Читать книгу Minu Austria - Liina Mittermayr - Страница 8

Vaatan aknast välja ja süda tilgub verd. Paks lumi, mille kristallid sädelevad sirava päikese käes; siresinine taevas, kuhu on eksinud vaid mõni üksik valge pilveribake; külmakraadid, aga pakane nina ei näpista – ideaalsemat suusailma ei oskaks ette kujutadagi. Ja mina istun talvisel vabal nädalavahetusel nelja koduseina vahel!

Aknast paistab üle põllu ja väikese metsatuka nii Salzburgi kindlus kui ka linnamägi Gaisberg (1288 meetrit), mis erinevalt kindlusest paksu lumevaiba all lesib. See on suusatamisaldistele linnaelanikele kindel märk selle kohta, et Salzburgi liidumaa mägedes peaks olema lund nagu Võrtsjärves muda!

Salzburgi linnapiiril asub veelgi kõrgem mägi, Untersberg, mis on Baierimaa ja Salzburgi liidumaa piirimägi – ehk siis 2/3 sellest, sealhulgas kõrgeim tipp (1972 meetrit), asub Saksamaa pinnal ja kuulub naabritele. Aga ega austerlasedki kehvemast puust pole – siiapoole jääv kõrgeim tipp on ainult napilt sada meetrit madalam (1853 meetrit).

Mäega on seotud hulk müüte. Üks neist jutustab, et vana keiser Karl Suur magab mäe sees ja ootab taassündi. Iga saja aasta takka teeb ta silmaluugid lahti ja kui juhtub nägema, et kaarnad ikka veel ümber mäe tiirlevad, peab keisrihärra järgmised sada aastat ootama. Teise müüdi järgi on taassünni ootajaks hoopiski Friedrich Barbarossa. Kõigil neil aastasadadel, mis ta magusas unes mäe sees veetnud on, ei ole mehe habe kasvamast ja end ümmarguse laua ümber rullimast lakanud.Praeguseks on habe kaks korda ümber laua keerdunud. Kui kolmas tiir täis saab, peab inimkond end maailma lõpuks ette valmistama hakkama...

Mäe otsa hiivab huvilisi 1961. aastast saadik Untersbergbahn. Gondel on moderniseeritud ja mahutab ligi 50 inimest. Kümne minutiga jõuab see maapinnast 1320 meetri kõrgusele. Teel mäetipu poole on suurim vahemaa gondli ja maapinna vahel 286 meetrit, mis on isegi Alpi piirkonna puhul aukartust äratav.

Talvel on Untersbergil suusameelsete kohalike ja turistide kasutada 8,5 kilomeetri pikkune laskumine, küll pisut „alpim“ ehk siis mitte just pühapäevasõitjatele mõeldud, aga rada hoitakse korras. Paljud Salzburgi spordipisikuga inimesed panevad peale tööd suusad alla, vinnavad ennast mäkke, lubavad endale sinna jõudes väikese õlle või napsi või isegi mõlemad ja liuglevad jälle mäest alla, rahul päevale pandud ilusa sportliku punktiga.

Salzburgi mudilasedki õpivad suusatama sama mäe peal, suusapiirkonnas nimega Dürrnberg. Et Austriast pärit suusatalentide arv ei kahaneks, korraldatakse nii lasteaedades kui ka koolides suusakursusi ning suusatamispisik puugitakse enamikule Salzburgi lasteaedade ja koolide mudilastele tugevalt külge. Julgen siinset suusatamisvaimustust võrrelda Eestis valitseva laulmisvaimustusega. Nii nagu Eestis on erand laps, kes üheski kooris ei laula, on siin selline, kes mäesuusatamist ei valda. Vanemad ei pea paljuks lapse suusaklubisse panemist, mis nii lastele kui ka vanematele tähendab seda, et hooaja algusest lõpuni (hea lume korral saab Salzburgi liidumaal suusatada oktoobrist aprillini) kuulub peaaegu iga nädalavahetus lapse võistlustele või treeningule. Paljud vanemad ei pea distsipliinile ise vastu ning ka lapsed kipuvad nädalavahetusel ikka ja jälle haigeks jääma. Mu sõpruskonnas on mitu head lapsevanemat, kes sellele mahvile vastu peavad ja kelle järelkasvust ka arvatavasti head sportlased saavad. Ning on teisi, kelle lapsed koormusele vastu pole pidanud, suusatrenni maha jätnud on ja enam suusamäe poole vaadatagi ei taha. Nii et lastevanemate elu pole lihtne kusagil.

Aastal 1993 olin Simbachis lapsehoidjana kolme hoolealust kantseldamas. Minu sportlik karjäär piirdus kahekordse aeroobse koormusega nädalas. Esimene neist oli koduperenaistele mõeldud džässtantsu- ja teine linnakese kohalike atleetide aeroobikaõhtu. Enamik mu spordiõhtute kaaslannadest kandis liibuvaid kirjusid retuuse, sääriseid ja neoonläikelist peapaela. Moeröögatused jõudsid väikesesse Simbachi linnakesse 10–15 aastat hiljem...

Ühel heal päeval ütles mu toonane Austria sõber Franz särades: „Liina, homseks lubatakse imeilusat talveilma. Mis oleks, kui me nädalavahetusel suusatama läheme?“

Mul ei tulnud esimese hooga pähegi, et Austria inimene räägib suusatamist mainides loomulikult mäesuusatamisest, aga mina, Eesti lauskmaalt pärit naiivitar, mõtlesin kohe pikamaasõitu. Nii kohmasin vastu: „Kus siin suusarada on?“

„Liina, suusamäed on meist napilt tunnise autosõidu kaugusel. Ma tean, et sa pole mäesuusatamist elus proovinud, aga kunagi on ikka esimene kord. Ära põnna, me ei lähe ju kohe kõige kõrgemale mäele. Läheme kõigepealt kuskile, kus lasteaialastele suuskadel seismist õpetatakse.“

Taga targemaks. Mine ise sinna lolli mängima. Mina sinuga kaasa ei tule...

„Franz, ma ei tea, kas see on väga hea idee. Mul pole ju mingit suusavarustustki... Ja üleüldse tahtsin ma sel nädalavahetusel Münchenisse sõbrannat külastama sõita.“

Järgmine nädalavahetus. Parkimisplats. Suusamägi. Olgu, tuleb kalgile saatusele pea püsti silma vaadata. Franz oli mulle kellegi käest suusajope laenuks saanud, saapad annetas Franzi ema. Olin õnnelik, et suusasaabaste rihmad ja klambrid iseseisvalt lahti sain, ning üritasin ennastsalgava südikusega saapaid jalga pressida. Ei läinud õnneks.

Franz surus mu vaat et väevõimuga saabastesse ja teatas lohutaval toonil: „Sõidame tunnikese, siis joome ühe hõõgveini, peale seda ehk veel tunnike sõitu. Sa ei kujuta ettegi, kui ruttu suusamäe peal aeg kaob!“

Mõte hõõgveinist lasi mul umbes millimeetri jagu leebuda. Mis seal ikka, proovime siis selle suusatamise ära.

„Nii, liigume! Me peame kõigepealt miniliftiga selle väikese künka otsa saama.“

Vaatasin Franzile otsa. Ootamatu pahvakas värsket mäeõhku oli talle vist tõsiselt liiga teinud. Ta nimetas seda suurt mäge künkaks? Nägin end vaimusilmas juba haiglapalatis valgete linade vahel lebamas, kipsis jalg nööriga lae all.

„Võta see plasttaldrik kahe jala vahele, suusakepid vasakusse kätte, paremaga hoia köiest kinni ja lase end mäe otsa tirida. Vaata, et sa tasakaalu ei kaota ja suusarajast välja ei kaldu!“

Kari mudilasi, kes peale meie suusaliftiga sõitsid, vuhisesid täiesti iseenesestmõistetavalt üksteise võidu lifti ette ja enne kui arugi sain, mis toimus, olid maimud poolel teel mäe otsa. Ei mingit kukkumist, nutmist ega välja kaldumist. No see, millega üks viieaastane hakkama saab, peaks mulle kah jõukohane olema!

Astusin lifti juurde ja haarasin plasttaldrikust. See libises mul esimese hooga käest, nagu libe lutsukala. Teisel katsel sain taldriku kätte, surusin kahe jala vahelt läbi, trotsisin lifti ja ühtlasi kogu keret läbivat suurt jõnksu ja oh imet, lift vedas mind! Muidugi hoidsin mäe otsa jõudmiseni kramplikult köiest kinni ja üritasin eesliiklejaid silmas pidades käituda liftist lahkudes täpselt nii nagu nemad. Plasttaldrikuga hüvastijätmine ei toiminud minu puhul küll nii elegantselt ja sujuvalt kui viieaastastel, aga ma sain hakkama!

Franz ei jätnud mulle sisemise võidurõõmu nautimiseks minutitki. Juba ta kamandas mu kõrval: „Ürita nüüd suusad paralleelselt sättida, põlved kõverdada ja tagumik sisse tõmmata. Ära seisa nagu part. Vot nii. Ja nüüd ürita selles asendis – ma annan sulle pisut hoogu – edasi liikuda. Mäesuusatamise mõte on selles, et sa sirgelt mäest alla ei sõidaks, vaid pöördeid teha üritaks! Vaata, nii nagu need mudilased!“

Ma vihkasin neid mudilasi! Näis, nagu oleksid nad tõepoolest kogu senise elu suuskadel veetnud. Kõrvus ainult vuhises, kui järgmine väike suusasell mööda tuiskas. Ilmselt sunnivad auahned vanemad neile igal vabal minutil suusad alla ja proovivad teha lapsest mägesid vallutavat spordikuulsust. Neil pole kindlasti mingit normaalset lapsepõlve, mõtlesin tigedalt.

Hei, mida see Franz ütles – pöördeid teha? Mul olid kahemeetrised latid jalgade alla fikseeritud. See tähendas, et ma olin suuteline libisema kiiresti ja otse. Mu robotisaapad tegid liigutusi, mis neile meeldisid, aga mitte neid, mis minu meele järele olid! Seni, kuni ma end nendega ükskõik mis suunas pöörasin, oli mägi ammu otsas ja mina peadpidi tihnikus!

Franzile ma oma paanikat muidugi sellise avameelsusega näidata ei saanud. Olin ta nina all korduvalt kiidelnud, kui suur suusaarmastus ühe õige eestlase veres on. Ei tohtinud nüüd ju ometigi saba jalgade vahele tõmmata ja endast ebasportlikku muljet jätta.

„Ahaa. Pöörded. Mhmh, kuidas ma ennast pööööraaaaa...“

Lause jäi lõpetamata ja suu oli lund täis. Polnud teine sugugi nii hea maitsega, kui välja nägi, ja krigises hammaste all vastikult külmalt. Sülitasin suu puhtaks, sundisin end rahulikuks ja naeratasin püüdlikult Franzile, kes mind üles upitas. Oleksin ma teadnud, et see alles kukkumiste algust tähendab, oleksin kohe pikali jäänud...

„Õpeta mulle kõigepealt pidurdamist, mis ma neid pöördeid õpin, kui ma pidurdada ei oska!“

Umbes tunni aja möödudes oskasin vähemasti ideaalselt kukkuda. Mõlema nahk oli nii märg – minul kukkumisest, Franzil minu ülesupitamisest –, et hõõgveini joomine ei tulnud kummalegi enam pähe. Aga sõita ei osanud ma jätkuvalt, rääkimata mingite pöörete tegemisest.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Meie kõrval pühendasid vanemad suusatamiskunsti saladustesse üht umbes neljast selli. Sättisin suusad täpselt samasugusesse asendisse ja kallutasin end mäest alla täpselt samamoodi nagu see väike inimene. Ja hurraaa! Sain esimest korda ilma kukkumata mäest alla, küll oli uhke tunne!

Möödus umbes kaks aastat. Olin vahepeal lapsekantseldamisega ühele poole saanud ja koduses Tartus ülikoolipingi nühkimisega nii kaugel, et lõpusirge juba silme ees. Kirjutasin austria kirjanduse teemalist diplomitööd suuremalt jaolt Austrias, kus info kättesaadavus oluliselt parem. See oli mulle teretulnud võimalus tööd ja lõbu ühendades ülikooli peatse lõpetamise nimel pingutada.

Austria üliõpilastel on veebruaris pikk semestrivaheaeg. Franzi pere sõidab juba aastaid vaheajanädalaks Tirooli liidumaale St. Jakobi külakesse suusatama. Aimasin, et mul seekord kaasaminekust pääsu pole, aga mõtlesin, et küll ma end kuidagi välja räägin. Puusa-, selja- või peavaluhoog. Või ilmnevad näiteks toidumürgituse sümptomid. Mida iganes, aga mitte nädal otsa suusamäel punnitamist.

„Liina, vaata pärast sööki Franzi tuppa, ma panin sulle voodi peale paar asja proovida. Kui meeldib, võta endale!“ kuulutas Franzi ema nädalavahetusel, kui nende juures lõunasöögil olime.

Misasja ta mulle sinna voodi peale panna võis? Mõne kampsuni, T-särgi, pluusi võib-olla? Kui ema Franzi õele riidekraami ostmas käis, üllatas ta tihtipeale ka mind mõne pisikese kingitusega. Huvitav, mida ilusat ta seekord leidnud on?

Uudishimu ei andnud mulle rahu ja tormasin kohe peale lauast tõusmist Franzi tuppa. Ja mida ma nägin – voodi peale oli laotatud kahvatusinine hõbedaste tikanditega läbitepitud ühes tükis suusaülikond. Voodi kõrval seisid valged suusasaapad.

„Ma loodan, et need asjad sulle sobivad!“ naeratas Franzi ema. „Suusakindad ja -sokid saad kah minu varustusest, teil, üliõpilastel, on raha muudele asjadelegi kulutada! Mul on suur kott, kuhu kõik sisse mahub, juba valmis otsitud. Franzi isa sunnib mind küll kaasa tulema, aga mul oleks hea meel, kui ma sel aastal suusatama ei pea. Põlv teeb häda ja parema meelega lähen küla peale jalutama või istun suusahütis ja vaatan, kuidas teie mäest alla tulete! Proovi nüüd ruttu kõik jalga ja selga. Siis olen mina teatepulga rahuliku südamega üle andnud!“

Ah sealt need tuuled siis puhuvad! Ka Franzi ema oli suusatamisega tegusamalt tutvust teinud alles täiskasvanuna mehe rõõmuks ja selle spordialaga mitte just kõige suuremaks sõbraks saanud. Muidu poleks ta mulle oma ilusat suusaülikonda ja suusasaapaid, mis mõlemad peaaegu uued, nii kergelt loovutanud.

Ronisin kuulekalt suusaülikonda ja üritasin lukku kinni tõmmata. Juhhei, see on mulle kitsas, lõi sisemus rõõmukella!

Franzi ema vaatas mind emalikult hindaval pilgul ja lohutas: „Sellest pole midagi, sul on praegu paksud dressipüksid all, suusatama minnes kannad ainult õhukest suusapesu, siis läheb lukk kindlasti kinni. Ja kui mitte – mul on üks hea tuttav õmbleja, kes teeb ülikonna niks-naks pisut laiemaks.“

Toppisin jala alistunult ohates suusasaapasse. Kurinahk, see istus nagu valatult. Ma ei hakanud enam ettekäändeid ja vastuväiteid otsima. Sudisin suusavarustuse Franzi ema antud suurde spordikotti ja üritasin talle kingi eest tänulikult naeratada. Mul polnud õrna aimugi, kuidas ma selle suusanädala üle elan...

St. Jakob Defereggeni orus Ida-Tiroolis on tüüpiline „peresõbralik“ suusapiirkond. See tähendab, et tegemist pole mitte turistidele mõeldud uhkeldava suusakuurordiga, vaid mäe jalamil asuva külakesega, kuhu talvel perekonniti sportima ja rahulikku atmosfääri nautima tullakse. Õhtuti saad kohaliku peaväljaku kirikukellade heli taustal magama jääda ja hommikul kirikukelladega mestis ärgata, ei mingit baaridest ja hüttidest kostvat valjuhäälset šlaagrijoru ega napsialdiste sellide hõikeid.

St. Jakobi suusapiirkond asub 1400 ja 2525 meetri kõrgusel. Laskumisi on siin 17 kilomeetrit ja mäele suundub seitse lifti. Sölden, üks minu lemmik suusapiirkond Ida-Tiroolis, rõõmustab suusatama tulijaid näiteks 144 laskumiskilomeetri ja 33 liftiga.

Austrias jagunevad laskumised kolme kategooriasse. Sinise värviga märgitakse kõige kergemaid, punasega keskmisi ja mustaga karastatud mäesuusatajatele mõeldud keerulisi laskumisi.

Et algaja suusataja teaks, millist rada valida, on selle kõrval vastavat värvi sildid. Suuremate liftide juures on peaaegu alati piirkonda tutvustav kaart, millel on märgitud nii laskumised, nende raskusaste, suusahütid, spordipoed kui ka suusateenindused. Väikese kaardi saab kaasa võtta kassast piletit ostes. Tihtipeale alustad sõitu ühes asulas, päeva lõpus võid viimase liftiga maabuda aga hoopis mitmekümne kilomeetri taga teises asulas. Tasuta suusabussid toimetavad rahva küll vajaduse korral punktist a punkti b, aga kui juhtud mäe peal hütis plaanitust pisut pikemalt aega veetma ja alles õhtupimeduses mäest alla saama, siis on viimane suusabuss juba ammu soojas garaažis. Ehk et ärge häbenege, pistke suusaradade kaart ilusasti rinnataskusse, uskuge, teil läheb seda vaja.

Kui väiksemates piirkondades ei ole mäel ootamatult seisma jäämine just eriti soovitatav – kui üldse, siis palun raja serval või paigas, kus teised mäest alla kihutajad teid kindlasti näevad! –, siis Söldenis on suurem osa laskumisi nii laiad, et pole hirmu kedagi jalust maha niita. Võid vahepeal kasvõi keset mäge seisma jääda ja ümberkaudu kõrguvaid kiiskavvalge lumega kaetud mäemassiive imetleda.

Söldeni kõrgeim tipp viib suusatajad 3250 meetri kõrgusele. Siin on õhul juba teine mekk. Suusatamast tulles oled värskest õhust puruväsinud ja vajud õhtul voodisse, nagu oleks mitu klaasi veini hinge alla pannud. Ega ilmaasjata ei öelda, et värske õhk teeb veinitagi purju...

James Bondi viimase filmi „Spectre“ mägede stseenid näitavad just nimelt Söldeni liustikke ja Tirooli Ötztali. Saan imehästi aru, miks filmi režissöör Sam Mendes just selle piirkonna filmivõteteks välja valis. Söldenis on kolm üle 3000 meetri kõrgust suusamäge, Euroopa kõrgeim tunnel ja Ice Q! Viimati nimetatu on futuristlik ehitis, mis filmis sanatooriumi kujutab. Reaalses elus on 2013. aastal ehitatud Ice Q 3048 meetri kõrgusel uhkeldav restoran, mida peetakse alpiala üheks põnevamaks ehitiseks. Ainuüksi restorani klaasfassaad on meeletu – 900 ruutmeetrit puhta lumega võidu säravat klaasi. Kujutage ette, milline ainulaadselt ilus pilt Alpidele teile selles restoranis istudes avaneb.

Filmivõtete eest maksis Söldeni turismikorraldus Bondi produtsentidele 550 000 eurot. Hiiglaslik summa, aga Mexico City olla maksnud Bondi-linnaks olemise eest 20 miljonit eurot! Nii et pool miljonit eurot on ju sellise summa kõrval nagu kärbsemust. Hoolimata sellest, et filmi tiitrites selle kohta, kus liustikul või mis mägedes Bondi tagaajamisstseenid filmitud on, sõnakestki ei leidu, ootab Söldeni piirkond filmist parimat reklaami, mida Tirooli Alpid endale üldse ette kujutada võivad.

Saalbach-Hinterglemmi suusapiirkonna puhul on tegemist Austria ühe suurima suusapiirkonnaga, mida Eestiski päris hästi tuntakse. Saalbachis ootab suusaturiste 270 kilomeetrit sõidurada ja 70 lifti! Sa võid terve päeva ringi kaarutada, ilma et ühtesid ja samu lifte kasutama peaks. Aga inimene on harjumuse ori ning enamik suusatajatest jääb millalgi pidama lemmikliftide ja -laskumiste juurde ega ürita enam uusi piirkondi vallutada.

Minusugusele algajale oli St. Jakob aga igati lollikindel suusapiirkond... Kui ma ka vale liftiga külakese teise serva sõitma pidanuks, jõudnuksin õhtuks ikka kuidagi koju.

Hommikusöögile kutsuv äratusvile kõlas juba kell kaheksa. Ja seda loengutest vabal ajal, kui ma hea meelega kella kümneni voodisse vedelema jääks. Peale sumomaadlejale mõeldud hommikusööki, millest raasugi üle ei jäänud, ei tahtnud suusaülikond mulle kohe üldse selga minna. Luku sain üle kõhu kinni tiritud, aga tekkis tunne, et kui normaalselt sisse hingan, rebeneb tagumikuõmblus või säriseb lukk kõhu pealt kahte lehte laiali. Üritasin pähe saada edukamad mõtted, näiteks et kui palju kaloreid ma suusamäel kulutan ja mida õhtulauas istudes kõike sisse vohmida võin. Nii astusingi uksest välja, suusad õlal kui tonnine puuriit – üks libises ette ja teine taha.

Franz vaatas mu ponnistusi ja kuulutas: „Suuskade kõhu peal kandmine ei lähe kohe üldse mitte, turist oled või?“

Jäta mu hing rahule, olen jah turist, kes ma muu olen.

„Pealegi ei kanta suuski mitte suusakand, vaid suusanina ees.“

Mis see sinu asi on, kuidas ma omi suuski kannan.

„Astu kaks sammu ettepoole ja tee selline nägu, et sa mind ei tunne, kui sulle ei sobi!“ nähvasin Franzile vastuseks. Franz, tark poiss, mu tusatsemise peale enam ei reageerinud.

Lõpuks olime mäel. Nii kaugele kui silm ulatus, oli näha lifte, laskumisi ja lund. Franzi ema (reetur!!!) sõitis meiega küll üles, aga jättis kohe rõõmsameelselt hüvasti ning mind vana ja noore Franzi hoolde. Sel ajal kui mina moraalselt ja füüsiliselt eesootavaks sportlikuks ennelõunaks valmistusin, seadis tema sammud suure mägihüti poole, mille esisele terrassile hakkas kohe-kohe sirama hommikupäike. Kohvitassi taga istuv rahvas seadis juba nina mõnuga päikese poole.

„Kas võime sõitma hakata?“

Franzi isa vaatas mulle küsivalt otsa.

„Ma arvan küll. Aaaaaga ma pole peaaegu kaks aastat suuskadele saanud, pean kõigepealt kuiva trenni tegema.“