Читать книгу Minu Austria - Liina Mittermayr - Страница 6

Ausalt öeldes ei uskunud ma isegi, kui peale Tartu ülikooliga ühele poole saamist kohvrid pakkisin ja, saba seljas, Salzburgi põrutasin, et see minek on tõepoolest lõplik. Nüüdseks on sellest saanud peaaegu veerand sajandit...

Need aastad on olnud huvitavad (nii palju uut!), igatsevad (mu pere ja sõbrad jäid kaugele), harivad (õpingud, töökohad), sportlikud (armastan teid, kallid suusamäed!), täis soovide täitumist ja purunemist (abielu, kooselud ja lahkuminekud). Aastad täis suurimaid ja väärtuslikemaid kingitusi, mida elul meile üldse pakkuda on (lapse sünd, emaks saamine ja olemine...).

Otse loomulikult on Austrias palju asju, mida ma pidin puise eesti inimesena õppima. Olgu see kombekohane kallistamine ja põsemusid, võõrustajatest kokatädide söögi mitte ühe-, vaid kümnekordne kiitmine. Suvel mägedes ringi trallamine – mis tähendab ikka tummise roomiktallaga matkasaabaste ja matkapadajanniga mäkke ronimist, mitte mingit lihtsat saunaplätudega jalutuskäiku meie nunnu Munamäe tasemel. Katoliku kiriku kombed ja katoliiklike pühade pidamine. Aga kõik see on kuidagi vaikselt ja iseenesestmõistetavalt saanud mu elu osaks.

Salzburg,

2013–2018