Читать книгу Üheksa võhivõõrast - Лиана Мориарти - Страница 5

Frances

Frances sõitis paarkümmend minutit mööda auklikku sillutamata teed, mis põrutas autot nii hirmsasti, et Francese ihu rappus ja alaselg lausa kisendas.

Viimaks peatus ta värava ees, mis paistis olevat kindlalt lukus ja sisesidesüsteemiga varustatud. Tundus, nagu oleks ta jõudnud avavanglasse. Inetu okastraataed ulatus kummaski suunas lõputusse.

Frances oli kujutlenud sõitu mööda väärikat puudega ääristatud teed „ajaloolise” maja juurde, kus keegi teda rohelise smuutiga vastu võtab. Ausalt öeldes ei tundunud vaatepilt eriti tervistav.

Jäta, ütles Frances endale. Kui ta võttis endale pähe mõtte olen-rahulolematu-klient, siis polnud ta millegagi rahul, ja ta pidi seal olema kümme päeva. Ta pidi olema avatud ja paindlik. Tervenduskeskusse minek oli nagu reis uuele maale. Tuleb uute kultuuridega harjuda ja väikeste ebamugavustega leppida.

Frances laskis auto akna alla. Kuum paks õhk täitis tema kurku nagu suits, kui ta välja küünitas ning pöidlaga rohelist sisesidenuppu vajutas. Nupp oli päikese käes kuumaks läinud ja Francese paberihaavast käis valu läbi.

Frances pistis pöidla suhu ja ootas, et kehatu hääl teda tervitaks või sepisrauast värav võluväel avaneks.

Ei midagi.

Ta heitis taas pilgu sisesidenupule ja nägi selle kõrval käsitsi kirjutatud ja teibiga kinnitatud teadet. Kiri oli nii väike, et Frances suutis lugeda vaid tähtsat sõna „juhised”, ent ei midagi enamat.

Pagana pihta, mõtles ta käekotist lugemisprille otsides. Suur enamik selle asutuse külastajaid oli kindlasti üle neljakümne.

Frances leidis prillid, pani ette, uuris silti ega suutnud ikka veel teksti välja lugeda. Kobisedes ja pomisedes tuli ta autost välja. Palavus haaras ta kindlalt embusse ja higipiisad katsid kogu tema peanaha.

Ta laskus sisesidenupu kohal kummargile ja luges teadet, mis oli kirjutatud ilusate väikeste suurtähtede ja otsekui hambahaldja käega.

NAMASTE JA TERE TULEMAST TRANQUILLUM HOUSE’I, KUS TEID OOTAB UUS MINA. PALUN SISESTAGE TURVAKOOD 564-312 JA VAJUTAGE KOHE PÄRAST SEDA ROHELIST NUPPU.

Frances sisestas turvakoodi, vajutas seejärel rohelist nuppu ning jäi ootama. Higi voolas mööda selga alla. Ta pidi jälle rõivaid vahetama. Porikärbes sumises suu juures. Nina tilkus.

„Oh, kiiremini!” ütles Frances sisesidele äkilise raevuhoo ajel ning arutles, kas tema ärritatud higine nägu ilmub seespool mingile ekraanile, sellal kui keegi asjatundja kiretult tema sümptomeid, tema vildakaid tšakraid uurib. Selle inimesega tuleb tööd teha. Vaadake, kuidas ta reageerib ühele elu lihtsaimale pingele – ootamisele.

Kas ta oli selle kuramuse koodi valesti sisestanud?

Ta toksis turvakoodi uuesti hoolikalt sisse, lausus iga numbri valjusti sarkastilisel toonil, et oma mõtet jumal teab kellele tõestada, ning vajutas rohelist nuppu aeglaselt ja kaalutletult, hoides seda all viis sekundit, et kindel olla.

Nii. Laske mind nüüd sisse.

Frances võttis lugemisprillid eest ja jättis need sõrmede vahele ripnema.

Tundus, nagu sulataks põrgukuumus peanahka otsekui šokolaadi päikese käes. Ikka vaikus. Ta heitis sisesideaparaadile metsiku kurja pilgu, nagu võinuks see riistapuu häbenema panna ja tegutsema sundida.

Vähemasti saaks sellest naljaka loo, mida Paulile rääkida. Frances arutles, kas Paul on kunagi tervenduskeskuses olnud. Tema arvates oli mees tõenäoliselt skeptiline. Ta ise oli ka …

Tema rind tõmbus kokku. See pole hea lugu, mida Paulile rääkida. Paul oli läinud. Kui alandav mehele, et ta oli nõnda Francese mõtteisse lipsanud. Frances soovis, et ta oleks tundnud surmaviha, mitte seda tohutut kurbust, teeseldud muret selle pärast, mis polnud üldse kunagi päriselu olnudki.

Jäta. Ära mõtle sellele. Keskendu praegusele probleemile.

Lahendus oli ilmselge. Ta helistab Tranquillum House’i! Küllap nad häbenevad, kuuldes, et nende sisesidesüsteem on rikkis, ning Frances on rahulik ja mõistev ja lohutab neid. „Selliseid asju juhtub,” ütleb ta. „Namaste.”

Frances läks uuesti autosse, lülitas jahutuse sisse. Ta leidis paberid oma broneeringuga ning helistas kirjas olevale numbrile. Kogu senine suhtlemine oli toimunud meilitsi, niisiis oli see esimene kord, kui ta kuulis salvestatud teadet, mis kohe mängima hakkas.

„Täname, et helistasite ajaloolisse Tranquillum House’i Tervendamise ja Heaolu Kuumaveeallikate Keskusesse, kus teid ootab uus mina. Teie kõne on meile niisama tähtis ja eriline nagu teie tervis ja heaolu, kuid just praegu on meil väga palju kõnesid. Me teame, et teie aeg on väärtuslik, sestap palun jätke sõnum pärast kellamängu, ja me helistame teile tagasi niipea, kui saame. Me hindame kõrgelt teie kannatlikkust. Namaste.”

Frances köhis kurgu puhtaks, sellal kui tuulekellad oma häirivat kilavat kõla kuuldavale tõid.

„Oi jah, mu nimi on …”

Tuulekellad kõlisesid endiselt. Frances vakatas, ootas, asutas rääkima ja jäi uuesti vait. See oli tuulekellasümfoonia.

Viimaks sugenes vaikus.

„Tere, siin Frances Welty.” Ta tõmbas ninaga. „Vabandust. Kerge külmetus. Igatahes olen, nagu ütlesin, Frances Welty. Ma olen külaline.”

Külaline? Kas see oli õige sõna? Patsient? Vang?

„Ma üritan sisse pääseda ning olen värava taga jännis. Kell on, oh, kakskümmend minutit üle kolme, kakskümmend viis minutit üle kolme, ja ma olen … siin! Tundub, et sisesidesüsteem ei tööta, ehkki ma järgisin kõiki juhiseid. Tillukeses kirjas juhiseid. Mul oleks hea meel, kui te saaksite lihtsalt värava lahti teha. Mind sisse lasta.” Tema teade lõppes hüsteeriliselt kõrgel toonil, mida ta kahetses. Ta asetas telefoni uuesti kõrvalistmele ja silmitses väravat.

Mitte kui midagi. Frances kavatses paarkümmend minutit oodata ja seejärel end lööduks tunnistada.

Tema telefon helises ja ta haaras selle ekraanile pilku heitmata.

„Tere!” ütles Frances rõõmsalt, näitamaks, kui mõistev ja kannatlik ta tegelikult on, ja selleks et „tillukese kirja” sarkastilist mainimist leevendada.

„Frances?” See oli tema kirjandusagent Alain. „Su hääl kõlab võõralt.”

Frances ohkas. „Ma ootasin kellegi teise kõnet. Tulin sellesse tervenduskeskusse, millest ma sulle rääkisin, aga ei saa isegi väravast sisse. Sisesidesüsteem ei tööta.”

„Kui asjatundmatu! Kui nigel!” Kehv teenindus ajas Alaini kergesti ja sageli endast välja. „Sa peaksid otsa ringi keerama ja koju tagasi tulema. See pole ju alternatiivravi või kuidas? Kas sa mäletad neid vaesekesi, kes surid selles higitelgis? Nad kõik arvasid, et kogevad valgustust, ehkki tegelikult küpsetati nad ära.”

„See koht on üsna tavapärane. Kuumaveeallikad, massaažid ja kunstiteraapia. Võib-olla veidi kerget paastumist.”

„Kerget paastumist.” Alain turtsatas. „Söö siis, kui kõht on tühi. Tead, see on eelis – süüa, kui kõht on tühi, samal ajal kui siin maailmas on inimesi, kes nälgivad.”

„Noh, selles asja mõte ongi – meil selles maailma osas pole kõht tühi,” vastas Frances. Ta silmitses KitKati tahvli ümbrispaberit, mis vedeles tema auto konsoolikarbis. „Me sööme liiga palju töödeldud toitu. Sellepärast peamegi meie, privilegeeritud inimesed, mürkidest vabanema …”

„Oh issand, ta läheb õnge. Ta on Kool-Aidi joonud! Mürkidest vabanemine on müüt, kullake, see on paljastatud! Seda teeb su maks. Või siis neerud. Kuidagi kantakse selle kõige eest hoolt.”

„Nii või teisiti,” kostis Frances. Tal oli tunne, et Alain venitab nimme.

„Nii või teisiti,” sõnas Alain. „Su hääl kõlab nii, nagu oleksid külmetunud, Frances.” Tundus, et mees tunneb tema külmetuse pärast üsna suurt muret.

„Mul on tõesti üsna hull, visa, võib-olla püsiv külmetus,” ütles Frances. Ta köhis selle kinnituseks. „Sa oleksid minu üle uhke. Ma olen palju väga kangeid rohtusid võtnud. Mu süda teeb tunnis miljon miili.”

„Just seda ongi vaja,” vastas Alain.

Sugenes paus.

„Alain?” õhutas Frances, kuid ta teadis, ta teadis juba täpselt, mida mees ütleb.

„Ma kardan, et ei too häid uudiseid,” ütles Alain.

„Saan aru.”

Frances tõmbas kõhu sisse, valmis uudist vastu võtma nagu mees, või vähemasti nagu lemberomaanide autor, kes suudab omaenda autoritasude aruannet lugeda.

„Nojah, nagu sa tead, kullake,” alustas Alain.

Kuid Frances ei suutnud taluda tema puiklemist, püüet hoopi meelitustega pehmendada.

„Uut raamatut ei taheta, mis?” küsis Frances.

„Uut raamatut ei taheta,” kordas Alain kurvalt. „Mul on südamest kahju. Minu meelest on see tõesti ilus raamat, asi on lihtsalt praeguses olukorras ja lembelood on kõige rohkem pihta saanud, see ei kesta igavesti, lembelood tulevad alati tagasi, see on kõrvalekalle, aga …”

„Niisiis müüd selle kellelegi teisele,” katkestas teda Frances. „Müü Timmyle.”

Sugenes veel üks paus.

„Asi on selles,” ütles Alain, „ma ei rääkinud sulle sellest, aga ma poetasin käsikirja Timmyle mõne nädala eest, kuna mul oli pisuke hirm, et see võib juhtuda, ja muidugi oleks Timmy pakkumine siis, kui miski pole veel kindel, andnud mulle mõjutusvahendi, nii et ma …”

„Timmy ütles ära?” Frances ei suutnud seda uskuda. Tema riidekapis rippus ikka veel disainerikleit, mida ta ei saanud enam kunagi kanda Piña Colada pleki tõttu, mille Timmy oli talle peale ajanud, kui Melbourne’i kirjanike peol ühes toas ta nurka surus, hääl tema kõrva ääres rutakas ja kuum, samal ajal üle õla vaadates otsekui spioon ning Francesele öeldes, kui väga ta tahab tema raamatuid avaldada ja et nende avaldamine on tema saatus ja et mitte keegi kirjastusmaailmas ei oska neid teoseid avaldada nii nagu tema ning et Francese truudus Jole on imetlusväärne, ent väär, sest Jo arvab, et ta saab lemberomaanidest aru, aga ei saa, ainult Timmy saab aru ja ainult Timmy viiks Francese „järgmisele tasandile” ja nii edasi, kuni Jo tuli ja Francese ära päästis. „Oi, jäta mu autor rahule.”

Kui palju aega sellest möödas on? Kindlasti mitte väga palju. Võib-olla üheksa-kümme aastat. Aastakümme. Aeg möödus neil päevil nii kiiresti. Selles, et maakera nii kiiresti pöörles, oli süüdi mingi rike. Kümnendid möödusid sama vilkalt, nagu kunagi aastad.

„Timmyle raamat meeldis,” ütles Alain. „Ta jumaldas seda. Tal olid vaat et pisarad silmas. Ta ei saanud sellele hankeid. Nad kõik värisevad hirmust. Aasta oli hull. Kõrgemalt poolt on käsk anda välja psühholoogilisi õudukaid.”

„Mina ei oska õudukat kirjutada,” ütles Frances. Talle ei meeldinud oma tegelasi tappa. Mõnikord laskis ta neil mõne luu murda, ent tundis end selle juures üsna halvasti.

„Muidugi ei oska!” ütles Alain liiga kiiresti, ja Frances oli veidi solvunud.

„Kuule, ma pean tunnistama, et olin mures, kui Jo ära läks ja sul polnud lepingut,” sõnas Alain. „Aga tundus, et Ashlee on sinu siiras austaja.”

Francese mõte läks mujale, sellal kui Alain ikka veel rääkis. Ta silmitses kinnist väravat ja triikis vasaku käe sõrmenukkidega alaselga.

Mida Jo ütleks, kuuldes, et Francese raamat tagasi lükati? Või oleks Jo pidanud sedasama tegema? Frances oli alati eeldanud, et Jo on igavesti tema toimetaja. Ta oli hellalt kujutlenud, et nad lõpetavad oma tööelu üheaegselt, võib-olla tähistavad pensionileminekut ühise pillava lõunaga, aga eelmise aasta lõpus oli Jo teatanud kavatsusest pensionile jääda. Pensionile! Nagu ta oleks mingi eakas vanaema! Tegelikult Jo oligi vanaema, aga taeva pärast, see polnud põhjus töölt lahkumiseks. Frances tundis, et ta hakkas just sisse elama, ja ühtäkki käitusid tema ringkonna inimesed nagu vanurid: said lapselapsi, jäid pensionile, vähendasid kulutusi, surid – mitte auto- või lennuõnnetustes, ei, surid rahulikult une pealt. Seda ei anna ta Gillianile kunagi andeks. Gillian lipsas pidudelt alati hüvasti jätmata minema.

See poleks pidanud tulema üllatusena, et Jo asendamise põhjuseks oli laps, sest lapsed võtsid maailma üle. Igal pool, kuhu Frances pilgu pööras, olid lapsed: lapsed istusid tõsiselt uudisteagentuurides, juhatasid liiklust, korraldasid kirjanike festivale, mõõtsid tal vererõhku, haldasid tema makse ja passitasid talle rinnahoidjaid. Kui Frances Ashleed esimest korda nägi, arvas ta tõsimeeli, et neiu on kirjastuses praktikal. Ta pidi juba ütlema „Cappuccino maitseks hästi, kullake”, kui too laps Jo endise laua taha kõndis.

„Frances,” ütles ta, „see on mulle selline austajanna hetk! Ma lugesin su raamatuid, kui olin vist üheteistkümneaastane! Ma varastasin neid ema käekotist. Ma ütlesin, et ema, sa pead mulle „Nathanieli suudlust” lugeda andma, ja tema vastas, et mitte mingil juhul, Ashlee, selles on liiga palju seksi!”

Seejärel oli Ashlee Francesele öelnud, et tema järgmises raamatus peaks olema rohkem, palju rohkem seksi ja ta teab, et Frances saab sellega igal juhul hakkama! Ashlee oli kindel, et Frances teab, et turg muutub, ja seejärel: „Kui sa, Frances, vaatad seda tabelit siin – ei, siin, just seda –, siis näed, et su raamatute müüginumbrid on justkui, noh, kurb on seda öelda, aga seda peaks justkui kahanemistrendiks nimetama ja me peame need tõesti, nojah, väga kiiresti tõusuteele pöörama. Oh, ja veel üks asi …” Ashlee ilme oli valulik, nagu peaks ta tegema juttu piinlikust terviseprobleemist. „Sinu tegevus sotsiaalmeedias? Ma kuulsin, et sa ei hooli eriti sotsiaalmeediast. Minu ema ka mitte! Aga tänapäeva turul on see ülioluline. Sinu austajad peaksid tõesti sind Twitteris, Instagramis ja Facebookis nägema – see on miinimum. Mis sa arvad, kui sa hakkaksid blogima, teeksid reklaami ja postitaksid võib-olla korrapäraselt videoid? See oleks nii tore! Need on nagu lühifilmid!”

„Mul on kodulehekülg,” vastas Frances.

„Jah,” sõnas Ashlee lahkelt. „On küll, Frances. Aga keegi ei hooli kodulehekülgedest.”

Seejärel oli ta oma arvutiekraani Francese poole keeranud, et demonstreerida talle näiteid teistest, paremini käituvatest autoritest, kes tegutsesid „aktiivselt” meedias, aga Frances ei kuulanud enam ja ootas, et see ometi kord lõppeks nagu käik hambaarsti juurde. (Ekraani ei näinud ta niikuinii. Tal polnud prille kaasas.) Kuid Frances ei muretsenud, sest ta hakkas sel ajal Paul Drabble’isse armuma, ja kui ta oli armunud, kirjutas ta alati oma parimaid raamatuid. Pealegi olid tal maailma kõige armsamad, kõige ustavamad lugejad. Tema müüginumbrid võisid langeda, aga tema raamatuid avaldatakse alati.

„Ma leian sellele raamatule õige kodu,” ütles Alain nüüd. „See võib lihtsalt natuke aega võtta. Lemberomaan ei ole surnud!”

„Tõesti?” küsis Frances.

„Kaugeltki mitte,” vastas Alain.

Frances võttis tühja KitKati paberi ja limpsis seda, lootes šokolaaditükikesi leida. Kuidas ta sellest tagasilöögist ilma suhkruta üle saab?

„Frances?” küsis Alain.

„Mu selg valutab hirmsasti,” ütles Frances. Ta nuuskas valjusti nina. „Pealegi pidin auto keset teed seisma jätma, sest mul oli kuumahoog.”

„See kõlab tõesti kohutavalt,” kostis Alain kaastundlikult. „Ma ei suuda seda ettegi kujutada.”

„Ei suudagi. Üks mees pidas auto kinni, et vaadata, kas minuga on kõik korras, sest ma karjusin.”

„Sa karjusid?” küsis Alain.

„Mul tekkis tahtmine karjuda,” vastas Frances.

„Muidugi, muidugi,” sõnas Alain rutakalt. „Ma saan aru. Mul on sageli tahtmine karjuda.”

Asi oli hullem kui hull. Frances oli äsja KitKati paberit lakkunud.

„Armas aeg, Frances, mul on sellest nii kahju, eriti pärast seda, mis juhtus tolle hirmsa mehega. Kas politseil on midagi uut öelda?”

„Ei,” vastas Frances. „Ei mingeid uudiseid.”

„Kullake, mu süda tilgub siin sinu pärast verd.”

„See pole vajalik,” tõmbas Frances ninaga.

„Sul on viimasel ajal nii kehvasti läinud, kullake … Aga sellest rääkides – ma tahan sulle öelda, et see arvustus ei mõjutanud kirjastajate otsust küll kuidagi.”

„Milline arvustus?” küsis Frances.

Sugenes vaikus. Frances teadis, et Alain laksab endale vastu laupa.

„Alain?”

„Oi jumal,” ütles mees. „Oi jumal, oi jumal, oi jumal.”

„Ma pole 1998. aastast saadik ühtegi arvustust lugenud,” ütles Frances. „Mitte ainumatki arvustust. Sa tead seda.”

„Muidugi tean,” kostis Alain. „Ma olen idioot. Ma olen loll.”

„Miks peaks keegi kirjutama arvustuse, kui mul pole ühtegi uut raamatut ilmunud?” Frances ajas end istmel vääneldes sirgu. Selg valutas nii hirmsasti, et Frances kartis end oksele hakkavat.

„Mingi nõid korjas lennujaamas üles raamatu „Mida süda himustab” ja kirjutas sellest arvamusloo, ah, sinu raamatutest üldiselt – pöörase sõimuvalingu. Ta justkui seostas seda MeToo liikumisega, mis tõmbas palju klikke ligi. See oli lihtsalt naeruväärne – nagu oleksid lemberomaanid süüdi selles, et on olemas seksuaalsed kiskjad.”

„Mida?”

„Keegi ei olnud isegi seda arvustust lugenud, ma ei tea, miks ma seda mainisin. Küllap mul on varane dementsus.”

„Alles sa ütlesid, et see tõmbas klikke ligi!”

Kõik olid seda arvustust lugenud. Kõik.

„Saada mulle link,” ütles Frances.

„See polegi nii hull,” vastas Alain. „Asi on lihtsalt eelarvamuses sinu žanri vastu …”

„Saada link!”

„Ei,” vastas Alain. „Ei saada. Sa oled kõik need aastad arvustusi lugemata hakkama saanud. Ära hakka jälle pihta!”

„Otsekohe,” ütles Frances ähvardaval toonil. Ta kasutas seda harva. Näiteks siis, kui ta abielu lahutas.

„Saadan,” kostis Alain alandlikult. „Mul on nii kahju, Frances. Ma kahetsen nii väga tervet seda telefonikõnet.”

Ta lõpetas kõne ja Frances asus otsekohe oma meile vaatama. Aega oli vähe. Niipea kui ta Tranquillum House’i jõuab, tuleb tal „seade ära anda”. Koos kõige muuga on see digitaalsete mürkide väljutamine. Ta pidi „võrgust välja pääsema”.

ANNA ANDEKS! ütles Alaini meil.

Frances klõpsas arvustusel.

Selle oli kirjutanud keegi Helen Ihnat. Francesele oli see nimi võõras ja pilti ei olnud. Ta luges kiiresti, näol viril väärikas muie, sellal kui autor talle kõik otse näkku ütles. See oli kohutav arvustus: õel, mürgine ja üleolev, kuid huvitaval kombel ei teinud see haiget. Sõnad – Valemlik. Rämps. Ila. Labane – libisesid Francesel mööda külgi maha.

Ta tundis end hästi! Kõigile ei saa meeldida. See käib asja juurde.

Ja siis ta tundis seda.

Oli tunne nagu siis, kui pliidiplaadil kätt kõrvetad ning mõtled esialgu: Häh, see oleks pidanud valusam olema, aga siis hakkab põletus süvenema ja teeb ühtäkki kohutavat valu.

Üsna tavatu valu rinnus kiirgas läbi kogu keha. Järjekordne menopausi sümptom? Võib-olla oli see infarkt. Naised said infarkte. Kindlasti oli see midagi enamat kui tunnete riivamine. Muidugi oli Frances just selle pärast arvustuste lugemise lõpetanud. Tal oli liiga õhuke nahk. „See oli parim otsus, mille ma iial teinud olen,” ütles ta möödunud aastal Austraalia lembelugude autorite konverentsil oma avakõnes. Küllap nad kõik mõtlesid: Jah, võib-olla sa peaksid vahel mõnda arvustust lugema, Frances, sa vana ajast-arust kirjanik.

Miks ta arvas, et oli hea mõte lugeda halba arvustust kohe pärast seda, kui tema raamat esimest korda pärast kolmekümmend aastat tagasi lükati?

Ja nüüd toimus veel midagi. See ilmus ja – tohoh – oli lihtsalt lummav, aga tundus, nagu kaotaks Frances täielikult enesetaju.

Kuule, Frances, võta end kokku, sa oled eksistentsiaalse kriisi jaoks liiga vana.

Kuid ilmselt ei olnud.

Ta kobas lootusetult oma eneseidentiteeti otsida, nagu üritaks püüda mööda toru voolavat vett. Kui ta pole enam autor, keda avaldatakse, kes ta siis on? Mis mõte tema elul õigupoolest on? Ta polnud ei ema, naine ega pruut. Ta oli kaks korda lahutatud keskealine menopausis naine, kel käisid kuumahood. Naerukoht. Klišee. Enamikule nähtamatu – kui muidugi mitte arvestada mehi nagu Paul Drabble.

Frances silmitses väravat enda ees, mis ikka veel ei avanenud, pisarad ähmastasid tema pilku ja ta ütles endale, et ei tohi paanikasse sattuda – sa ei kao, Frances, ära ole nii melodramaatiline, on lihtsalt raske aeg, katsumus, ja südame panevad kloppima nohu- ja gripirohud –, ent tunne oli selline, nagu seisaks ta kaljujärsaku ääres ning järsaku all oleks kohutav meeleheitekuristik, millesarnast ta polnud kunagi kogenud, isegi mitte tõelise mure aastatel – aga see pole tõeline mure, meenutas ta endale, see on tagasilöök karjääris koos suhtest ilmajäämise, valutava selja, külmetuse ja paberihaavaga; see pole nagu too aeg, kui isa suri või kui Gillian suri, aga tegelikult polnud armsate inimeste surma meenutamisest erilist abi, polnud üldse abi.

Frances vaatas metsiku pilguga ringi, et tähelepanu neilt mõtetelt kõrvale juhtida – tema telefon, tema raamat, toit – ning nägi siis tahavaatepeeglist liikumist.

Mis see oli? Mingi loom? Valgusemäng? Ei, see oli miski.

See liikus liiga aeglaselt, et olla auto.

Oota. See oli auto. See sõitis lihtsalt nii aeglaselt, et ei liikunudki õieti.

Frances ajas selja sirgu ning tõmbas sõrmedega üle silmaaluste, kus ripsmetušš oli laiali läinud.

Kanaarikollane sportauto sõitis mööda sillutamata teed aeglasemalt, kui Francese meelest võimalik oli.

Francesele ei pakkunud autod vähimatki huvi, aga kui see lähemale jõudis, nägi ta, et tegu on ülikalli sõidukiga. See oli madal, futuristlike esituledega, küütlev ja sätendav.

Auto peatus tema sõiduki taga ja mõlemal pool läksid uksed ühekorraga lahti. Välja tulid noor mees ja naine. Frances sättis peeglit, et neid selgemalt näha. Mees nägi välja nagu eeslinna torulukksepp, kes läheb pühapäevasele grillipeole: pesapallimüts tagurpidi peas, päikeseprillid, T-särk, lühikesed püksid ja paadikingad paljaste jalgade otsas. Naisel olid hämmastavad punakaspruunid lokid, liibuvad capripüksid, võimatult peenike talje ning veelgi uskumatumad rinnad. Ta kõikus tikk-kontsadel.

Miks küll peaks selline noorpaar tervenduskeskusesse tulema? Kas polnud see koht mõeldud ülekaalulistele ja läbipõlenutele, neile, kes heitlevad seljavalude ja haletsusväärsete keskea identiteedikriisidega? Francese silme all keeras mees pesapallimütsi õigetpidi, ajas pea kuklasse ja painutas selga, nagu oleks taevas ka tema meelest rõhuv. Naine ütles talle midagi. Frances sai tema suu liikumisest aru, et tegu oli teravusega.

Nad tülitsesid.

Missugune õnnis meelelahutus. Frances laskis akna alla. Need inimesed tõmbavad ta kuristiku servalt eemale, toovad tagasi ellu. Nende silmis olemas olles saab ta oma identiteedi tagasi. Nad peavad teda vanaks, ekstsentriliseks ja võib-olla tüütuks, aga see polnud tähtis, mida nad temast arvavad, senikaua kui nad teda näevad.

Frances küünitus kohmakalt autoaknast välja, võngutas sõrmi ja hüüdis: „Tereee!”

Neiu tuigerdas läbi rohu tema poole.