada. Nüüd näis, et neid oli juba kena väike kogu. Ben teadis, et Jessica meelest tegi seda tema õde, ehkki ta polnud Lucyt kunagi otseselt süüdistanud. Ben luges naise mõtteid kitsukese kurru järgi tema huultel. Võib-olla oli naisel õigus. See võis olla Lucy.

Pete oli kriimustuse korda teinud samasuguse hoolega, nagu oleks taastanud hindamatut maali, ja Ben oli olnud valvas kuni tänaseni, mil ta mööda seda põrgulikku teed sõites autoga kohutavalt ja andestamatult riskis.

Ben poleks iial pidanud Jessicale järele andma. Ta oli proovinud. Ta jättis auto seisma ja ütles naisele rahulikult, vandumata, et sellise autoga sõitmine mööda sillutamata teed on hooletus ja tagajärjed võivad olla katastroofilised. Nad võivad näiteks väljalasketoru ära rebida.

Tundus peaaegu, nagu naine tõesti ei hoolikski väljalasketorust.

Nad olid kümme minutit järjest teineteise peale karjunud. Korralikult karjunud. Nii et sülg lendas. Näod punetavad, inetud ja moondunud. Peavalu tekitav pahameel, mida Ben selle tüli käigus koges, oli justkui poolähmane mälestus lapsepõlvest, kui sa ei suutnud ennast õigesti väljendada ja sul polnud oma elu üle mingit kontrolli, sest sa olid laps, nii et kui ema või isa ütles, et sa ei saa uut „Tähesõdade” tegelaskuju, mida sa kõigest südamest ihkasid, läksid täiesti endast välja.

Ühel hetkel oli ta käed rusikasse surunud ning pidanud end manitsema: Ära löö teda. Ben polnud teadnud, et tal võib tekkida tahtmine naisterahvast lüüa. Ben rahunes kohe. Ta ütles: „Olgu. Ma lõhun auto ära. Ükskõik.”

Enamik mehi, keda ta tundis, poleks karjumiseks isegi peatunud. Nad oleksid lihtsalt tagasi pööranud.

Enamik mehi poleks selle hullumeelse mõttega üldse leppinud.

Tervenduskeskus. Jooga ja kuumaveeallikad. Ben ei saanud sellest aru. Kuid Jessica oli öelnud, et nad peavad midagi dramaatilist ette võtma ning siis saavad asjad korda. Naine ütles, et oma abielu päästmiseks peavad nad vaimu ja keha mürkidest vabastama. Nad pidid mahesalatit sööma ja „paarinõustamise” läbi tegema. Sellest tõotas kujuneda kümme päeva puhast piina.

Mingi kuulsustepaar oli selles kohas käinud ja oma abielu päästnud. Nad olid „sisemise rahu” saavutanud ja oma „tõelise mina” tagasi saanud. Milline jamps. Niisama hästi oleksid nad võinud oma raha nigeerlastest meilipetturitele anda. Benil oli kohutav tunne, et see kuulsustepaar võis tutvuda „The Bachelorette’is”. Jessica armastas kuulsusi. Ben oli kunagi arvanud, et targa tüdruku puhul on see armas tobe harjumus. Kuid nüüd langetas naine liiga palju elulisi otsuseid, mis põhinesid kuulsuste tegudel või sellel, mida nende tegudest teada anti; see kõik oli niikuinii jamps, ilmselt neile maksti, et nad toetaksid teatud tooteid oma Instagrami kontol. Ja siin oli Jessica, tema vaene süütu, lootusrikas Jessica, kes selle kõik alla neelas.

Nüüd tundus, nagu arvaks naine, et ta kuulub nende inimeste hulka. Ta kujutles ennast mõnel tühisel punase vaiba üritusel. Iga kord, kui ta end nüüd pildistada laskis, pani ta käe puusa, nagu mängiks väikest teekannu, seejärel keeras külje ja lükkas lõua ette, too pöörane naeratus näol. See oli väga veider. Ja aeg, mis naisel kulus nende fotode ülespanemiseks. Ühel päeval oli ta veetnud nelikümmend kaks minutit (Ben oli aega võtnud) oma jalgu pildistades.

Üks nende viimase aja suuremaid tülisid oli tekkinud Jessica ühe Instagrami-postituse tõttu. Sel fotol oli naine bikiinirinnahoidja väel, ettepoole kummargil ja käsivarred kokku surutud, nii et tema uued rinnad nägid veelgi suuremad välja, ja tema uued pundunud huuled olid kaamera poole pruntis. Naine oli küsinud, mida Ben fotost arvab, ilme ääretult lootusrikas, ja selle lootusrikka ilme tõttu polnud Ben öelnud, mida ta tegelikult mõtleb – et pilt nägi välja, nagu reklaamiks naine odavat eskorditeenust. Ta oli lihtsalt õlgu kehitanud ja öelnud: „Pole viga.”

Naise lootusrikas ilme kadus. Võinuks arvata, et mees oli teda sõimanud. Järgmiseks hakkas naine tema peale karjuma (neil päevil võis ta sekundiga vihastada) ja Ben tundis, nagu oleks talle ootamatult virutatud, ega suutnud aru saada, mis oli äsja juhtunud. Niisiis oli ta minema kõndinud, sellal kui naine karjus, ja ülemisele korrusele Xboxiga mängima läinud. Ta arvas, et äraminek oli õige tegu. Küps mehelik tegu. Taanduda ja lasta naisel rahuneda. Ben sai kogu aeg asjadest valesti aru. Naine tormas talle järele ja haaras tal T-särgi sabast kinni, enne kui mees trepist üles jõudis.

„Vaata mulle otsa!” kriiskas naine. „Sa isegi ei vaata mind enam!”

Ja Benil oli valus seda kuulda, kuna see oli tõsi. Ta vältis naisele otsavaatamist. Ta püüdis tõesti kõigest hingest sellest üle saada. Mõni mees jäi kokku naisega, kes oli moonutatud õnnetuse, põletuse, armide või millegi muu tõttu. Poleks pidanud tähtis olema, et Jessica oli moondunud omaenda käe läbi. Mitte sõna otseses mõttes enda käe läbi. Oma krediitkaardi läbi. Tahtlik moonutamine.

Ja pealekauba julgustasid naist kõik tema totakad sõbrannad. „Oi jumal, Jessica, sa näed uskumatult ilus välja.”

Ben oleks tahtnud neile karjuda: „Kas te olete pimedad? Ta näeb välja nagu vöötorav!”

Mõte Jessicast lahutamisele tekitas tunde, nagu rebitaks tal soolikaid välja, kuid nüüd tekitas abielu Jessicaga tunde, nagu rebitaks tal soolikaid välja. Kuidas sellele ka ei vaadanud, ikka vaid väljarebitud soolikad.

Kui see tervenduskeskus mõjub ja nad elavad jälle nii nagu enne, oli see isegi auto lõhkumist väärt. Ilmselgelt oli see seda väärt. Jessicast pidanuks saama Beni laste ema – tema tulevaste laste ema.

Ben mõtles sissemurdmise päevale, millest oli nüüd möödunud kaks aastat. Talle meenus see, kuidas naise nägu – toona oli see ikka veel tema endine ilus nägu – oli nutuseks tõmbunud nagu väikesel lapsel, ning raev, mida ta ise oli tundnud. Ta oleks tahtnud need tolgused üles otsida ja neil näod sisse lüüa.

Kui poleks olnud sissemurdmist, kui poleks olnud tolguseid, poleks nad praegu siin. Benil poleks olnud seda autot, aga vähemalt poleks ta pidanud järgmised kümme päeva siin istuma.

Kõike arvestades tahtis ta ikka veel neil tolgustel näod sisse lüüa.

„Ben!”

Jessica viipas talle. Naine oli seltskondlik ja naeratav, nagu polekski nad äsja teineteise peale karjunud. Naine oskas seda nii hästi. Nad võisid peole sõites kogu tee tülitseda, teineteisele sõnagi lausumata kellegi trepist üles minna, siis aga avaneb korteri uks ja – hoplaa – hoopis teine inimene. Naeratused, naljatamine, mehe narrimine, tema puudutamine, selfide tegemine, nagu tahaksid nad õhtul nii väga seksida, ehkki nad ei tahtnud õhtul sugugi seksida.

Seejärel, autos, teel koju alustas naine tülitsemist uuesti. See oli nagu lüliti sisse-välja klõpsimine. See ajas Beni hulluks. „Asi on lihtsalt heades kommetes,” ütles talle naine. „Oma tüli peole kaasa ei võeta. See pole kellegi teise asi.”

Ben ajas end sirgu, sättis mütsi ning läks ja jäi Jessica kõrvale seisma, et täita naise ahvi rolli.

„See on mu abikaasa Ben,” ütles Jessica. „Ben, see on Frances. Ta tuli samamoodi tervist parandama nagu meiegi. Nojah, võib-olla mitte päris samamoodi …”

Naine naeratas talle juhiistmelt vastu. „Väga uhke auto, Ben,” ütles ta. Ta rääkis, nagu tunneks juba Beni. Tema hääl oli nohune ja kähe, ninaots erkpunane. „See on justkui mõnest filmist.” Ben sai otse naise dekoltee tohutusse kuristikku vaadata; ta ei võinud sinna midagi parata, sõna otseses mõttes polnudki mujale vaadata. See polnud paha, aga naine oli vana, nii et hea see ka ei olnud. Naisel olid huuled punaseks värvitud ja pahmakas kullakarva lokkis juukseid hobusesappa seotud. Ta meenutas Benile üht ema tennisemängijast sõbrannat. Talle meeldisid ema tennisemängijaist sõbrannad – nad olid otsekohesed ega oodanud, et ta kuigi palju räägiks –, kuid talle ei meeldinud nende sügavad dekolteed.

„Aitäh,” ütles Ben, püüdes keskenduda naise väga säravatele sõbralikele silmadele. „Rõõm tutvuda.”

„Mis auto see on?” küsis Frances.

„Lamborghini.”

„Oo-la-laa – Lamborghini!” Naine vaatas üles ja naeratas talle. „See siin on Peugeot.”

„Oi jah, ma tean,” vastas Ben valuliselt.

„Sa ei pea vist Peugeot’st eriti lugu?” Naine pani pea viltu.

„See on hunnik paska,” vastas Ben.

Ben!” sekkus Jessica, aga Frances naeris rõõmsalt.

„Ma armastan oma väikest Peugeot’d,” nurrus Frances rooli silitades.

„Noh,” sõnas Ben. „Igaühele oma.”

„Frances ütleb, et keegi ei vasta sisetelefonile,” teatas Jessica. „Ta on kakskümmend minutit siin istunud ja oodanud.”

Jessica kasutas oma peent uut hääldust ja vormis iga sõna pontsakaks ja ümmarguseks nagu õuna. Ta kasutas seda kõnemaneeri nüüd peaaegu alati, välja arvatud siis, kui ta endast täiesti välja läks nagu eelmisel õhtul, kui ta unustas peen olla ja karjus mehele: „Miks sa ei võiks lihtsalt rõõmus olla? Miks sa asja ära rikud?”

„Kas te helistasite neile?” küsis Ben nüüd dekolteenaiselt. „Võib-olla on sisetelefonil midagi viga.”

„Ma saatsin teate,” vastas Frances.

„Ei tea, kas see on nagu proovilepanek,” ütles Jessica. „Võib-olla on see meie raviplaani osa.” Ta tõstis juuksed üles, et kaela jahutada. Mõnikord, kui naine rääkis normaalselt, kui ta oli tema ise, suutis Ben unustada tardunud lauba, kerakala huuled, pundunud põsed, kaameli ripsmed („ripsmepikendused”), võltsjuuksed („juuksepikendused”) ning võltsrinnad, ja seal oli hetkeks tema armas Jessica – tüdruk, keda ta oli tundnud juba keskkooli ajal.

Üheksa võhivõõrast

Подняться наверх